Читать книгу Comandante: Hugo Chaveze Venezuela - Rory Carroll - Страница 6

Oli vaikne pühapäeva hommik 2010. aasta veebruarikuus, revolutsiooni üheteistkümnendal aastal, ning comandante jalutas palee virsikukarva müüride ees. Päike paistis, oli kerge olla. Teda võis tuttava kõnnaku järgi juba eemalt hõlpsasti ära tunda, käed ja jalad samas taktis, üks-kaks, üks-kaks, nagu sõjamehele kohane. Aeg oli jätnud oma märgid tema näkku, mis oli varasemast lihavam, punnis põskedega, ning kehale, mis oli tüsedam, ent vanadus polnud veel päriselt võimust võtnud. Tema peas polnud veel halli juuksekarvagi ning ühtlaselt jaotunud lisaraskust kandis ta hästi. Tõeline mehemürakas. Ta kandis musti pükse ning oliivrohelise mõõtude järgi õmmeldud mundripintsaku all punast T-särki. Pintsak oli lihtne, ilma medalite, pagunite või embleemideta ning sobis talle nagu valatud. Tema lemmikrõivastus. Tütar María, kelle kaela ümber sädeles kuldkett, hoidis isal käest kinni ja pidas temaga sammu. Punastes T-särkides abilised ja ministrid järgnesid kobaras paari meetri kaugusel. Kui trobikond astus väljakule, siis helises kirikukell ja tuvid tõusid pahvakuna lendu.

„Kuidas see laul ongi?” küsis comandante sammu aeglustades. „Kas sa mäletad seda laulu, María?” Noor naine raputas pead. Isa peatus, pingutas mälu ja sõnad tulidki huulile. „Kui ma kõnnin läbi Caracase, Caracase,/ siis inimesed möödudes tervitavad mind./ Ma sirutan välja vennakäe/ ja Caracas võtab mind oma embusse.” Tal oli kena tenorihääl ning ta laulis hästi. Mõnikord tagasihoidlikku mängides ta luiskas, et tal on halb hääl, kutsudes esile vastuväiteid. „¡No mi comandante!” Ta pöördus tütre poole. „María, kas sa lapsepõlve mäletad? Sa jooksid siin ringi, ajasid tuvisid taga ja siis puhkesid nutma, kuna ei saanud ühtegi kätte.” Tütar punastas ja naeratas. „María, vaata, siin on üks, võta kinni!” Kõik puhkesid naerma.

Comandante käis aeglaselt väljakul ringi, mida palistasid igihaljad paiskpuud ja koloniaalajastu hooned, uuris arvustavalt hoonefassaade, seadis siis sammud väljaku keskele, marmorist pjedestaalil seisva hiiglasliku ratsamonumendi poole. Must pronksist täkk oli end tagajalgadele püsti ajanud, hobu läikivatel külgedel pungitasid veresooned ja lihased. Ratsul olid lühike lakk, lai paks kael ning pea küljele kallutatud, justkui otsinuks ta, kuhu oma võimsad kabjad maha panna. Ratsanik energiast pakatava looma turjal kandis lühikesi pükse, saapaid ning suursugust epolettide ja kardpaelaga kaunistatud kuube. Tema õlgade ümber lehvis mantel. Ta oli sadulas rahulik ning hoidis ratsmeid ühe käega. Ta oli enam kui sada aastat alla väljakule vaadanud, kõigutamatu ja aukartustäratav, hoides oma kübarat, justkui tervitaks ta hõiskavat rahvasumma ja igavest kuulsusesära.

„Vaadake Bolívari,” ütles comandante. „Bolívar, Bolívar,” kordas ta, rõhutades eraldi iga silpi. Kõik vaatasid. Talle jäi silma väikse kogu nobe liikumine. „Vaadake, orav! Seal, vaadake, vaadake, vaadake, orav jookseb.” Kõik vaatasid. Monument köitis uuesti tema tähelepanu. „Bolívar. Simón Bolívar, Venezuela, Uus-Granada, Ecuadori ja Peruu vabastaja, Boliivia rajaja. Kui kaua on see kuju siin seisnud?” Enne, kui keegi jõudis vastata, kõnetas ta ühte lähedalseisvat ametnikku. „Kui vana te olete, compadre?” „Viiskümmend kaks, comandante,” tuli vastus. „Peaaegu minu vanune.” Pöördudes ühe naise poole: „Aga teie?” Enne, kui naine jõudis vastata, oletas ta ise: „Te olete kolmkümmend.” Naine tegi suu lahti ja siis pani kinni. „Jah, täpipealt.” Comandante noogutas. „Ja kui vana teie olete?” Enne kui jõuti vastata, tegi ta juttu oma tütrega. „Sa oled noorem, kakskümmend viis, eks, María?” Tütar noogutas. „Ma mäletan, kuidas ma tulin tihti siia koos Rosita, María ja Huguitoga – nad olid väga väikesed – ning me külastasime teisel pool vana väljakut seisvat maja, kus Bolívar sündis.”

Comandante peatus kuju juures ning asus dotseerima, mis oli kaaskondlastele märguandeks tema ümber ringi võtta. „Sel aastal, kui Bolívari säilmed siia toodi, anti väljakule nimeks Plaza Bolívar. Oli 1842. Oligarhid tõid tema põrmu siia, ent kui Bolívar veel elus oli, siis kihutati ta siit minema. Rahvas avaldas tõsist survet, et Bolívar tagasi toodaks, ning tema põrm jäi tükiks ajaks katedraali. Siis tuli kindral Guzmán Blanco ja käskis monumendi püstitada. Aa, siin ongi daatum, vaadake, 1874! See oli pärast föderatsioonisõda, veel ühte reetmist. Zamora tapeti ning oligarhia jäi võimule. Siis hakkasid oligarhid ära kasutama Bolívari ja tema müüti, temast tehti peaaegu pühak, ent seda nende oma huvides, et rahvast Bolívari varjus rõhuda. Ma sain sellest kõigest aru, kui ma olin kadett ning me tulime siia paraadmundris, valgete kinnaste ja sinise mütsiga, vaatama tema panteoni ja sünnimaja.” Kuulajad noogutasid. Guzmán Blanco oli olnud diktaator, ent Ezequiel Zamora kuulus mässuline.

