Читать книгу Ilma ainsagi sõnata - Rosie Walsh - Страница 9

Viisteist päeva hiljem

Temaga on juhtunud midagi kohutavat.“

„Nagu näiteks?“

„Ta on surnud. Võib-olla mitte just surnud. Kuigi miks ka mitte? Mu vanaema ajas sussid püsti neljakümne neljaselt.“

Jo pööras kõrvalistmel ringi. „Sarah.“

Ma ei vaadanud talle silma.

Ta pööras pilgu Tommy poole, kes sõidutas meid mööda M4 läände. „Kas sa kuulsid seda?“ küsis ta.

Tommy ei vastanud. Tema lõuad olid kokku surutud, kahvatu nahk oimukohal pulseerimas, justkui püüaks sealt keegi välja murda.

Me Joga poleks pidanud tulema, mõtlesin uuesti. Olime veendunud, et Tommy tahaks kahe vanima sõbra toetust – lõppude lõpuks ei juhtunud seda ju tihti, et sul tuli seista õlg õla kõrval oma koolikiusajaga, samal ajal kui ajakirjanikud teid pildistavad –, aga iga läbitud morni vihmase miiliga oli saanud ilmselgeks, et me üksnes suurendasime tema ärevust.

Täna vajas ta võimalust näidata teeseldud enesekindlust, ilma et teda jälgiksid need, kes teda kõige paremini tunnevad. Teeselda, et see kõik on möödanik. Vaadake vaid, kuidas minust sai edukas spordikonsultant, kes toob nüüd kava oma kunagisse kooli! Vaadake, kui hea meel mul on teha koostööd kehalise kasvatuse õpetajaga – mehega, kes virutas mulle rusikaga kõhtu ja naeris, kui surusin oma näo muru sisse ja nutsin!

Asja tegi hullemaks see, et Jo seitsmeaastane poeg Rudi istus tagaistmel minu kõrval. Tema isa oli kutsutud töövestlusele ja Jol polnud aega lapsehoidjat leida. Rudi oli kuulanud suure huviga meie vestlust Eddie kadumisest.

„Nii et Sarah arvab, et tema poiss-sõber on surnud ja emme hakkab pahaseks saama,“ sõnas Rudi. Ta oli hetkel faasis, kus ta destilleeris täiskasvanute ontlikke vestlusi täpseteks üksikuteks lauseteks ja oli selles väga hea.

„Ta ei ole tema poiss-sõber,“ lausus Jo. „Nad veetsid koos seitse päeva.“

Autos valitses taas vaikus. „Sarah. Arvab: seitse päeva poisssõber surnud,“ lausus Rudi vene aktsendiga. Rudil oli koolis uus sõber Aleksander, kes oli hiljuti Londonisse kolinud kusagilt Ukraina piiri lähistelt. „Salateenistus tappis ta. Ema ei nõustub. Ema Sarah’ga tõre.“

„Ma ei ole tõre,“ lausus Jo tõredalt. „Ma olen lihtsalt mures.“

Rudi vaagis seda ja lausus siis: „Ma arvan, sina räägib vale.“

Jo ei saanud seda maha salata ja jäi vait. Ma ei tahtnud temaga tülli minna, niisiis vaikisin samuti. Ja Tommy polnud kaks tundi sõnagi lausunud, seega vaikis ka tema. Rudi kaotas huvi ja naasis oma iPadi mängu juurde. Täiskasvanud kubisesid arusaamatutest ja mõttetutest probleemidest.

Jälgisin, kuidas Rudi pühkis ekraanilt midagi, mis meenutas kapsast, ja mind tabas ootamatult suur igatsus tema süütuse, tema seitsmeaastase maailmavaate järele. Kujutlesin Rudi-maad, kus mobiiltelefonid on mänguvahendid, mitte psühholoogilised piinariistad, ja kus tema ema armastus on sama kindel kui südamelöök.

Kui täiskasvanuks saamisel oligi mingi mõte, jäi see mulle täna tabamatuks. Kes ei eelistaks kapsaid hävitada ja vene aktsendiga kõneleda? Kes ei tahaks, et talle hommikusööki tehtaks või riideid välja valitaks, kui alternatiiviks oli hävitav meeleheide mehe pärast, kes oli tähendanud mulle kõike ja siis mingil moel muutunud eimillekski? Ja mitte see mees, kellega olin olnud seitseteist aastat abielus, vaid mees, keda olin tundnud täpselt seitse päeva. Mõni ime, et kõik siin autos viibijad pidasid mind hulluks.

