Читать книгу Küüslauk ja safiirid - Ruth Reichl - Страница 3

„Warren Hoge siinpool,” teatas enesega rahulolev hääl, kui kõnele vastasin, „New York Timesi tegevtoimetaja asetäitja.” Mees kuulutas seda nii uhkelt, et mulle heiastusid pidulikud fanfaarihelid.

„Jah?” vastasin, lootes, et häälest kostab rohkem huvi, kui ma tegelikult tundsin. See oli kaks kuud enne toda saatuslikku reisi New Yorki, ma libistasin silmad üle Los Angelese kesklinna kurva madala planeeringu ja nuputasin, kuidas lihavõtteid põnevamaks muuta. Pühad on restoranikriitiku õudusunenägu ning käesolev oma iga-aastaste tüütute brantšidega3, mille leivanumbriteks on sink ja talleliha, oli eriliselt võigas. Mustand, mille just valmis sain, oli tapvalt nõme.

„Olete ehk kursis, et meie restoranikriitik Bryan Miller on otsustanud ametist lahkuda?” jätkas hääl. Mage arusaam, et terve maailma silmad on Times Square’ile pööratud, oli nii ärritav, et valetasin: „Ei, ma ei teadnud.”

Hääl ei teinud sellest välja. „Mõtlesin,” jätkas ta sujuvalt, „et keset majanduslangust ei ole restoranikriitik kuigi tore olla …” Jätsin lihavõtted kõrvale: ta oli mu tähelepanu võitnud.

Kaheksakümnendad tabasid Los Angelest nagu märtsikuu: saabusid mürinal, minema aga tippisid häbelikult, sedamööda kuis rahavoog vaibus ja head ajad lõppesid. Kõik juhtus nii kiiresti. Alguses sulges lennundustööstus uksed ja linn vajus majanduskriisi. Siis peksid võmmid õhtustes uudistes Rodney Kingi, paljastades jõukuse taha varjunud rassismi. Pinna all haudunud viha lahvatas raevukalt lõkkele. Rahutustele järgnesid üleujutused ja siis tulekahjud, mis levisid linnas peaaegu piibelliku väega. Kui katastroofide laine lõpuks taandus, jättis ta endast maha hõreda, hapra, ohtliku ja vaese linna.

Kõige rikkamad tõmbusid oma kuldsetesse kogukondadesse – Bel Air’i, Palisades’i ja Beverly Hillsi –, lukustades enda järel väravad. Kaugemate mäenõlvade vahelised orud kihasid põgenevatest inimestest. Meie, kes me Los Angelesse jäime, kössitasime oma majades, kummitatuna mälestustest snaipritest, kes tulistavad inimesi kiirteede viaduktidelt, rüüstajate süüdatud tulekahjudest, mis halastamatult meie naabruskonda hiilivad, vihast moonutatud näoga kivipildujatest. Kodus püsimine näis kõige turvalisem ja Los Angelese suur restoranibuum seiskus kriiksatades.

„New York on Ameerika restoranimaailma naba.” Mehe usjas hääl vingerdas mulle kõrva ning kujutasin ette, et ta pakub mulle hiiglasuurt erepunast õuna.

Ma ei kavatsenud ampsu võtta. „Mul on töö, tänan,” ütlesin järsult. „Mulle meeldib Los Angeles Timesis töötada. Ma ei soovi töökohta vahetada.”

„Kuid ta ei leppinud eitava vastusega,” ütlesin koju jõudes abikaasale. „Kui ütlesin talle, et tulen paari nädala pärast James Beard Awardsi tseremooniaks New Yorki, rääkis ta mu nõusse, et saame kohvitassi juures kokku.”

„Mulle meeldiks L.A. – st ära kolida,” ütles Michael mõtlikult.

„Ära isegi mõtle,” hoiatasin teda. „Ega see pole töövestlus. Ainult tass kohvi. Viisteist minutit, mitte rohkem. Ma ei suuda vastu panna võimalusele näha Timesi kontorit, aga mul ei ole mingit huvi seal töötada.”

„Muidugi mitte,” kiitis Michael takka. „Mispärast sa peaksidki tahtma töötada maailma parimas ajalehes?”