Comandante jätkas. „Ma pole siin sündinud, nagu te hästi teate. Mina sündisin kaugel lõunas, ent nüüd kuulub minu armastus Caracasele. Kui ma lapsena siia tulin, siis ma kartsin, aga nüüd ma armastan seda linna. Bolívar. Kuidas see laul oligi, María?” President laulis veel ühe laulu, mis seekord võrdles Vabastaja häält küünlaga, mis juhatab kätte õige tee. Kui ta lõpetas, siis plaksutati. President pöördus kuju poole. „Taas edasi koos Simóniga. Oleme siin, me tungime edasi ja tema juhib lahingut esireast.” Veel üks aplaus. Comandante kissitas silmi, kuna ta püüdis meenutada veel ühte Vabastajast kõnelevat luuletust. Kissitamine muutis tema silmad ligipääsematuteks piludeks, iseäranis nüüd, kui ta oli kaalus juurde võtnud, ega lasknud aimata, kuhu tema pilk on suunatud. Mees oli alati otsinud silmsidet ning ta muudkui vaagis juuresolijate ilmeid. Pilk libises vasemalt paremale, siis paremalt vasakule. Seinamaalide loojad püüdsid seda pilku edasi anda, kujutades teda kulmu kortsutamas ja kitsaste silmadega. Presidenti kujutavatel nukkudel oli kuklal pea pööramiseks väikene kang. Kui luust ja lihast comandante pruunid silmad lahti sähvatasid, siis võpatas igaüks, keda nende pilk juhtus tabama.

Ta palus oma tütrel nutitelefoniga üles otsida Venezuela suure kirjaniku Andrés Eloy Blanco luuletuse „Hambutud”. „Maríal on väike masin, millega ta leiab kõik üles. Ta vajutab nupule, taraaaa!, ja kõik tuleb ise lagedale.” Tütar naeris. Isa jätkas oma mõtet, kuidas oligarhid kuritarvitasid Bolívari pärandit. „Nad tegid ta ringi, nagu osa katoliiklasi on Jeesuse ringi teinud. Kristus oli suur mässuline ning seepärast ta surigi ristil. Ta oli anti-imperialist. Kristus sündis ja suri vaeste seas ja vaeste heaks ning koos vaestega. Ja samuti juhtus Bolívariga, kodanlus moonutas teda.” See oli varjamatu kriitika katoliku kirikuhierarhia pihta, keda comandante süüdistas alatasa elitismis ja tema vaenlaste poole hoidmises.

Kaaskonna kohale laskus vaikus. Comandante, kes oli paigale naelutatud, justkui ise kujuks muundunud, langetas häält, et manada esile veel üks stseen. Siiasamasse, kõneles ta, toodi 1797. aasta mässu patrioodid tapalavale: osa poodi üles, teistel raiuti pea maha. Õudusest tardunud pealtvaatajate seas oli hulk teismelisi, kreooli maaomanike poegi, kes istusid hobuste seljas ning jälgisid toimuvat väljaku nurgalt, võpatades, kui silmused ja kirved tegid oma verist tööd. Neist noorim oli Bolívar ning ta vandus Hispaania impeeriumile kättemaksu. „Just siin!” Comandante kuulajad näisid kõrvetavale päikesepaistele vaatamata lõdisevat, sest maa, millel nad seisid, oli püha. „Te saate aru,” jätkas ta, „kust me tuleme ja millest me oleme tehtud. Kas te ikka saate aru? Seepärast me olemegi täna siin ja tõotame veelgi siiramalt: isamaa, sotsialism või surm! Võit jääb meile!”

Kaaskond möirgas vastu: „Võit jääb meile!”

Comandante: „¡Viva Bolivar!”

Kaaskond: „¡Vivaaa!”

Comandante viipas linnapea Jorge Rodríguezele. Elukutselt psühhiaater, oli ta algusaastatel olnud comandante lemmikintelligent, nimetatud valimiskomisjoni etteotsa, mis oli võtmetähtsusega positsioon, siis edutatud asepresidendiks, ehkki ta oli ühel öösel sõitnud nooblis linnajaos oma Audiga otsa ühe sõbra Audile. See väike skandaal pälvis revolutsiooni vaesemate poolehoidjate meelepaha. Hiljem minetas Rodriguez comandante eestkoste – temale pandi süüks presidendi ühte valimiskaotust, 2007. aastal peetud referendumit – ning ta heideti palee kuldsest ringist välja. Linnapeaks taandatud ja meeleheitlikult soosingusse tagasi ihkava Rodrigueze kahanenud valdused hõlmasid Plaza Bolívari ning nüüd kutsus boss teda enda juurde, silmis helk.

„Plaza on teistsugune, parem, aga siit on ikka midagi puudu, eks? Midagi erilist. See hoone, endine teater, mis aga nüüd on valitsuse käes, eks?”

Rodriguez: „Jah, praegu on see valitsuse käes.”

President osutas nägusale 10-korruselisele majale, mida osaliselt varjasid laternapostide küljes rippuvad punalipud: „Ja see hoone?”

Ootusrikas paus, väike hingetõmme, sest kõik teadsid, comandante kaasa arvatud, et see on kuulus La Francia, kus paiknevad riigi parimad ehtekauplused. Siin tegid oma oste kõrged valitsusametnikud. Ka turistid käisid siin, kuni ristluslaevad lakkasid saabumast. Rodriguez ise ostis äsja siit kalli smaragdsõrmuse.

Ta vastas: „Siin majas tegutsevad eraomandis ehteärid.”

Comandante, kes osutas väljasirutatud käe sõrmega, saatis teele välgunoole: „Võõrandada! Võõrandada!”

Rodriguez ühtaegu jäigastus ja kummardas: „Hüva.” Saatjad vahtisid maja, nagu see läheks iga hetk põlema. Osa hakkas plaksutama.

Comandante pööras kannal ringi ja osutas väljaku teisele poolele. „Ja see hoone seal nurga peal?”

„Ka see on ärisid täis,” ütles Rodriguez.

Comandante paistis haavunud. „Bolívar elas siin, kui ta oli vast abiellunud, just selles kahe rõduga majas. Ja nüüd on siin poed! Võõrandada!”

Aplaus valjenes ja Rodriguez taipas. „Jah! Miks ka mitte, president!”

Comandante osutas veel ühele majale. „See hoone, mis see on?”

Rodriguez: „See ka on erakauplusi täis.”

Comandante: „Võõrandada! Härra linnapea, võõrandada!”

Rodriguez, nägu säramas: „Miks mitte!” Nüüd järgnesid rõõmuhõisked ja plaksutamine.

Comandante: „Jah, võõrandada. Peame sellest tegema suure ajaloolise keskuse. Muidugi see on juba seda, aga me teeme ära veelgi rohkem, teostame… arhitektuuriprojekte, ajaloolisi projekte. Me asume Caracase südames.”

Rodriguez: „Täitsa õige.”

