Читать книгу Luku taga - Ruth Ware - Страница 2

Originaali tiitel: “The Turn of the Key”

Tekst © Ruth Ware, 2019

Tõlge eesti keelde © Pilleke Laarmann ja Helios Kirjastus OÜ, 2019

Toimetanud Aidi Vallik Kujundanud Jaak Rüütel

Trükkinud Print Best

ISBN 978-9949-610-99-0

e-ISBN 9789949691197

www.helios.ee

Ianile sõnulväljendamatu armastusega.

3. september 2017

Austatud härra Wrexham!

Ma tean, et Teie mind ei tunne, aga palun, palun, palun, Te peate mind aitama

3. september 2017

HMP Charnworth

Austatud härra Wrexham!

Te ei tunne mind, aga olete võib-olla ajalehest mu juhtumi kohta lugenud. Ma kirjutan Teile selleks, et paluda

4. september 2017

HMP Charnworth

Austatud härra Wrexham!

Loodan, et pöördusin Teie poole õigesti. Ma pole varem kunagi advokaadile kirjutanud.

Esiteks pean ütlema, et ma tean küll, et päriselt nii ei tehta. Oleksin pidanud pöörduma oma esindaja kaudu, aga ta

5. september 2017

Austatud hr Wrexham!

Kas Te olete kellegi isa? Või onu? Kui jah, lubage mul pöörduda

Austatud härra Wrexham!

Palun aidake mind. Ma ei ole kedagi tapnud.

7. september 2017

HMP Charnworth

Austatud härra Wrexham!

Te ei kujuta ettegi, kui mitu korda olen alustanud Teile kirjutamist ja siis ummikusse jooksnud, aga viimaks taipasin, et mingit imevalemit ei olegi olemas. Pole mingit võimalust, kuidas saaksin Teid ennast kuulama PANNA. Pean lihtsalt üritama kõik võimalikult hästi ära seletada. Ükskõik kui kaua selleks kulub, ükskõik kui palju kordi ma puntrasse jooksen, ma lihtsalt jutustan edasi ja räägin ainult tõtt.

Minu nimi on … juba takerdungi ja tahan paberi puruks rebida.

Sest kui ma oma nime ütlen, siis saate kohe aru, miks ma Teile kirjutan. Kõik ajalehed on mu juhtumit kajastanud, mu nimi on igast pealkirjast läbi jooksnud ja mu piinatud nägu vaadanud vastu kõikidelt esikaantelt – ja igas viimases kui artiklis vihjatakse mu süüle niimoodi, et kohtus tekitaks see ainult põlgust. Mulle tundub, et kui oma nime ütlen, lükkate Te mu kohe kõrvale kui lootusetu juhtumi ja viskate kirja minema. Seda ei saakski Teile ette heita, aga palun – kuulake mind ära, enne kui kirja minema viskate.

Olen noor naine, kakskümmend seitse aastata vana, ja nagu saatja aadressilt näha, viibin hetkel Šotimaa naistevanglas HMP Charn-worth. Ma ei ole kunagi vanglast kirja saanud, seepärast ma ei tea, kuidas need vanglauksest väljudes välja näevad, aga usun, et mu praegune elukoht on ilmselgelt näha veel enne, kui ümbriku avate.

Mida Te ilmselt ei tea, on see, et olen eelvangistuses.

Ja Te ei saa teada seda, et ma olen süütu.

Jah, tean, tean. Kõik räägivad nii. Viimane kui üks, keda siin kohanud olen, on süütu – vähemalt oma sõnade järgi. Aga minu puhul on see tõsi.

Ilmselt juba aimate, mis edasi tuleb. Kirjutan, et paluda, et oleksite kohtuistungil minu advokaadiks.

Ma mõistan, et see on ebatavaline ja kostjad ei peaks niimoodi advokaatide poole pöörduma. (Ühes varasemas mustandis pöördusin Teie poole ekslikult vale ametinimetusega – ma ei tea õigusteadusest midagi ja Šotimaa omast veelgi vähem. Oma vähesed teadmised – Teie nime sealhulgas – olen saanud neilt naistelt, kellega koos vangis istun.)