Järgmised kaks nädalat väljastas Michael igal õhtul teateid New York Timesist ja uue kriitiku otsingust. Ta keeldus mulle ütlemast, kust ta säärast informatsiooni saab, kuid näis, et ta teab kõike. Ajaleht olevat töökohta pakkunud Molly O’Neillile, kes seda ei soovinud. „Tuleb välja,” ütles Michael, „et tal on kaaluprobleem.” Bryan Miller proovis asenduseks läbi suruda üht oma sõpra ja toimetajad uppusid üle kogu riigi saabuvate telefonikõnede alla. Michael oli sellegipoolest veendunud, et töökoht on minu.

„Nad pole seda mulle isegi pakkunud,” korrutasin talle.

„Küll pakuvad,” lausus ta truult. „Sa oled parim restoranikriitik terves riigis.” On lohutav teada, et armastatud inimesed sinusse usuvad, kuid samas tegi tema enesekindlus mind jõuetuks. Kui olin enda vastu aus, sain aru, et perspektiiv New York Timesi tööle minna tundub hirmutav.

„On veel palju teisi häid kriitikuid,” ütlesin talle.

„Mitte nii häid kui sina,” ütles ta vankumatult. „Töökoht on ripakil, siruta ainult käsi välja ja nopi ära.”

Ta korrutas ikka veel sama mantrat, kui lennujaama poole teele asusin. „Ole Warren Hoge’iga kokku saades lahke,” käis ta peale.

„Emme on alati lahke,” ütles Nicky nelja-aastasele omase kriitikameeleta pühendumusega.

Michael võttis ta sülle ja kiigutas. „Kas sulle ei meeldiks New Yorgis elada?” küsis ta.

„Ei,” vastas Nicky.

Tegin pojale musi ja hõõrusin nina vastu ta pehmet kaela. „Lähen ainult kohvile,” pomisesin tema magusat lapselõhna hingates.

„Selge see,” ütles Michael ust sulgedes.

New Yorgis maandudes aga oli näha, et ilm sepitseb minu vastu vandenõu. Oli üks neist maagilistest Manhattani kevadeist; värske tuuleke puhus õrnalt üle saare, nii et iga kord, kui sisse hingasin, tõmbasin kopsudesse ookeani kerget soolalõhna. Igast nurgast noogutasid vastu võililled ja tulbid; parkides tantsisklesid sirelid ja õunaõied. Avenüüdel trügisid lauad ja toolid suve tõotades kelmikalt kõnniteedele. Päike valgus taevast justkui mesi ning inimesed ajasid pea kuklasse ja jõid seda endasse.

Tiffany ehetepoe vaateaknad olid kaetud teemante puistavate munakoorepoolikutega. Kliendid uitasid läbi uhkete toidupoodide ning noppisid oma kollektsiooni Prantsusmaalt imporditud metsmaasikaid, õllega toidetud Jaapani veiste liha, heinaga toidetud lehmade piimast käsitsi kirnutud koort ning pintide kaupa kaaviari. Restoranid olid pilgeni täis nägusaid inimesi, kes palusid härdalt lauda, ja muuseumides manööverdas rahvamass, üritades paremini näha. Marmorist ehitised, varemalt tahmast mustad, olid särama poleeritud ning kõik ausambad vastselt kullatud. Olin üksinda New Yorgis, hulkusin mööda tänavaid ja lasksin linnal end võrgutada.

Kõndisin tagasi hotelli, mõeldes, et elu New Yorgis polekski väga paha. Siis raputas terav naisehääl mind tagasi reaalsusesse.

„Carol Shaw siinpool,” ütles naine telefonis. „Helistan, et anda teile teie töögraafik New York Timesis.”

„Töögraafik?” küsisin ma. „Mis töögraafik? Peaksin Warren Hoge’iga kell kolm kokku saama, et kohvi juua.”

„Oh,” lausus ta, hääl pisut mahenemas, „te ei olegi kuulnud.”

„Kuulnud? Kuulnud mida?”