„Kuulge, ma tean, et see kõlab nagu teismeliste saaga,“ laususin lõpuks. „Ja pole kahtlustki, et teil on minust kõrini. Aga temaga on midagi juhtunud, olen selles kindel.“

Jo avas Tommy kindalaeka, et võtta sellest suur šokolaaditahvel, millest ta jõuga ühe tüki murdis.

„Emme?“ lausus Rudi. „Mis see on?“

Ta teadis väga hästi, mis see on. Jo ulatas pojale sõnagi lausumata ühe šokolaadiruudu. Rudi naeratas talle oma kõige laiemat, hambaid paljastavat naeratust ja – hoolimata Jo kasvavast kannatamatusest – too naeratas talle vastu. „Ära rohkem küsi,“ hoiatas ta. „Lõpuks on sul lihtsalt süda paha.“

Rudi vaikis, veendunud, et Jo annab järele.

Jo pöördus uuesti minu poole. „Tead, Sarah. Ma ei taha olla julm, aga minu arvates peaksid sa endale tunnistama, et Eddie ei ole surnud. Niisamuti pole ta vigastatud, tema telefon pole katki ja ta ei võitle eluohtliku haigusega.“

„Kas tõesti? Sa siis helistasid haiglatesse ja kontrollisid? Vestlesid kohaliku uurijaga?“

„Oh issand,“ lausus ta mind ainiti vahtides. „Sarah, ütle, et sa pole teinud ühtegi neist asjadest! Issand jumal!“

„Issand jumal,“ sosistas Rudi.

„Lõpeta ära,“ lausus Jo talle.

„Sina alustasid.“

Jo andis Rudile veel šokolaadi ja poiss pöördus tagasi oma iPadi juurde. See oli minu kingitus Ameerikast ja enne sõitu oli ta öelnud, et jumaldab seda üle kõige maailmas. See oli ajanud mind naerma ja seejärel Rudi häbiks ka pisut nutma, sest teadsin, et ta oli õppinud selle väljendi Jolt. Hoolimata oma lapsepõlvest, oli Joanna Monkist saanud silmapaistev ema.

„Noh?“

„Muidugi ei ole ma haiglaid läbi helistanud,“ ohkasin ma. „Ole nüüd, Jo.“ Vaatasin, kuidas rida vareseid elektriliinilt laiali lendas.

„Oled sa kindel?“

„Loomulikult olen ma kindel. Mu jutu mõte oli lihtsalt see, et sa ei tea grammigi rohkem kui mina, mis Eddiega juhtunud on.“

„Aga mehed teevad nii kogu aeg!“ plahvatas ta. „Sa ju tead, et teevad!“

„Ma ei tea kohtamisest midagi. Olen viimased seitseteist aastat abielus olnud.“

„Noh, sel juhul võin sulle öelda, et mitte midagi pole muutunud,“ lausus Jo mõrult. „Nad ei helista endiselt.“

Ta pöördus Tommy poole, kuid too ei reageerinud. Kõik enesekindluse riismed, mida ta tänase suure alguse puhul oli teeselnud, olid aurustunud kui hommikune udu ja teeleasumisest saadik oli ta vaevalt mõne sõna lausunud. Ta oli mõne põgusa hetke vältel olnud bravuurikas, kui sai Chieveley tanklas sõnumi, et kolm kohalikku ajalehte on kinnitanud üritusest osavõttu, kuid mõni minut hiljem oli ta öelnud mulle WHSmithi poe järjekorras: „Sarah,“ ja Tommy kutsus mind eesnimepidi üksnes siis, kui oli äärmiselt murelik. (Olin olnud tema jaoks Harrington alates ajast, mil saime kolmteist ning ta hakkas kätekõverdusi tegema ja lõhnavett kasutama.)

Vaikus muutus rusuvamaks ja kaotasin lahingu, mida olin Londonist välja sõitmisest saadik pidanud.

Olen teel tagasi Gloucestershire’isse, saatsin Eddiele silmapilk sõnumi. Toeks oma sõbrale Tommyle; ta käivitab meie vanas koolis suure spordiprojekti. Võin vanemate juurde jääda, kui soovid kokku saada. Oleks hea rääkida. Sarah

Ei mingit uhkust ega häbi. Olin sellest kuidagimoodi üle saanud. Koputasin iga paari sekundi järel telefoniekraani, oodates teadet sõnumi kohaletoimetamisest.

Saadetud, teatas see krapsakalt.

Jälgisin ekraani, ootasin jutumulli. See andnuks märku, et ta kirjutab vastu.

Ei mingit jutumulli.

Vaatasin uuesti. Ei mingit jutumulli.

