Читать книгу Ilma ainsagi sõnata - Rosie Walsh - Страница 10

Esimene päev: päev, mil kohtusime

Päev, mil kohtasin Eddie Davidit, oli kõrvetavalt kuum. Maapiirkond oli hakanud sulama ja kokku vajuma; linnud pugesid peitu liikumatutesse puudesse ja mesilased olid kerkivatest kuumakraadidest joobunud. Ei tundunud olevat sedasorti pärastlõuna, mil armuda kellessegi võhivõõrasse. Päev tundus olevat täpselt nagu alati 2. juunil, mil olin selle jalutuskäigu ette võtnud. Vaikne, kurblik, koormav. Tuttav.

Kuulsin Eddie häält enne, kui teda nägin. Seisin parasjagu bussipeatuses, püüdes meenutada, millise nädalapäevaga on tegu – otsustasin, et on neljapäev, mis tähendas, et mul tuli peaaegu tund aega oodata. Seista siin põrgukuumuses, oodates bussi, milles ma kindlasti kui pannil kõrbeksin. Uitasin mööda teed küla suunas, otsides varju. Lämmatavalt kuum õhuvool tõi minuni algkoolilaste hääled.

Neid katkestas ootamatu lambahäälitsus kusagilt eestpoolt. MÄÄÄ, karjus see. MÄÄÄ!

Lambale vastas suur mehine naerupahvak, mis sööstis kokkusurutud kuumusesse kui külma õhu juga. Mu nägu kiskus naerule enne, kui olin meest üldse silmanud. Tema naer võttis kokku kõik mu tunded totra näo ja tobedate kõõritavate silmadega lammaste vastu.

Nad olid minust veidi kaugemal väljal. Minu poole seljaga istus mees, lammas temast umbes meetri kaugusel jõllitas meest oma kõõritavate silmadega. Ta proovis veel kord määgida ja mees lausus midagi, mida ma ei kuulnud.

Ajaks, mil väljale jõudsin, olid nad elavas vestluses.

Seisin neid jälgides kõrbenud muruplatsi ääres ja mind tabas äratundmisrõõm. Ma ei tundnud seda meest, kuid ta oli võluv koopia nii paljudest poistest, kellega olin koos koolis käinud: suur mõnus leivapätsi meenutav kogu, pügatud juuksed ja küpsisepruun nahk, Edela-Inglismaale tüüpiline riietus tugevast riidest lühikeste pükste ja pleekinud T-särgi näol. Ta suudaks riiuleid üles panna, kahtlemata oskaks surfata ja suure tõenäosusega sõidaks logiseva Golfiga, mille on talle kinkinud tema meeldiv, kuid ogar ema.

Selline poiss, kellega ma oma teismeeas peetud päevikute kohaselt plaanisin ühel päeval abielluda. (See „ühel päeval“ viitas määramata ajale tulevikus, mil ma nagu kängunud nukust nähtavale ilmuv liblikas loobun oma ametikohast Mandy ja Claire’i keskpärase välimuse ja sotsiaalselt edutu käsilasena ning kerkin esile enesekindla ja kauni naisena, kellel on võime köita iga meesterahvast, keda tal on aega märgata.) Mees pidi olema pärit sellest külast – Sappertonist või mõnest teisest lähedalasuvast külast – ja sõitma kindlasti Golfiga. (Mingil põhjusel oli Golf üsna popp. Minu fantaasias sõitsime sellega mesinädalaid veetma lõunasse Cornwalli, kus ma tema üllatuseks tormasin, surfilaud kaenla all, kartmatult merre.)

Selle asemel olin abiellunud argpüksliku Ameerika klouniga. Päris klouniga, kellel oli kastide viisi punaseid ninasid, ukulelesid ja totakaid mütse. Ilmselt mõne tunni pärast hakkaks ta end liigutama, kui ere California päikesepaiste asub meie korteri seinu pleegitama. Võib-olla ta haigutaks, keeraks külge ja hõõruks ninaga oma uut tüdruksõpra, enne kui tõttaks kliimaseadet jahedamaks muutma ja talle mingit võigast rohelist mahla valmistama.