„Warreni kohta,” ütles ta. Hääl kahanes sosinaks. „Ta on haiglas.”

„Loodan, et tal ei ole midagi tõsist?” küsisin ma. „Arvatavasti peame mõnel muul ajal kokku saama.”

„Aga me lootsime, et lähete teda homme vaatama!” hüüatas ta. „Kavandasime kogu teie päeva!”

„Kuidas palun?”

„Alustate kell üheksa külaskäiguga Warreni juurde New Yorgi haiglas. Seejärel oleme teile korraldanud kokkusaamised …” Ta hakkas nimesid üles lugema. „Ning lõpuks,” jätkas ta, „lähete kella viiesele toimetuse koosolekule, millele järgneb eraviisiline vestlus peatoimetaja Max Frankeli ja tegevtoimetaja Joe Lelyveldiga.”

„Mul ei ole selle kõige jaoks aega,” ütlesin. „Mul on tõesti väga kiire. Plaanisin Warreniga kohtumiseks kõigest viisteist minutit.”

„Ma saan täiesti aru,” vastas tema. Hääl oli jäiselt rabe. Siin võtavad isegi sekretärid oma tööd nii tõsiselt, mõtlesin ma. Aga ei saa ju lasta inimesel, kellega ma kunagi kohtunud pole, endale auku pähe rääkida, et võtaksin ette süümest ajendatud külastuse. Mingi nipiga suutis selle Shaw-nimelise sekretäri hääl väljendada ühtaegu nii empaatiat kui ka süüdistust.

„Mis temaga juhtus?” andsin natuke järele.

„Ta oli restoranis,” ütles ta. „Ta kukkus paarist trepiastmest alla ja murdis ribi, nii et see torkas tal kopsu läbi.” Häälest kostis läbi mingi summutatud heli; kas ta üritas naeru maha suruda? Pidin end tagasi hoidma, et ei hakkaks vastates ebasobivalt itsitama.

„Palun tervitage teda minu poolt,” laususin, tänulik, et mu hääl kõlas tavapäraselt. „Öelge edasi, et soovin talle peatset paranemist. Ja et ma ootan temaga kohtumist, kui järgmine kord New Yorki tulen.”

„Ütlen edasi,” lubas tema.

Valisin otsekohe Michaeli numbri. „Uskumatult jultunud rahvas,” ütlesin. „Nad korraldasid lihtsalt terve päeva jagu intervjuusid, minult eelnevalt isegi küsimata!”

„Kuule, Ruth,” vastas abikaasa, „tegu on New York Timesiga! Tead ju, et sa ei suuda panna vastu kiusatusele nende inimestega mingil ajal kohtuda. Miks mitte teha seda praegu ja säästa end veel ühest reisist?”

„Tahad lihtsalt Los Angelesest pääseda,” ütlesin ma.

„See on tõsi,” vastas tema. „Aga kui sa oleksid teinud viimased kaks aastat lugusid rahutustest, Rodney Kingi kohtuistungist, jõugusõdadest ja siis veel ühest Rodney Kingi kohtuistungist, tahaksid samuti pääseda. See töö pole eriti lõbus; kõik uudised L.A. – s on masendavad ja lähema aja jooksul asi ei parane. Muutusteks pole mingit poliitilist soovi. Vaatan tulevikku ja näen end kajastamas rassismi, jõukusid ja vaesust, vahelduseks juhuslikud maavärinad. Tahaksin kuskile minna, ükskõik kuhu, kus on teisiti. Aga see on ainult üks põhjus; arvan tõepoolest, et see on sinu oluline võimalus. New York võib muuta su elu. Tean, et kardad, aga sa saad hakkama. Olen sinu jaoks igas mõttes olemas, ära selle töö juurest minema jaluta.”

Michaeli usk minusse oli nii liigutav, et sundis mind kaaluma, millised tagajärjed võiksid olla Timesi toimetajatega vestlemisel. Mõistsin, et kui olen juba kord töövestlusele läinud ja hea mulje jätnud, oleks raske töökohast ära ütelda. Teisalt – kui oleksin kindel, et mul pole vähimatki soovi New York Timesi restoranikriitikuks hakata, tarvitseks mul vaid hoolt kanda, et nad mind ei tahaks. Pidin end ebaihaldusväärseks tegema. Nüüd, otsustasin, on õige aeg aktsiooni alustada.