Vaatasin uuesti. Ikka ei midagi. Libistasin telefoni käekotti, silma alt ära. Mind tabas mõte, et nii käitusid tüdrukud, kes olid ikka veel noorukiea valulikus agoonias. Tüdrukud, kes alles õppisid ennast armastama, oodates kerge hüsteeriaga teadet poisilt, keda olid eelmisel reedel mingis rõskes nurgas suudelnud. Nii ei käitunud ometi üks kolmekümne seitsme aastane naine. Naine, kes oli elanud üle tragöödia, reisinud mööda maailma ja juhtis heategevuslikku ettevõtet.

Taevas selgines. Avatud akna praost tundsin märja asfaldi ja rõske suitsuse maapinna tugevat lõhna. Olen agoonias. Põrnitsesin ainiti põldu, kus ümmargused heinarullid olid tihedalt pressitud läikivasse musta plastikusse justkui töntsakad jalad sukkpükstesse. Peatselt kukun. Kukun ülepeakaela ja otse vabalangemisse, kui ei saa teada, mis juhtus.

Kontrollisin oma telefoni. Kakskümmend neli tundi oli möödunud hetkest, kui võtsin SIM-kaardi välja ja taaskäivitasin selle. Aeg proovida uuesti.

• • •

Pool tundi hiljem olime kaherealisel maanteel, mis suundus Cirencesterisse, ja Rudi päris emalt, miks kõik pilved liiguvad eri suundadesse.

Asusime vaid mõne kilomeetri kaugusel paigast, kus olin teda kohanud. Sulgesin silmad ja püüdsin meenutada oma jalutuskäiku tol palaval hommikul. Seda lihtsat elu enne Eddiet. Leedriõite hapupiimast magusust. Jah, ja kärsanud muru. Kuumusest uimaste liblikate hõljumist. Olin näinud odrapõldu, selle sulist rohelist vaipa kuuma õhu käes lõõtsutamas ja paisumas. Üksiku ehmunud jänese sööstu. Ja tundnud veidrat ootust, mis tol päeval küla kohal oli hõljunud, pulbitsevat tardumust, laialipillutud saladusi.

Iseenesest keris mu mälu seda pilti mõne minuti võrra edasi hetkeni, mil tegelikult kohtasin Eddiet – soojade silmade ja siira näoga otsekohest sõbralikku meest, kes pidas vestlust põgenenud lambaga –, ning piin ja segadus vohasid kui umbrohi kõigest üle.

„Võite mulle öelda, et olen eitavas faasis,“ laususin tummale autole. „Aga see polnud lihtsalt juhusuhe. See oli ... see oli kõik. Me mõlemad teadsime seda. Seepärast olen veendunud, et temaga on midagi juhtunud.“

Selle mõtte tõttu takerdus hingetõmme mu kõrisse.

„Ütle midagi,“ lausus Jo Tommyle. „Ütle talle midagi.“

„Ma töötan spordikonsultandina,“ pomises Tommy. Kimbatus puhkes ta kaelal õitsele. „Ma tegelen keha, mitte peaga.“

„Kes tegeleb peaga?“ küsis Rudi. Ta hoidis endiselt meie vestlusel valvsalt silma peal.

„Terapeudid tegelevad peaga,“ lausus Jo väsinult. „Terapeudid ja mina.“

Ferapeudid. Ta hääldas seda kui ferapeudid. Jo sündis ja kasvas Ilfordis ning oli ehtne, korralik kokni. Ja ma armastasin teda; ma jumaldasin tema avameelsust ja muutlikku meeleolu, ma armastasin tema kartmatust (piiride puudumist, võinuks teised öelda) ja üle kõige pidasin kalliks seda määratut tulihingelisust, millega ta oma poega jumaldas. Ma armastasin Jo juures kõike, aga sellegipoolest oleksin eelistanud mitte temaga täna ühes autos viibida.

Rudi küsis minult, kas oleme juba varsti kohal. Vastasin talle jaatavalt. „Kas see on teie kool?“ küsis ta, osutades tööstusalale.

„Ei, kuigi sellel on mõned arhitektuurilised sarnasused.“

„Kas see on teie kool?“

„Ei. See on Waitrose’i supermarket.“

„Kui kaua meil veel läheb?“

„Mitte kaua.“

„Kui mitu minutit?“

„Umbes kakskümmend?“

Kohmetu ahastusega vajus Rudi järsult oma istmele tagasi. „See on terve igavik,“ pomises ta. „Ema, mul on uusi mänge vaja. Kas ma võiks mõned uued mängud saada?“

Jo ütles, et ei või, ja Rudi asus sellest hoolimata neid ostma. Jälgisin aukartusega, kuidas ta asjalikult Jo Apple’i ID ja parooli sisse trükkis.

