Читать книгу Inimkond. Paljutõotav ajalugu - Рутгер Брегман - Страница 7

Iga kord viimase paari aasta jooksul, kui olen kellelegi rääkinud raamatust, mille kallal ma töötasin, kergitati selle jutu peale kulmu. See väljendas umbusku. Saksa kirjastaja lükkas minu raamatu avaldamisettepaneku pikema jututa tagasi. Tema sõnul ei usu sakslased inimeste sisemisse headusse. Üks Pariisi intelligentsi esindaja veenis mind, et prantslased vajavad valitsuse kõva kätt. Ja kui olin Ameerika Ühendriikides pärast 2016. aasta presidendivalimisi ringsõidul, küsisid kõik igal pool, ega ma ole nupust nikastanud.

Enamik inimesi on korralikud? Kas ma olen üldse televiisorit vaadanud?

Üsna hiljaaegu tõestas kahe Ameerika psühholoogi uurimus jälle kord, kuivõrd kangekaelselt usutakse ideed meie isekast olemusest. Uurijad tutvustasid katsealustele olukordi, kus keegi teine tegi midagi head. Ja mis selgus? Põhiliselt see, et meid on õpetatud nägema isekust igal pool.

Näeme kedagi vanurit üle tänava aitamas?

Vaat kus kehkleja.

Näeme kedagi kodutule raha andmas?

Küllap tahab enesehinnangut parandada.

Isegi pärast seda, kui uurijad esitasid katsealustele vaieldamatuid andmeid, kuidas täiesti võõrad inimesed tagastavad kaotatud rahakoti või et enamik inimesi ei ole petised ega vargad, ei hakanud enamus katsealuseid inimesi positiivsemas valguses nägema. „Selle asemel,” kirjutavad psühholoogid, „leidsid nad, et näiliselt omakasupüüdmatu tegevus peab ikkagi olema omakasupüüdlik.”⁴⁶

Künismiga saab kõike seletada. Küünikul on alati õigus.

Nüüd võite küll mõelda: oot-oot, mind küll niisuguses vaimus ei kasvatatud. Seal, kust mina olen pärit, usaldati üksteist, aidati üksteist ja uksi ei lukustatud. Ja teil on õigus, ning niisugustes oludes on kerge eeldada, et inimesed on korralikud. Niisugused inimesed, nagu on meie peres, samuti meie sõbrad, naabrid ning kaastöötajad.

Kui aga laiendame pilti kogu ülejäänud inimkonnale, saavad kahtlused kiiresti võitu. Võtame näiteks ülemaailmse väärtushinnangute uuringu, mida ühiskonnateadlaste võrgustik on alates 1980. aastatest korraldanud peaaegu sajas riigis. Üks standardne küsimus on: „Kõige üldisemalt, kas ütleksite, et enamikku inimesi võib usaldada, või et peate inimestega suheldes olema väga ettevaatlik?”

Tulemused on vägagi masendavad. Peaaegu kõikides riikides arvab enamik inimesi, et suuremat osa teistest inimestest ei saa usaldada. Isegi niisugustes tugevates demokraatiates, nagu on Prantsusmaal, Saksamaal, Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides, jagab rahvas kaasinimestest seda pessimistlikku seisukohta.⁴⁷

Mind on juba kaua aega köitnud küsimus, miks me oleme inimkonnast nii negatiivsel arvamusel. Kui me vaistlikult usaldame meile lähedase kogukonna liikmeid, siis miks meie hoiak muutub, kui rääkida inimkonnast tervikuna? Miks teha nii palju seadusi ja eeskirju, rajada nii palju asutusi ja institutsioone lähtudes eeldusest, et inimesi ei või usaldada? Kuigi teadus kinnitab meile kogu aeg, et elame planeedil A, siis miks me kipume ikka uskuma, et elame planeedil B?

Kas tegu on hariduse puudujäägiga? Vaevalt. Tutvustan käesolevas raamatus kümneid intellektuaale, kes usuvad kindlalt meie ebamoraalsusse. Poliitiline veendumus? Jällegi ei. Nii mõnigi religioon peab seda usklikuks olemise üheks tahuks, et inimesed on patumülkas. Palju kapitaliste eeldab, et meid kõiki motiveerib omakasu. Hulk keskkonnakaitsjaid peab inimesi Maale hukatuslikuks nuhtluseks. Arvamusi on tuhandeid, inimese olemuse kohta on ainult üks.