„Hästi,” ütles Carol Shaw, kui tagasi helistasin. „Mul on hea meel, et meelt muutsite.” Ta hääl ei kõlanud üldse üllatunult. „Kas oskate New Yorgi haiglasse minna?”

„Hõi, plika,” ütles hall peanupp. Monitorid voodi kohal vilgutasid ta pulsi ja südamelöökide sagedust; kellukesed tilisesid, tuled vilkusid. „Tulid Warrenit vaatama?” Ta seiras mu sääri.

„Jah,” vastasin ja silusin oma musta kostüümi, soovides, et mu seelik oleks natuke pikem. Teised kaks voodit hõivanud meest jälgisid huviga.

„Nad viisid ta alla röntgenisse, kuidagi ootamatult. Ta käskis sul oodata.”

„Siin?” küsisin ma.

„Mulle see sobiks,” vastas ta. „Aga Warren rääkis midagi ooteruumist. See asub seal.” Ta nookas peaga, et mulle suunda osutada.

Ooteruum nägi välja nagu hüljatud lilleseadete surnuaed. Nurgas konutas paar longus potipalmi ja igal pool olid surevaid lilli täis vaasid. Lõhnas matuste järele. Vaatasin aknast silti, millele oli kirjutatud New Yorgi haigla on valmimisjärgus. Palun olge kannatlikud. Mulle tuli äkitselt meelde, et see on koht, kus sündisin.

„Teie olete vist Ruth.” Tõstsin pilgu. Mu tooli kõrval seisis pikk haiglariietes mees. Ta kandis midagi, mis nägi välja nagu plastkohver, täis vedelikku, mis näis jooksvat kusagilt tema rüü all olevast voolikust. Vaatasin piinlikkust tundes mujale.

„Warren?” küsisin. Ma polnud oodanud, et ta on nii nägus. Osutasin plastkohvrile. „Kuidas see juhtus?”

„Väljusin Brighton Beachi Vene restoranist,” vastas ta. „Kukkusin kahest trepist alla.”

„Kas see oli üks neist kohtadest, kus pakutakse niipalju viina, kuipalju sa rumala peaga juua suudad?” küsisin aega raiskamata. Ta võpatas. Naeratasin seesmiselt; olin veetlusrünnakuga algust teinud.

Aga mul oli raske selle äärmiselt meeldiva mehega jätkuvalt ebaviisakalt käituda. Me rääkisime restoranidest. Me rääkisime toidust. Me rääkisime filmidest. Ta oli väga lõbus ja töökoht ei tulnud kordagi jutuks. Pärast kolmveerand tundi kestnud vaimustavat vestlust ütles Warren, et hakkab väsima. Aitasin ta läbi koridori ja voodisse. „Sa kohtud täna kõikide tegevtoimetaja asetäitjatega,” ütles ta, kui end minema asutasin.

„Mida ma peaksin neile ütlema?” küsisin.

„Ära muretse,” vastas ta. „Sul läheb hästi.”

„Aga ma ei taha seda töökohta,” laususin.

„Loomulikult,” vastas ta.

„Ma ei sobiks siia,” kinnitasin esimesele tegevtoimetaja asetäitjale, kellega mind kohtuma viidi. Ta oli pikk, tagasihoidlikult elegantne ja viisakas mees. Tema hallid juuksed olid sorgus ning kabinet üllatavalt väike ja sünge.

„Miks nii?” küsis ta.

„Sest,” selgitasin, „ma ei arvusta restorane samal viisil nagu teie kriitikud.”

„Oh?” kostis ta. „Ja kuidas meie kriitikud restorane arvustavad?”

„Nad langetavad kõrgema tasandi kohtuotsuseid,” vastasin. „Nad näivad arvavat, et neil on õigus.”

„Nad eksivad?” küsis ta.