„Ee, no kuule,“ sosistasin. Ta pööras pilgu mulle. Tema väike blond käharpea mõjus uskumatu pühapaistena ning mandlikujulistes silmades viskas üleannetus hundiratast. Ta tõmbas piltlikult luku üle suu kinni ja osutas seejärel hoiatavalt sõrmega minu suunas. Ja kuna armastasin seda last tunduvalt rohkem, kui soovisin, tegin nii, nagu mul kästi.

Tema ema tähelepanu oli suunatud teisele lapsele tagaistmel. „Kuule, tead,“ lausus ta, asetades pontsaka käe mu jalale. Tema küüned olid tänaseks lakitud tooniga Killustik. „Ma arvan, et sa pead tõsiasjale silma vaatama. Sa kohtasid üht kutti, veetsid temaga nädala, seejärel sõitis ta puhkusele ega helistanud sulle enam iial.“

Tõsiasjad olid hetkel liiga valusad; ma eelistasin teooriaid.

„Sarah, tal on olnud viisteist päeva aega, et ühendust võtta. Sa oled saatnud talle sõnumeid, helistanud, teinud igasugu muid asju, mida ma päris ausalt öeldes poleks iial kelleltki sinusuguselt oodanud ... ja ometi – ei mingit vastust. Kullake, olen sellises olukorras olnud ja see teeb haiget. Aga valu ei lähe ära enne, kui sa tunnistad tõde ja liigud edasi.“

„Ma liiguksin edasi, kui teaksin päriselt, et ta pole lihtsalt huvitatud. Aga ma ju ei tea.“

Jo ohkas. „Tommy. Palun aita mind hädast välja.“

Tekkis pikk vaikus. Mõtisklesin, kas üks alandus saab olla veel suurem kui see? Selline vestlus peaaegu kuramuse neljakümneselt? Kolm nädalat tagasi samal ajal olin ma olnud töökorras täiskasvanu. Olin juhatanud nõukogu koosolekut. Olin kirjutanud raporti lastehaiglale, millega pidime peatselt heategevuse osas koostööd alustama. Olin tol päeval süüa valmistanud ja ennast korda sättinud, naljatlenud, kõnedele ja meilidele vastanud. Ja siin ma nüüd siis olin, valitsemas oma emotsioone kehvemini kui mu kõrval istuv seitsmeaastane.

Kontrollisin tahavaatepeeglist Tommy kulme, et näha, kas ta võiks midagi lisada. Tema kulmud olid hakanud oma elu elama, kui ta kahekümnendate alguses juuksed kaotas. Nüüd võis nende järgi hinnata tema mõtteid kindlamalt kui suu järgi.

Tommy kulmud olid kokku volditud. „Asi on selles, et ...“ lausus ta. Ta peatus taas ja ma tunnetasin, kui palju nõudis temalt pingutust enda probleemidest eemaldumine. „Jo, asi on selles, et sinu eelduste kohaselt nõustun ma sinuga Sarah’ suhtes. Aga ma pole selles üldse kindel.“ Tema hääl oli pehme ja ettevaatlik justkui ohtu vältiv kass.

„Mida?“

„Ma ennustan mässu,“ sosistas Rudi.

Tommy kulmud koostasid tema järgmist lauset. „Olen kindel, et enamik mehi ei helista seepärast, et nad pole lihtsalt huvitatud, aga mulle tundub, et selle loo taga võib peituda midagi enamat. Ma pean silmas, et nad veetsid koos terve nädala. Kogu selle aja, kujutad sa ette? Kui Eddie ajas taga vaid tead-küll-mida, üht ööd.“

Jo turtsatas. „Miks lahkuda pärast üht ööd, kui võid saada seitsme päeva jagu tead-küll-mida?“

„Ole nüüd, Jo! Nii teevad kahekümnesed poisid, mitte pea neljakümnesed mehed!“

„Kas te räägite seksist?“ küsis Rudi.

„Ee, ei?“ Jo oli segaduses. „Mida sina seksist tead?“

Ehmunud Rudi pöördus tagasi oma petturlike iPadi-tegevuste juurde.

Jo jälgis teda mõnda aega, kuid Rudi oli püüdlikult ekraani kohale kummardunud ja pomises oma vene aktsendiga.

Hingasin sügavalt sisse. „Üks asi, millest ma pidevalt mõtlen, on tema pakkumine, et ta võib oma puhkuse tühistada. Miks peaks ta ...“

„Tahan pissile,“ teatas Rudi ootamatult. „Arvan, et mul on jäänud alla minuti,“ lisas ta, enne kui Jo jõudis küsida.

