Читать книгу Inimkond. Paljutõotav ajalugu - Рутгер Брегман - Страница 8

4

Enne kui asun tutvustama oma otsinguid teel uudsele vaatele inimkonnale, tahan teha kolm hoiatust.

Esiteks, asuda väitma inimeste headust tähendab astuda võitlusse hüdraga, selle seitsme peaga koletisega, kellel kasvas kohe kaks pead selle asemele, mille Herakles maha raius. Künism toimib paljuski täpselt samuti. Iga inimvaenuliku väite asemele, mille te põrmustate, tekib kohe kaks uut. Spooniteooria on nagu zombi, mis ikka ja jälle ilmub tagasi.

Teiseks, asuda väitma inimeste headust tähendab astuda võitlusse võimul olevate jõududega, sest kindel ja lootusrikas usk inimloomusesse on lausa ohtlik. Õõnestav. Mässumeelne. See tähendab ju, et me polegi isekad elajad, keda on vaja ohjes hoida, talitseda ja valitseda. See tähendab, et meile on vaja teistsugust juhtkonda. Sisemiselt motiveeritud töötajatega firma ei vaja juhte, kohusetundlike kodanikega demokraatia ei vaja karjääripoliitikuid.

Kolmandaks, asuda väitma inimeste headust tähendab, et tuleb üle elada naeruvääristamise tormid. Teid hakatakse nimetama naiivseks. Juhmiks. Iga nõrk koht teie väidetes tuuakse halastamatult esile. Üldiselt on kergem olla küünik. Pessimistist professor, kes jutlustab õpetust inimese pahelisusest, võib ennustada ükskõik mida tahab, sest kui tema ennustus ei täitu kohe, siis oodake: see õnnetus võib varitseda siinsamas nurga taga. Või teisiti öeldes, tema mõistuse hääl hoidis ära kõige hullema. Hukatuse eest hoiatajad räägivad ju nii sügavmõtteliselt, ükskõik mida nad ka ei kuuluta.

Põhjused olla lootusrikas on seevastu alati provisoorsed. Midagi pole läinud halvasti – muidugi esialgu. Teid pole veel alt veetud – esialgu. Idealistil võib olla kogu elu õigus, aga ikkagi kuulutatakse ta naiivseks. Käesolev raamat on mõeldud seda muutma. Sest see, mis tänapäeval ei tundu mõistlik, realistlik ega võimalik, võib osutuda homme paratamatuks.

On aeg astuda uude realismi. On aeg näha inimkonda uues valguses.

2. peatükk
Tõeline „Kärbeste jumal”

1

Kui asusin käesolevat raamatut kirjutama, oli mulle juba selge, et on üks lugu, millest pean rääkima.

Sündmused arenevad asustamata saarel kusagil Vaikses ookeanis. Üks lennuk on siin äsja alla kukkunud. Ainsatena on ellu jäänud mõned briti koolipoisid, kes ei suuda uskuda oma head õnne. Näib, nagu oleks nad teinud hädamaandumise ühe oma seiklusjutu lehekülgedele. Siin pole miilide ulatuses midagi peale liivaranna, merikarpide ja vee. Ning mis veelgi parem: pole täiskasvanuid.

Kohe esimesel päeval kehtestavad poisid omamoodi demokraatia. Üks poiss – Ralph – valitakse rühma juhiks. Sportlik, karismaatiline ja nägus Ralph on kogu kamba silmapaistvaim kuju. Tema mängukava on lihtne: 1) Elada lõbusalt. 2) Jääda ellu. 3) Anda mööduvatele laevadele suitsusignaale.

Esimest punkti täidetakse edukalt. Aga teisi? Mitte nii väga. Enamik poisse on rohkem huvitatud pidutsemisest ja vallatustest kui tule eest hoolitsemisest. Punapea Jacki kireks saab sigade küttimine ja ajapikku muutub ta koos sõpradega üha hooletumaks. Kui viimaks üks laev saarest kaugelt möödubki, pole neid oma valvepostil lõkke juures.

„Sa rikud seadusi!” süüdistab Ralph teist pahaselt.

Jack kehitab õlgu. „Ja mis siis sellest?”

„Seadused on ainus asi, mis meil on!”

Kui saabub öö, haarab poisse hirm, kardetakse elukaid, kes usutavasti saarel luusivad. Tegelikult istub ainus elajas neis endis. Üsna varsti hakatakse endale tegema näomaalinguid. Riided heidetakse seljast. Ja neil tekivad vastupandamatud tungid: näpistada, lüüa, hammustada.

Kõikidest poistest suudab ainult üks hoida pea külma. Põssal – nagu teised teda hüüavad, sest ta on teistest trullakam – on astma, ta kannab prille ja ei oska ujuda. Põssa on mõistuse hääl, keda keegi ei võta kuulda. „Kes me oleme?” arutleb ta kurvalt. „Inimesed? Või loomad? Või metslased?”

