Читать книгу Küüslauk ja safiirid - Ruth Reichl - Страница 4

Los Angeles Timesi kutsuti sametkirstuks, sest see töökoht oli nii kodusoe. Kui läksin toimetajale oma lahkumisest rääkima, ei vedanud ta mind alt. „Ärme sind veel maha kanname,” ütles Shelby Coffey. „Kui ei õnnestu, võid alati tagasi tulla.”

See tekitas minus veelgi halvema tunde. Pani kaaluma – juba jälle –, kas on ikka mõtet võtta vastu töökoht ussikoopa mainega ajalehes, kus pead lakkamatult oma seljatagust jälgima. New York Timesis veedetud päev ei andnud mingit alust mõelda kohast kui soojast ja hubasest. Kõigele lisaks hakkasid tabloidid peagi kuulujuttude järele nuuskima.

Üheksa aasta eest, kui Los Angeles Timesi saabusin, võtsid mind vastu kirjad raevunud lugejatelt, kes hüüdsid: „Tooge Lois Dwan tagasi!” ja süüdistasid mind selles, et olen põhjast pärit vaheletikkuja. Nüüd ekspluateerisid New Yorgi kõmulevitajad asjaolu, et elasin vahepeal Californias; ükskõik kui palju kordi ma ka poleks neile meelde tuletanud, et olen põline newyorklane, kutsusid nad mind rõhutatult kriitikuks Californiast, justkui ei kõlbaks ma muuks kui ainult salateid hindama. Nad avaldasid isegi lugusid mu toidueelistustest. „Talle meeldib garneerimata toit,” kanti ette, ja ma tundsin, kuidas linn kollektiivselt oigab, justkui oleksid nüüd kõik sunnitud kastmest loobuma.

Siiski, kuni tolle saatusliku lennureisini polnud ma aru saanud, kui agaralt restoranid informatsiooni koguvad, ja selline pealetükkivus lausa vapustas. Nad teadsid nii palju! Istudes ja vaadates, kuidas Jackie vargsi mu nägu justkui üksikasjalikult pähe õppides uurib, taipasin, et abinõu on lihtne: kui iga restoran New Yorgis teab, kuidas ma välja näen, pean ma välja nägema nagu keegi teine. Tundsin isegi inimest, kes võiks mulle näidata, kuidas seda teha. Niipea kui lennuk New Yorgis maandus, läksin telefoniputkasse ja helistasin Claudia Banksile.

Oma hiilgeaastatel oli Claudia olnud näitlemisõpetaja. Ta oli mitmendat aastat pensionil, kuid nõustus silmapilk aitama mul maskeeringut luua. „Oh mu kullake,” ütles ta oma suitsuse briti aktsendiga, „milline hiilgav idee. Saame otsekohe sinu hotellis kokku.”

Kõikidest ema sõpradest oli Claudia mu ammune lemmik. Ainuüksi ta väiksus kutsus armastust esile: ta oli nii lühike, et kaheksa-aastaselt ma lausa kõrgusin tema pisikese kandilise keha kohal. Imetillukeste jalgade otsas kandis ta naeruväärselt kõrgeid kontsakingi ja väikeses ümmarguses peas tihedaid pisikesi usjaid lokke. Ta liialdas kõigega, suitsetas nagu korsten ja rääkis imelisi lugusid inimestest, keda oli tundnud teaatris – ta venitas selle sõna pikaks ja hääldas hästi aeglaselt.

Ta oli üle seitsmekümne, kuid paistis mu hotellituppa tuisates kõhedustäratavalt muutumatu. Kahtlemata tulenes see asjaolust, et temas ei olnud juba algusest peale mitte midagi loomulikku. Claudia juuksed olid värvitud, tal olid kunsthambad ja ta keha oli alati korsettidesse kammitsetud. Isegi ta uhkeldav aktsent oli väljamõeldis. „Tegelikult,” tavatses mu ema rääkida, „on Claudia sündinud Bronxis. Aga see juhtus õige ammu ja tema meelest oleks parem, kui me selle unustaksime.”

Nüüd suundus ta dramaatiliselt keereldes minu poole, jasmiiniparfüümi pilv ümber. „Istu,” surus ta sõrme mulle rindu. „Las ma vaatan sind.”

