Читать книгу Luku taga - Ruth Ware - Страница 4

Ma sain hakkama, härra Wrexham. Olin esimese takistuse ületanud. Aga see oli alles esimene takistus. Järgmiseks tuli intervjuuga libastumata hakkama saada.

Peaaegu täpselt nädal pärast seda, kui olin Sandra Elincourti e-kirja avanud, istusin rongis, teel Šotimaale, ja andsin endast parima, et jätta muljet Rowanist kui maailma parimast lapsehoidjast. Mu tavaliselt kahused juuksed olid läikivaks harjatud ning korralikult viksi hobusesappa taltsutatud, küüned viilitud, jumestus täiuslikult märkamatu, ning kandsin oma parimat kostüümi, kena tviidseelikut ja kašmiirkampsunit valgel puuvillasel triiksärgil – „heatahtlik, kuid vastutustundlik, lõbus, kuid töökas, professionaalne, kuid mitte liiga uhke, et põlvili põrandal okset koristada”. Mitte just päris Norlandi Nanny¹, aga kindlasti midagi sinnapoole.

Mu magu tõmbus erutusest kokku. Midagi sellist polnud ma iial varem teinud. Ma ei mõtle lapsehoidmist. Ilmselgelt. Sellega olen tegelenud ligi kümme aastat, enamasti küll lasteaias, mitte eraviisiliselt.

Aga … see. Niisugune risk. Panen end olukorda, kus mind ähvardab äraütlemine.

Ma tahtsin seda nii väga, nii väga, et olin peaaegu hirmul, mida võin eest leida.

Minu suureks meelehärmiks jäi rong hiljaks, sõiduplaanis seisva nelja ja poole tunni asemel kulus Edinburghi jõudmiseks kuus tundi, ja kui Waverlys kangeid jalgu sirutades rongist maha astusin, avastasin, et kell oli juba viis läbi ja olin oma jätkurongist tubli tunniga maha jäänud. Õnneks pidi veel üks rong tulema ning oodates saatsin proua Elincourtile sõnumi, vabandasin pikalt ja hoiatasin, et jään Carn Bridge’i hiljaks.

Viimaks rong tuli – palju väiksem kui suur Intercity ja vanem ka. Sättisin end akna alla istuma ja kui rong põhja poole suundus, jälgisin, kuidas maastik muutus rulluvatest rohelistest põldudest suitsusinisteks ja lilladeks kanarbikunõmmedeks, taamal kerkivad mäed muutusid iga läbitud jaama järel tumedamaks ja kõledamaks. Loodus oli nii kaunis, et unustasin hilinemise pärast närvitsemise. Vaatepilt ümberringi jõuliselt kerkivatest mägedest andis kõigele muule teistsuguse mõõtme. Tundsin, kuidas kõva ärevuseklomp mu kõhus pehmenema hakkas. Ja miski minu sisimas hakkas … ma ei tea, härra Wrexham. Ma oleks nagu lootma hakanud. Lootma, et see on päriselt tõsi.

Mingil veidral moel tundsin, nagu tuleksin koju.

Rong sõitis läbi pooltuttavate nimedega jaamade – Perth, Pitlochry, Aviemore – ja taevas üha tumenes. Viimaks kuulsin „Carn Bridge, järgmine peatus Carn Bridge”, rong peatus väikeses Victoriaaegses jaamas ning ma ronisin välja. Seisin platvormil, närvid pillikeeltena pingul, ja mõtlesin, mida teha.

Keegi tuleb sulle vastu, seisis proua Elincourti e-kirjas. Mida see pidi tähendama? Takso? Keegi, kellel on käes silt minu nimega?

Läksin väikese laialivalguva reisijatesalga sabas väljapääsuni ja jäin kohmetult seisma, kui teised autodesse ning ootavate sõprade ja sugulaste seltsi kadusid. Kohver oli raske, panin selle jalgade kõrvale maha ja vaatasin hämarduval perroonil ühele ja teisele poole. Varjud venisid õhtuselt pikaks ja rongis tärganud põgus optimism hakkas kahanema. Mis siis, kui proua Elincourt ei saanudki mu sõnumit kätte? Ta ei vastanud. Äkki tuli mulle vastu ettetellitud takso, mis lahkus juba mitu tundi tagasi, ja nad arvasid, et ma ei ilmunudki välja?

Äkitselt oli ärevus tagasi – ja väga karmilt.