Peatusime põllumajanduskolledži juures, otse üle tee põhikoolist, kus Eddie oli käinud. Õhus hõljus valu hall uduloor, kui vahtisin selle silti ja püüdsin kujutleda kaheteistkümnest Eddiet läbi väravate hüplemas. Väike ümmargune nägu, naeratus, mis voolis aastate möödudes ta näole naerukurrud.

Möödume just su koolist, saatsin talle sõnumi, enne kui jõudsin ennast peatada. Soovin, et teaksin, mis sinuga juhtus.

Jo oli kahtlaselt rõõmsameelne, kui nad Rudiga autosse naasid. Ta teatas, et päev läheb järjest ilusamaks ja tal on väga hea meel meie kõigiga siin maakohas viibida.

„Ütlesin talle, et ta oli su vastu õel,“ sosistas Rudi mulle. „Kas sa juustutükki tahad?“ Ta patsutas Tupperware’i kaussi koos väljapraagitud juustuviiludega võileibadelt, mis Jo oli talle varem ulatanud.

Sasisin ta juukseid. „Ei,“ sosistasin vastu. „Aga ma armastan sind. Aitäh.“

Jo teeskles, et ei kuulnud meie mõttevahetust. „Rääkisid, et Eddie pakkus oma puhkuse tühistamist,“ lausus ta elavalt.

Ja ma tundsin, kuidas haavad mu südames laienesid, sest muidugi ma teadsin, miks tal oli nii raske olla kannatlik. Teadsin, et Rudile eelnenud aastate jooksul polnud talle helistanud pea ükski neist paljudest meestest, kellele Jo oli andnud oma südame ja hinge (ja sageli ka oma keha). Ja alati ilmnes, et neil, kes helistasid, oli käepärast ka terve hulk teisi naisi. Ja viimasel kui ühel korral oli ta lasknud neil meestel ennast järel lohistada, sest ta ei suutnud eales lüüa käega lootusele, et keegi teda armastab. Seejärel ilmus pildile Shawn O’Keefe ja Jo jäi rasedaks ning Shawn oli tema juurde sisse kolinud, teades, et Jo teda toidab ja pakub talle ulualust. Tal polnud kogu selle aja vältel olnud ainsatki töökohta. Ta haihtus terveteks öödeks, ütlemata Jole, kus ta viibib. Tema tänane „töövestlus“ oli puhas väljamõeldis.

Aga Jo oli lasknud sel kesta seitse aastat, sest ta suutis kuidagi ennast veenda, et armastus lööks siis lõkkele, kui nad Shawniga lihtsalt pisut rohkem pingutaksid, kui ta ootaks natukene kauem, et mees suureks kasvaks. Ta oli sisendanud endale, et neist saab perekond, keda tal polnud eales olnud.

Jah, Jo teadis salgamisest kõike.

Aga minu olukord näis olevat ka tema jaoks liig. Alates ajast, mil Eddie oli maamunalt haihtunud, oli ta püüdnud tõsta mu tuju, sundinud ennast kuulama mu teooriaid, öelnud, et Eddie võib mulle ehk järgmisel päeval helistada. Kuid ta polnud uskunud sellest sõnagi ja nüüd oli ta murdunud. Ära lase ennast ära kasutada, nagu mina olen seda teinud, lausus ta. Kõnni minema, Sarah, kuni sa veel saad.

Häda oli selles, et ma ei suutnud.

Olin mänginud mõttega, et Eddie polnud lihtsalt huvitatud. Mu telefon oli vaikinud viimsel kui ühel neist viieteistkümnest päevast. Olin läbi kamminud iga hiilgava, küütleva hetke temaga koosveedetud ajast, otsinud mõrasid, tillukesi ohumärke, et ta polnud ehk sama kindel kui mina, kuid ma ei leidnud midagi.

Viimasel ajal olin vaevu üldse veel Facebooki kasutanud, kuid nüüd äkitselt veetsin seal kogu oma aja, otsisin järjekindlalt tema profiililt elumärke. Või veelgi hullem – kedagi teist.

Mitte midagi.

Helistasin talle ja saatsin sõnumeid; saatsin talle isegi haletsusväärse väikese säutsu. Laadisin alla Facebooki Messengeri ja WhatsAppi ning kontrollisin terve päeva, et näha, kas ta on välja ilmunud. Aga need teatasid mulle iga kord üht: Eddie David oli viimati võrgus veidi üle kahe nädala tagasi, päeval, mil tema juurest lahkusin, et ta saaks Hispaania reisiks asju pakkida.