„Maitseküsimustes pole olemas õiget ega valet,” ütlesin. „Pelgalt arvamus. Ja restoranide puhul äärmiselt subjektiivne, arvestades, et kellelgi pole õrna aimu, kas maitse, mida teine õuna hammustades tunneb, on sama, mida tunnen mina.”

Ta tundus pisut jahmunud, nägin, et ta oli oodanud, et hakkan töökoha saamiseks tagatrepipoliitikat ajama. „Teil võib õigus olla,” lausus ta lepitaval toonil, mis andis selgelt mõista, et mul pole õigus. „Aga muidugi mõista,” jätkas ta, „kui peaksite Timesi tulema, teeksite nii, nagu meil kombeks.”

„Ei,” vastasin, „ei teeks. Kuid miks te mind üldse palkaksite, kui minu stiil teile ei sobi?”

„Arvan, et teil algab juba järgmine kokkusaamine,” vastas ta mind uksest välja juhatades.

Järgmiseks tuli Al Siegal, keelekasutuse paljukardetud vahekohtunik. Selgus, et tegemist on märkimisväärse vööümbermõõduga mõtliku meesterahvaga. Mu peas mängis „Mr. Five by Five”, kui ta ütles: „Olete Los Angeles Timesis väga edukas olnud. Juhite oma osakonda. Miks te peaksite praegusel hetkel New Yorki tulemist kaaluma?”

Vastus üllatas mind ennastki. Vaatasin talle otse silma ja vastasin: „Mu ema suri aasta tagasi. Tema eluajal poleks mul siin elamine mõttessegi tulnud, aga nüüd, mil teda enam pole, arvan, et võin koju tulla.”

Ta tundus ülimalt vapustatud ja minust käis värin läbi. „Põhjas!” mõtlesin. „Nüüd ei palka nad mind mitte mingil juhul.”

Sain kokku ühe tähtsa ninaga teise järel, üllatudes, et ükski neist ei näinud teadvat, milliseid küsimusi nad peaksid esitama. See aga andis mulle võimaluse ise küsida. „Kes ütleb teie kriitikutele, mida arvustada?” usutlesin üht meest.

Ta pea nõksatas tagasi, justkui oleksin vihjanud, et ajaleht kubiseb korruptsioonist. „Ma tõepoolest loodan,” ütles ta jäigalt, „et Los Angeles Times ei proovi oma kriitikuid mõjutada.”

„Mitte ilma pealgi,” vastasin. „Aga mulle öeldi, et New York Timesis käivad asjad teisiti. Väidetavasti ei vali Bryan Miller restorane ise ning isegi selle, mitu tärni restoran saama peaks, otsustavad toimetajad.”

„Võin teile kinnitada,” ütles ta äärmiselt pühalikult, „et sel kuulujutul pole tõepõhja all. Meie kriitikutele antakse võimalikult lai tegutsemisvabadus. On mõeldamatu, et keegi iial – iial – kriitiku arvamusse sekkuks. See oleks …” otsis ta piisavalt halvustavat sõna, „… ebaeetiline.” Ja seejärel, et oma jutu mõtet täiesti selgeks teha: „Ülimalt ebaeetiline. Ja üldse mitte osa Timesi traditsioonist.”

Sedaaegu kui mind ühest hallist pugerikust teise eskorditi, mõtlesin, kui kihelemaajav see kõik oleks, kui ma töökohta tõepoolest tahaksin. Ülikonnastatud meestest õhkus ülespuhutud väärikust, teatud tüüpi kindlust, millest meil Los Angeles Timesis vajaka jäi. Meie püüame meele järele olla; nemad esitavad sulle väljakutse neile meele järele olla.

Füüsilised erinevused olid samuti vapustavad. Los Angeleses olid meil suured õhulised kabinetid. Valgus tulvas sisse seinasuurustest akendest, veetlev moodne mööbel kümbles California päikesepaistes. Võimas New York Times oli seevastu kulunud, paberikuhjade all lookas metallkirjutuslaudade, nurgas hüljatuna seisvate katkiste toolide ja aastaid pesemata akende sünge maastik. Iga nurga tagant võis leida mõne kahvatu indiviidi, kes heitles pilgeni täis arhiivikapiga, tehes selle sulgemiseks vapralt jõupingutusi; ruumi tundus lihtsalt puudu jäävat. Näod, millest möödusime, olid kõik tuhakarva, justkui oleks mõni kuri nõid needuse peale pannud, et majast ei tohi lahkuda. Kahtlustasin, et seinte taga lippavad ringi hiired. Loomulikku valgust nappis ning naeratus oli suur defitsiit.