Comandante patsutas teda õlale. „Caracas, Caracas, mässuliste linn. Kuidas käsi käib, Jorge?”

Mis oli aset leidnud? Pealtnäha oli see ilmselge. Meile rääkisid oma silmad ja kõrvad. Hugo Chávez oli riigi nimel hõivanud mitu hoonet. Me teadsime, kuna seda näidati otse televisioonis. See oli iganädalase otsesaate „Aló

Presidente” („Tere, president!”) 351. episood. Tundes Vabastaja mälestusmärgi kommertsliku rüvetamise pärast meelepaha, oli saatejuht ja teletäht tegutsenud kiiresti ja resoluutselt, teenides ära heakskiidu ja tänu. Kuidas võiski kahelda? Me ise nägime ja kuulsime. Saate järgmise viie tunni jooksul – mõni saade kestis kaheksa – nägime linnapead võõrandamisdokumente koostamas ja presidendile ülevaatuseks esitamas. Protsess poleks kuidagi saanud olla läbipaistvam. Asjad olid nii olnud sestsaadik, kui veebruaris 1999 vannutati Hugo Chávez ametisse ning ta muutis otsetelevisiooni oma võimu tugisambaks, lastes kaameratel edastada 28 miljonile venetsueellasele ametlikke kohtumisi, perekondlikke üritusi ja avalikke sündmusi.

Plaza Bolívarist näidati meile hooneid, presidendi otsuse konteksti ning ümberseisjate reageeringut. Valitsemine toimus sõna otseses mõttes päikesepaistel. Meedia valdamine oli aidanud comandante’l järjest valimisi võita ning oma sõnutsi viia ellu bolivaristlikku revolutsiooni. See tähendas radikaalset ettevõtmist, et muuta riik ja ühiskond Bolívari nägemusele vastavaks, enneolematuks demokraatia, sotsialismi ja valgustuse majakaks. Lausa tele-eetris.

Ainult et kaamerad pelgasid panoraamvaateid, pöördusid üksnes teatud suunda, olid lähivõtetega kitsid. Plaza Bolívar oli kena, ent 2010. aastal oli ülejäänud Caracase südalinn räämas. Kunagi oli see paistnud õnnistatud, haljendava oruna Venezuela põhjatipus, Kariibi mere ligidal, ning kaitstud ranniku niiske loiduse (ja XVIII sajandi piraatide) eest Ávila mäega, mis hoidis õhu värske. 1950. aastatel paistis linn söaka arhitektuuri ja kiiskavate tornmajade modernistliku imena, ent pool sajandit hiljem lehkas lohakuse järgi. Murenevatelt hoonetelt koorus värvi, seinu määrisid vanadest referendumitest jäänud kritseldused („Hääletage vastu” osutas aastale 2004, „Nüüd poolt” pärines 2007. aastast), löökaugud lõhkusid asfalti, mootorrattad trügisid läbi tossava halvatud liikluse, kõnniteid ummistasid kioskid, kus müüdi naiste aluspükse ja rinnahoidjaid, sokke, teksasid, piraat-DVD-sid, patareisid, mangosid, sibulaid, kanapraadi. Linna siluetti rebestas Parque Centrali 56-korruselise kaheksanurkse põhiplaaniga tornmaja mustunud koorik, mida tulekahju oli kuue aasta eest laastanud ja mida polnud ikka veel parandatud. Kunagi Lõuna-Ameerika võimsaim pilvelõhkuja, ent nüüd tohutu söestunud etteheide.

2010. aasta veebruari saates, mis piirdus linnas säilinud veetleva jäänukiga koloniaalajastust, polnud linna allakäigust midagi paista. Kaamerad olid ajastuse suhtes hoolikad veel sellepärast, et võõrandatud hoonete filmimine liiga vara või liiga hilja, niisiis enne või pärast Chávezi otsust nende saatuse üle, oleks narratiivi ära rikkunud. Mida siis televisioonis ei näidatud? Nädalaid enne saadet käisid valitsuse ametnikud La Francia 95 juveelipoekeses nuhkimas: nad esitasid küsimusi ja tegid fotosid. Omanikud, kellest mõni oli seal poodi pidanud 1950. aastatest peale, pidasid isekeskis nõu. Pessimistid kartsid kättemaksu, kuna poodnikud olid osalenud ülemaalises valitsusvastases streigis. Optimistid märkisid, et hiilgavad vitriinid mõjuvad linnapeale ja teistele tähtsatele chavista’dele vastupandamatu ahvatlusena ning poodides töötab 2000 inimest – kindlasti on see midagi väärt. Päev enne comandante saadet kogus jõudu kuulujutt: võõrandamine. Halba aimates lülitasid omanikud ja töötajad järgmisel hommikul televiisorid saatele „Aló Presidente!”. Igal nädalal tehti saadet erinevas kohas – palees, tehases, talus –, kuhu iganes Chávez ilmus. Kodus istudes jälgisid nad algustiitreid, kuulasid trompetihelisid ja trummipõrinat ning vaatasid välkuvat arvutigraafikat, siis nägid comandante’t suunamas oma kaaskonda Plaza Bolívarile.

Hiljem, ööpimeduse katte all, kui saade oli lõpetanud ja väljak rahvast tühi, hiilisid poeomanikud oma äridesse – rahvuskaart oli veel tulemata – ning kallasid kõik kulla, hõbeda, pärlid, rubiinid ja teemandid pappkastidesse. Koidikuks olid nad kõik peale laadinud ja sõitsid ära. Kui võõrandatud kauplusi külastada aasta hiljem, veebruaris 2011, siis oli kõik kinni naelutatud, tolmunud ja räämas. Arhitektuuriliste ja ajalooliste projektidega polnud ikka algust tehtud, arvatavasti olid need suisa unustatud. Värava vastu nõjatus üksainuke valvur, khakisse rõivastatud teismeline, püss üle õla. Ta igavles ja mängis telefoniga. „Siin pole kedagi peale minu,” naeratas ta.

Chávez domineeris eetris päevast päeva, aastast aastasse: ta natsionaliseeris mõne ettevõtte, korraldas tippkohtumisi, võttis ametisse ja vallandas ministreid, seletas, laitis, meenutas, pidas valimiskampaaniat. Plaza Bolívari saate toimumise eel oli riigitelevisioon edastanud temast üksteist aastat järjest silutumat ja professionaalsemat kuvandit. Revolutsioon õilmitses. Uus „võimu geomeetria” oli asendanud vana korrumpeerunud haldamise otsedemokraatiaga. Solidaarsust ja inimväärikust edendavad riigiettevõtted tõrjusid kõrvale kapitalistlikku kasumiahnust ja individualismi. Venezuela, eeskuju tervele maailmale, juhtis Ladina-Ameerikat ühtsuse ja suveräänsuse ajastusse, mis oleks jänkide imperialismist vaba. Comandante oli varasemast veelgi populaarsem ning võis eeldada, et ta võidab 2012. aasta valimised ka kolmandaks ametiajaks.