Nii häbist kui meeleheitest maatasa tehtuna olin laadinud alla isegi hulga kohtamisrakendusi, et näha, kas tal on neis konto.

Ei olnud.

Soovisin kontrollida seda kontrollimatut olukorda. Ma ei saanud magada; mõte toidust pani sisikonna krampi tõmbuma. Ma ei suutnud millelegi keskenduda ja kui telefon surises, sööstsin selle järele nälgiva looma ägedusega. Suured voogavad kurnatuse lained survestasid ja mõnikord lämmatasid mind kogu päeva, kuid ometi veetsin enamiku ööst valvsalt ärkvel, silmitsedes ainiti pilkast pimedust Tommy vabas toas Lääne-Londonis.

Kummalisel kombel tundsin, et see pole mina. Teadsin, et see pole mõistlik käitumine, ja teadsin, et olukord oli halvenemas, mitte paranemas, kuid mul polnud tahet ega energiat, et ennast takistada.

„Miks ta ei helista?“ trükkisin ühel päeval Google’isse. Vastus oli kui võrguorkaan. Olin lehekülje kiirelt sulgenud, et säilitada viimnegi kübe oma tervest mõistusest.

Selle asemel guugeldasin uuesti Eddiet, vaatasin läbi tema kodulehe, otsides ... Selleks ajaks ei teadnud ma enam isegi, mida otsisin. Ja otse loomulikult polnud ma leidnud mitte midagi.

„Kas sa arvad, et ta rääkis sulle enda kohta kõike?“ küsis Tommy. „Oled sa kindel, et ta pole näiteks mõne teise naisega?“

Tee laskus väikesesse puiestikku, kus väärikad tammed oli kokku kogunenud nagu härrasmehed suitsuruumis.

„Ta ei ole mõne teise naisega,“ vastasin.

„Kuidas sa tead?“

„Ma tean, sest et ... ma tean. Ta oli vallaline, ta oli saadaval. Mitte lihtsalt sõna otseses mõttes, vaid emotsionaalselt.“

Hirved vilksatasid mööda ja haihtusid pöögimetsa.

„Hea küll. Aga kuidas on lood teiste ohumärkidega?“ käis Tommy peale. „Kas esines mõni ebakõla? Kas sulle tundus, et ta hoiab midagi enda teada?“

„Ei.“ Vakatasin. „Kuigi ma arvan, et ...“

Jo pöördus. „Mida?“

Ohkasin. „Päeval, mil kohtusime, katkestas ta mõne sissetuleva kõne. Aga see oli ainus kord, kui midagi sellist juhtus,“ lisasin kiirelt. „Pärast seda vastas ta iga kord, kui telefon helises. Ja polnud ka kedagi kummalist, kes oleks talle helistanud: ainult sõbrad, ta ema, tööalased päringud ...“ Ja Derek, mõtlesin äkitselt. Ma polnud kunagi päris täpselt aru saanud, kes on Derek.

Tommy kulmudel oli käsil mingi keerukas triangulatsioon.

„Mida?“ pärisin temalt. „Millest sa mõtled? Tommy, see juhtus ainult esimesel päeval. Pärast seda vastas ta iga kord, kui keegi helistas.“

„Ma usun sind. Lihtsalt ...“ Ta jättis lause pooleli.

Jo oli häälekalt vaikne, kuid otsustasin teda eirata.

„Lihtsalt ma olen alati arvanud, et tutvumisportaalid on riskantsed,“ lausus Tommy lõpuks. „Tean, et sa ei kohanud teda internetis, aga olukord on sarnane – teil pole ühiseid sõpru ega ühist minevikku. Ta võis esitleda ennast ükskõik kellena.“

Kortsutasin kulmu. „Aga ta lisas mu Facebookis sõbraks. Miks ta oleks pidanud seda tegema, kui tal oli midagi varjata? Ta on oma töö tõttu Twitteris ja Instagramis ning ta ettevõttel on veebileht. Kus on ka foto temast. Ja te pole ju unustanud, et veetsin tema juures nädala? Tema post oli adresseeritud Eddie Davidi nimele. Kui ta poleks päriselt tisler Eddie David, siis ma teaksin seda.“

Olime nüüd sügaval iidsetes metsades, mis laiusid üle Cirencester Parki. Valguskiired sähvisid üle Jo paljaste reite, sel ajal kui ta näiliselt nõutuna aknast välja vaatas. Peagi olime metsast väljumas ja kohe pärast seda pidime jõudma teekäänakuni, kus õnnetus oli aset leidnud.