Nii pisikese naise kohta oli ta hämmastavalt tugev ja ma paiskusin voodile. Kergelt summutatud häälel ümisedes võttis ta mu lõua käte vahele ja pööras valguse poole. „Ütle mulle, mu kullake, mis sa selle suhtes kavatsed ette võtta?” Ta käsi sakutas mu sassis lokipuhmast.

„Parukas?” pakkusin tagasihoidlikult.

Ta tegi grimassi. „Ma näen ette, et sellest tuleb probleem,” ütles ta. „Kas sa riietusele oled mõelnud?”

„Ei,” tunnistasin vabandavalt. „Mõtlesin, et sa ehk aitad.”

„Aitan,” kinnitas ta minu kõrvale voodile langedes, „kuid ainult juhul, kui oled valmis kõike korralikult tegema. Peagi avastad, millist erakordset pingutust nõuab kellekski teiseks muutumine. Kui silmapete on sulle tähtis, pead lõpuni minema; New York Timesi kriitik ei saa endale lubada narri väljanägemist.”

Noogutasin, ja Claudia hakkas sõrmi painutama. „Alustagem sellest, et mõtleme läbi, kes sinust saab.” Ta põrnitses mind tükk aega, uurides mu metsikuid juukseid ja värvilisi riideid lõbustatud irrutatusega. „Kindlasti ei tekita raskusi kujutada ette kedagi sinust hoopis erinevat,” ütles ta kuivalt. Ta vaatles mind veel mõne minuti ja riietas mind justkui pabernukku vaimusilmas mitmesugustesse rõivastesse. „Käes!” otsustas ta lõpuks. „Sinust saab üks neid daame, kes käivad lõunat söömas. Väga korrektne inimene. Mis nime sa endale tahaksid?”

Kui ma endiselt vaikisin, jõllitas ta mind ärritatult ja ütles: „Palun natuke ärksamalt, kullake. Kindlasti tead sa mõnda nime?”

„Molly Hollis?” küsisin. „Kas see sobiks?”

Claudia mekutas nime, mälus, justkui suudaks ta tõepoolest sõnade maitset tunda. „See ei ole täiuslik,” leidis ta, nime mõne korra valjusti välja öelnud. Ta kibrutas suud, just nagu poleks maitse päris õige, ja mulle meenus, et näitlejate hulgas sai ta kuulsaks karmi trenni ja pisiasjade kallal norimisega.

„Sain sellele nimele just krediitkaardi,” lisasin.

„Kuidas,” küsis ta kulmu kergitades, „sa selle kombineerisid?”

„Sain idee emalt,” tunnistasin. „Pärast isa surma polnud tal üldse sissetulekut, niisiis küsis ta, kas ma lisaksin ta oma kontole. See käis nii lihtsalt – pank ei küsinud mingeid andmeid – ja ühel päeval tuli mulle pähe, et kui mulle anti lisakaart ema nimele, antakse mulle neid arvatavasti ka teistele nimedele. Mõtlesin ühe nime välja ja nii ta läks; kaks päeva hiljem sain oma esimese võltsitud krediitkaardi. See muudab mu elu kriitikuna palju lihtsamaks: ma ei pea sularaha kaasas kandma ja niipea kui nimi avalikuks tuleb, viskan kaardi ära ja teen uue. Molly kaart just saabus; ma pole seda isegi veel kasutanud.”

„Lummav!” paistis Claudia meeldivalt üllatatud. „Võib-olla polegi näitlemine sinu jaoks nii stressitekitav, kui ma arvasin. Kas ma tohin küsida, kust Molly pärit on?”

Minu seiklused tüssamise valdkonnas ei hõlmanud väljamõeldud inimestele iseloomude leiutamist, aga ma ei tahtnud Claudiale pettumust valmistada.

„Michigani osariigist Birminghamist,” oli esimene linn, mis mulle pähe tuli.

„Ja mis tööd Molly teeb?”