See pani mind mõtlema. Miks me arvame, et inimesed on halvad? Mis sunnib meid uskuma meiesuguste halba olemusse?

Kujutleme hetkeks, et turule tuleb uus narkootikum. See on äärmiselt sõltuvust tekitav ja silmapilk on kõik selle konksu otsas. Teadlased uurivad asja ja jõuavad kiiresti järeldusele, et narkootikumi mõjul, tsiteerin, „alahinnatakse riski, tekivad ärevus, meeleolulangus, õpitud abitus, põlgus ja vaenulikkus teiste vastu, [ning] tunded nürinevad”.⁴⁸

Kas me seda narkootikumi kasutame? Kas lubame oma lastel seda proovida? Kas valitsus tunnistab selle seaduslikuks? Vastus kõikidele eeltoodud küsimustele on: jah. Sest see, millest ma siin räägin, ongi juba üks tänapäeva suurimaid sõltuvusi. Me tarvitame seda narkootikumi iga päev, seda rahastatakse rikkalikult ja seda pakutakse meie lastele määratus koguses.

See narkootikum on uudised.

Olen kasvanud usus, et uudised aitavad meil areneda. Et kohusetundliku kodanikuna on meie kohus lugeda ajalehti ja vaadata õhtuseid uudistesaateid. Et mida rohkem me jälgime uudiseid, seda paremini oleme informeeritud ja seda tervem on meie demokraatia. Seda mantrat räägib palju vanemaid ikka veel oma lastele, teadlased aga on jõudnud väga erinevale järeldusele. Kümnete uurimuste andmetel ohustavad uudised vaimset tervist.⁴⁹

Esimene, kes asus seda põldu harima, oli juba 1990. aastatel George Gerbner (1919–2005). Tema mõtles ka välja termini, mis kirjeldab avastatud nähtust: õela maailma sündroom, mille kliinilised sümptomid on küünilisus, inimesepõlgus ja pessimism. Inimesed, kes jälgivad uudiseid, on palju tõenäolisemalt valmis nõustuma niisuguste väidetega nagu „enamik inimesi hoolib ainult iseendast”. Nad usuvad sagedamini, et meie kui indiviidid oleme abitud muutma maailma paremaks. Nad on tõenäoliselt sagedamini stressis ja masenduses.

Paari aasta eest esitati inimestele kolmekümnes eri riigis lihtne küsimus: „Üldiselt võttes, kas arvate, et maailm muutub paremaks, jääb samasuguseks või muutub halvemaks?” Kõikides riikides, Venemaast Kanadani ja Mehhikost Ungarini vastas suur enamus, et asjad lähevad halvemaks.⁵⁰ Tegelikkus on risti vastupidine. Mitme viimase kümnendi jooksul on äärmine vaesus, sõjaohvrite arv, laste suremus, kuritegevus, näljahädad, laste töö, surmajuhtumid loodusõnnetuste tagajärjel ja lennuõnnetuste arv vähenenud. Elame kõigi aegade kõige rikkamal, turvalisemal ja tervemal ajal.

Aga miks me siis sellest aru ei saa? Asi on lihtne. Sest uudised räägivad erandlikest asjadest ja mida erandlikum mingi sündmus on – olgu siis terrorirünnak, relvaülestõus või loodusõnnetus –, seda suurem on selle uudisväärtus. Te ei näe iialgi pealkirja, mis kuulutab „ÄÄRMISES VAESUSES ELAVATE INIMESTE ARV VÄHENES EILE 137 000 VÕRRA”, ehkki see oleks võinud ilmuda viimase kahekümne viie aasta jooksul iga päev.⁵¹ Samuti ei näe te iialgi otseülekannet kohast, kus reporter teatab: „Seisan siin keset tühermaad, kus täna pole ikka veel märkigi sõjast.”