Oli juuni algus, aga olime üsna kaugel põhjas ja pärast Londoni läpatavat suvesooja tundus ööõhk üllatavalt jahe. Märkasin, et lõdisen, ja tõmbasin mantli tihedamalt ümber, kui mägedest hoovasid allapoole jahedad tuulepuhangud. Perroon oli tühjenenud ja olin ihuüksi.

Tundsin vastupandamatut iha sigareti järele, aga teadsin kogemusest, et suitsu järele haisvana intervjuule ilmuda ei ole just paljutõotav algus. Vaatasin hoopis telefoni. Rong saabus täpselt õigel ajal – vähemalt täpselt sel ajal, mille proua Elincourtile oma täiendavas sõnumis olin öelnud. Ootan veel viis minutit ja siis helistan.

Viis minutit läks mööda, aga ütlesin endale, et ootan veel viis minutit. Ma ei tahtnud vale jalaga alustada, pinda käia, kui inimesed liiklusummikus istuvad.

Möödus veel viis minutit ja olin just kotipõhja sukeldumas, et proua Elincourti kiri välja kaevata, kui märkasin, et mööda perrooni läheneb üks mees, käed taskus.

Hetkeks tundsin rinnus midagi jõnksatamas, aga mees jõudis lähemale ja tõstis silmad, meie pilgud kohtusid ning ma mõistsin, et tema see ilmselgelt olla ei saa. Ta oli liiga noor. Pealtnäha kolmkümmend, kolmkümmend viis. Ta oli ka – isegi närvilisus ei takistanud mul seda märkamast – äärmiselt hea välimusega, seda veidi hooletul, raseerimata moel, sassis tumedate juuste ning pika saleda figuuriga.

Mees kandis tunkesid, mulle lähenedes võttis ta käed taskust välja ja panin tähele, et need olid määrdunud – mulla või mootoriõliga, kuigi ta üritas neid puhastada. Korraks mõtlesin, et mees on raudteetööline, aga minuni jõudes avas ta suu.

„Rowan Caine?“

Noogutasin.

„Mina olen Jack Grant.” Mees naeratas ning ta suunurgad kerkisid relvitukstegevalt nagu mingi siseringi nalja peale. Ta rääkis šoti aktsendiga, aga see oli pehmem ja selgem kui Glasgow’ tüdrukul, kellega kooliajal koos töötasin. Oma perekonnanime hääldas ta laulvalt, see riimus pigem inglisekeelse sõnaga ant kui aunt. „Ma töötan Heatherbrae House’is. Sandra palus sulle vastu tulla. Vabandust, et hiljaks jäin.“

„Tere,“ ja muutusin korraga mingil arusaamatul põhjusel häbelikuks. „Hmm, pole hullu. Pole probleemi.“

„Sellepärast ma niisugune välja näengi.“ Mees heitis haletseva pilgu oma kätele. „Ta ütles alles pool tundi tagasi, et pean sulle järele tulema. Olin just niiduki parandamisega poole peal, aga kartsin, et jään hiljaks, seega asusin kohe teele, ise jumala räpane. Las ma võtan su kohvri.“

„Tõesti, ei ole vaja.“ Võtsin kohvri kätte. „See pole raske. Aitäh, et tulid.“

Jack kehitas õlgu.

„Pole vaja tänada. See on mu töö.“

„Töötad Elincourtide juures?“

„Billi ja Sandra juures, nojah. Ma … noh, ma ei teagi täpselt, mis mu ametinimetus olla võiks. Arvan, et Bill pani mu firma palgafondi autojuhina kirja, aga juhutöömees annaks olukorrast selgema pildi. Ma hoian aia korras, parandan autosid, sõidutan neid Carn Bridge’i ja tagasi. Sa oled lapsehoidja?“

„Veel mitte,“ vastasin närviliselt, aga mees naeratas vildakalt ja ma naeratasin kõigest hoolimata vastu. Mehe ilmes oli midagi nakkavat. „Tähendab, ma tulin selle koha pärast. On neil palju intervjueeritavaid käinud?“

„Kaks või kolm. Sa saad kindlasti paremini hakkama kui esimene, see ei rääkinud eriti inglise keelt – ma’i tea, kellel ta oma avalduse lasi kirjutada, aga Sandra ütles, et ise ta seda küll tein’d ei olnud.“

„Oeh.“ Jacki sõnad tegid mu enesetunde kuidagi paremaks, olin kujutlenud tervet trobikonda tärgeldatud ja pööraselt pädevaid Mary Poppinseid. Seisin sirgemalt ja silusin tviidseelikust kortsud välja. „Tore. Tähendab, talle vist mitte. Aga mulle küll.“

Olime nüüd jaamast väljas ja läksime üle hõreda parkimisplatsi pika musta auto poole teisel pool teed. Jack vajutas taskus olevat pulti, auto tuled lahvatasid põlema ja uksed sööstsid üles nagu nahkhiire tiivad, mille peale mul suu tahtmatult lahti vajus. Meenutasin kasuisa au ja uhkust, ilmetut halli Volvot, ja turtsatasin korraks naerma. Jack naeratas taas.

