Читать книгу Küüslauk ja safiirid - Ruth Reichl - Страница 5

Käed laiali, suu ammuli, sääred pingul, kargas Le Cirque’i omanik sõjahüüuga meie laua juurde. „Te olete Warren Hoge,” halas ta etteheitvalt mu külalise suunas.

„Jah,” tunnistas Warren murelikult.

„Kuidas ma võisin Warren Hoge’i siia istuma panna?” ahastas härra Maccioni. Tegemist oli süüdistusega, justkui oleks eksimus juhtunud meie tõttu. „Te peate mul laskma end paremasse lauda ümber paigutada.”

Olles pearoad lõpetanud ja magustoitudega poole peal, keeldusime pakkumisest. Kuid Sirio Maccioni, löödud sellest, et oli nii tähtsat isikut vääriti kohelnud, oli visa. Ta vaatas Michaelit. Ta vaatas Warreni naist. Ta vaatas mind. Suutmatus ära tunda üht võtmeisikuist riivas murettekitavalt tema kui restoraniomaniku au ning ta tahtis olukorda heastada. Viimaks leppis ta eitava vastusega, kuid tõrksalt eemaldudes jättis ta oma kiiluvette armee kelnereid, kes said ranged juhtnöörid meid magustoitudega üle külvata.

Maiuste pealetung oli halastamatu. Leidus koguni miniatuurne pliit väikeste šokolaadipotikestega ja trupp suhkruvatist kloune. Oli rabavaid kooke ja imearmsalt kaunistatud komme. Ja veel midagi. „Vaadake,” ütlesin. Paremas käes hoidsin äsja saabunud vaarikakoogikest, vasakus käes varem saadut, juba pooleldi söödut.

Igaüks, kel silmad peas, võis näha: uue koogi vaarikad olid vanadest kaks korda suuremad.

„Kas sinu arvates,” küsis Michael, „on köögis inimene, kes ei teegi muud, kui sorteerib kõrgeaulistele külalistele vaarikaid?”

„Tere tulemast New Yorki,” pobisesin summutatud häälel.

Oma tulevase tööandja meetoditega harjumatuna olin võlutud, kui Warren tegi ettepaneku mõnel mu idaretkel kokku saada. Los Angeles Timesis veedetud üheksa aasta jooksul ei olnud ma kunagi ühegi tippjuhiga õhtust söönud. „Oleks tore sind paremini tundma õppida, enne kui tööd alustad,” ütles ta. Kui talle rääkisin, et Michael on seoses Whitewaterit puudutava artikli kirjutamisega samuti New Yorgis, pani ta ette tulla koos abikaasadega. „Vali sina restoran,” ütles ta. „Ei tahaks, et sul söömaaeg raisku läheks.”

Murdsin valiku kallal pead, teades, et vähetähtis eine ei kõlbaks kuskile. „Le Cirque oleks ideaalne,” ütlesin Michaelile, „kuid arvatavasti teda tuntakse seal.”

„Küsi õige tema enda käest,” vastas Michael, kes ei tee kunagi tühja juttu. „Võib-olla ei tunta.” Seejärel turgatas talle mõte pähe ja ta muutis järsult teemat. „Kas sa plaanid esimeseks eineks oma ülemusega tolle kostüümi selga panna?” küsis ta. „Mulle tundub, et see pole vist kõige parem viis head muljet jätta.”

Tunnistasin natuke häbelikult, et sellel sündmusel Mollyks olemine valmistaks mulle piinlikkust. „Pealegi,” lisasin, „ütles Warreni sekretär mulle, et ta naine on mingisugune Tšehhi krahvinna – või midagi taolist. Mollyt on raske kujutleda aadlikuga õhtustamas; ta peab koju jääma.”

„Kas mina võin ka koju jääda?” anus Michael. Asjata polnud ma teda oma Los Angelese veerus Tõrksaks Gurmaaniks ristinud. „Sa tead, et vihkan seda tüüpi õhtuid: peen toit ja viisakas loba. Kas ma ei võiks parem Nickyga hotelli jääda ja toidu tuppa tellida?”

„Sa ei pea tulema, kui sa tõepoolest ei taha,” ütlesin vastumeelselt. „Aga ma nii väga soovin, et tuleksid. Mul on su tuge vaja. Mõte õhtusöögist mingis uhkes restoranis ülemuse ja tema aristokraatse naisega ei vasta just minu ettekujutusele vahvast õhtust. Pealegi – just sina mind selle supi sisse segasidki.”

„Ära muretse,” ütles Michael mu kätt pigistades. „Ma ei hülga sind. Panen lipsu kaela. Võlun krahvinnat. Söön taldriku tühjaks. Tellin isegi midagi koorekastmes, kui see sind õnnelikuks teeb.”

Warren kinnitas mulle, et oleksime Le Cirque’is kaitstud; ta ütles, et pole seal aastaid käinud. See näis tõsi olevat: saabudes marsitati meid kõikidest esiosas istuvatest tähtsatest inimestest mööda ja paigutati häbiplekist lauda ruumi valel poolel. Istekohad polnud just esmaklassilised ega teenindus eriline, kuid see oli palju parem kohtlemisest, mida koges Molly oma kahel eelmisel õnnetul restoranikülastusel.