Читать книгу Luku taga - Ruth Ware - Страница 5

Heatherbrae siseruumides olid koerad, kui see üldse võimalik oli, veel lärmakamad ja põnevil, et võõras oli majja lubatud, viimaks loobus proua Elincourt püüdlustest neid ohjeldada ning tiris nad kaelarihma pidi kuskile tagumisse tuppa, et nad vait jääksid.

Kui Sandra kadus, kohmitsesin kiirustades inhalaatori taskust välja ja tõmbasin vargsi ühe mahvi, seejärel ootasin teda ukse kõrval seistes, tunnetasin enda ümber maja õhustikku.

Maja polnud suur, vaid oli tavaline ühepereelamu. Sisustus polnud ka suurejooneline, lihtsalt ülimalt mugav ja kvaliteetne. Aga siin lõhnas … raha järele. Ma ei oska seda kuidagi teisiti väljendada. Alates poleeritud puidust trepikäsipuust ja pikka elegantset treppi katvast tumeda turba värvi pikast kitsast vaibast kuni trepi ja hallipõranda väsinud kiviplaate katva Pärsia vaiba vahele surutud pehme pronksikarva sametiga kaetud tugitoolini. Aeglaselt ja kindlalt tiksuvast ilusast kappkellast kõrge akna kõrval ajahambast puretud pika lauani seina ääres – kõikjalt kiirgas vastupandamatut luksust. Kõik polnud mitte sugugi laitmatus korras – diivani kõrval vedeles korratu kuhi ajalehti ja ukse ees lebas mahajäetult üks lapse botik –, aga polnud ühtegi asja, mis tundunuks vales kohas olevat. Diivani sulepadjad paistsid pehmed, nurkades polnud jälgegi koerakarvadest ega trepil mudaplekkidest.

Isegi lõhn oli õige – ei mingit märja koera ega rääsunud toidu lõhna, ainult mesilasvahast poleerimisvahend, puusuits ja kerge kuivatatud roosiõielehtede hõng.

See oli … see oli täiuslik, härra Wrexham. Sellise kodu rajaksin ma endale, kui mul oleks raha ja maitset ja aega, et luua midagi nii sügavalt ja jäägitult kutsuvat ja sooja.

Mõtlesin just nende asjade peale, kui kuulsin ust sulgumas ja nägin Sandrat koridori kaugemast otsast tagasi tulevat raskeid meekarva juukseid näolt eemale raputades ja naeratades.

„Oh jumal, palun vabandust, nad ei näe siin eriti palju inimesi, seepärast lähevadki uute nägude ilmumisel pööraseks. Kogu aeg nad sellised ei ole, ma luban sulle. Hakkame otsast peale. Tere, Rowan, mina olen Sandra.“

Ta sirutas teist korda saleda, tugeva ja päevitunud, kolme või nelja kalli sõrmusega ehitud käe. Surusin seda, ta pigistas mu sõrmi ebatavalise tugevusega, ma naeratasin talle vastu.

„Noh, ilmselt oled pärast nii pikka reisi näljas ja üsna väsinud. Tulid Londonist, jah?“

Noogutasin.

„Ma näitan sulle kõigepealt toa kätte, kui oled riided vahetanud ja end mugavalt sisse seadnud, tule alla ja sööme midagi. Kuidas see kell juba nii palju sai? Üheksa läbi. Kas reis oli kohutav?“

„Ei, mitte just kohutav,“ vastasin. „Lihtsalt väga aeglane. Yorkis oli pöörangutega mingi jama, sellepärast jäin järgmisest rongist maha. Ma tõesti vabandan, enamasti olen väga täpne.“

Vähemalt see oli tõsi. Ükskõik milliseid vigu ja puudusi mul ka pole, aga hiljaks ei jää ma peaaegu kunagi.

„Ma sain su sõnumi kätte. Vabandust, et ei vastanud, algul ma ei pannud sõnumit tähele, olin üleni laste vannitamisega ametis, kui see saabus, ja pärast jõudsin ainult välja joosta ja Jackile öelda, et ta sulle vastu tuleks. Loodan, et sa ei pidanud jaamas liiga kaua ootama.“

See polnud päriselt küsimus, pigem fakti nentimine, aga vastasin siiski.

„Mitte eriti. Kas lapsed on voodis?“

„Kolm nooremat jah. Maddie on kaheksa, Ellie viis ja beebi Petra on kaheksateist kuud vana, nii et kõik on voodis.“

„Ja veel üks laps?“ küsisin, mõeldes puude vahel välgatanud punasele, mida olin enda arvates majale lähenedes näinud. „Kuulutuses seisis, et lapsi on neli.“

„Rhiannon on neliteist, aga käitub nagu kakskümmend neli. Ta on internaadis – see pole meie valik, oleksime tahtnud, et ta oleks kodus, aga lähikonnas pole ühtegi keskkooli. Lähim päevakool on enam kui tunniajase sõidu kaugusel, seda on igapäevaselt liiga palju. Seepärast on ta Invernessi lähedal internaadis ja käib enamasti nädalavahetustel kodus. Mu süda murdub natuke iga kord, kui ta minema hakkab, aga talle endale paistab meeldivat.”