„Päris vinge, kas pole? See on Tesla. Elektriline. Ma ei tea, kas see just minu valik oleks olnud, aga Bill … ise näed. Ta on tehnikahull.“

„On või?“ Vastus oli iseenesest mõttetu, aga kuidagi oli see pisiasi mingigi ühendus siiani ilma näota mehega.

Jack seisis kõrval, kui kohvri auto pagasiruumi panin.

„Kas tahad istuda taga või ees?“ küsis ta ja ma tundsin, et mu nägu lööb õhetama.

„Oih, ees, palun!“

Mõte, kuidas ma kuninglikult taga istun ja kohtlen teda nagu autojuhti, ajas mulle judinad peale.

„Vaade ongi parem,“ vastas ta napilt, aga klõpsas kuskile ja tagumised nahkhiiretiibuksed vajusid kinni, siis avas ta kõrvalistujapoolse esiukse.

„Sinu järel, Rowan.“

Silmapilgu vältel ma ei liigahtanud, olin peaaegu unustanud, kellega ta räägib. Siis võtsin end võpatades kokku ja ronisin autosse.

Mingil määral arvatavasti ma pidin teadma, et Elincourtid olid rikkad. Kuulge, kui neil oli autojuht-sidekriips-juhutöömees ja nad pakkusid lapsehoidjale viiskümmend viis kilo, siis neil pidi olema raha kulutada, aga alles Heatherbrae House’i jõudes hakkasin taipama, kui rikkad nad olid.

See teadmine tekitas minus imeliku tunde.

Ma ei hooli rahast, tahtsin Jackile öelda, kui peatusime kõrge raudvärava ees, mis aeglaselt sissepoole avanes, reageerides ilmselt mingile autos olevale andurile. Aga see polnud päriselt tõsi.

Avastasin end mõtlemast: huvitav, kui palju Sandra ja Bill teenivad.

Tesla liikus pikka käänulist sissesõiduteed pidi hirmuäratavalt vaikselt – kruus krigises rataste all hoopis valjemalt kui elektrimootori summutatud müra.

„Issake,“ pomisesin omaette, kui järgmise käänaku tagant välja pöörasime, aga maja ikka veel näha polnud. Jack heitis mulle silmanurgast pilgu.

„Päris suur koht, mis?“

„Pole paha.“

Maa on siin muidugi odavam kui lõuna pool, aga nii odav see ka olla ei saa. Rappusime sillal üle turbast tumeda veega ojakese, edasi sõitsime läbi männisalu. Mulle tundus, et nägin midagi tulipunast puude vahel vilksatamas ja küünitasin vaatama, aga väljas pimenes ja ma polnud päris kindel, et seda endale ette ei kujutanud.

Viimaks jõudsime puude vahelt välja lagendikule ja ma nägin esmakordselt Heartherbrae House’i.

Olin oodanud midagi peenutsevat, vahest ülepakutult luksuslikku pseudolossi või laialivalguvat rantšot. Aga mind tervitas hoopis midagi muud. Minu ees seisis tagasihoidlik Victoria-aegne jahimaja, neljakandiline, nagu lapse joonistatud, keskel must läikiv uks, sellest mõlemal pool aknad. Maja polnud suur, aga oli ehitatud toekatest graniitplokkidest, üht külge mööda ronis metsviinapuu; ma ei osanud päris täpselt öelda, miks, aga hoonest õhkus soojust, luksust ja muga v u s t.

Väljas oli pimedaks läinud, Jack lülitas Tesla mootori välja ja kustutas esilaternad, nii et ainsaks valgusallikaks jäid taevatähed ja kruusalt vastu helkivad maja sisemuses põlevad tuled. Kõik see kokku oli nagu mõni sentimentaalne illustratsioon, vilkuvate tuledega foto mõne piltmõistatuse karbilt, mida mu vanaema oli jumaldanud.

