Читать книгу Pimedas pimedas metsas - Ruth Ware - Страница 5

Kohe ärgates teadsin, et tänane päev on mõeldud selleks, et joosta pargis oma kõige pikem distants – ligi üheksa miili. Sügispäike piilus voodiriideid üle kullates rotangruloo vahelt sisse ja ma haistsin öösel sadanud vihma ning nägin, et all tänaval hakkavad plaatanipuu lehed otstest kuldpruuniks tõmbuma. Sulgesin silmad ja sirutasin end, kuulates keskkütte kribinaid ja krabinaid ning tuhmi liiklusmüra, tunnetades kõiki oma lihaseid ja mõeldes eelseisvale päevale.

Kõik mu hommikud algavad ühtmoodi. Võib-olla on asi üksi elamises – saad teha täpselt, nagu soovid, ükski korterikaaslane pole piima ära joonud ega kass vaibale karvapalle köhinud. Kõik, mis eelmisel õhtul külmkappi jäi, on endiselt alles. Kõik on kontrolli all.

Või on asi kodus töötamises? Päevad muutuvad kergesti sarnaseks ja sulavad üheks, kui pole vaja üheksast viieni tööl käia. Avastad, et oled kell viis õhtul endiselt öösärgis, ja ainus inimene, keda päeva jooksul kohtad, on piimamees. Vahel ei kuule ma kogu päeva ühtki inimhäält peale raadio, ja teate – see päris meeldib mulle. Igati mõnus olemisvorm kirjanikule – üksinda peas kõlavate häälte ja omaloodud tegelaskujudega. Vaikuses muutuvad need väga tõeliseks. Kahtlemata pole see kõige tervislikum eluviis. Sellepärast on vaja mingit rutiini, millele on võimalik toetuda ja mis aitab tööpäevi nädalavahetustest eristada.

Minu päev algab niimoodi.

Täpselt kell pool seitse lülitub keskküte sisse ja käivituva katla müra ajab mu alati üles. Heidan pilgu telefonile, veendumaks, et maailm pole öösel otsa saanud, ja laman radiaatorite priginat ja praginat kuulates.

Kell seitse panen raadio mängima. See on juba eelnevalt Raadio 4 Today Programme’ile häälestatud. Nüüd sirutan käe ja vajutan eelmisel õhtul valmis seatud kohvimasina nuppu – Carte Noir filtrikohv, spetsiaalselt volditud filtris. Mu korteri suurusel on mõningaid eeliseid. Muuhulgas asjaolu, et ulatun nii külmkapi kui ka kohvimasinani voodist tõusmata.

Kohv saab tavaliselt valmis selleks ajaks, kui raadiost uudiste pealkirjade ettelugemine lõpeb. Siis hiivan ma end sooja teki alt välja ning joon kohvi tilgakese piimaga; kõrvale söön viilu röstsaia Bonne Maman vaarikamoosiga (ilma võita – mitte et ma dieeti peaksin, aga moos ja või koos mulle lihtsalt ei maitse).

Edasine sõltub ilmast. Kui sajab või mul pole tuju jooksma minna, lähen duši alla, vaatan e-kirjad üle ja alustan päevatööga.

Täna oli ilus ilm ja ma kibelesin välja. Tahtsin, et niisked lehed mu tossutaldadele kleepuksid ja tuul nägu paitaks. Duši alla lähen pärast.

Tõmbasin T-särgi selga, retuusid ja sokid jalga ning torkasin jalad ukse juurde jäetud botastesse. Siis sörkisin kolm korrust trepist alla, välja maailma.

Tagasi jõudes olin kuum ja higine, jäsemed väsimusest nõrgad. Tänastele plaanidele mõeldes seisin tükk aega voolava vee all. Pean veel kord netis ostlema, sest kodus pole peaaegu üldse süüa. Siis tuli raamatu toimetatud eksemplar läbi vaadata – olin lubanud selle toimetajale veel sel nädalal tagasi saata, kuid polnud alustanudki. Kodulehekülje kaudu tulnud e-kirjad läbi vaadata – seda olen terve igaviku edasi lükanud. Enamik on muidugi rämpspost – roboteid ei paista peatavat mingid tuvastamisnõuded. Kuid vahel on ka kasulikke asju, küsitakse raamatute reklaamtutvustusi või kokkuvõtteid. Ja mõnikord … mõnikord ka lugejate kirjad. Üldiselt kirjutavad inimesed selleks, et su raamat meeldis neile, kuigi olen saanud ka paar sõnumit selle kohta, kui kohutav inimene ma olen. Aga isegi meeldivad kirjad jätavad kummalise ja ebamugava tunde, keegi avaldab ju arvamust su väga isiklike mõtete kohta; tundub, nagu loeksid kellegi arvamust oma salajasest päevikust. Pole kindel, kas ma üldse kunagi sellega harjun, ükskõik kui kaua ma ka ei kirjutaks. Võib-olla osaliselt sellepärast peangi end nende lugemiseks kokku võtma.