Mind tiriti läbi uudistetoa ja seejärel kultuuriosakonda ning tutvustati nii paljudele toimetajatele, et mu käsi jäi raputamisest kangeks. Siis anti mind üle lüheldasele hoolitsetud välimuse ja lühikeste hallide juustega naisterahvale. Tal oli seljas šikk tume pükskostüüm, mis nägi väga kallis välja, ning ta jalad olid kängitsetud kenadesse Oxfordi kingadesse.

„Me oleme omavahel vestelnud,” ütles ta kätt välja sirutades. „Carol Shaw. Tulin, et teid elustiiliosakonda juhatada.”

Ta hääletoon oli nii hapu, et ma ei saanud jätta küsimata: „Kas seal on tõesti nii kole?”

„Oh,” ütles ta liftinuppu vajutades, „täielik paradiis. Küll näete.”

Uudistetoast stiiliosakonda minek oli nagu pööningule pagendatud kasulapse külastamine. Ruum oli veelgi armetum kui need, mida juba näinud olin, täiesti alistunud väljanägemisega, justkui oleks keegi valguse tuhmimaks reguleerinud ja hääle vaiksemaks keeranud.

„Tutvustan teid paljudele inimestele, kuid teie asemel ei vaevuks ma nimesid meelde jätma,” ütles Carol. „Sedasi on palju lihtsam.”

Hääletoonis oli teravust, New Yorgi teatavat ettevaatlikkust, mis oli selge hoiatus eemale hoida.

„Näen, et Carol võttis teid sleppi,” ütles sorakas mees, kes käsi õieli meie poole suundus. Ta häälel oli kummaline, kuid veetlev hakitud kõla, justkui ei suudaks ta seda ohjata. Oma kortsus riiete, sagris juuste ja rõugearmilise näoga nägi ta välja nagu inimene, kellega võinuksin tutvuda Berkeleys, mitte kui New York Timesi toimetaja. „Mina olen Eric Asimov, elustiiliosakonna toimetaja. Carol võib küll olla mu sekretär, kuid ta on see tähtis inimene, keda siin tundma peaks õppima. Carol nõuab, et te kõiki ta ettevõtmisi toetaksite, aga eks ta teab ka, kuhu koer on maetud, ja tal on osakonna kõige ilusam maja. Elab täiuslikus Chelsea linnamajas, samal ajal kui mina virelen näruses Upper Broadway korteris.”

„On ka põhjust,” ütles Carol mehe kätt lömastades. Oletasin, et põhjusel on midagi pistmist Asimovi naistemehe-mainega, kuid ta ei näinud kindlasti sedamoodi välja. Ta tundus pigem R. Crumbi4 tegelaskuju kui meelas armastaja ning ma tabasin end mõttelt, et ehk see Times polegi lääne toimetusest nii erinev.

„Kodurubriigi osakond,” tutvustas Carol mind kärmelt enda järel kirjutuslaudade reast mööda kõnnitades. „Mood. Sport on sealpool.” Ta heitis pilgu käekellale. „Teil on nüüd aeg toimetajatega kokku saada. Teil on hea meel teada, et nad on allkorrusel, kus istuvad täiskasvanud.”

„Aitäh ringkäigu eest,” tänasin.

„Võtke aga heaks,” vastas tema. „Kas plaanite tagasi tulla?”

„See ei ole minu otsustada,” laususin.

„Mitte selle põhjal, mida mina kuulnud olen,” ütles ta ringi pöörates ja end minekule asutades.