Tundsin, kuidas mu hingamine selle mõtte peale muutus, justkui oleks autos hapnik hõredamaks jäänud.

Mõni minut hiljem väljusime metsast põldude vihmajärgsesse heledusse. Sulgesin silmad, suutmata pärast kõiki neid aastaid ikka veel vaadata teeserva, kuhu kiirabimeeskond oli ta asetanud, püüdes võidelda paratamatusega.

Jo käsi leidis tee mu põlvele.

„Miks sa nii teed?“ Rudi antenn oli püsti. „Emme? Miks on su käsi Sarah’ jala peal? Miks on selle puu külge lilled seotud? Miks te kõik olete ...“

„Rudi,“ lausus Jo. „Rudi, kuidas oleks mänguga „Ma näen“? Ma näen oma väikeste silmadega midagi, mis algab tähega V!“

Tekkis vaikus. „Ma olen selle jaoks liiga vana,“ lausus Rudi kössitades. Talle ei meeldinud, kui teda teadmatuses hoiti.

Mu silmad olid endiselt kinni pigistatud, kuigi teadsin, et oleme sellest paigast juba möödunud.

„Vaal,“ alustas Rudi vastumeelselt. „Veekann. Vobiiltelefon.“

„Kõik korras, Harrington?“ küsis Tommy pärast lugupidavat pausi.

„Jah.“ Avasin silmad. Nisupõllud, vonklevad kiviaiad, jalgrajad kui piksenooled suundumas läbi hobuste pügatud rohu. „Korras.“

See ei muutunud iial kergemaks. Üheksateist aastat olid servad ära lihvinud, hööveldanud maha kõige suuremad oksakohad, kuid see oli endiselt alles.

„Kuidas oleks, kui räägiks veel pisut Eddiest?“ tegi Jo ettepaneku. Püüdsin vastata jaatavalt, kuid mu hääl murdus. „Siis kui selleks valmis oled,“ lausus ta mu jalga patsutades.

„Ausalt öeldes ma muudkui mõtlen, kas ta ehk sattus õnnetusse,“ laususin, kui rääkimine tundus taas võimalik. „Ta läks LõunaHispaaniasse purjelauaga sõitma.“

Tommy kulmud kaalusid öeldut. „Ma arvan, et see on mõistlik teooria.“

Jo märkis, et oleme Eddiega Facebookis sõbrad. „Sa oleks näinud tema lehel midagi, kui Eddie oleks viga saanud.“

„Kuigi me ei tohiks alahinnata ka võimalust, et tema telefoni aku sai tühjaks,“ laususin. Mu hääl närbus, kui iga järgmine lootusekiir hääbus. „See oli korrast ära, ta ...“

„Kullake,“ segas Jo õrnalt vahele. „Kullake, tema telefon ei ole tühi. See kutsub, kui sa talle helistad.“

Noogutasin õnnetult.

Krõpse sööv Rudi lõi jalaga Jo istet. „Igaaaaaaaaaav.“

„Lõpeta ära,“ vastas Jo. „Ja pea meeles, mida me täis suuga rääkimise osas kokku leppisime.“

Jo silma alt väljas, pööras Rudi end minu suunas ja esitles mulle vaadet oma pooleldi läbimälutud krõpsudest. Kahjuks ja täiesti ebaselgetel põhjustel oli ta otsustanud, et see on meievaheline nali.

Libistasin käe oma koti küljetaskusse, pigistades sõrmed ümber viimase lootuskübeme. „Aga Hiir,“ laususin mannetult. Pisarad olid põletavalt lähedal. „Ta andis mulle Hiire.“

Hoidsin seda pihus; see oli sile, kulunud, kreeka pähklist väiksem. Eddie oli selle voolinud puutükist kõigest üheksa-aastasena. Ta on minuga koos palju läbi elanud, oli ta öelnud. Ta on mu talisman.

Hiir meenutas mulle vasest pingviini, mille isa oli mulle GCSEeksamite ajaks pinginaabriks andnud. Too oli karmi näoilmega kujuke, mis oli mind raevukalt põrnitsenud hetkest, mil eksamitöö ümber keerasin. Armastasin seda pingviini veel praegugi. Ma ei suutnud ette kujutada, et oleksin selle kellegi kätte usaldanud.

Teadsin, et Hiir oli Eddie jaoks sama oluline – ja ometi oli ta selle mulle andnud. Kaitse teda, kuni tagasi tulen, oli ta öelnud. Ta tähendab mulle väga palju.