„Ta oli keskkoolis inglise keele õpetaja,” mõtlesin käigu pealt välja. „Kaheteistkümne aasta eest, kui ta abikaasa kinnisvaraäris varanduse teenis, pani ta õpetajaameti maha. Mees tegeleb väikeste kaubanduskeskustega. Neil on kaks last, mõlemad omandavad kõrgharidust.” Elasin rolli sisse ja Claudia tundus rahul. „Nad käivad korra aastas Euroopas,” jätkasin, „ja tulevad iga mõne kuu tagant New Yorki teatrisse ja sisseoste tegema.”

„Vau,” ütles Claudia. „Võta rahulikumalt, kullake. Ära liiga hoogu satu. Sa pead tegelaskujusse sisse elama ja lubama tal loomulikult areneda.” Ta võttis välja väikese märkmiku. „Meil seisab ees suur hulk tööd. Kas sul pastakat on?”

Noogutasin ja lõin märkmiku lahti. „Sul läheb parukat vaja. Kirjuta see aadress üles, ütle neile, et mina saatsin sind, ning osta kindlasti midagi üsna sirge joonega, lühikest ja ilmetut. Ütleksin tuhkpruuni, kui see näeb vähegi vastuvõetav välja. Riietus: usun, et Molly näeks parim välja beežis Armani kostüümis.”

„Armani kostüüm!” läksin ärevile. „Ma ei saa endale Armani kostüümi lubada.”

„Rumalus,” ütles Claudia kärmelt. „See ei pea uus olema. See ei tohikski uus olla. Molly oleks naine, kes oma riiete eest hästi hoolitseb. Lähed ringluspoodi. Kirjuta need aadressid üles. Kui sa beeži ei leia, osta kindlasti midagi heledat. Keskläänest pärit naised ei kanna musta. Mis veelgi tähtsam, hele rõivas muudab sind näiliselt volüümikamaks. Osta endale asjakohaselt harilikud kontsakingad, mitte liiga kõrged. Ja käekott.” Ta kiikas põlglikult minu oma, mis voodil lebas. „Korralik väike käekott, kui sa oleksid nii kena, mitte mõni selline linnubassein.”

Nüüd pööras ta tähelepanu minule. „Maniküür on hädatarvilik. Las nad panevad sulle tagasihoidlikud kunstküüned, mitte liiga pikad. Mollyl, ma olen päris kindel, ei ole sinu töntsakaid – ja kui tohin lisada, kasimatuid – käppi.” Peitsin kiiresti käed keha alla, kuid Claudia jõudis märgata, et ma ei kanna sõrmuseid.

„Ehteid?” uuris ta.

„Mitte eriti,” vastasin.

„Miriam ei jätnud sulle midagi, kui ta eelmisel aastal selle kahetsusväärse insuldi sai? Pean silmas, peale nende hirmsate kostüümiehete, mida ta endale ümber mässis? Selle maailma Mollyd kannavad abielusõrmust ja mulle justkui meenub, et su emal oli esimesest abielust pisike teemantsõrmus.”

„Ta ei sallinud seda,” ütlesin, „ja mina ka mitte. Aga ma vaatan, äkki leian üles.”

„Vaata jah,” laskis Claudia edasi. „Olen veendunud, et Molly on sedasorti naine, kes tunneks end sõrmuseta alasti. Kui Miriami oma välja ei ilmu, pead võltsingu ostma.”

Tööd ja vaeva oli hulga rohkem, kui oleksin osanud arvata. Ja Claudia ei olnud kaugeltki veel lõpetanud.

„Seniks,” jätkas ta, „läheb meil tarvis esmaklassilise jumestuskunstniku teenuseid. See peab olema keegi, kes ei ole ülemäära teatraalne.” Ta raputas pead. „Seda pole lihtne korraldada, üldse mitte lihtne. Aga paar inimest ikka tuleb mõttesse. Ma uurin asja ja uuesti kohtume siis, kui sa järgmine kord New Yorki tuled. Õnneks ei ole me ajahädas. See asi nõuab suuri ettevalmistustöid. Ma tõepoolest loodan, et sa oled selleks võimeline …”

Veetsin suve Los Angelese ja New Yorgi vahet seerides ja igal reisil itta pidasime Claudiaga nõu. Ta keeldus isegi mõtlemast minu füüsilisest muutumisest, kuni Molly kostüüm polnud lõplik. Ja sellega läks aega: ta oli pisiasjade koha pealt selline pedant, et käskis mul Molly sukkade värvi enne kolm korda muuta, kui viimaks rahule jäi.