Kui aga teler välja lülitada ja tänavatel kõndida (hoolega löökauke vältides), muutus pilt süngemaks. Comandante nimi ja nägu olid kõikjal: müürilehtedel, seinamaalidel, T-särkidel. Ta seisis autoritaarse demokraatia eesotsas, mis kätkes isikukultust ja ainuvalitsust, ent sallis opositsiooniparteisid, sõnavabadust ja vabasid, aga mitte täiesti ausaid valimisi. Üks kolmandik elanikkonnast jumaldas Chávezit, üks kolmandik põlgas teda ning ülejäänud olid ni-ni’d – ei see ega teine, vahepealsed. Rekordiliste naftatulude aastad – maailma suurimad naftavarud kuulusid Venezuelale – olid maa sularahaga üle ujutanud ning vaesust leevendanud. Riik pakkus tasuta haridust, arstiabi, laene, stipendiume, kursuseid, tööd. Ent majandus oli moonutustest koormatud. Inflatsioon põletas säästud läbi, aeg-ajalt valitses supermarketite lettidel defitsiit ka kõige tavalisematest kaupadest ning bürokraatia kammitses ärisid ja tavalisi inimesi. Kuuba ja veel üksikud liitlased kummardasid Chávezile (pilk suunatud tema tšekiraamatule), ent enamus Ladina-Ameerikast suhtus tema mudelisse viisaka reservatsiooniga. Ülejäänud maailm jälgis Kariibi mere ääres toimuvat eemalt, küll uudishimuga, ent ilma tõelise mõistmiseta, ning vastavalt oma eelistustele pidas comandante’t kangelaseks, deemoniks või klouniks. Venezuela kirju opositsioon, mis koondas lõdvalt endas keskklassi ja traditsioonilist eliiti, oli ennast Chávezi esimestel võimuaastatel häbistanud, üritades temast riigipöörde ja streigiga vabaneda. 2010. aastal oli vastasrind endiselt nõrk, ent üritas valimisurni abil kosuda, kinnitades kanda linnavolikogudes ja kuberneriresidentsides, ning lootis ära oodata presidendipaleesse saamise.

Mudakuhi Orinoco jõe pervel meenutas palki, kuni see elustus, vehkis sabaga ning pilgutas oma kollast krokodillisilma. Apure tasandiku silmapiiril näis virvendavat laevamast, ent kusagil polnud ei ookeani ega laeva, üksnes tohutu elutu rohumaa koos üheainsa palmitüvega. Igal öösel sähvisid Maracaibo järve kohal välgud, mõnikord lausa kakskümmend tuhat, ent pilved olid nii kõrgel, et kõue polnud kuulda.

See uskumatute koskede ja hiiglaslike taimede maa oli juba ammu sissetungijaid ahvatlenud. Kolumbus nimetas seda jumaliku armu maaks ning kuulutas, et Orinoco jõe vesi on nii hea maitsega, et see peab pärinema maapealsest paradiisist. Kolumbus ei leidnud ei paradiisi ega aaret ning viimaks lasi pettunud Hispaania valitseja ta ahelatesse panna. Ookeani ületas veelgi valgeid mehi. Nad nägid vaiadel seismas lihtsaid rookatusega onne ning leiutasid pilkenime Venezuela. Väike Veneetsia. Halvakspanus nimetatud maa. See maa mängis omakorda vingerpussi. Kui praeguses Mehhikos ja Peruus asetsenud asteekide ja inkade impeeriumid tegid konkistadoorid rikkaks, siis Venezuelas leidus üksnes rändhõime, soid, moskiitosid ning jaaguarihammastest meisterdatud kaelakeid. Ent kõigele vaatamata meelitas ta siiski sissetungijaid ligi. Diego de Ordaz aimas kulla ja päikese vahel olevat seost ning viis kollase taevakeha kannul 600 meest Orinoco jõe deltasse. Putukad hammustasid, kaevusid inimeste naha alla ja panid nende ihu roiskuma. Aardeküttide jalgadest said mustunud köndid ning neis endis pääses valla mõrvarlik raev indiaanlaste vastu. Nende üritus kukkus läbi, ent asemele astusid teised. Vangistatud indiaanlased jutustasid sisemaal paiknevast kuningriigist, kus keset džunglit seisavad püramiidid ning iga päev kaetakse monarhi kullatolmuga: El Doradost. Vallutajad võtsid tuld. Kus, kus? Vastus oli alati sama: pruun sõrm osutas silmapiirile, kusagile kaugemale. Ekspeditsioonid siirdusid soomusrüüde kõlinal džunglisse, raiudes endale läbi väänkasvude noaga teed. Nad hukkusid haigustesse ja nälga, ei aidanud seegi, kui nad üritasid inimsöömisega oma elu veidikegi pikendada. Lope de Aguirre läks hulluks, kuulutas tühermaal välja isikliku kuningriigi ning surmas omaenda mehi, isegi oma lihase tütre. Kui ta oli viimaks nurka surutud, maha lastud ja tükkideks raiutud, siis pandi tema pea El Tocuyos vaatamiseks puuri, et kõik võiksid koletise surmas veenduda.

Kui retked olid lõpetatud, siis tukkus Venezuela kaks sajandit Hispaania Ameerika-impeeriumi ääremaana, mis ekspordib kohvi ja kakaod. XVIII sajandi lõpuks oli ühiskonda Prantsusmaal ja Põhja-Ameerikas toimuvate revolutsioonide mõjul haaranud käärimine. Kreoolidest eliit, Hispaania kolonisaatorite maaomanikest järeltulijad, tahtsid Madridi määrustest ja maksudest vabaneda; mulattidest käsitöölised ja kaupmehed ihkasid paremat maad ja töötingimusi. Püramiidi põhjas nõudsid mustad orjad vabadust ning indiaanlased soovisid, et nad lihtsalt rahule jäetaks. Bolívari sõjad kihutasid hispaanlased välja ning kinkisid vabaduse, ent tema unistus Lõuna-Ameerikast kui terviklikust ja valgustatud riigist kukkus läbi. Tärkasid üksikud vabariigid ning caudillo’d, maakohtade kõige mõjukamad mehed, kiskusid kogu kohapealse võimu varjamatult enda kätte, jätkates koloniaalajastu ebaõiglust. Bolívar suri 1830. aastal murtud mehena, kes oli oma petlikest lootustest vabanenud. „Ameerikat pole võimalik valitseda. Revolutsiooni teenimine tähendab hoopis sõelaga vee kandmist.”