Riietudes lülitasin sülearvuti sisse ja sirvisin aegamööda e-kirju, neist osasid käigu pealt kustutades. Viagra. Tõotus „oma naisele rahuldust pakkuda”. Vene kaunitarid.

Ja siis …

Kellele: Melanie Cho; kate.derby.02@DPW.gsi.gov.ukkate.derby.02@DPW.gsi.gov.uk; T Deauxma; Kimayo, Liz; info@LNShaw.co.ukinfo@LNShaw.co.uk; Maria Tatibouet; Iris P. Westaway; Kate Owens; smurphy@shoutsmurphy@shoutlinemedia.comlinemedia.com; Nina da Souza; French, Chris

Kellelt: Florence Clay

Teema: Clare’i tüdrukute õhtu!!!

Clare? Ma ei tundnud ühtegi Clare’i peale …

Süda hakkas kõvemini peksma. Tema see olla ei saa. Ma pole teda kümme aastat näinud.

Umbes minut aega kõhklesin ja mängisin sõrmega „kustuta” klahvil. Siis klõpsasin kirja lahti.

TERE KÕIGILE!

Neile, kes mind ei tunne: minu nimi on Flo ja olen Clare’i parim sõbranna ülikooli päevilt. Lisaks olen ka – trummipõrin – tema pruutneitsi! Seega on mul au talle TÜDRUKUTE ÕHTU korraldada!

Rääkisin Clare’iga ja nagu isegi arvata võite, mingeid kummipeeniseid ja roosasid sulgboasid ta ei taha. Seega teeme midagi hoopis peenemat – veedame nädalavahetuse ta kolledžikandi sissetallatud radadel Northumberlandis – kuid mõned üleannetud mängud võivad siiski päevakorda kerkida!

Clare valis nädalavahetuse 14.–16. november. Ma tean, see on tõesti VÄGA varsti, aga meil polnud erilist valikut, arvestades tööülesandeid, saabuvaid jõule jne. Palun vastake kiiresti.

Kallid ja musid ja loodan peagi nii vanade kui uute sõpradega kohtuda!!!

Flo xxx

Püüdes selgust saada, kortsutasin ärevalt kuvari poole kulmu ja närisin küünt.

Siis vaatasin uuesti adressaatide nimekirja. Üks nimi oli tuttav: Nina da Souza.

Jah, asi selge. See peab olema Clare Cavendish. Keegi teine see olla ei saanud. Ja ma teadsin – või arvasin mäletavat –, et ta läks Durhamisse või siis Newcastle’isse ülikooli. Mis haakus väga hästi Northumberlandiga.

Aga miks? Miks kutsus Clare Cavendish mind oma tüdrukute õhtule?

Äkki on eksitus? Äkki soris Flo lihtsalt Clare’i aadressiraamatus ja saatis e-kirja kõigile?

Aga ainult kaksteist inimest … sel juhul mu kutsumine vaevalt eksitus on. Või mis?

Istusin ja põrnitsesin ekraani, nagu suudaksid pikslid vastata küsimustele, mis mind seest õõnsaks võtsid. Soovisin pooleldi, et oleksin kirja läbilugemata kustutanud.

Korraga ei suutnud ma enam paigal istuda. Tõusin püsti ja marssisin ukseni, siis jälle laua juurde tagasi ning seisin seal ärevalt sülearvuti kuvarit jõllitades.

Clare Cavendish. Miks mina? Miks nüüd?

Selle Flo käest ma ilmselt küsida ei saa.

Ainult üks isik võib teada.