Mõne aasta eest analüüsisid Hollandi sotsioloogid, kuidas meedia kajastab lennuõnnetusi. Aastatel 1991–2005, kui lennuõnnetuste arv järjekindlalt vähenes, kasvas meedia huvi nende vastu kogu aeg. Ja nagu võitegi arvata, inimesed kartsid üha rohkem nende järjest turvalisemate lennukitega lennata.⁵²

Teises uurimuses koostas meditsiinialaste uuringutega tegelev teadlaste rühm andmebaasi rohkem kui neljast miljonist uudisloost immigratsiooni, kuritegevuse ja terrorismi teemal, et vaadata, kas siin ilmneb mingeid mustreid. Selgus, et ajal, kui immigratsioon või vägivald vähenes, andsid ajalehed neile rohkem ruumi. „Seega,” kõlab uurijate järeldus, „pole uudiste ja tegelikkuse vahel nähtavasti mingit seost, rääkimata negatiivsest suhtumisest.”⁵³

Muidugi ei pea ma uudiste all silmas kogu ajakirjandust. Palju ajakirjandusvorme aitavad meil maailma paremini mõista. Uudised aga – mille all ma mõtlen teateid äsja toimunud juhuslikest ja sensatsioonilistest sündmustest – on kõige levinum vorm. Lääneriikides tarbib uudiseid iga päev kaheksa inimest kümnest. Keskmiselt kulutame päevas ühe tunni, et saada kätte oma uudisteannus. Laiendades seda kogu elule, saame kolm aastat.⁵⁴

Miks oleme meie, inimesed, nii vastuvõtlikud uudiste süngemale poolele? Põhjusi on kaks. Esimene on nähtus, mida psühholoogid nimetavad negatiivseks tajunihkeks: me oleme rohkem häälestatud halvale kui heale. Kui minna tagasi aega, kui elatusime küttimisest ja korilusest, oli parem karta ämblikku või madu olgu või sada korda ülearu kui kasvõi üks kord mitte. Liiga palju karta võib olla eluohtlik, liiga vähe karta on seda kindlasti.

Teiseks on meile iseloomulik kättesaadavuse tajunihe. Kui meile meenuvad kergesti näited mingist konkreetsest asjast, siis kipume eeldama, et see asi on suhteliselt tavaline. Tõsiasi, et meid pommitatakse iga päev hirmuäratavate lugudega lennuõnnetustest, laste röövimisest ja peade maha-raiumisest – mis kipuvad mällu talletuma –, moonutab täielikult meie maailmapildi. Nagu märgib kuivalt Liibanoni statistik Nassim Nicholas Taleb: „Me pole küllalt ratsionaalsed, et ajakirjandust tarbida.”⁵⁵

Praegusel digiajastul on uudised, millega meid toidetakse, aina äärmuslikumad. Vanasti ei teadnud ajakirjanikud kuigi palju oma üksikutest lugejatest. Nad kirjutasid rahvahulkadele. Facebooki, Twitteri ja Google’i taga olevad inimesed aga tunnevad teid hästi. Nad teavad, mis šokeerib või hirmutab teid, nad teavad, mis sunnib teid klikkima. Nad teavad, kuidas võita teie tähelepanu ja seda säilitada, nii et nad saaks pakkuda kõige tasuvamal viisil teile sobivaimat personaalset reklaami.

Niisugune pöörane nüüdisaja meedia pole midagi muud kui rünnak igavuse vastu. Sest – olgem ausad – inimestest enamiku elu on vägagi ette ennustatav. Meeldiv, aga igav. Seega, kui me eelistame meeldivaid, aga igavat elu elavaid naabreid (ja õnneks enamik naabreid sobib sellele pildile), siis igav sõnum ei sunni teid kõrvu kikitama ja tähelepanu teritama. Meeldiv reklaami ei müü. Ja nii serveeribki Silicon Valley meile aina sensatsioonilisemaid klikipeibutisi, kuna teab väga hästi, nagu on kord öelnud üks Nobeli preemia saanud Šveitsi kirjanik, et „uudised on mõistusele sama, mis suhkur kehale”.⁵⁶

Paari aasta eest võtsin nõuks tuua oma ellu muudatuse. Ma ei vaata enam uudiseid, ega näpi ka hommikueine ajal telefoni. Nüüdsest võtan kätte hea raamatu. Ajaloost. Psühholoogiast. Filosoofiast.

Õige pea märkasin aga midagi tuttavlikku. Enamik raamatuid räägib millestki erandlikust. Kõigi aegade suurimad menukid on alati katastroofidest ja õnnetustest, türanniast ja rõhumisest. Sõjast, sõjast ja et lisada asjale pisut vürtsi, siis sõjast. Ja kui vahel sõda ei juhtu olema, siis elame ajas, mida ajaloolased nimetavad interbellum: sõdade vahepeal.