Venezuela, vaesunud troopiline maa, suikus taas unne, kuni 1914 langes talle osaks värske illusioon. Silmamoondus oli nii vaimustav, et sellele aplodeeriti terve järgmine sajand. Musta lödi, millega indiaanlased olid aastatuhandeid tihtinud oma Maracaibo järvel sõitvaid kanuusid, hakati kommertseesmärkidel puuraukudest välja pumpama. Selgus, et El Dorado maa lasub mustal kullal, mis päästab valla autoajastu ning teeb teoks igaühe rikastumisfantaasiad. Naftadollarid kosutasid nigelat riiki, nende eest ehitati maanteid, raudteid, kasarmuid, koole ning siis, kui naftahinnad 1970. aastatel neljakordistusid, rajati pilvelõhkujaid, kaubanduskeskusi ja Caracase metroo. Rikkad lendasid Miamisse osturetkedele ning kogusid kuulsust oma rõõmsa kilkamisega: „Nii odav, paluks kohe kaks!” Talupojad asusid lagedatele küngastele linnade servas ning hakkasid mustatöölisteks, taksojuhtideks, teenijatüdrukuteks ja turvameesteks, kusjuures nende nigelaid palku täiendasid valitsuse toetused: pidulaualt pudenevad palukesed. Kui 1980. aastatel naftahinnad järsult langesid, siis tõmbas rahahädas valitsus püksirihma koomale, põhjustades 1989. aasta veebruarikuus agulimässu. Caracazo-nimeline raevupuhang tähendas linnakeskuste rüüstamist ja lõppu miraažile. Valitsus sattus paanikasse ning sõdurid niitsid püssitulega maha sadu, võib-olla isegi tuhandeid inimesi.

Lava oli valmis Chávezi riigipöördekatseks 1992. aastal, mis sõjalises mõttes oli küll läbikukkumine, ent tähendas seni tundmatule kolonelleitnandile propagandavõitu. Ebapopulaarne, lausa põlastusväärne valitsus andis talle kaks minutit televisioonis kapitulatsiooniavalduse tegemiseks. See aga osutus rängaks veaks. Punast baretti ja elegantset mundrit kandev mees, kes oli sõnaosav ja enesekindel, suisa bravuurne, tutvustas ennast meeldivalt üllatunud rahvale ning tunnistas, et tema liikumise eesmärgid on por ahora, „praegu”, täitmata. Need kaks sõna levitasid trotsi ja tõotasid naasmist. Naljatati, et Chávez väärib 30 aastat vangistust: üks putši üritamise, 29 nurjumise eest. Juba kahe aasta pärast anti talle armu ning protestikandidaadina võitis ta hoogsalt 1998. aasta valimised, rääkides venetsueellastele, et nende vana naftast sõltumise ja korrumpeerunud poliitika mudel, nende unelmad arengust on surnud. Ta ütles, et käes on aeg reaalsusele vastu astuda.

Mida arvata Chávezist pärast kümmet valitsusaastat? Väliskorrespondendina, kes tegutses aastatel 2006–2012 Caracases, kuuluski minu töö juurde vastuse otsimine sellele küsimusele. Tegemist oli eksootilise lähetusega ning enda arvates saabusin ma sinna ettevalmistunult. Olin Dublinis sündinud ja üles kasvanud ning alustasin oma karjääri Põhja-Iirimaal ühe ajalehe juures, eritledes IRA vägivalla ja usulise konflikti kohta käivat propagandat või tõde. Pärast tööleasumist Guardiani juures suunati mind Rooma umbes sel ajal, kui Chávez vannutati ametisse. Ma käsitlesin Vatikani intriige, maffiat ja Silvio Berlusconit. Jõudsin ära näha Balkani sõdade lõpu ning pärast 2001. aasta 11. septembri sündmusi Talibani kukutamise Afganistanis ning USA-vastase mässu puhkemise Iraagis. Lisaks käikudele Bagdadis, kus mind rööviti, elasin ma neli aastat Aafrikas, olles tunnistajaks, kuidas demokraatia juurdub Lõuna-Aafrika Vabariigis ja kärbub Zimbabwes. Viimane kujutas endast hoiatust, mis saab siis, kui võimule pääseb „suurmees”. Angola, Kongo ja Libeeria ahervaremed näitasid, mis sünnib riikide lagunedes.

Kui Guardian palus mul avada Ladina-Ameerika büroo, siis oli Caracas ilmne valik. Paiknedes Kariibi mere rannikul, Kesk- ja Lõuna-Ameerika vahel, oli see regiooni südameks ning koduks siinsele kõige põnevamale jutuainele: Hugo Chávezile. See, kuidas ma saabusin Caracase lennujaama, ei tõotanud just head. Oli pime, sadas vihma ning liiklus oli pöörane. Mõne kuu eest oli lennujaama pealinnaga ühendava maantee viadukt kokku varisenud, nii et reisijad pidid uue viadukti ehitamise ajal sõitma kitsastel looklevatel mägiteedel. Caracasesse jõudmiseks läbisid taksod ja veoautod pori, löökauke ja mäenõlvade aguleid. Siit sõitsin ma öise bussiga Méridasse, kenasse ülikoolilinna Andides, et õppida hispaania keelt ja Ladina-Ameerika ajalugu.

Ma naasin Caracasesse, käes raamatuid ja märkmikke täis kohver, ning kolisin Ávila mäe lähedasse korterisse vahetult enne Chávezi võidukat tagasivalimist detsembris 2006. Majandus õitses, presidenti toetati aktiivselt ning opositsioon oli nõrk. Tagasivaates oli see tema kõrgaeg. Kunagine tankikomandör oli kodumaised ja rahvusvahelised takistused ületanud, oma võimu ja populaarsust kindlustanud. Tema poolt antavaid hääli oli kergem kaaluda kui loendada.