Jo heitis pilgu tagaistmele ja ohkas. Ta juba teadis Hiirest. „Inimesed muudavad meelt,“ lausus ta vaikselt. „Tal võis olla lihtsam loobuda võtmehoidjast kui ühendust võtta.“

„See ei ole kõigest võtmehoidja. Ta ...“ andsin alla.

Kui Jo jätkas, oli tema hääl leebem. „Kuule, Sarah. Kui sa oled kindel, et temaga on juhtunud midagi halba, siis kuidas oleks, kui loobud kogu sellest privaatsuhtlusest ja kirjutad midagi tema Facebooki seinale? Kus kõik seda näevad? Ütle, et sa oled mures. Küsi, kas keegi on temast midagi kuulnud.“

Neelatasin. „Mida sa silmas pead?“

„Ma pean silmas täpselt seda, mida just ütlesin. Küsi ta sõprade käest infot. Mis sind takistab?“

Pöörasin pilgu aknast välja, suutmata vastata.

Jo rühkis edasi. „Ma arvan, et ainus, mis sind takistab, on häbi. Ja kui sa tõesti, päriselt, ausalt usuksid, et temaga on juhtunud midagi kohutavat, oleks sul häbist kama kaks.“

Möödusime kaitseministeeriumi vanast lennuväljast. Pleekinud oranž tuulekott võbeles tühja lennuraja kohal ja ootamatult meenusid mulle Hannah’ valjud naerurõkatused, kui isa kord täheldas, et see on nagu suur oranž noku. „Noku sokk!“ oli Hannah röögatanud ja ema polnud suutnud otsustada, kas seepeale noomida või nõutult naerda.

Rudi avas iPadis Jo muusikakogu ja valis esitusloendi nimega „Idaranniku räpp.“

Kui olingi nii mures, kui väitsin, siis miks polnud ma Eddie seinale midagi kirjutanud? Kas Jol oli tegelikult õigus?

Meie vaatevälja ilmusid Chalfordi kivimajakesed, mis otsustavalt klammerdusid mäenõlva külge, justkui ootaks päästmist. Chalford pidi vahetuma Brimscombe’iga, millest viis tee Thruppi ja seejärel Stroudi. Ja Stroudis ootas Tommyt meie vanas koolis suur seltskond õpetajaid, õpilasi ja ajakirjanikke. Pidin ennast kokku võtma.

„Oot-oot,“ lausus Tommy ootamatult. Ta keeras Rudi räpi vaiksemaks ja vaatas mind tahavaatepeeglist. „Harrington, kas sa ütlesid Eddiele, et oled abielus?“

„Ei.“

Tema kulmud olid muutunud üsna metsikuks. „Minu arust ütlesid sa, et rääkisid talle kõigest!“

„Rääkisingi! Aga me ei käinud läbi kogu oma ekside nimekirja. See oleks olnud ... noh, mage. Oleme mõlemad pea neljakümnesed ...“ Jäin vait. Kas oleksime pidanud seda tegema? „Pidime teineteisele jutustama oma eluloo, aga me ei jõudnud selleni. Kuigi tegime selgeks, et oleme mõlemad vallalised.“

Tommy jälgis mind tahavaatepeeglist. „Aga kas te Reubeniga oma veebilehte olete uuendanud?“

Mõtlesin kulmu kortsutades, kuhu ta oma jutuga tüürib.

Seejärel: „Oi ei,“ sosistasin. Mul läks südame alt õõnsaks.

„Mida?“ hüüdis Rudi. „Millest te räägite?“

„Sarah’ heategevusühingu veebilehest,“ lausus Jo talle. „Internetis on terve lehekülg, kuidas Sarah ja Reuben alustasid klounarstide heategevusega üheksakümnendatel, kui nad abiellusid. Ja kuidas nad seda ikka veel koos juhivad.“

„Oi!“ lausus Rudi. Ta pani iPadi käest, ise vaimustuses, et oli suutnud lõpuks müsteeriumi lahendada. „Sarah’ poiss-sõber luges seda ja tema süda purunes! Sellepärast ta ongi surnud, sest sa ei saa olla elus, kui su süda ei tööta.“

„Vabandust, aga ma ei usu seda,“ lausus Jo vaikselt. „Sarah, kui ta veetis sinuga nädala ja kui tal oli sinu osas tõsi taga sama palju kui sinul tema osas, siis sellest poleks piisanud, et teda verest välja lüüa. Ta oleks selle teemaks võtnud. Ta poleks lihtsalt minema hiilinud nagu mõni surev kass.“

Aga ma olin juba avanud selle neetud Messengeri rakenduse ja kirjutasin talle.