Mul on juba esindaja, hr Gates, ja kui ma õigesti aru saan, on tema see inimene, kes peaks kohtuistungile advokaadi määrama. Aga tema on ka inimene, kes lasi mu kinni panna. Mina teda ei valinud – politsei määras; kui viimaks kartma hakkasin, taipasin vait jääda ja keelduda ilma advokaadita küsimustele vastamast.

Mõtlesin, et ta ajab asjad korda – aitab mul juhtumit selgitada. Aga kui ta saabus – ma ei tea, ma ei oska seda seletada. Ta tegi asja ainult hullemaks. Ta ei lasknud mul rääkida. Mida ma ka öelda ei üritanud, ta katkestas mind, teatades, et „mu klient ei soovi hetkel kommenteerida“, ja jättis minust hoopis süüdlasema mulje. Mulle tundub, et kui vaid oleksin korralikult selgitada saanud, poleks asjad nii kaugele üldse läinudki. Aga asjaolud muutusid välja öeldes kuidagi imelikuks ja politsei tegi omalt poolt kõik, et need halvasti ja süüdistavalt kõlaksid.

Asi pole selles, et härra Gates mind lihtsalt ära ei kuulanud. Kuulas muidugi, aga mingil moel … issake, kirjalikult on seda nii raske seletada. Ta istus ja rääkis minuga, aga ei kuulanud. Iga kord, kui üritasin algusest peale rääkida, mis tegelikult juhtunud oli, sõitis ta mulle segadust tekitavate küsimustega sisse, mu jutt takerdus ja ma tahtsin lihtsalt röökida, et ta, kurat võtaks, ometi vait jääks.

Ja ta muudkui rääkis sellest, mida ma politseijaoskonnas selle kohutava esimese õhtu salvestustel rääkisin, kui nad mind muudkui praadisid ja praadisid ja ma ütlesin … jumal küll, ma ei tea, mida ma ütlesin. Palun vabandust, ma nutan praegu. Palun vabandust, et paber plekiline on. Loodan, et suudate plekkidele vaatamata mu käekirja ikka lugeda.

Seda ei saa olematuks teha, mis ma siis ütlesin. Ma tean küll. Neil on see kõik lindistatud. Ja see on halb – päris halb. Aga see kukkus valesti välja. Ma tunnen, et kui vaid saaksin võimaluse oma jutt ära rääkida kellelegi, kes päriselt kuulaks … saate aru, mida ma mõtlen?

Issand, aga äkki Te ei saagi aru. Te pole ju kunagi siin olnud. Te pole istunud laua taga nii kurnatult, et tahaksite vaid maha kukkuda, ja nii hirmul, et võite oksendama hakata, aga politsei üha küsib ja küsib ja küsib, kuni te enam arugi ei saa, mida tegelikult räägite.

Ma arvan, et lõpuks jõuame ikkagi sinna.

Ma olen Elincourti kaasuse lapsehoidja.

Ja mina seda last ei tapnud.

Hakkasin Teile eile õhtul kirjutama, härra Wrexham, aga kui hommikul ärkasin ja oma anuvate kritseldustega kaetud plekilisi lehti nägin, tahtsin need esmalt puruks rebida ja otsast peale hakata nagu tuhandeid kordi varem. Kavatsesin olla enesekindel, rahulik ja vaoshoitud – kavatsesin kõik arusaadavalt ära selgitada ja panna Teid mõistma. Aga nutsin segaseid õigustusi esitades hoopis kirja märjaks.

Siis lugesin kirjapandu üle ja otsustasin, et ei. Ma ei hakka otsast peale. Ma pean edasi kirjutama.

Olen kogu aeg endale kinnitanud, et kui mul vaid lastaks pea selgeks mõelda ja omapoolne versioon segamatult ära rääkida, siis saaks ehk kogu selle segaduse ära klaarida.

Ja siin ma nüüd olen. See ju ongi minu võimalus?

Šotimaal võib inimest kohtueelselt 140 päeva kinni pidada. Samas on siin naisi, kes on oodanud peaaegu kümme kuud. Kümme kuud! Kujutate ette, kui pikk aeg see on, härra Wrexham? Ilmselt arvate, et kujutate, aga las ma toon näite. Üks naine on siin istunud 297 päeva. Ta ei saanud oma lastega koos jõule pidada. Teda polnud laste sünnipäevadel. Tal ei olnud emadepäeva ega lihavõtteid ega laste esimest koolipäeva.

297 päeva. Ja tema istungit lükatakse ikka veel edasi.