Möödub nädal. Siis astub ühel päeval rannale Briti mereväeohvitser. Saar on nüüd suitsev kõnnumaa. Kolm last, Põssa nende hulgas, on surnud. „Mina oleksin küll arvanud,” teeb ohvitser neile etteheiteid, „et kamp inglise poisse näitab ennast paremast küljest.” Kunagise korraliku ja viisakalt käituva poistekamba juht puhkeb nutma.

„… nuttis Ralph kaotatud süütuse pärast”, loeme, ja „pimeduse pärast, mis on inimese südames …”

Niisugust lugu pole kunagi juhtunud. Üks inglise kooliõpetaja mõtles selle 1951. aastal välja. „Kas pole hea mõte,” küsis William Golding ühel päeval abikaasalt, „kirjutada lugu mõnest saarele sattunud poisist ja näidata, kuidas nad tegelikult käituks?”⁶⁹

Goldingu raamatut „Kärbeste jumal” on müüdud kümneid miljoneid, see on tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde ja seda on ülistatud kui üht kahekümnenda sajandi klassikalist teost.

Tagantjärele vaadates on raamatu menu saladus selge. Golding oskas meisterlikult portreteerida inimkonna kõige tumedamaid hingesoppe. „Isegi kui alustame puhtalt lehelt,” kirjutab ta oma esimeses kirjas kirjastajale, „sunnib meie loomus meid kõike vussi ajama.”⁷⁰ Või nagu ütles ta hiljem: „Inimene toodab kurjust nagu mesilane toodab mett.”⁷¹

Muidugi, Goldingule oli toeks 1960. aastate ajavaim, kui järgmine põlvkond hakkas oma vanematele esitama küsimusi Teise maailmasõja ajal toime pandud metsikuste kohta. Taheti teada, kas Auschwitz oli anomaalia, või on meist igaühes peidus nats?

„Kärbeste jumalas” vihjab Golding viimasele võimalusele ja tabas kohe märki. Igatahes väitis mõjukas kriitik Lionel Trilling, et romaan „tähistab muutust kultuuris”.⁷² Viimaks võitis Golding oma teosega koguni Nobeli preemia. Tema töö „heidab valgust tänapäeva inimese olemusele,” kirjutab Rootsi Nobeli preemia komisjon, „jutustava kunsti realistliku selguse ning müüdi mitmepalgelisuse ja kõikehaaravusega.”

Noil päevil peeti „Kärbeste jumalat” palju enamaks kui „kõigest” romaaniks. Muidugi, see on välja mõeldud lugu nagu kogu muu ilukirjandus, aga Goldingu nägemus inimloomusest tegi sellest tõelise spooniteooria õpiku. Enne Goldingut polnud keegi isegi mitte üritanud lastest rääkivas raamatus kasutada niivõrd toorest realismi. Majakestest preerias või üksildastest väikestest printsidest pajatavate sentimentaalsete lugude asemel heideti siin – näiliselt – karm pilk sellele, missugused lapsed tegelikult on.

2

Lugesin „Kärbeste jumalat” esimest korda teismelisena. Mäletan seda pettumustunnet, kui hiljem mõtteis ikka ja jälle selle juurde tagasi pöördusin. Aga mitte hetkekski ei tulnud mulle pähe kahelda Goldingu arvamuses inimloomuse kohta.

Kui võtsin raamatu aastaid hiljem uuesti kätte, seda enam ei juhtunud. Kaevunud autori ellu, sain teada, kui õnnetu inimene ta oli olnud. Alkohoolik. Kaldus depressiivsusele. Mees, kes peksis oma lapsi. „Olen alati natsidest aru saanud,” on Golding tunnistanud, „sest olen olemuselt samasugune.” Ja „osaliselt sellest kahetsusväärsest enesehinnangust tulenevalt” pani ta kirja „Kärbeste jumala”.⁷³

Teiste inimeste vastu tundis Golding vähe huvi. Nagu tema biograaf märgib, ei vaevunud ta isegi oma tuttavate nimesid õigesti välja ütlema. „Rohkem kui tegelikult kohtuda inimestega, pakub mulle huvi,” on Golding öelnud, „inimese suure algustähega loomus.”⁷⁴

Ja nii hakkasingi arutlema: kas keegi on üldse kunagi uurinud, mida tõelised lapsed tegelikult teeks, kui nad leiaks end üksi asustamata saarelt? Kirjutasin sellel teemal artikli, kus võrdlen „Kärbeste jumalat” nüüdisaegsete teaduslike arusaamadega ja jõuan järeldusele, et väga suure tõenäosusega käituks lapsed vägagi teistmoodi.⁷⁵ Tsiteerin bioloog Frans de Waali, kes ütleb: „Pole mingeid märkegi tõenditest, mis kinnitaks, et omapead jäetud lapsed talitaks just niiviisi.”⁷⁶

Artikli lugejad reageerisid skeptiliselt. Kõik minu näited puudutasid lapsi kodus, koolis või suvelaagris. Need ei andnud vastust fundamentaalsele küsimusele: mis juhtub, kui lapsed jäetakse asustamata saarele täiesti omapead?

