Читать книгу Inimkond. Paljutõotav ajalugu - Рутгер Брегман - Страница 10

Peter saatis järgmised aastad mööda, seilates seitsmel merel Hongkongist Stockholmini, Shanghaist Peterburini. Viis aastat hiljem koju tagasi pöördudes näitas kadunud poeg isale uhkelt Rootsi kaptenilitsentsi. Warner vanemale see erilist muljet ei avaldanud ja ta nõudis, et poeg õpiks mõnd kasulikku ametit.

„Mis oleks kõige kergem?” uuris Peter.

„Raamatupidamine,” valetas Arthur.⁸¹

Peteril kulus veel viis aastat õhtukoolis, et omandada eriala. Ta asus tööle isa kompaniis, aga meri kutsus teda endiselt, ja kui vähegi võimalik, sõitis ta Tasmaaniasse, kus tal oli oma kalalaevastik. Just see kõrvalharrastus viis ta 1966. aasta talvel Tongale. Ta palus kuningalt audientsi, et küsida luba homaaripüügiks Tonga vetes. Tema Majesteet Taufa‘ahau Tupou IV kahjuks keeldus.

Pettunud Peter võttis kursi tagasi Tasmaaniale, aga tegi teel väikese kõrvalepõike, et väljaspool kuninga võimuala võrgud vette lasta. Just siis ta märkaski seda: tillukest saart keset lasuursinist merd.

See oli ‘Ata saar.

Peter teadis, et ükski laev pole siin kaua aega ankrusse heitnud. Kunagi oli saar asustatud kuni selle sünge päevani 1863. aastal, kui silmapiirile ilmus orjalaev ja purjetas minema juba koos siinsete asukatega. Pärast seda on ‘Ata olnud asustamata – hüljatud ja unustatud.

Peter märkas aga midagi imelikku. Binokliga märkas ta rohelistel kaljudel kõrbenud laike. „Troopikas on ebaharilik, et tuli puhkeks iseenesest,” selgitas ta meile pool sajandit hiljem. „Nii võtsingi nõuks asja uurida.” Kui laev lähenes saare läänetipule, kuulis Peter ülevalt mastikorvist hüüdu.

„Keegi hüüab midagi!” karjus üks madrus.

„Jama,” hüüdis Peter vastu. „Mõni merelind kisab.”

Siis aga märkas ta binokliga üht poissi. Alasti. Juuksed õlgadeni. See metsiku moega olend hüppas kaljuservalt alla ja sööstis vette. Ühtäkki järgnes talle veel rohkem poisse, kes karjusid nii nagu kopsud lubasid.

Peter andis meeskonnale käsu relvad laadida, kuna oli teadlik polüneeslaste kombest jätta ohtlikud kurjategijad kaugetele saartele. Ei läinud kuigi kaua, kui esimene poiss jõudis laeva juurde. „Minu nimi on Stephen,” hüüdis ta puhtas inglise keeles. „Meid on kuus ja oleme siin olnud enda arvates viisteist kuud.”

Peter võttis seda juttu rohkem kui veidi skeptiliselt. Kord pardale jõudnud poisid väitsid, et on Tonga pealinna Nuku‘alofa internaatkooli õpilased. Koolitoidust tüdinenuna olid nad otsustanud minna kalapaadiga päevaks merele, aga jäänud tormi kätte.

Üsna tõenäoline lugu, leidis Peter. Oma mõlemapoolset sidet võimaldava raadioga võttis ta Nuku‘alofaga ühendust. „Mul on siin kuus poissi,” ütles ta radistile. „Kui teatan teile nende nimed, kas saaksite helistada kooli ja uurida, kas need õpilased on seal kohal?”

„Oodake,” kõlas vastus.

Kakskümmend minutit tiksus mööda. (Kui ta seda rääkis, tõmbusid Peteri silmad kergelt niiskeks.)

Viimaks tuli väga emotsionaalne radist eetrisse tagasi ja ütles: „Te leidsite nad üles! Neid poisse peetakse surnuks. Toimus mälestustalitus. Kui need on nemad, siis on see ime!”

Küsisin Peterilt, kas ta on midagi kuulnud raamatust „Kärbeste jumal”.

„Jaa, olen seda lugenud,” puhkes ta naerma. „Aga see on hoopis teistsugune lugu!”