Härra Gates arvab, et minu asjaga nii ei lähe, sest see äratab avalikkuses liiga suurt huvi, aga ma ei saa aru, kuidas ta selles nii kindel võib olla.

Vahet pole, 100 päeva, 140 päeva, 297 päeva … igal juhul on mul kõvasti aega kirjutada, härra Wrexham. Aega mõelda ja meelde tuletada ja selgeks teha, mis tegelikult juhtus. Sest on palju, millest ma aru ei saa, aga ühte asja tean kindlalt. Mina seda väikest tüdrukut ei tapnud. Ei tapnud. Ükskõik kuidas politsei ka fakte ei moonutaks ja mind süüdlasena näidata ei püüaks, seda nad muuta ei saa. Mina teda ei tapnud. Mis tähendab, et keegi teine tappis. Ja see keegi on endiselt vabaduses.

Samal ajal kui mina siin kõdunen.

Lõpetan nüüd ära, ma tean, et ei tohi liiga pikalt kirjutada – Teil on niigi palju tegemist ja võite loobuda kirja lõpuni lugemast.

Aga ma palun Teid, uskuge mind. Olete ainus, kes saaks mind aidata.

Palun tulge mind külastama. Lubage mul ära seletada kogu olukord ja kuidas ma üldse sellesse painajasse sattusin. Kui keegi üldse suudab asja vandemeestele selgeks teha, olete see Teie.

Esitasin Teie nimele külastusloa taotluse – või kirjutage mulle siia, kui Teil veel küsimusi on. Ei paista, et ma siit kuskile kaoksin. Hahaa.

Vabandust, ma ei kavatsenud kirja naljaga lõpetada. See pole naljaasi, ma tean küll. Kui mind süüdi mõistetakse, ootab mind …

Aga ei. Ma ei tohi niimoodi mõelda. Mitte praegu. Seda ei juhtu. Mind ei mõisteta süüdi, sest olen süütu. Pean selle lihtsalt kõikidele selgeks tegema. Alustades Teist.

Palun, härra Wrexham, palun öelge, et aitate mind. Palun kirjutage mulle vastu. Ma ei taha melodramaatiliseks muutuda, aga mulle tundub, et olete mu ainuke lootus.

Ma näen Gatesi silmist, et tema mind ei usu.

Aga arvan, et Teie võiksite uskuda.

12. september 2017

HMP Charnworth

Austatud härra Wrexham!

Kirjutasin Teile kolm päeva tagasi ja ei hakka üldse valetama, et olen, süda kurgus, vastust oodanud. Iga päev, kui posti tuuakse, hakkab mu süda valulikus lootuses kiiremini põksuma ja (siiamaani) olete iga päev mu lootust petnud.

Andke andeks. See kõlab nagu emotsionaalne väljapressimine. Ma ei mõelnud niimoodi. Saan väga hästi aru. Teil on palju tegemist ja ma saatsin kirja ainult kolm päeva tagasi, aga … ilmselt lootsin, et kui juhtumile osaks saanud suurest avalikkuse tähelepanust muud kasu ei ole, on see toonud mulle teatavat väärastunud kuulsust, mistõttu torkas ehk mu kiri silma kõigi kirjade hulgast, mis kliendid, tulevased kliendid ja nõdrameelsed Teile arvatavasti saadavad.

Kas Te ei tahaks teada, mis juhtus, härra Wrexham? Mina küll tahaksin.

Igal juhul on kolm päeva mööda läinud (kas ma juba nimetasin seda?) ja … noh, ma hakkan murelikuks muutuma. Siin pole eriti midagi teha, aga on küllalt aega mõelda, hirmu tunda ja hakata oma peas katastroofistsenaariume välja hauduma.

Mõne viimase päeva ja öö olengi sellega tegelenud. Muretsenud, et Te kirja kätte ei saanud. Muretsenud, et vanglatöötajad seda edasigi ei saatnud (kas nad tohivad sellist asja ilma minule ütlemata teha? Ausalt, ma ei tea.) Muretsenud, et ma ei seletanud õigesti.

Viimane mõte on mind eriti ärevil hoidnud. Sest kui asi on nii, on see mu oma süü.