Istusin ja tippisin kiiresti, enne kui jõuaksin meelt muuta, e-kirja valmis.

Kellele: Nina da Souza

Kellelt: Nora Shaw

Teema: Tüdrukute õhtu?

Armas Nina! Loodan, et elad hästi. Pean ütlema, et olin üllatunud meid mõlemaid Clare’i tüdrukute õhtu nimekirjas nähes. Kas sa lähed? xx

Ja jäin vastust ootama.

Järgmisel paaril päeval püüdsin seda unustada. Matsin end töösse, üritades kaevuda toimetaja küsimuste keerukatesse üksikasjadesse, kuid Florence’i e-kiri tiksus pidevalt kuskil mu ajusopis nagu vill keele otsas, mis teeb haiget just siis, kui seda kõige vähem ootad, või lipendav küünenahk, mille näppimist ei saa järele jätta. Kiri kukkus kirjakastis üha allapoole, kuid selle „vastamata” silt vaatas vastu kui elav etteheide ja vastamata küsimus tekitas mu igapäevaellu püsiva ärevuse.

Vasta, anusin Ninat mõttes, nii pargis joostes, õhtusööki valmistades kui niisama taevasse vahtides. Kavatsesin talle helistada, kuid ei teadnud, mida temalt kuulda tahan.

Ja korraga, paar päeva hiljem, kui hommikust süües hajameelselt Twitterit sõrmitsesin, saabus teade uuest e-kirjast.

Kiri oli Ninalt.

Võtsin suure lonksu kohvi, hingasin sügavalt sisse ja klikkisin kirja lahti.

Kellelt: Nina da Souza

Kellele: Nora Shaw

Teema: Re: Tüdrukute õhtu?

Hoi! Sada aastat pole rääkinud. Sain just su meili kätte – olin haiglas õhtuses vahetuses. Püha jumal, see on küll viimane asi, mida teha tahaks. Sain mõne aja eest pulmakutse, aga lootsin tüdrukute õhtust pääseda. Sa lähed? Lepiks kokku, et ma tulen, kui sina ka tuled?

Nx

Jõin kohvi ja põrnitsesin kuvarit, sõrm vastuseklahvi kohal, kuid veel mitte päriselt klikkamas. Olin lootnud, et Nina vastab vähemalt mõnele küsimusele, mis mu peas viimaste päevade jooksul keerelnud oli. Millal pulmad on? Kutsuda mind tüdrukute õhtule, aga mitte pulma? Kellega ta abiellub?

Hei, kuule, kas sa tead … alustasin ja kustutasin ära. Ei. Päris otse ma küsida ei saa. See tähendaks tunnistada, et mul pole aimugi, mis toimub. Oma rumaluse tunnistamiseks olin alati liiga uhke olnud. Ma vihkan nõrgemal positsioonil olemist.

Riietudes ja pesemas käies püüdsin küsimust oma peas tagaplaanile suruda. Aga kui uuesti arvuti avasin, oli postkastis veel kaks uut lugemata kirja.

Esiteks kahetsev äraütlemine ühelt Clare’i sõbrannalt, põhjuseks perekondlik sünnipäev.

Teine oli järjekordne kiri Flolt. Seekord saab ta teate, kui kirja on loetud.

Kellele: info@LNS.co.ukinfo@LNS.co.uk

Kellelt: Florence Clay

Teema: Clare’i tüdrukute õhtu

Tere Lee!

Vabandan tülitamise pärast, aga ma tahtsin lihtsalt teada, kas Sa said mu eelmise e-kirja kätte? Ma tean, et te pole Clare’iga tükk aega kohtunud, aga ta väga loodab, et Sa saad tulla. Ta räägib Sinust tihti ja ma tean, kuidas ta kahetseb, et pärast kooli lõppu teineteist silmist kaotasite. Ma ei tea, mis juhtus, aga ta sooviks niiväga, et sa kohal oleksid – palun ütle jah! See oleks kirsiks tema tordil.

Flo xxx

See kiri pidanuks mind meelitama – Clare tahab mind kangesti oma tüdrukute õhtule ja Flo oli nii palju vaeva näinud, et mind leida. Kuid otse vastupidi. Tundsin pealekäimise pärast pigem trotsi ja „loetud” märge tekitas tunde, et minu privaatsust on häiritud. Tundsin, et mind kontrollitakse ja minu järele luuratakse.