Ka teaduses on seisukoht, et inimkond on halb, valitsenud aastakümneid. Heitke pilk inimloomusest kirjutatud raamatutele ja te leiate niisuguseid pealkirju nagu „Deemonlikud mehed”, „Isekas geen” ja „Kõrvalkorteri mõrvar”. Bioloogid on pikka aega arendanud sünget evolutsiooniteooriat, milles ka siis, kui loom isegi näib tegevat midagi head, kleebitakse talle külge isekuse silt. Soojad suhted perekonnas? Onupojapoliitika! Ahv jagab banaani kaheks? Seanahavedaja kasutab teda ära!⁵⁷ Nagu üks Ameerika bioloog on pilkamisi öelnud: „See, mis tundub koostööna, osutub seguks olupoliitikast ja ärakasutamisest. […] Kriibi altruisti ja paljastub verine silmakirjateener.”⁵⁸

Ja kuidas on majandusega? Paljuski sama lugu. Majandusteadlased nimetavad meie liiki homo economicus: alati on eesmärk isiklik kasu, nagu isekal kalkuleerival robotil. Sellele arvamusele inimloomusest rajavad majandusteadlased teooriate ja mudelite katedraali, mis toetub tervele mäekõrgusele seaduspärasuste virnale.

Ometi pole mitte keegi veel uurinud, kas homo economicus tegelikult üldse olemas on. See tähendab, nii oli, kuni majandusteadlane Joseph Henrich oma meeskonnaga võttis teema aastal 2000 käsile. Teadlased käisid viies maailmajaos kaheteistkümne riigi viieteistkümnes kogukonnas, küsitlesid talunikke, nomaade ning kütte ja korilasi, seda kõike otsides hominiidi, kellest lähtudes on majandusteooriat arendatud aastakümneid. Täiesti tulutult. Saadud tulemused näitasid iga kord, et inimesed on lihtsalt liiga korralikud. Liiga kenad.⁵⁹

Pärast selle mõjuka avastuse avaldamist otsis Henrich edaspidigi seda müütilist olevust, kelle ümber palju majandusteadlasi punusid oma teooriad. Viimaks ta leidiski selle: lihast ja luust homo economicuse. Kuigi homo ei ole siinkohal päris õige sõna. Tuli välja, et homo economicus ei ole inimene, vaid šimpans. „Homo economicust puudutavad kanoonilised ennustused osutusid tähelepanuväärselt edukaks šimpansi käitumise ennustamisel lihtsates eksperimentides,” märgib Henrich kuivalt. „Seega ei ole kogu teoreetiline töö raisku läinud, vaid selle objektiks peeti lihtsalt valet liiki.”⁶⁰

Mitte just nii huvitav on see, et niisugune ähmane arvamus inimloomusest on toiminud notseebona juba kümneid aastaid. 1990. aastatel huvitus majandusprofessor Robert Frank, kuidas arvamus, et inimesed on ülimalt egoistlikud, võib mõjutada tema üliõpilasi. Ta andis neile hulga ülesandeid, mille eesmärk oli mõõta nende heldekäelisust. Tulemus? Mida kauem nad majandust õppisid, seda isekamaks nad muutusid. „Meie saame selleks, mida me õpetame,” teeb Frank kokkuvõtte.⁶¹

Õpetus, et inimesed on loomupäraselt isekad, on läänes püha traditsioon. Niisugustel suurtel mõtlejatel nagu Thukydides, Augustinus, Machiavelli, Hobbes, Luther, Calvin, Burke, Bentham, Nietzsche, Freud ja Ameerika Ühendriikide rajajad oli õhukese tsivilisatsioonikihi teooriast igaühel oma versioon. Kõik nad eeldasid, et elame planeedil B.

Niisugune küüniline seisukoht oli levinud juba vanade kreeklaste hulgas. Seda võib leida antiikaja suurima ajaloolase Thukydidese töödest, kui ta kirjeldab, kuidas 427. aastal eKr puhkes Kérkyra saarel kodusõda. „Kui tavapärased tsiviliseeritud elu kombed on segamini paisatud,” kirjutab Thukydides, „on inimloomus isegi siis, kui on olemas seadused, alati valmis neid rikkuma ja sellega ilmutama end oma täies hiilguses.”⁶² See tähendab, et inimesed käituvad nagu elajad.