Sammaldunud ja ajahambast puretud pehme hall kivi, kuldsed lambid virvendamas läbi akende puhta jääklaasi, hämaruses langevad äraõitsenud rooside kroonlehed – kõik oli peaaegu liiga täiuslik, mingil imelikul moel talumatult täiuslik.

Autost väljudes mähkis mind endasse õhtune jahedus – männilõhnaline, karge ja selge nagu mineraalvesi – ning korraga tabas mind lämmatav igatsus sellise elu ja kõige järele, mida see pakkus. Võrdlust mu enese lapsepõlvega vanemate 50. aastate rõõmutus ühekordses neljakandilises äärelinnamajas, mis ei erinenud teistest samasugustest mitte karvavõrdki, oli peaaegu liiga kibe taluda; edasi varikatusega eeskotta astusin pigem selle mõtte tõrjumiseks kui seepärast, et olin valmis Sandraga kohtuma.

Tundsin otsekohe, et midagi on teisiti. Aga mis? Vastasolev uks oli piisavalt traditsiooniline, kiiskava mustaks värvitud puittahveldisega, aga midagi oli valesti, suisa puudu. Mul kulus hetk taipamiseks. Lukuauku ei olnud.

Mõistmine muutis mind rahutuks. Nii tilluke detail, aga ikkagi, selle puudumine pani mõtlema – kas uks on üldse päris? Kas peaksin ringiga ümber maja minema?

Koputit ka ei olnud, vaatasin üle õla, otsides Jackilt juhiseid, kuidas endast teada anda. Aga mees oli endiselt autos ja uuris midagi suurelt puutetundlikult valgustatud ekraanilt, mis täitis ilmselt armatuurlaua rolli.

Pöörasin ümber ja sirutasin käe välja, valmis sõrmenukkidega puidust uksele koputama, aga samal hetkel köitis mu pilku midagi seinas uksest vasakul. Eikuskilt oli ilmunud tontlikult valgustatud uksekella kujutis, mis säras keset minu meelest kompaktset kiviseina, kuid märkasin, et see, mida olin seina osaks pidanud, oli tegelikult nutikalt paigaldatud paneel. Pidin uksekellale vajutama, aga ilmselt reageeris see liikumisele, sest ma ei jõudnud veel kuskile vajutada, kui juba maja sisemuses kellahelinat kuulsin.

Pilgutasin silmi ja meenutasin Jacki kommentaari autos. Bill … noh, ise näed. Ta on tehnikahull. Kas ta niisuguseid asju mõtleski?

„Rowan! Tere!“ Naisehääl paistis kõlavat eikuskilt, võpatasin ja otsisin kaamerat, mikrofoni või luuki, kuhu rääkida. Mitte midagi ei olnud. Vähemalt mina ei näinud ühtegi.

„Mmm… j-jah,“ vastasin õhku ja tundsin end eriti tobedalt. „Tere. Kas … Sandra?“

„Jah! Vahetan parasjagu riideid. Olen kümne sekundi pärast all. Vabandust, et sul oodata lasin.“

Ei kõlanud mingit klõpsu, mis oleks viidanud, et kuuldetoru ära pandi, samuti ei osutanud ükski muu märk vestluse lõppemisele, aga paneeli valgustus kustus, ma seisin ja ootasin veidra tundega, et mind ühtaegu jälgitakse ja eiratakse.

Lõpuks pärast pika ootamist, mis oli tegelikult ilmselt lühem kui kolmkümmend sekundit, kõlas äkiline kakofooniline haukumine ja esiuks avanes. Välja tormasid kaks musta labradori, kellele järgnes naerdes ning ringijooksvate ja klähvivate koerte kaelarihmadest tulutult kinni kahmata püüdes vast neljakümnene sale meekarva blond naine.

„Hero! Claude! Siia, tagasi!“

Aga koerad ei teinud väljagi ja hüppasid minu najale üles, kui paar sammu taganesin. Üks torkas mulle nina valusasti kubemesse ning püüdsin ta koonu närviliselt naerdes eemale tõugata, mõeldes kotis olevale ainsale tagavarasukkpüksipaarile, ja kiristasin hambaid mõtte juures, et koer jalasolevad ära lõhub. Loom hüppas jälle mu najale üles ja ma tundsin, et kukal hakkab sügelema. Raisk. Kas ma inhalaatori ikka võtsin kaasa?