Püüdsin teha nii, et jutt oleks lühike ja lööv, aga nüüd arvan, et pidanuksin pikemalt seletama. Tooma välja rohkem asjaolusid, püüdma Teile näidata, MIKS ma süütu olen. Sest Te ei pruugi lihtsalt minu sõna uskuda – sellest saan väga hästi aru.

Olen Teiega täiesti aus, härra Wrexham – kui ma siia tulin, tundusid siinsed naised mulle nagu mingist teisest tõust. Mitte et ma end nendest paremaks peaksin. Aga nad kõik tundusid kuidagi … nad tundusid siia sobivat. Isegi need, kes kartsid, isegi need, kes ennast vigastasid, ja need, kes kriiskasid, peaga vastu seina peksid ja ööd läbi nutsid, isegi vaevu koolieast välja jõudnud tüdrukud. Nad nägid välja nagu … ma ei tea. Kuivetunud kahvatute nägude, üle pea sabasse seotud juuste ja häguste tätoveeringutega nägid nad välja, nagu kuuluksid siia. Nad tundusid … noh, nad tundusid süüdi olevat.

Aga mina olin teistsugune.

Alustuseks olen ma inglane, millest polnud eriti abi. Ma ei saanud neist aru, kui nad vihastasid ja mulle näkku karjuma hakkasid. Poolest nende slängist ma aru ei saanud. Ja ma kuulusin silmnähtavalt keskklassi hulka, moel, mida ma konkreetselt kirjeldada ei oska, aga mis nende jaoks oli sama hästi kui mulle otsa ette kirjutatud.

Aga peamine probleem oli selles, et ma polnud kunagi enne vanglas olnud. Ma ei usu, et enne siiasattumist üldse kedagi sellist tundsin. Siin valitsesid salajased koodid, mida mina dešifreerida ei osanud, ja liikumised, mille mõistmiseks polnud mul vähimatki lootust. Ma ei taibanud, mis toimub, kui üks naine koridoris teisele midagi andis, mille peale valvurid äkitselt karjudes välja tormasid. Ma ei suutnud kaklusi ette aimata. Ei taibanud, kes oli rohud võtmata jätnud või tuli pilvesolekust välja ja võis iga hetk plahvatada. Ma ei teadnud, keda vältida ja kellel on pidev premenstruaalne sündroom. Ma ei osanud end riidesse panna ega käituda, ei teadnud, mille peale kaasvangid võivad sulle näkku sülitada või vopsu anda ja mis provotseerib valvureid sind karmilt kohtlema.

Ma rääkisin teistmoodi. Ma nägin teistsugune välja. Ma olingi teistsugune.

Ja siis ühel päeval läksin tualetti ja märkasin silmanurgast ruumi kaugemast otsast ühte naist endale lähenemas. Tal olid juuksed üle pea kokku tõmmatud nagu kõikidel teistelgi, kahvatul näol endassetõmbunud ja karm ilme. Mu esimene mõte oli – issand jumal, ta paistab tige olevat, huvitav, mida ta plaanib.

Järgmiseks mõtlesin, et peaksin ehk teise tualetti minema.

Ja siis ma taipasin.

Kaugemas seinas oli peegel. See naine olin mina.

See võinuks olla šokk – äratundmine, et ma polnud sugugi teistsugune, vaid lihtsalt üks neist naistest, kelle see hingetu süsteem on endasse imenud. Aga mingil veidral moel oli sellest abi.

Täielikult ma siia ikkagi ei sobi. Olen endiselt see inglise tüdruk – ja kõik teavad, mille eest ma vangis olen. Ilmselt teate, et vanglas ei armastata neid, kes lastele liiga teevad. Loomulikult ma rääkisin neile, et see pole tõsi – see, milles mind süüdistatakse. Aga sellest, kuidas nad mind vaatavad, saan aru, mis nad arvavad: seda ütlevad kõik.

Ja ma tean – ma tean, et Teiegi arvate nii. Seda ma tahtsingi öelda. Ma mõistan, et olete skeptiline. Politseid mul ju veenda ei õnnestunud. Ma olen siin. Kautsjoni võimaluseta. Ma pean süüdi olema.

Aga see pole tõsi.

Mul on 140 päeva Teie veenmiseks. Mul tuleb ainult tõtt rääkida, on nii? Pean lihtsalt algusest alustama ja kogu loo selgelt ja rahulikult lõpuni ära rääkima.

See kõik sai alguse kuulutusest.