Hispaania keeles võhikuna hindasin ma Chávezi väljendusviisi. Vaatamata ohtrale venezuela kõnekeele pruukimisele rääkis ta hõlpsasti mõistetavalt, rõhutades iga sõna ning korrates tähtsaid väljendeid, kuni tema mõte oli ilmselge. Paraku ei jäänud ta kunagi vait. Ükskõik, millal teler või raadio sisse lülitada, ikka oli ta platsis. Ta rääkis kõigest. Piima hinnast, alumiiniumi tootmisest, George Bushist, pesapallist, oma tütretütrest. Baarides, kontorites ja hotellides, ent peamiselt kodus istusin ma teleri ette. Niiviisi paigal istuda paistis ebaloomulik ja häbiväärne. Ümberringi toimub revolutsioon ja mina olen paigale naelutatud. Mujal oli minu reegliks olnud välja minna ning lugusid otsida. Siin samuti, ent alles pärast Chávezi vaatamist. Pärast teistes maades või Amazonase jõe ääres käimist tulin ma Caracasesse tagasi ja helistasin murelikuna kolleegidele. „Millest ma ilma jäin?” Veelgi raskem oli uudisteagentuuride reporteritel, kes olid kohustatud terveks päevaks kontorisse jääma ning iga minut jälgima. See kammitsev ja klaustrofoobiline katsumus sundis paljusid loobuma. Üks minu noor inglise kolleeg põgenes, lubades kolida Iraani, Zagrose mägedesse, et seal romaani kirjutada.

Poliitilist temperatuuri oli kergem mõõta. Chávez oli igal pool. Mangodest, maisileivakestest arepa’dest ja kohvist koosneva hommikusöögi kõrvale lugesin ma kohalikke ajalehti – vältimatult need kas laitsid või ülistasid comandante’t – ning päeva jooksul kuulsin ma, mida temast arvatakse metroos, müügiputkade ees või kontorites. Mootorrattatakso tagaistmel, mis kihutas pöörase kiirusega mööda kiirteid, kuulasin ma, kuidas selle omanik kaitseb või ründab presidenti, üritades liiklusmürast üle karjuda. „¡Asi es, mi amigo!” Ja nii ongi, minu sõber.

Iga valitsusjuht kasutab massiteabevahendeid enda õigustamiseks ja veenmiseks, asjade ilustamiseks ja üleskiitmiseks, ent mitte ükski nii palju nagu Chávez. Ta esines televisioonis peaaegu iga päev tundide kaupa järjest, alatasa otseülekandes, ilma paberil valmisteksti või teleprompterita, valjusti omi mõtteid mõlgutades, otsustades, käsutades. Tema sõna oli de facto seadus ning tema spetsialiteediks olid välkteadaanded: natsionaliseerimised, referendumid, vägede mobiliseerimised, valitsuskabineti ümberkujundamised. Teda ei vaadatud mitte lihtsalt uudiste pärast. Mees oli vilunud esineja. Ta laulis, tantsis, räppis, ratsutas, sõitis tankiga, jalgrattaga, sihtis püssist, hällitas last, kortsutas kulmu, tegi õhusuudlusi, veiderdas, mängis riigimeest, perekonnapead. See kõik näis hetke ajel tehtuna. Pealtvaatajaid hoiti ärevuses, mis küll järgmisena juhtub.

Riigitelevisioon, mis Chávezi käe all paisus ühelt kanalilt kaheksale, näitas teda pidevalt. Puhuti oli see kõigest tema hääl, kui ta helistas teistesse jutusaadetesse, et osaleda kõikvõimalikes debattides. Eriolukorras oli täitevvõimul õigus katkestada nii riiklike kui ka erakanalite programmi, et edastada presidendi otsepöördumisi. Sääraseid saateid nimetati cadena’deks ehk kettideks. Eelkäijad olid privileegi pruukinud haruharva, õnnetuste või suursündmuste puhul, ent Chávez rakendas seda iga paari päeva takka. Mingit hoiatust ei antud. Seebiooperid, filmid ja pesapallimängud paiskas kõrvale tuttav nägu, kes istus kirjutuslaua taga või oli hoopis traktoriroolis. Kui kuulati raadiot, siis muusika katkes järsku. „Tere päevast, kaasmaalased. Mul on teile teatada midagi olulist…” See võis kesta minuteid või tunde. Mõnikord Chávez ei rääkinud, vaid osales mingil tseremoonial. Kui raadio sisse lülitada pärast taolise cadena algust, siis võis kuulda näiteks puhkpilliorkestrit, marssimist või aplausi ning jäädagi imestama, millega tegu. Korra otsustas Chávez isiklikult kaasa lüüa Caracasest Charallavesse kulgeva raudteetunneli puurimisel. Üks tele- ja raadioteadustaja pingutas esimesi minuteid kommenteerida, ent viimaks lõppesid tal sõnad otsa, kui president muudkui puuris ja puuris. Raadiokuulajaid, kes ei taibanud, mida Chávez teeb, ajas eetris valitsev mehhaaniline müra segadusse ja siis ärevile. Leidus neid, kes arvasid, et see tähendab riigipööret.

Rhonny Zamora, pühapäevase maratonsaate produtsent, ütles, et Chávez juhtis filmimist ise ning määras teemad, võttepaigad ja -nurgad, külalised. „See on metsik, taltsutamatu ja väga keerukas. Me püüdsime leida saatele kindlat aega ning piirata seda kahe-kolme tunniga, ent see osutus võimatuks. President otsustab kõik, see on tema mängumaa. Saade sai nimeks „Aló Presidente”, kuna inimesed võisid sinna helistada, ent sellest sai loterii. Igaüks tahtis saatest tööd, maja või muud sellist. Niiviisi juba riiki ei juhi. Nüüd räägib peamiselt tema ise. Meeskond on täis adrenaliini ja ärevust. President võib igal hetkel küsida mida tahes. Ministrid valmistavad enne tulemist ennast päevateemadel ette, aga president oskab suurepäraselt neid üllatada, välja käia midagi, milleks nad pole valmis. Kas sellel on midagi pistmist päriseluga? Küsimus, minu sõber, on hoopis, mis on päriselu. Elu võib näidata, kuidas tahad, kauni, inetu, rõõmsa, kurvana.”

„Tere, presidendil!” oli kindel algusaeg, ent kuna enamus Chávezi teleesinemisi toimus ette teatamata, siis oli kõige parem jätta teler pidevalt tööle kanalile 8, mis oli peamine riiklik televõrk, Venezolana de Televisión. Hommikust õhtuni virvendas see nurgas, heli maha keeratud ja unaruses, kuni ekraanile ilmus comandante. Siis tuli pult haarata ja heli valjuks keerata. „Tere hommikust, kodanikud, sel kaunil päeval tervitan ma teid Miraflorese paleest…” Saate lõppu polnud mitte kuidagi võimalik arvata. Puhkepäevadel võis korterist lahkuda, sõita metrooga läbi linna, arveid tasuda, sõbraga kohvikus istuda, sisseoste teha, pesule järele minna ja kodus leida, et president räägib ikka veel. Vaatamine nõudis kannatust ja head vaistu. Saate alguses pidi tähele panema võttekohta ja arvatavat teemat – põllumajandus, uus sotsiaalprogramm, relvajõud, suhted USA-ga – ning siis asuma selle kõrval tegelema millegi muuga – lugema, kirjutama, pesu triikima –, hoides samal ajal presidendil silma peal. Aastatega tekkis sisemine antenn, mis tuvastas peeneid muutusi hääletoonis ja näoilmes, hääle langemist, väikest nõksatust, mis osutab, et peagi tullakse lagedale millegi olulisega.