Oleksin protsessi käigus kannatuse kaotanud, kuid pakkisin parajasti üht elu kokku ja olin alustamas teist ning Molly Hollise otsingud olid teretulnud vaheldus. Keset kolimise tüütuid üksikasju – majasisustuse kastidesse pakkimist, kabineti tühjakstegemist, lapsehoidjate otsimist ja loomade transportimist – tundus maskeeringu harjutamine tohutult lõbus.

Ostsin päevinäinud Armani kostüümi, mis oli kolm numbrit suurem; Claudia nõudis, et kannaksin selle all vööümbermõõdu lisamiseks polsterdatud rinnahoidjat ja kaht paksu särki. Leidsin korraliku väikese käekoti ja ema teemantsõrmuse. Jupp jupi haaval sai riietus kokku. Kulus peaaegu kaks kuud, enne kui Claudia terviku täiuslikuks kuulutas, ent viimaks ometi teatas ta, et aeg Molly debüüdiks on käes. „Telli laud,” kamandas ta. „Kus sa kavatsed seda uut naist maailmale esitleda?”

„Sa tuled minuga kaasa, eks ju?” küsisin närviliselt. „Mõtlesin alustada neljatärnirestoranist, kus on uhiuus peakokk. Kõik ootavad, et ma tema kohta arvamust avaldaksin, ning kui üldse mõni restoran New Yorgis uue Timesi kriitiku suhtes silmi lahti hoiaks, siis just see. Nad teavad, et saabun pigem varem kui hiljem.”

„Le Cirque!” plaksutas Claudia käsi.

„Jah.”

„Täiuslikkus,” lausus ta. „See koht on samavõrd teater kui restoran, Mollyle ideaalne lava. Mul on väga hea meel sinuga sööma tulla.”

Broneering oli ühe kesksuvise päeva varajaseks õhtusöögiks. Kui Claudia hotelli saabus, jumestuskunstnik slepis, olin juba riides. Kui ukse avasin, purskasid mõlemad naerma ning taipasin, kui naeruväärne ma oma metsikute juustega Molly vanamoodsas kostüümis välja näen. Claudia pöördus Denise’i poole. „Sina oled me ainuke lootus,” ütles ta, „et ta pea hakkaks kehaga kokku sobima.”

„Saan hakkama,” lubas Denise ja kiskus oma võlukotist välja plastkeebi. Ta oli mittemidagiütlev keskealine naine, kes murettekitaval kombel, sarnaselt paljude jumestuskunstnikega, ei kandnud oma ülipuhtal näol huulepulka, jumestuskreemi, puudrit ega põsepuna. Ta viskas keebi üle mu kostüümjaki ja hakkas mind kustutama. Esmalt kattis ta mu naha paksu pannkoogitainameigiga. Seejärel muutis ta mu kulmud nähtamatuks. Töö käigus omandas mu nahk kollase tooni, mida sel muidu polnud, ja tekkisid kortsud seal, kus neid varem ei eksisteerinud. Ta värvis mu põski nii, et need tundusid täidlasemad, ja pliiatsiga joonistatud huuled olid väiksemad kui mu enda omad. Ta kõhkles huulepulga osas ja valis seejärel üsnagi judisemapaneva koralltooni, mis oli tema kinnitusel kahe aasta eest moest läinud.

„Pane silmad kinni,” ütles ta, hakates tööle näo ülemise osa kallal. Pintslid pühkisid üle mu laugude, meigikäsnad tupsutasid silmaaluseid. Mu silmad olid ikka veel kinni, kui Denise palus mul paruka pähe panna. See oli valmistatud Claudia täpsete juhtnööride järgi: sirgejuukseline, lühike ja tuhkpruun. Samuti oli parukas nii kitsas, et pidin maadlema, et seda oma ülesseotud juustele kinnitada. Paras katsumus, parukaga heideldes ja kummardudes oli tunne, et mu pea ümber mässitakse kaks hiiglaslikku kummipaela.

„Ma saan sellest peavalu,” kurtsin, hääl juuste all summutatud. „Väljakannatamatu. Sama mis vannimütsis õhtust süüa.”