Toimetajad said kokku tagasihoidlikus konverentsiruumis, ümber laua, mis äratas tunduvalt vähem aukartust kui luksusliku lihviga puitristkülik L.A. Timesi kontoris. Aga õhk särises energiast, sest ajalehe sisu paika pannes arutleti uudiste üle metsiku kire ja tohutu intelligentsusega. Laua keskel asetsevast krapist esitas sapine kehast eraldunud hääl katkematut väljakutsete jada Washingtoni büroost. Kas on kindel, kui palju jalaväge Clinton nõustus Bosniasse saatma? Kas lugu geist madruse tapmisest ei peaks paiknema lehe murdejoonest ülalpool?

Los Angeles voolas sisse, pakkudes lugu heal järjel mustanahalistest ja nende reaktsioonist Kingi peksmise kohtuistungitele. Arutati lühidalt kolmandat osa sarjast „Moslemid Ameerikas” ning seda, kuidas taavetlaste sekti liikmete lapsi ühenduse territooriumil kuritarvitati.

Õhkkond oli lummav ja äkitselt mõistsin, mida ma siin nii hoolimatult tõrjun. Need on minu põlvkonna parimad uudisteajud ja mulle pakutakse võimalust nendega koos töötada. Hakkasin oma käitumist kahetsema.

Kuid oli liiga hilja; ainult üks vestlus oli veel jäänud ning olin terve pärastlõuna sildu põletanud. Niisiis suundusin oma viimasele koosviibimisele ning surusin peatoimetaja Max Frankeli ja tema asetäitja Joe Lelyveldi kätt. Kui nad küsisid, mida arvan viisist, kuidas leht toiduteemat kajastab, jätkasin tõrjeaktsiooni. „Eriti ei midagi,” vastasin.

Nad näisid jahmunud.

Kurss seatud, seilasin vapralt edasi, rääkides maailma mõjuvõimsaima ajalehe toimetajatele, et nad teevad asju valesti.

„Teie arvustused,” ütlesin, „on väga kasulikud juhtnöörid … inimestele, kes ka tegelikult teie arvustatavates restoranides söövad. Aga kui paljud teie lugejaist sel aastal Lutèce’i lähevad? Tuhat? See välistab rohkem kui miljon lugejat. Ja ajal, mil inimesed on meie maal toidust ning restoranidest rohkem huvitatud kui kunagi varem, on sellest kahju. Arvustusi ei tuleks kirjutada inimestele, kes juba söövad peentes restoranides, vaid kõikidele neile, kes seda alles sooviksid teha.”

Mäletan, et Joe vaatas üle mu pea Maxi poole ja ütles: „Huvitav arvamus. Ja tead, me oleme seda väidet juba kuulnud. Ainult et see käis raamatute kohta. Tegelikult räägib ta seda, et me müüme restorane, aga see ei ole meie äri. Meie peaksime müüma ajalehti.”

Max noogutas mõtlikult ja lubas mul edasi viriseda. Ma ei mäleta, mida ütlesin. Kuid mäletan, et natukese aja pärast sai neil mõõt täis. Max sirutas käe ja tänas mind tulemast. Hakkas juba pimenema, kui New York Timesi hoonest välja jalutasin.

„Käitusin ennekuulmatult,” raporteerisin hotelli tagasi jõudes Michaelile. „Nüüd nad mind küll ei palka.”

Ootasin, et ta saab pahaseks, aga tema ütles ainult: „Seda parem sulle.”

„Miks?” küsisin. „Mida sa silmas pead?”

„Justkui ma sind ei tunneks,” vastas tema. „Teadsin, et üritad asja untsu keerata. See ametikoht teeks sinust maailma võimsaima restoranikriitiku, aga paljas mõtegi sellest tekitab sinus surmahirmu. Arvad, et sa ei tea piisavalt, aga tegelikult on vastupidi. Sa oled valmis mis valmis. Saad suurepäraselt hakkama. Ja vean kihla, et sa meeldisid neile.”

„Miks ma oleksin pidanud? Olin täielik ülbik.”

„Sest,” ütles Michael, „mõjuvõimsad inimesed on harjunud, et nende ees lipitsetakse. Kui sa seda ei tee, muudab see sind ihaldusväärsemaks. Mida vähem sa neid tahad, seda rohkem tahavad nemad sind. Küll sa veel näed.”