Televisioon oli kõigest üks mõõde, kontrollitav elektrooniline lava, mis ühtaegu varjas ja tegi avalikuks. Mis juhtus lava taga? Siin valitses pimedus, sest siis, kui comandante esinemise lõpetas, kustutati tuled ja saade sai läbi. Valitsuse ette tõmmati suur virtuaalne eesriie. Chávez kaotas üksikute ministeeriumide pressibürood ning koondas kogu uudiste edastamise informatsiooni- ja kommunikatsiooniministeeriumi ehk Mincisse, mis paiknes paleest mõne kvartali kaugusel. Minci noored töötajad, sõbralikud, viisakate maneeridega, mugavalt teksadesse ja T-särkidesse riietatud, korraldasid akrediteeringuid ning külvasid külastajaid üle riiklike publikatsioonidega („President Chávezi mõtted” neljas köites), ent ei korraldanud intervjuusid, kuna ametnikel ja ministritel polnud õigust neid anda. Isegi mitte järjestikustel informatsiooniministritel. Nad vältisid intervjuusid ja telefonikõnesid ning ilmusid avalikkuse ette üksnes presidendi vaikivate ja noogutavate abilistena. Venetsueellased on loomu poolest lobisemishimulised ja tundeküllased, ent näis, nagu oleks ametnikkonna suu kinni topitud.

Kidakeelsed olid siiski üksnes ministrid ja õukondlased. Need, kes seisid väljaspool kuldset ringi, alamad revolutsionäärid ja opositsioon, tegid oma vähese tähtsuse tasa valju häälitsemisega. Nad alustasid peagi pärast Chávezi ametisseastumist ning ka kümme aastat hiljem ei lõpetanud nad oma visa kakofooniat ei trükisõnas ega eetris. Üks pool – parteid, erameedia, äriomanikud, keskklass – kuulutas valju hädakisaga maailma lõppu, hävingut, türanniat. Teised – valitseva partei liikmed, rahvamalevlased, agulielanikud – elasid presidendile kaasa ning ülistasid progressi, arengut, moderniseerimist. Paistis, nagu oleks tegemist kahe erineva maailmaga. Neil ei saa korraga õigus olla ja võib-olla eksivad mõlemad. Revolutsiooni mõistmiseks ja García Márquezi ennustuse hindamiseks tuli kisajaid vältida ning teha kolme asja: jälgida presidenti televisioonis, otsida üles õukondlased ja funktsionäärid, kes tal varjuna kaasas käivad, ning rännata läbi talude, tehaste, külade ja linnade, et revolutsiooni tulemusi ise näha.

Ülevad, ootamatud hetked valgustasid teleriekraani ning näitasid, miks comandante püsib populaarsena isegi pärast kümmet võimuaastat. Saatnud linnapea võõrandamisdokumente koostama – „aega pole raisata, Jorge” – asus Chávez väljaku keskel suure kirjutuslaua taha, vastu kaamerate ridu ja istuvaid ametnikke. Nagu tavaliselt, pääses tema huultelt valla sõnadetulv, kusjuures üks mõte järgnes segase loogika ajel teisele: äsjaloodud kommuuninõukogude ülistamine otsedemokraatia vahenditena; teoloogiline arutelu revolutsiooni püha kolmainsuse, Kristuse, Bolívari ja Karl Marxi üle; rahvalaul; anekdoot oma perekonnast; lahendus Venezuela elektrikriisile; USA nurjatuste hurjutamine; nali ühe Hispaania habemeajaja pihta; tervitus oma mentorile, Fidel Castrole. „Hei, Fidel! Kuidas käsi käib?” Seda ütles ta tugeva aktsendiga inglise keeles. Enamus venetsueellasi ei osanud inglise keelt ning comandante liialdas pidevalt oma halba hääldust ja uhkeldas sellega – khellow! khow are yoo? –, andes mõista, et gringo’de superriigi keelt ei maksa karta.

Nüüd oli kell 2 pärast lõunat ning ta oli vahetpidamata kolm tundi rääkinud. Sujuv narratiiv vaheldus linnapea lustaka takkautsitamisega, keda aeg-ajalt kutsuti laua äärde võõrandamise kohta aru andma.

„Kas võõrandamisdekreedile on juba alla kirjutatud?”

Mureliku ilmega Rodríguez: „Me alles koostame seda, president.”

Chávez, kergelt kannatamatu: „Te koostate seda.”

Šiki tegelasena, keda revolutsiooni vähem pilkupüüdvad toetajad hästi ei sallinud, sobis linnapea hästi patuoinaks.

Siis, kogenud uudistelugejana, vahetas comandante teemat. „Aga nüüd satelliitülekanne.” Monitor lülitus umbes 200 punaseid pesapallimütse kandva inimese kogunemisele Caracase lähedal asuvale küntud põllule.

Kaamera edastas panoraamvaates traktorit, tööriistu, seemneid, köögiviljakorve ning äsja ehitatud maju. Eesträäkija seletas, et need 1374 hektarit kuulusid algselt Bolívarile ning pärastpoolsed jätsid omanikud need hooletusse. Nüüd muudavad 32 kommuuninõukogu, kuhu on koondatud 5900 perekonda, selle maa viljakandvaks.

Chávez: „Elagu kommuunid! See on looming, kangelaslik looming.”

Kõik see oli „Aló Presidente” tavaline sisu. Eelmisel nädalal õnnelikud tehasetöölised, sel nädalal õnnelikud talupojad. Ent Chávez oskas peaaegu alati lavastusest väljapoole minna ning näidata midagi ehedat, mis seekord osutus eesträäkija taga ujedalt seisvaks elatanud naiseks. Parkunud näoga vanaema, kelle näole olid oma jäljed jätnud aastakümnete pikkune vaesus ja füüsiline töö ning keda tähelepanu ajas selgelt närviliseks.