Sulgesin e-kirja ja avasin dokumendi, mille kallal töötasin, aga isegi tööle asudes, kui kõik mõtted tüdrukute õhtust otsustavalt peast minema pühkisin, kajasid Flo sõnad ikkagi vastu ja tekitasid rahutust. Ma ei tea, mis juhtus. Nagu vinguv laps. Ei, mõtlesin ma kibedalt. Sa ei tea. Seega ära tule minu minevikku torkima.

Olin vandunud, et ei lähe kunagi tagasi.

Ninaga oli teine lugu – Nina elas Londonis ja vahetevahel põrkasime Hackney kandis kokku. Ninal oli mu Londoni elus nüüd samaväärne osa kui Readingi elus.

Aga Clare – tema oli kahtlemata minevik – ja sinna pidi ta ka jääma.

Aga väike osa minust – mis ärevalt mu südametunnistust näris – ei tahtnud, et see nii jääks.

Clare oli olnud mu sõber. Väga kaua aega mu parim sõber. Aga siiski olin ma minema jooksnud, tagasi vaatamata, isegi telefoninumbrit jätmata. Milline sõber nii teeb?

Tõusin rahutult püsti ja paremat tegevust otsides tegin veel tassi kohvi. Seisin puhiseva ja mulksuva kohvikannu kõrval, murelikult hammastega küünenahka kiskudes ja mõeldes kümnele aastale, mil ma polnud Clare’iga kohtunud. Kui kohv lõpuks valmis sai, valasin endale tassi ja viisin lauale, kuid tööle ei asunud. Selle asemel avasin Google’i ja trükkisin sisse „Clare Cavendish Facebook”.

Selgus, et Clare Cavendishe on palju ja kohv jõudis ära jahtuda, enne kui leidsin ühe, kes võinuks klappida. Profiilipildil oli paarike Doctor Who seriaali kostüümides. Puhvis punase paruka alt oli raske aru saada, aga midagi selles, kuidas tüdruk pea selga heitis ja naeris, oli lõputut nimestikku allapoole kerides mu pilku köitnud. Mees oli end kostümeerinud tilpnevate juuste, sarvraamidega prillide ja kikilipsuga Matt Smithiks. Klikkasin pildi suuremaks ja silmitsesin neid tükk aega, püüdes puhvis punaste juuste tagant Clare’i näojooni tuvastada, ja mida pikemalt vaatasin, seda enam arvasin, et see on Clare. Meest ma ei tundnud, see oli päris kindel.

Klikkisin teabereale. Ühiste sõprade all seisis „Nina da Souza”. Kindlalt Clare. Ja suhte staatuse all seisis „suhtes William Pilgrimiga”. Mehe nimi pani mind hetkeks mõtlema – see tundus seletamatult tuttav. Keegi koolist? Aga ainuke William meie lennus oli Will Miles. Pilgrim. Ühtki Pilgrimi-nimelist mulle ei meenunud. Vaatasin profiilipilti, kuid seal seisis suvaline ülesvõte poolikust pindisest õlleklaasist.

Läksin Clare’i profiilile tagasi, vaatasin seda ja üritasin välja mõelda, mida teha, samas kummitas pidevalt Flo kiri: aga ta väga loodab, et Sa saad tulla. Ta räägib Sinust tihti.

Tundsin, kuidas miski mul rinnus pigistas. Vahest teatav süütunne? Olin tagasi vaatamata lahkunud, üdini šokeeritud ja endast väljas, ning tegelesin tükk aega ainult sammhaaval edasi mineku ja mineviku seljataha jätmisega.

Enese alalhoidmine oli ainus, millega hakkama sain. Ma ei lubanud endal seljataha jäänule mõelda.

Aga nüüd vaatas Clare mulle otsa, kelmikalt punase paruka tagant piiludes, ja mulle tundus, et nägin ta pilgus midagi anuvat, midagi etteheitvat.

Leidsin end mälestusi heietamast. Meenutasin, et Clare suutis sind rahvast täis ruumist niimoodi välja valida, et tundsid end kui miljon dollarit. Meenutasin tema madalat kurisevat naeru, kirjakesi, mis ta klassi ringlema lasi, ja tema õelat huumorit.