Mitu päeva järjest võpatasin iga kord, kui telefon helises. Kartsin, et see on Warren, kes pakub mulle tööd; kartsin, et see on Warren, kes ei paku mulle tööd. Ma ei teadnud, mida tahan, ning lootsin, et ta ei helistagi.

Vahepeal armusin uuesti Los Angelesse ning leidsin end pelgamas mõtet naasta niisketesse suvedesse ja käredatesse talvedesse. Mõtlesin kõikidele sõpradele, keda igatsema hakkaksin, oma imelisele köögile, autoga elu lihtsusele. Vaatasin oma kabinetis ringi ja mõtlesin, kui masendav New York Timesis oleks, kui okkalised paistavad kõik sealsed inimesed. Järgmisena meenutasin Los Angeleses tööle asumist ja halakirjade laviini, milles kurdeti eelmise kriitiku Lois Dwani kaotuse üle. Kas kavatsen kõik selle uuesti läbi elada?

Ja siis tuli telefonikõne, ja mu süda peksles ja mu käed värisesid, kui kuulsin häält: „Warren siinpool.”

„Soovime, et oleksid meie juhtiv restoranikriitik,” ütles ta. „Palun ütle jah. Meil pole ühtegi teist kandidaati. Kui sa töökohta vastu ei võta, siis ma ei tea, mis teha.”

„Loomulikult,” ütles Michael, kui talle rääkisin, „CBS-il on minu jaoks juba New Yorgi büroos kirjutuslaud valmis. Kohe, kui sa rääkisid, et Bryan Miller töölt lahkub, läksin oma ülemuse juurde ja ütlesin talle, et me kolime New Yorki.”

New Yorgi juustukook

Selles raamatus on piltide asemel retseptid, sest tahan, et saaksite neid asju maitsta, millest räägin. Ja mis maitse on New Yorgil? Enamiku maailma meelest juustukoogi.

Juustukook on toit, mis peaks olema iga koka repertuaaris, kas või ainult sellepärast, et see nipp on nii odav. Kiire, lihtne ja võib ka kõige tagasihoidlikuma eine pidusöögiks muuta.

See juustukook on absoluutne klassika. Sest ajast peale, kui seda keskkoolis käies esmakordselt ajakirjas silmasin, olen algretsepti järjepannu muutnud. Ajakiri kutsus seda Lindy New Yorgi juustukoogiks, aga see ei sarnane üldse tolle küpsisliku kooriku ja üpris jubeda limase kirsikattega koogiga, mida restoranis serveeriti. Alltoodu on puhtam, lihtsam ja palju hõlpsam valmistada.

1½ tassi 5 purustatud kaeraküpsiseid (umbes 180 grammi)

1 tass suhkrut

½ tassi magedat sulavõid

680 g toorjuustu, eelistatavalt koorikuta, toasooja

4 muna

3 tl vanillisuhkrut

ühe sidruni riivitud koor

2 tassi hapukoort

Kuumuta ahi 175 °C-ni.

Sega purustatud kaeraküpsised ¼ tassi suhkru ja kogu sulavõiga ning vajuta rasvainega määrimata 23 cm läbimõõduga lahtikäiva küpsetusvormi põhja ja külgedele. Pane seniks külma, kuni täidist valmistad.

Klopi toorjuust, ½ tassi suhkrut, munad, sidrunikoor ja kaks teelusikatäit vanillisuhkrut ühtlaseks seguks. Vala jahutatud koorikule ja küpseta 50 minutit kuni tund või seni, kuni juust enam laiali ei valgu ja hakkab paiguti kuldseks tõmbuma. Võta ahjust välja (jäta ahi sisse) ja jahuta umbes 15 minutit traatrestil.

Sega kokku hapukoor, järelejäänud ¼ tassi suhkrut ja järelejäänud teelusikatäis vanillisuhkrut ning määri jahtunud koogile. Pane 12 minutiks tagasi ahju, kuni kook on läikiv ja tardunud.

Jahuta täielikult maha, kata ja pane vähemalt kaheksaks tunniks külmkappi.

8 portsjonit