„Hero!“ kordas naine. „Hero, jäta järele.“ Käsi välja sirutatud, astus ta veranda varikatuse alt välja minu poole.

„Sina oled siis Rowan. Rahune maha, Hero, päriselt!“ Tal õnnestus jalutusrihm, mida ta käes hoidis, koera kaelarihma külge kinnitada ja koer enda kõrvale tagasi tirida. „Vabandust, vabandust. Ta on nii sõbralik. Ega sul koerte vastu midagi ei ole?“

„Mitte sugugi,“ vastasin, kuigi see oli vaid pooleldi tõsi. Põhimõtteliselt polnud mul koerte vastu midagi, aga kui antihistamiini võtmata jätsin, tekitas kokkupuude nendega mul astmahoo. Pealegi, astma või mitte, ma ei tahtnud, et nad töises õhkkonnas oma nina mu jalge vahele topivad. Tundsin, et rinnus hakkab pigistama, aga siin, õues, ei saanud see olla muud kui psühhosomaatiline. „Tubli poiss,“ ütlesin, patsutades koera pead nii entusiastlikult kui suutsin.

„Tegelikult tubli tüdruk. Hero on emane. Claude on poiss. Nad on õde ja vend.“

„Tubli tüdruk,“ parandasin loiult. Hero lakkus innukalt mu kätt, surusin alla soovi pihk seelikusse puhtaks pühkida. Kuulsin selja tagant ukse paugatust, Jacki krudisevaid samme kruusateel, ja märkasin teatava kergendusega, et koerad pöörasid oma tähelepanu talle, haukudes rõõmsalt, kui ta mu kohvri auto pagasiruumist välja tõstis.

„Su kohver, Rowan. Oli meeldiv kohtuda,“ ütles ta kohvrit mu kõrvale asetades ja seejärel proua Elincourti poole pöördudes: „Lähen niidukit parandama, kui sobib, Sandra. Kui sul mind millegi muu jaoks vaja pole?“

„Ah, mida?“ küsis proua Elincourt hajameelselt ja noogutas siis. „Ah niiduk. Jah, palun tee seda. Saad selle uuesti tööle?“

„Ma loodan. Kui ei, helistan hommikul Aleckie Brownile.“

„Aitäh, Jack,“ ütles Sandra ja vangutas pead, kui Jacki pikk ja laiaõlgne kogu õhtutaeva taustal maja nurga taha kadus. „Ausõna, see mees on tõeline aare. Ma ei kujuta ette, mida ilma temata peale hakkaksime. Tema ja Jean on kindlad nagu kaljud – mistõttu on kogu see värk lapsehoidjatega veel seletamatum.“

Kogu see värk lapsehoidjatega. Siin see oligi. Esimene viide veidrale asjaolule, mis mul kogu tee siia meeles oli mõlkunud: juba neli naist olid selle koha üles öelnud.

Esmases vaimustuses polnud see osa Sandra kirjast mind eriti muretsema pannud. Intervjuule saamise kontekstis ei paistnud see erilist tähtsust omavat, aga teel Carn Bridge’i e-kirju ja reisijuhiseid uuesti üle lugedes komistasin taas selle otsa ja nüüd jäi see mulle oma veidruse ja kerge absurdsusega silma. Olin pika ja igava rongisõidu ajal sellele veidi mõelnud, Sandra sõnu peas kedranud, ühelt poolt tahtnuksin naerma pahvatada, aga teisalt tundsin hämmeldust ja rahutust.

Ma ei usu üleloomulikku – pean selle selgelt välja ütlema, härra Wrexham. Ja seepärast ei häirinud majaga kaasas käivad legendid mind mitte raasugi, tegelikult tundus kogu lugu lapsehoidjatest ja teenijatest, keda mingid salapärased hirmsad juhtumid majast minema olid peletanud, enam kui naeruväärne – pigem viktoriaanlik.

Aga oli fakt, et neli naist oli viimase aasta jooksul Elincourtide teenistusest lahkunud. Ühe korra võib ju äparduda, saad närvilise ja ebauskliku töötaja. Aga neli korda järjest … vähetõenäoline.

Mis tähendas, et ilmselt on selle taga veel midagi, ja pika rongisõidu jooksul Šotimaale käisid mul erinevad võimalused peast läbi. Olin pooleldi oodanud, et Heartherbrae House on tuuletõmbust täis lagunev maja või proua Elincourt kohutav tööandja. Siiamaani vähemalt nii ei tundunud. Aga jätsin otsustamise hilisemaks.