„Tere,“ laususin ma.

„Oi, tere,“ vastas mees ringi kiigates. Oi, tere. See kõlas, nagu ta oleks mind juba aastaid tundnud. „Leidsin endale lamba.“

Lammas tõi kuuldavale järjekordse udupasuna sarnase mää ega pööranud kordagi pilku mehe näolt. „Möödunud on vaid mõni minut,“ lausus mees mulle, „aga meil on teineteise osas väga tõsised kavatsused.“

„Või nii.“ Naeratasin. „Kas see on seadusega lubatud?“

„Armastust ei saa seadusega reguleerida,“ vastas ta rõõmsameelselt.

Mulle kerkis pähe ootamatu mõte: ma igatsen Inglismaad.

„Kuidas te kaks kohtusite?“ küsisin väljale astudes.

Ta naeratas lambale. „Noh, ma istusin siin ja haletsesin ennast pisut, kui see noor daam järsku eikusagilt nähtavale ilmus. Hakkasime vestlema. Ja enne kui seda teadvustadagi jõudsin, rääkisime kokkukolimisest.“

„See noor mees,“ laususin ma. „Ma ei tea lammastest mitte kui midagi, aga isegi mina näen, et tegemist ei ole daamiga.“

Hetke pärast nõjatus mees tahapoole ja uuris lamba kõhualust.

„Oi.“

Lammas jõllitas teda kõõritavate silmadega.

„Kas su nimi polegi Lucy?“ küsis ta. Lammas vaikis. „Ta ütles, et tema nimi on Lucy.“

„Tema nimi ei ole Lucy,“ kinnitasin ma.

Lammas määgis uuesti ja mees naeris. Meie seljatagusel teel laperdas puu võrast välja üks hullunud hakk.

Kuidagimoodi seisin juba nende kahe kõrval. Mees, lammas ja mina – kõik koos pleekinud muruplatsil. Mees tõstis pilgu minu poole. Leidsin, et tema silmad on tundmatute ookeanide värvi, täis soojust ja häid kavatsusi.

Ta oli üsna armas.

Hommikul oli mulle teatatud, et kulub mitu kuud, enne kui mul võivad tekkida tõelised tunded mõne teise mehe vastu. See nõuanne oli viisakusavaldus naeruväärselt rakenduselt nimega BreakUp Coach, mille minu Los Angelese kõige lähedasem sõbranna Jenni Carmichael oli (ilma loata) minu telefoni alla laadinud päev pärast seda, kui olime Reubeniga teada andnud oma lahkuminekust. Igal hommikul saatis see mulle kohutavaid teateid sellest, milline emotsionaalne trauma mind hetkel valdab ja kuidas see on täiesti normaalne.

Ainult et mul polnud mitte mingisugust emotsionaalset traumat. Isegi siis kui Reuben oli mu ees vabandanud, kuna tema arvates pidime oma abielu lahutama, tuli mul vägisi ennast nutma sundida, et mitte tema tundeid riivata. Kui rakendus teavitas mind mu purunenud südamest ja murtud tahtejõust, tundus, justkui saaksin kellelegi teisele adresseeritud kirju.

Aga Jenni oli õnnelik, kui nägi mind neid sõnumeid lugemas, seega jätsin rakenduse alles. Jenni emotsionaalne heaolu – aina õrnem, kuna tema kolmekümnendad olid lõpusirgel ja viisid endaga Jenni lootused lapsi saada – sõltus tugevalt tema võimekusest hoolitseda kannatajate eest.

Mees pöördus tagasi lamba poole. „Tead, sellest on kahju. Arvasin, et meil Lucyga on tulevikku.“ Tema telefon hakkas helisema.