Mäletan, kuidas ma umbes kuueaastasena Clare’i magamistoa põrandal magasin, esimene kord kodust eemal, ja tema pehmet nurruvat hingamist kuulasin. Ma olin halba und näinud ja voodisse pissinud ning Clare – Clare kallistas mind, andis mulle oma kaisukaru kaenlasse ja hiilis pesukuivatuskappi puhaste linade järele, peites teised pesukorvi.

Kuulsin trepimademelt ta ema madala unise häälega küsimas, mis lahti, ja Clare’i nobedat vastust: „Emme, ma ajasin piima ümber. Lee voodi on täitsa märg.”

Korraks olin taas kahekümne aasta tagune hirmunud väike tüdruk. Ma tundsin ta magamistoa lõhna – meie sumbunud öist hingeõhku, vannipärlite magusust aknalaual klaaspurgis ja puhaste linade värsket aroomi.

„Ära kellelegi ütle,” sosistasin puhtaid linu voodisse toppides ja peitsin oma niisked pidžaamapüksid kohvrisse. Clare raputas pead.

„Muidugi mitte.”

Ja ta ei rääkinudki.

Istusin ikka samas paigas, kui arvuti andis vaikse piuksuga märku uue e-kirja saabumisest. Ninalt. Mis plaan on? Flo käib pinda. Kas kokkulepe jääb jõusse? Nx Tõusin ja sammusin ukseni, tundes sõrmedes surinat rumaluse pärast, millega pidin kohe hakkama saama. Siis marssisin tagasi ja enne, kui jõudsin meelt muuta,trükkisin vastuseks: Ok. Kokku lepitud. Xx

Nina vastus saabus tunni aja pärast. Ohoo! Ära valesti aru saa, aga pean möönma, et olen üllatunud. Positiivselt. Kokku lepitud. Ära mõtlegi alt ära hüpata. Pea meeles, ma olen arst ja tean vähemalt kolme viisi, kuidas sind jälgi jätmata tappa. Nx

Hingasin sügavalt sisse, otsisin Flo esimese kirja üles ja hakkasin trükkima.

Tere Florence (Flo)

Tulen hea meelega. Palun ütle Clare’ile aitäh, et ta mind meeles pidas. Ootan teiega kohtumist Northumberlandis ja Clare’iga lobisemist.

Parimate soovidega Nora (aga Clare tunneb mind Lee’na).

PS. Palun kasuta seda e-aadressi, teist ma nii tihti ei vaata.

Pärast seda hakkas e-kirju riburada pidi tulema. Terve rida kogu listile saadetud äraütlemisi, kõik tõid vabanduseks lühikese etteteatamisaja. Sõidan sel nädalavahetusel ära … Nii kahju, mul on tööpäev … Mälestusteenistus perekonnas … (Nina: järgmised on selle matused, kes veel „Vasta kõigile” klahvi kasutab.) Ma olen kahjuks Cornwallis snorgeldamas! (Nina: snorgeldamas? Novembris? Kas ta tõesti paremat vabandust välja mõelda ei osanud? Häh, oleks ma teadnud, et latt nii madalal on, oleksin öelnud, et jäin Tšiilis kaevandusse lõksu või midagi.)

Veel tööd ja varasemaid kokkuleppeid. Ja vahelduseks ka mõned saabujad.

Viimaks oli nimekiri koos: Clare, Flo, Melanie, Tom (Nina vastus mulle: ???), Nina ja mina.

Ainult kuus inimest. Mitte eriti palju kellegi nii populaarse kohta nagu Clare. Vähemalt nii populaarse, kui ta koolis oli. Aga etteteatamise aeg oli lühike.

Kas ta sellepärast mind kutsuski? Et rohkem inimesi kokku saada, lihtsalt augutäiteks? Aga ei, see pole Clare’i moodi, vähemalt mitte selle Clare’i, keda mina tundsin. See Clare, keda mina tundsin, oleks kutsunud ainult neid, keda soovis, ja reklaaminud üritust kui eriti eksklusiivset, kuhu vaid käputäis inimesi on kutsutud.

Lükkasin meenutused kõrvale ja matsin rutiiniteki alla. Aga nad kippusid kangekaelselt üles kerkima – jooksmise ajal, keset ööd – just siis, kui neid kõige vähem ootasin.

Miks, Clare? Miks nüüd?