„Kullake,” ütles Claudia, „lõpeta kurtmine ja vaata üles.”

Tõstsin pea ja avasin silmad. Peeglisse pilku heites leidsin endale otse silma vaatamast naise, keda ma ei tundnud.

„Saa tuttavaks – Molly,” ütles Claudia. Ma ei suutnud rääkida. Tabasin end huuli liigutamast, et näha, kas ka tema huuled liiguvad. Liikusid küll. Nuhistasin nina; Molly nina nuhutas vastu. Tõstsin sõrmed; tema tõstis enda omad. Lehvitasin. Tema lehvitas vastu. Claudia tonksas mu kätt ja ütles õrnalt: „Etendus algab.”

Nägin naeratust, mida tal oli raske alla suruda, ja mõistsin, et ta tunneb end praegu nagu Henry Higgins. Peatselt esitleb ta omaloodud tegelaskuju maailmale; ta suudab vaevu oodata.

„Pea hoogu, kullake,” manitses Claudia, kui uksest välja läksime. „Astu väiksemate sammudega. Pea meeles, sa oled nüüd Molly. Püsi rollis.” Ta krimpsutas nina, kui taksot hõikasin. „Ja ära karju.”

Vähemalt selles osas polnud raskusi. Kiiruse ja lärmakuse jaoks oli liiga palav. Mu mõistlikud kingad kleepusid kõnnitee külge ja põsed olid kollase pannkoogimeigi all punased. Claudia, kes kuumusest hoolimata oli varjunud ühte oma vormitutest mustadest kleitidest, mida ta igal pool kandis, paistis hajameelne.

„Ei tea, mis toidud Mollyle maitsevad,” juurdlesin, kui end taksosse sättisime. „Huvitav, millest ta rääkida armastab?”

„Tjah,” ütles Claudia, „eks varsti saad teada.”

Le Cirque oli jahe, kuid kaugeltki mitte rahulik. Väike askeldusterohke tuba oli tungil täis helkiva kleidiga naisi ja elegantse ülikonnaga mehi, kes toetasid istmikku triibulistele siidtoolidele, mis tundusid nende jaoks liiga väikesed. Hiiglaslikud lillebuketid noogutasid nurkadest vastu ja väikesed keraamilised ahvid vembutasid üle laudade.

Maître d’ küürutas broneeringuraamatu kohal ja kui ta suvatses viimaks meie sealviibimist märgata, kontrollis ta meid rangelt üle. Tema pilgu all leidsin end parukat patsutamast, lootes, et ükski juhuslik tume juuksekarv välja ei pääsenud.

„On teil broneering?” Ta hääletoon vihjas, et ta kahtles selle võimalikkuses.

„Hollis,” ütlesin. Ta ei teadvustanud seda, niisiis laususin valjemini: „Molly Hollis?” Olin üllatunud, et hääl oli muutunud madalamaks ja aeglasemaks, nagu oleks seegi ümberkujunduse läbi elanud. Ülemkelner võttis raamatu kätte ja libistas sõrmega tähtsalt üle nimede. „Ah jaa,” ütles ta viimaks. „Olemas.” Ta hääl kõlas pettunult. „Mittesuitsetajate laud. Kardan, et hetkel ei ole midagi saadaval. Teil tuleb baaris oodata.” Ta nookas peaga selle ligikaudse asukoha suunas.

Baaris oli üksildane ja pärast seda, kui olime ainult vett tellinud, veelgi üksildasem. Parukas tõmbus pea ümber kokku ja ma nihelesin oma riidekihtide all. Tähelepanu puudumine oli ilmselge sõnum.

„Kas sinu arvates,” küsis Claudia, „vaevlevad nad eksiarvamuse käes, et me väsime ootamisest ja läheme minema?”

„Jah,” vastasin.

„Ma isegi ei unistaks sellest, et neile taolist rahuldust pakkuda,” ütles ta.

„Ega minagi,” kinnitasin ja suskasin sõrme paruka alla, et sügelevat peanahka kratsida.