Negatiivne hoiak on saatnud ka kristlust selle algusaegadest peale. Kirikuisa Augustinus (354–430) aitas propageerida ideed, et inimesed on sündinud patusena. „Sinu ees pole keegi patust puhas,” kirjutab Augustinus, „ei ka laps, kelle elu maa peal kestab ühe päeva.”⁶³

See pärispatu mõiste jäi laialt levinuks kogu reformatsiooni ajaks, kui protestandid lahkusid roomakatoliku kiriku alluvusest. Teoloogi ja reformaatori Johann Calvini sõnul „pole meie loomus üksnes tühi ja ilma jäetud headusest, vaid nii rammus ja viljakas pinnas igasugustele pahedele, et see ei saa püsida jõude”. Niisugune uskumus on sisse kirjutatud niisugustesse tähtsamatesse protestantlikesse tekstidesse nagu Heidelbergi katekismus (1563), mis teavitab meid, et inimesed on „täiesti võimetud tegema ükskõik missgust head ja kalduvad tegema ainult halba”.

Kummalisel kombel ulatuvad nii traditsioonilise kristluse kui ka valgustusajastu – mis seadis mõistuse usust kõrgemale – juured just selle inimloomusele armutu hinnangu andva seisukohani. Tõsiusklikud on veendunud, et meiesugused on põhiolemuselt kõlvatud ja parim, mida võime teha, on katta end õhukese vagaduse kestaga. Valgustusajastu filosoofid arvasid samuti, et me oleme kõlvatud, aga soovitasid varjata määndunud olemust mõistusega.

Kui rääkida arvamustest inimloomuse kohta, siis torkab silma lääne mõtteviisi järjepidevus. „Sest eks või ju inimeste kohta öelda üldiselt, et nad on tänamatud ja tujukad, valelikud ja silmakirjalikud,” võtab kokku poliitikateaduse rajaja Niccolò Machiavelli. „Igast inimesest võib saada türann, kui tal on võimalus,” nõustub Ameerika demokraatia rajaja John Adams. „Me pärineme lõputust mõrtsukate põlvkondade jadast,” paneb diagnoosi nüüdisaja psühholoogia alusepanija Sigmund Freud.

Üheksateistkümnendal sajandil murdis Charles Darwin end rambivalgusse oma evolutsiooniteooriaga ja sellestki sai kiiresti osa eelnimetatud spooniteooriast. Tunnustatud teadlane Thomas Henry Huxley (keda teatakse ka kui „Darwini buldogit”) jutlustas, et elu on üksainus suur võitlus „inimene inimese vastu ja riik riigi vastu”.⁶⁴ Filosoof Herbert Spencer müüs sadu tuhandeid raamatuid tänu oma väitele, et me peaks selle võitluse leegi veelgi suuremaks puhuma, sest „looduse kõik jõupingutused on suunatud sellele, et saada lahti [vaestest] – puhastada maailm nendest ja teha ruumi parematele”.⁶⁵

Kõige kummalisem on see, et neid mõtlejaid on peaaegu üksmeelselt ülistatud kui realiste, teistsugusel arvamusel olnud mõtlejad aga naerdi välja, sest nad uskusid inimese korralikkusse.⁶⁶ Feminist Emma Goldman, kelle võitlus vabaduse ja võrdsuse eest tõi talle eluks ajaks kaela laimu ja põlguse, on kord kirjutanud: „Vaene inimloomus, missuguseid kohutavaid kuritegusid on sooritatud sinu nimel! […] Mida suurem vaimne šarlatan, seda kategoorilisemalt kõlavad tema väited inimloomuse nurjatuse ja nõrkuse kohta.”⁶⁷

Alles päris hiljaaegu on mitme eri valdkonna teadlased jõudnud järeldusele, et meie masendavat arvamust inimkonnast tuleks radikaalselt revideerida. See arusaam on siiski nii algstaadiumis, et paljud neist teadlastest ei mõista veel, et neil on mõttekaaslasi. Nii hüüatas üks tuntud psühholoog, kui rääkisin talle uutest hoovustest bioloogias: „Oh jumal, nii et sealgi arenevad asjad sinnapoole?”⁶⁸