Читать книгу Ilma ainsagi sõnata - Rosie Walsh - Страница 7

Kallis sina!

Täpselt üheksateist aastat on möödunud sellest kirkast hommikust, mil jätsime naeratades hüvasti. Kunagi ei tekkinud kahtlust, et näeme teineteist taas, ega ju? Küsimus oli millal, mitte kas. Tegelikult polnud see isegi küsimus. Tulevik võis näida sama habras kui unenäo keerdunud serv, kuid see sisaldas ühemõtteliselt meid mõlemat. Koos.

Ja ometi ei läinud nii. Isegi pärast kõiki neid aastaid hämmastab see mind endiselt.

Sellest päevast on möödunud üheksateist aastat. Üheksateist pikka aastat! Ja ma otsin sind ikka veel. Ma ei lakka eales sind otsimast.

Sa ilmud sageli hetkedel, mil ma seda ei oota. Jäin täna kinni mingisse tähendusetusse süngesse mõttesse, mu keha oli pingul kui metallist rusikas. Siis äkki olid sa kohal: erksavärviline sügisleht viskamas hundirattaid üle elutu tinakarva muru. Lõdvestusin ja nuusutasin elu, tajusin kastet oma jalgadel, nägin rohelisi varjundeid. Püüdsin sinust kinni haarata, sellest erksast lehest, mis kepsles ja vingerdas ja kihistas naeru. Püüdsin võtta sul käest, vaadata otse sinu suunas, aga justkui optiline kujutelm libisesid sa hääletult külgsuunas, täpselt kättesaamatus kauguses.

Ma ei lakka eales sind otsimast.