Meile määratud laud osutus väga väikeseks, seisis päris söögisaali tagumises otsas ja oli pärjatud suitsetajate tossupilvedest. „Aga ma küsisin mittesuitsetajatele!” protestisin oma madalal tasasel hääletoonil. Mees kehitas õlgu ja osutas restoranilaudadele, justkui öeldes: „Kas te ei näe, et need on kõik kinni?”

Ta jagas menüüd välja ja sooritas kiire taandkäigu. „Veinikaart?” küsisin ta lahkuvalt seljalt, kuid ta oli juba kadunud. See, nagu varsti avastasime, ei kujunenud probleemiks; minust vasakule jääv mõne tolli laiune pingike oli nähtavasti mõeldud hoiupinnaks, kuhu kelnerid möödasööstul kasutatud menüüd heitsid. Ei läinud kaua aega, kui veinikaart minu poole lendas.

Köide oli mahukas ja end lugema asutades kuulsin oma vastset häält Claudiale ütlemas: „Üsna kena nimekiri.”

„Tore,” ütles ta. „Mulle kuluks ära üks hea Burgundia vein. Kas neid on?”

„Lehekülgede kaupa,” vastasin.

Ent olin järjega alles kolmandal leheküljel, kui ülemplatsikelner ilmus taas välja, sirutas käe ja lausus käskivalt: „Mul on seda veinikaarti vaja.”

Ebalesin hetke, endaga võitlust pidades. Seejärel loovutasin veinikaardi. „Braavo!” ütles Claudia. „Püsisid kenasti rollis. Molly on läbi ja lõhki daam.”

„Ei usu, et tal endal võiks selle üle kuigi hea meel olla,” märkisin mina ja nägin tohutu pahameelega, et mu veinikaart on nüüd kolm lauda eemal istuva mehe käes. Tuli tahtmine minna ja kaart tal peost ära napsata, kuid teisalt olin täis otsustavust tegelaskuju välja mängida. Niisiis lehvitas vaene Molly iga mööduva kelneri suunas sõrmi ja viiksatas haledalt: „Hallo, kas ma võiksin palun veinikaardi saada?” Sellist argpükslikku taktikat rakendades läks meil tervelt kakskümmend minutit, enne kui suutsime veini tellida.

„Teise inimese nahas õpib ikka tohutult palju,” pomisesin Claudiale.

„Tõepoolest,” nõustus ta. „Mis sa arvad, millal see põlgliku olemisega ülemplatsikelner meil ükskord tellida laseb?”

Kas me olime nähtamatud, sest olime naised? Või nägime liiga turistide moodi välja, et tunnustust pälvida? Võib-olla oli personal lihtsalt üle töötanud. Kuid kui ülemplatsikelner viimaks küsima tuli, mida me õhtusöögiks sooviksime, ei vaevunud ta mainima hooaja erimenüüd, mida ta oli ennist suure armastusega kirjeldanud meie kõrval istuvale meesterahvale.

Tundsin end kahestatuna, olin ühtaegu nii Ruth kui ka Molly. Esimene oli kahjurõõmus; tänu kohutavale kohtlemisele saab siit hea krõbeda artikli. Molly aga imestas, miks peaks keegi säärast käitumist taluma. Molly soovis, et oleks jäänud koju Birminghami, kus tavalisi inimesi ei kohelda restoranides alatult. Molly oli õigupoolest püha viha täis.

Niisiis ütles ta oma kõige kenama häälega: „Kas kuulsin õigesti, et rääkisite tollele härrale seal midagi erimenüüst?”

Ülemplatsikelner vastas pahuralt: „See on üpris suur eine.”

„Sellest pole midagi,” vastas Molly leebelt. „Me võtame selle. Ja pudel 1985. aastakäigu Chambolle-Musignyd.”

Kui vein ükskord saabus, laskis Claudia end lõdvemaks. Ta keerutas õrnalt granaatpunase varjundiga vedelikku klaasis ja naeratas heatahtlikult praetud hanemaksapasteedile, hingates sisse pasteedi kõrvale pakutava valge virsiku aroomi.

„Valged virsikud meenutavad mulle alati Pariisi,” ütles ta õnnelikult, ja mulle meenus äkitselt oma ema hääl lausumas: „Vaene Claudia,” toonil, mis tal oli tagavaraks vallaliste naiste jaoks. „Ta küll korra abielus, kuid tema abikaasaga juhtus kole õnnetus – ta jäi veoauto alla – ja Claudia ei saanud kunagi mehe surmast üle.”