„Arvad, et sinuga saab kõik korda?“

Ta tõmbas telefoni pooleldi taskust välja ja katkestas kõne. „Oh, ma oletan küll. Vähemalt ma loodan.“

Otsisin endale tegevust ja püüdsin pilguga leida teisi lambaid, talunikku, abivalmis lambakoera. „Mulle tundub, et peaksime temaga midagi ette võtma, kas pole?“

„Tõenäoliselt.“ Mees ajas ennast püsti. „Helistan Frankile. Enamik selle kandi lambaid kuulub talle.“ Ta valis numbri ja ma neelatasin, tundes ootamatult ebakindlust. Kui lambaga saavad asjad ühele poole, peame naljatamise lõpetama ja päriselt vestlema hakkama.

Seisin väljal ja ootasin. Lammas noppis loiult enda ümbert jämedaid rohukõrsi, hoides meil silma peal. Teda oli hiljuti pügatud, aga isegi tema lõigatud kasukas tundus lämmatav.

Mõtisklesin, miks ma siin viibin. Murdsin pead, miks oli mees varem ennast haletsenud. Imestasin, miks libistan sõrmi läbi juuste. Ta rääkis nüüd telefonis Frankiga, kihistades kergelt naerda. „Hea küll, semu. Annan endast parima. Just nii,“ lausus ta minu poole vaadates. Tal olid tõesti ilusad silmad.

(Lõpeta ära!)

„Frankil läheb siia jõudmiseks veel kenake tund. Tema sõnul on Lucy põgenenud pubi kõrval asuvalt põllult.“ Ta pöördus lamba poole. „Sa tulid pika tee. Väga muljetavaldav.“

Kuna lammas jätkas söömist, siis vaatas mees hoopis mind. „Ma proovin ta mööda teed tagasi viia. Ehk aitad ka käed külge panna?“

„Ikka. Olin niikuinii teel sinna lõunale.“

Ma polnud suundunud sinna lõunat sööma. Tegelikult olin oodanud Cirencesterisse minevat bussi nr 54, sest Cirencesteris kohtas inimesi ja minu vanemate majas polnud hetkel kedagi. Eelmisel õhtul oli helistanud Leicesteri kuningliku haigla valveõde ja teatanud, et mu vanaisa oli puusaluu murruga haiglasse võetud. Vanaisa oli üheksakümmend kolm. Ühtlasi oli ta kurikuulus oma solvangute poolest, kuid tal polnud kedagi peale mu ema ja ema õe Lesley, kes oli hetkel oma kolmanda abikaasaga Maldiividel.

„Mine,“ olin öelnud emale, kui too kõhkles. Emale ei meeldinud mind alt vedada. Iga aasta juunis oli ta mu külaskäiguks suursuguselt valmistunud: sujuv logistika, maja täis lilli, oivaline toit. Kõike seda mind veenmaks, et elu Inglismaal on tunduvalt parem kui miski, mida California võiks pakkuda.

„Aga ...“ Nägin, kuidas ta norgu vajus. „Aga sa jääd siia üksi.“

„Ma saan hakkama,“ vastasin. „Pealegi visatakse vanaisa haiglast välja, kui tal pole sind käepärast tema eest vabandamas.“

Viimasel korral, kui vanaisa haiglasse võeti, tekkis tal kahetsusväärne vastasseis eriarstiga, keda vanaisa oli muudkui kutsunud „nõdramõistuslikuks arstiteaduse üliõpilaseks.“

Tekkis paus, mil ema maadles oma tütre- ja samas vanemlike kohustuste vahel.

„Las ma olen paar päeva teil jalust ära,“ olin lausunud, „ja siis tulen Leicesterisse.“

Ta vaatas isale otsa, kumbki neist ei suutnud valida. Ja ma mõtlesin: mis ajast te kaks nii otsustusvõimetud olete? Nad näisid sel korral kuidagi vanemad, väiksemad. Eriti ema. Nagu ta poleks oma kehasse enam päris ära mahtunud. (Kas see oli minu süü? Kas mina olin seda kuidagi põhjustanud, jäädes välismaal elamisele kindlaks?)