„Tere päevast, minu comandante.” Hääl värises ning naine vaatas ärevalt mikrofoni poole. Plaza Bolívaril, nägu monitorile suunatud, Chávez naeratas ja noogutas julgustavalt. Naine jätkas. „Minu nimi on Laura Thais Rojas ning ma kuulun Brisas del Paraíso kommuuni. Palun vabandust, mul on lavahirm.” Hääl värises taas. Kõnemaneeri ja vanuse järgi otsustades oli ta arvatavasti lahkunud koolist väga noorena ja vaevu kirjaoskajana. Chávez noogutas, soovitades jätkata. Naine sai enesekindlust juurde. „Aga ma räägin teiega.”

Ja ta rääkiski, juhtides kaamera väikse maja ning köögiviljapeenra juurde. „Siin ma kasvatan salatit, tomatit, redist, veel… kurki, porgandeid, peeti. Saak oli hea.”

Chávez naeratas laialt: „Plaksutame Laurale.” Kõik plaksutasidki. „Ta ütles, et ta kardab, aga seletas kõike täitsa kenasti. Laura, sa rääkisid väga hästi, tead?” Laura naeratas ujedalt. „Jah, sa rääkisid meile salatist, tomatitest, redistest, kurkidest, porgandist, peetidest. Nii, Laura, sul on see köögiviljaaed. Mitu meetrit see on? Räägi mulle.”

„Noh, minu comandante, siin on neli peenart, igaüks kuus meetrit pikk, üks meeter lai. Samuti kasvatan ma vihmausse ja pistan neid mulla sisse.

Neid pole palju, aga nendest on abi. Küsige veel, comandante.”

„Muidugi on ussidest kasu, Laura. Kui tore, loomulik väetis, mitte midagi keemilist või saastavat. Me peame kõik need ressursid ära kasutama, andma tehnika rahva kätte. Kui palju inimesi selles aias koos sinuga töötab?”

Laura, nüüd kindla häälega: „Minu poeg, minu pojapoeg, minu tütar, minu abikaasa. Me töötame koos. Enne elasime kõnnumaal. Siin ma olen õnnelik, sest mul on köögiviljaaed, ning ma olen selle üle uhke.”

„Uhke oma aia üle, ja meie oleme uhked sinu üle, Laura. Räägi mulle midagi, millist toetust sa oled saanud? Räägi veidi sellest.”

„Noh, comandante, peale maa me oleme saanud labida, kõpla, veepaagi, vooliku, seemneid. Tehnilised nõustajad on pidevalt meiega koos olnud, Kuuba õpetajad Sonia ning Arbello.”

Chávezi huuled vormusid naeratuseks ja ta lõi käsi kokku: „Sa seletasid kõike nii hästi. Ja ise ütlesid, et sa kardad esineda!” Kuulajaskond aplodeeris pikalt ja valjult ning kaamera näitas suurelt vana naise nägu. Laura lausa säras suurest õnnest. See oli tema hetk. Sära tema silmis ja tema põski paisutav rõõm polnud kuidagi lavastatud. Pikka silmapaistmatut elu, mil ta paakunud maad harides elatist teenis, anonüümset elu, nagu tema esivanematelgi, oli just puudutanud maagia. President küsis tema nime, tema perekonna, tema aia kohta. Kaamera jäädvustas tema sõnad ning kosmoses asuv satelliit edastas need kogu rahvale.

Enamus venetsueellasi elas suurtes ja väikestes linnades, ent tundis igatsusvalu maal elavate sugulaste ning maa järele, mis olid küngastel asuvatele agulitesse kolides hüljatud. Laura oleks võinud olla igaühe vanaema ning see, kuidas ta näitas üles uhkust ja väärikust, sulatas kõikidel südant.

Saade jätkus. Valimatu monoloog, kuidas põlisameeriklased on sündinud sotsialistideks, hädaldamine, et Chávezi pesapallimeeskond Magallanes kaotas Caracasele, hoiatamine kasuahnete kapitalistide eest, soovitus Leninit lugeda. Peagi pärast seda, kui kirikukellad andsid märku, et kell on 3 pärast lõunat, tuli linnapea, nägu kergendust täis, comandante juurde tagasi. „Härra president, ma kirjutasin just alla ühiskondlikku kasutusse võtmise deklaratsioonile nelja hoone kohta, mis asuvad Plaza Bolívari neljas nurgas. Homme kuulutatakse nad ametlikult ühiskondlikus kasutuses olevaks, president.”

Chávez uuris dokumenti. „Korras!”

Veel üks satelliitlülitus, seekord Barinase osariiki, kus comandante vend kuberner Adán oli ringkäigul jahubanaanide kombinaadis. Comandante, kes jälgis toimuvat oma laua tagant, palus ühel töölisel jahubanaani koorida. „Sa vaata vaid, kui tore. Nüüd praeme tostóne’sid!” Ta ütles, et kiirteed, raudteed, kivimurrud, süvendatud jõed annavad tema koduosariigile uue ilme. Presidendi laua kõrvale ilmus väike poiss. „Näete, gallito on siin! Gallitooo!” See oli tema pojapoja hüüdnimi. Nad kallistasid. „Kas sul on hea? Vaata Bolívari! See ongi Bolívar. Ütle kõigile tere. Kuidas sa sõdureid tervitad?” Poiss andis au. „Täpselt nii. Täitsa sõjamees valmis.” Kuulajad plaksutasid. „Sa laulad Bolívarist. Kuidas see käib?” Comandante ja lapselaps laulsid koos ballaade, siis rahvushümni. Viimane satelliitlülitus Haitile, kus Venezuela ja Kuuba arstid tegutsesid maavärinas kannatanutele püstitatud laagris.

Kaks viimast teadaannet: kanal Orinoco jõe ühendamiseks Kariibi merega, iidne unistus, saab tänu Argentinaga sõlmitavale lepingule teoks. Ja Hiina ning Venemaa lubasid just laenata miljardeid, millega moderniseerida kehvakest elektrivõrku. Elekter tuleb igasse kodusse. Saate lõpetas muusika. Hip-hopparid räppisid vastupanust. Comandante tantsis ja vehkis punase rätikuga. „Braavo, braavo, braavo!” Siis leelutas folkgrupp harfi saatel Venezuela plaanidest. Comandante laulis viimase rea kaasa. Lõpptiitreid saatvad kaadrid olid rõõmurikkad. Hommikune leitsak oli asendunud õhtuse jahedusega, varjud läksid pikemaks, kõik laulsid, tantsid, naersid. Mõne kvartali kaugusel informatsiooni- ja kommunikatsiooniministeeriumis jäid noored kannatlikud ametnikud keskööni tööle, tippides saate üleskirjutust. See oli kokku 89 lehekülge – täiesti keskmise pikkusega. Mõni saade täitis üle saja lehekülje.