Samal ajal, kui Claudia kudrutas oma karriga maitsestatud tuunitartari kohal – läbipaistvad rubiinpunased kamakad, mida ümbritses servapidi üksteise peale laotud rediseviiludest sõõr –, mõtlesin sellele, kui vapustatud ta oleks, saades teada, et ema arvates oli ta haletsusobjekt. Pärast oma abikaasa surma oli Claudia end taasleiutanud, loonud tegelaskuju, kelleks kehastuda, ning veetis oma ülejäänud elu seda võtet teistele õpetades. Ta oli mu ema ainuke tööl käiv sõbranna ja ta teenis endale stiilselt elatist; kolmanda klaasi Burgundia veini juures esitas ta lugu oma lemmikhotellist Beaune’is.

Kuulasin viisakalt, näol mänglemas Molly parim juunioride liiga naeratus. Toit oli piisavalt hea, kuid oli raske mitte välja teha sellest, et kõikidele teistele meie ümber pöörati märgatavalt enam tähelepanu.

Seejärel hakkasid asjad paranema. Ülemplatsikelner tuli teatama, et mittesuitsetajate poolel vabanes äsja üks laud. Kas sooviksime ümber asuda? Suitsupilvest välja astudes nägin, et meid juhatatakse suuremasse lauda, ning tundsin, et eine ebameeldiv osa on läbi.

Manöövris puudus aga vähimgi elegants. Tusane lauakoristaja vedas kasutatud veeklaasid ja leivataldrikud üle söögisaali, torkas meile käkerdatud salvrätid pihku ja spurtis minema. Talle järele vaadates leidsin end Molly alistunud häälel kostmas: „Võiks eeldada, et ta vähemalt salvrätid uuesti kokku voldib!”

„Tõepoolest, kullake, mis tähtsust sel on,” nentis Claudia. Kelner oli äsja tema ette asetanud taldriku Barolo veini kastmes mustahvenaga ning ta vaatas seda unistaval pilgul. Kala oli mähitud läbipaistvatesse kartuliviiludesse, mis embasid seda justkui teine nahk. Claudia torkas kahvliharudega ning jälgis vaimustatult, kuidas krõbe kartulikasukas mureneb ning paljastub pehme kreemjas kalaliha.

„Claudia!” ütles Molly teravalt, „kõikidest inimestest peaksid just sina mõistma teatri olulisust. Toit võib ju hea olla, kuid teenindus oli nii halb, et õhtu on rikutud.”

„Palun andestust,” ütles Claudia, kala otsustavalt kõrvale lükates. „Sul on täiesti õigus.”

„Ma ei tulnud siia lihtsalt sööma,” jätkas Molly oma aeglasel tõsisel häälel, „ma tulin siia glamuuri otsima. Olen valmis maksma privileegi eest tunda end mõne napi tunni vältel rikka ja tähtsana. Kas seda on liiga palju palutud? Tulin siia unistust taga ajama, aga välja tuli õudusunenägu. Tunnen end jõuetu kaltsakana. Võin ju olla eikeegi, aga mulle ei meeldi maksta enda alandamise eest. See ei ole õige.”

Claudia vaatas mind teatud imetlusega. Olin ka ise üllatunud. Kust oli see kõne tulnud? Kes see naine on? Leidsin end mängimas selle pruuni toiduga, mis mulle ette oli antud, ja kui saabus šokolaadisufleekook, lükkasin selle mõne väikse suutäie pärast eemale. „Ma ei peaks tegelikult magustoitu sööma,” kuulsin end lausumas. „Tahaksin seitse kilo alla võtta.” Ning arvet tasudes avastasin, et Molly allkiri ei olnud üldse minu oma moodi.

Claudial oli võidukas nägu peas. „Hakkama saime!” ütles ta, kui kõnniteel tagasi olime. „Tõmbasid nad täielikult haneks. Neil polnud aimugi, kes sa oled.”

„Tõsi mis tõsi,” vastasin, „Ega ma ise ka ei teadnud, kes ma olen.”