Kui nii väga tahad, et ta kodus elaks, miks te siis ära ei koli? mõtlesin.

„Seega temaga ma ei kohtu?“ pärisin. Sandra raputas pead.

„Ei, paraku mitte, aga ausalt öeldes veedad enamiku aega nagunii väikestega. Igal juhul tähendab see, et saame nüüd mõnusasti juttu ajada ja lastega tutvud homme. Ah, ja veel – paraku pole mu abikaasat Billi samuti kodus.“

„Või nii?“ See oli üllatus, suisa vapustus. Mehega ma siis ei kohtugi. Olin olnud veendunud, et igaüks tahab kohtuda inimesega, kelle kavatseb palgata oma laste eest hoolt kandma … aga püüdsin neutraalset ilmet säilitada. Hinnangut andmata. „Oih, sellest on kahju.“

„Jah, ta on ära, tööasjad. Pean ütlema, et oleme sel aastal hullupööra rabelenud, kuna nii mitu lapsehoidjat läks ära. Lapsed on kahtlemata väga liimist lahti ja äri kõvasti kannatanud. Oleme mõlemad arhitektid, meil on kahemehefirma. Või noh, üks mees, üks naine!“ Sandra naeratas väga valgete, täiuslikult ühtlaste hammaste välkudes. „Ainult kahekesi oleme ja see tähendab, et kiirel ajal, kui rohkem kui üks projekt korraga töös on, oleme ülimalt hõivatud. Oleme üritanud niimoodi korraldada, et üks oleks alati siin kohal, aga sellest ajast kui Katya – meie viimane lapsehoidja – ära läks, valitseb täielik kaos. Mina pean püüdma siin asjadega hakkama saada ja Bill üritab äri käimas hoida … Olen lõpuni aus: kes selle koha ka lõpuks saab, sel pole mõtet mingit sujuvat sisseelamisperioodi oodata. Tavaliselt olen püüdnud esimese kuu kodus töötada, veendumaks, et kõik on korras, aga seekord pole see lihtsalt võimalik. Bill ei saa üheaegselt kahes kohas olla ja meil on projekte, mis vajavad hädasti minu kohapeal viibimist. Vajame kedagi, kes oleks väga kogenud ega lööks põnnama, kui peab üsna pea lastega omapäi jääma, ja saaks võimalikult kiiresti alustada.“ Sandra uuris mind veidi murelikult, korts tugevate kulmude vahel. „Kas kõlab sinu moodi?“

Neelatasin. Aeg oli kõhklused kõrvale heita ja astuda Rowani, maailma parima lapsehoidja rolli.

„Kindlasti,“ ütlesin, ja kindlus mu hääles veenis peaaegu mind ennastki. „Oled ju mu CV-d näinud ja …“

„Su CV oli muljetavaldav,“ kinnitas Sandra, noogutasin kinnituseks kergelt õhetama lüües. „Ausalt öeldes üks kõige muljetavaldavamaid. Vastad kõikidele nõuetele, mis meil on kogemustele eri vanusegruppide osas. Aga kui pikk su etteteatamise aeg on? Tähendab, ilmselgelt on,” ta rääkis nüüd kiirustades, nagu veidi kohmetult, „ilmselgelt on õige lapsehoidja leidmine kõige tähtsam, enesestmõistetavalt. Aga tegelikult vajame ka kedagi, kes saaks üsna … noh, üsna kohe alustada, kui päris aus olen. Minust oleks silmakirjalik väita, et see ei mängi rolli.“

„Mu etteteatamise tähtaeg on neli nädalat.“ Nägin, et Sandra huuled tõmbusid murelikuks grimassiks, ja lisasin kiiresti: „Aga ma arvan, et saan ehk varasema aja välja kaubelda. Mul on paras ports korralist puhkust välja võtta, pean kalendrisse vaatama ja natuke arvutama, aga suure tõenäosusega saan ehk kahe nädala pärast vabaks. Võib-olla isegi kiiremini.“

Seda juhul, kui Little Nippers suvatseb paindlik olla. Issand jumal näeb, et erilist põhjust lojaalsuseks nad mulle andnud ei ole.

Mul ei jäänud sugugi tähele panemata Sandra pilgus vilksatanud lootus ja kergendus. Äkitselt paistis talle kohale jõudvat, kus me olime.

„Oh mind küll, sunnin sind koridoris rääkima. See pole minust sugugi kena – sa pole mantlitki maha saanud, aga mina esitan juba küsimusi! Ma juhatan sulle toa kätte, siis lähme kööki ja ajame korralikult juttu, kuni sa oma kõhtu täidad.“

Sandra pööras ümber ja hakkas pikast käänulisest trepist üles minema, sametpehmel vaibal polnud samme kuulda. Ta peatus trepimademel ja surus sõrme huultele. Seisatasin, uurides laia ruumi, väikest lauda, millel seisis vaas punakate pojengidega, kohe-kohe kroonlehti maha viskamas. Koridor kadus poolhämarusse, seda valgustas vaid seinakontakti pistetud roosakas öölamp. Siin oli pool tosinat ust. Ühele uksele koridori lõpus olid kinnitatud logisevad puidust tähed ja kui mu silmad hämara valgusega harjusid, sain sõnad kokku lugeda. Printsess Ellie