Nii asusingi otsima tegeliku elu kärbeste jumalat.

Muidugi olid võimalused, et ükskõik missugune ülikool lubaks uurijatel jätta alaealised katsealused mitmeks kuuks omapead metsikusse loodusse, isegi 1950. aastatel sama hästi kui olematud. Aga kas seda polnud juhtunud kunagi kusagil kogemata? Ütleme, pärast laevahukku?

Alustasin tavapärase otsinguga internetis: „Laevahuku üle elanud lapsed.” „Tegeliku elu kärbeste jumal.” „Lapsed üksikul saarel.” Esimesed leiud juhatasid mind Briti koleda tõsielusarja juurde aastast 2008, mis ässitas osalised üksteise vastu. Traalinud aga internetis pikemat aega, leidsin ühe blogi, mis pajatab köitva loo: „Ühel 1977. aasta päeval läksid kuus poissi Tongalt kalaretkele. […] Ränga tormi kätte jäänud poisid sattusid laevahuku järel asustamata saarele. Mida see väike seltskond ette võttis? Nad leppisid kokku mitte kunagi tülitseda.”⁷⁷

Kirjutis ei toonud ära ühtki allikat. Pärast mitut tundi klikkimist avastasin, et lugu on võetud tuntud anarhisti Colin Wardi raamatust pealkirjaga „Laps maal” („The Child in The Country”, 1988). Ward omakorda tsiteerib Itaalia poliitiku Susanna Agnelli ettekannet, mis oli koostatud mingi rahvusvahelise komisjoni jaoks.

Asusin lootusrikkalt seda ettekannet otsima. Ja õnn naeratas mulle: leidsin selle ühest Suurbritannia antikvariaadist. Kahe nädala pärast toodi see mulle ukse taha. Seda lehitsedes leidsin otsitava leheküljelt 94.

Kuus poissi omapead saarel. Sama lugu, samad üksikasjad, sama sõnastus, aga – jällegi – ei mingit viidet allikale.⁷⁸

Hüva, mõtlesin nüüd, vahest leian üles selle Susanna Agnelli ja saan temalt küsida, kust ta selle loo võttis. Paraku seda õnne mul polnud: ta oli lahkunud meie hulgast 2009. aastal. Kui see lugu tõesti juhtus, arutlesin edasi, siis peaks selle kohta olema mõni artikkel 1977. aastast. Ja mitte üksnes seda, poisid võivad ju olla ikka veel elus. Aga pärast otsinguid ühes arhiivis teise järel ei leidnud ma ikkagi midagi.

Mõnikord sõltub kõik õnnelikust juhusest. Ühel päeval ajalehe arhiivis surfates trükkisin aastaarvu valesti ja sattusin hoopis 1960. aastatesse. Ja seal see oligi! Agnelli ettekandes olev viide 1977. aastale osutus trükiveaks.

Austraalia ajalehe The Age väljaandes 6. oktoobrist 1966 torkas mulle silma pealkiri: PÜHAPÄEVAL LINASTUB FILM TONGA MEREHÄDALISTEST. Lugu oli kuuest poisist, kes oli kolme nädala eest päästetud kiviselt väikesaarelt lõuna pool Tonga saari (mis oli 1970. aastani Briti protektoraat) Vaikses ookeanis. Rohkem kui aasta pärast õnnetust oli poisid päästnud ‘Ata saarelt ühe Austraalia laeva kapten. Artikli teatel oli kapten koguni veennud televisiooni poiste seiklusest filmi tegema.

„Nende ellujäämise lugu peetakse juba üheks suurtest klassikalistest mereseikluslugudest,” võtab artikkel kõik kokku.

Olin küsimustest lõhkemiseni pungil. Kas poisid on veel elus? Ja kas on võimalik seda filmi leida? Kõige tähtsam oli siiski see, et mul oli juhtniit: kapteni nimi oli Peter Warner. Võib-olla on tema veel elus! Aga kuidas leida eakat inimest teiselt poolt maakera?

Kui asusin kaptenit nime järgi otsima, naeratas õnn mulle veel kord. Austraalias Mackays ilmuva väikese kohaliku ajalehe Daily Mercury ühes hiljuti ilmunud numbris sattusin pealkirjale: SÕBRAD 50 AASTAT. Samas oli väike foto kahest naeratavast mehest, ühe käsi teise õlal. Artikkel algas nii: „Lismore’i lähedalt Tullerast leidsime kaugest banaaniistandusest ebaharilikud sõbrad […] Mõlema naeratavad silmad ja sädelev energia ei kinnita nende vanust. Vanem, rikka töösturi poeg on 83-aastane. Noorem, 67-aastane mees on sõna otseses mõttes looduslaps.”⁷⁹

Nende nimed? Peter Warner ja Mano Totau. Ning kus nad kohtusid?

Asustamata saarel.