Читать книгу Pimedas pimedas metsas - Ruth Ware - Страница 7

VAATASIME Ninaga teineteisele otsa. Mu süda peksis nagu uksekoputi kaja, kuid püüdsin säilitada rahulikku ilmet.

Kümme aastat. Oli ta muutunud? Kas mina olin muutunud?

Neelatasin.

Kõrgest aatriumist kostis Flo sammude kaja ja siis metallikrigin vastu metalli, kui tüdruk avas raske ukse, millele järgnes häältesumin, kui uksele prõmmijad sisse astusid.

Kuulatasin hoolega. Clare’i moodi nad ei kõlanud. Tegelikult tundus mulle, et kuulsin Flo naeru taustal midagi, mis kõlas selgelt … mehelikult?

Nina keeras end voodil ringi ja toetus ühele küünarnukile. „Niinii … tundub, et saabus Y-kromosoomiga Tom.“

„Nina …“

„Mis on? Miks sa mind niimoodi vahid? Kas lähme alla ja tutvume kukega kanakarjas?“

„Nina! Ei!“

„Mis ei?“ Nina heitis jalad põrandale ja tõusis püsti.

„Ära pane meid piinlikku olukorda. Teda.“

„Kui meie oleme kanad, on tema kahtlemata kukk. Kasutan terminit puhtalt zooloogilises tähenduses.“

„Nina!“

Aga läinud ta oligi, lippas sukis mööda klaasist treppi alla ja ma kuulsin ta häält trepikäigus kajamas.

„Tere, me ei ole ilmselt kohtunud …“

Me ei ole ilmselt kohtunud. Noh, Clare see siis küll ei olnud. Hingasin sügavalt sisse ja järgnesin Ninale koridori.

Esmalt nägin nende väikest salgakest ülevalt. Välisukse juures seisis kuklasse sõlme seotud siledate läikivmustade juustega tüdruk – ilmselt Melanie. Ta naeratas ja noogutas Flo jutu peale, kuid tal oli mobiil käes ja ta tippis hajameelselt ekraanil isegi siis, kui Flo rääkis. Teisel pool seisis tüüp, Burberry kohver käes. Tal olid siledad kastanpruunid juuksed ning laitmatud rõivad: ilmselt pesumajas pestud valge särk – sest ükski normaalne inimene ei suuda varrukatele niisuguseid viike sisse triikida – ja hallid villased püksid, mis lausa kisendasid Paul Smith. Trepil minu samme kuuldes vaatas ta üles ja naeratas.

„Tere, mina olen Tom.“

„Tere, mina olen Nora.“ Sundisin end viimasest paarist astmest alla minema ja sirutasin käe. Tomi näos oli midagi uskumatult tuttavat, püüdsin käteldes selgusele jõuda, mis nimelt, kuid ei suutnud. Selle asemel pöördusin tumedapäise tüdruku poole. „Ja sina oled siis … Melanie?“

„Hmm, tere, jah.“ Tüdruk vaatas üles ja naeratas segaduses. „Vabandust, ma just … ma jätsin oma kuuekuuse beebi esimest korda elukaaslasega koju. Ma tahtsin tõesti koju helistada ja kontrollida. Kas siin pole üldse levi?“

„Eriti mitte,“ ütles Flo vabandavalt. Ta punastas, ma polnud päris kindel, oli see närvidest või erutusest. „Vabandust. Vahel on võimalik aia tagumises otsas või rõdudel mingi signaal kinni püüda, oleneb, mis operaator sul on. Aga elutoas on lauatelefon. Ma näitan sulle.“

Flo juhatas teed ja mina pöördusin taas Tomi poole. Mul oli endiselt kummaline tunne, et olen teda kusagil näinud.

„Nii, kust sina Clare’i tunned,“ küsisin kohmetult.

„Ah, tead, teatrisuhted. Kõik tunnevad kõiki! Alguses tegelikult oma abikaasa kaudu – ta on lavastaja!“

Tomi selja taga tegi Nina mulle teatraalselt silma. Kortsutasin tigedalt kulmu, kuid Tomi hämmastust nähes manasin taas näole normaalse ilme.

„Palun vabandust, lase edasi,“ ütles Nina tõsiselt.

„Igal juhul kohtasin ma Clare’i Royal Theatre Company korraldatud heategevusüritusel. Bruce lavastas seal midagi ja me lihtsalt sattusime lobisema.“

„Oled näitleja?“ uuris Nina.

„Ei, näitekirjanik.“

Alati on kummaline teise kirjanikuga kohtuda. Tsunfti solidaarsus, mingi ühtekuuluvus. Huvitav, kas torumeestel on teisi torumehi kohates samasugune tunne ja kas raamatupidajad vahetavad kohtudes salaja teadvaid noogutusi. Võib-olla ka seepärast, et me kohtume suhteliselt harva; kirjanikud veedavad suurema osa oma tööelust üksi.

„Nora on kirjanik,“ teatas Nina. Ta vaatas meile mõlemale otsa pilguga, nagu oleks äsja kaks kärbeskaallast poksiringi lastud, et nad omavahel asjad selgeks teeksid.

„Oi, kas tõesti?“ Tom heitis mulle pilgu, nagu näeks mind esimest korda. „Mida sa kirjutad?“

Uhh. Seda küsimust ma vihkan. Ma pole ikka õppinud oma kirjutamisest vabalt rääkima – pole kunagi saanud üle tundest, et inimesed sobravad mu isiklikes mõtetes.

„Noh … ilukirjandust,“ vastasin ebamääraselt. Tegelikult kriminaalromaane, aga kui seda öelda, tahavad inimesed hakata süžeesid ja mõrvamotiive soovitama.

„Tõesti? Mis nime all?“

Viisakas variant küsimaks: „Olen ma sinust kuulnud?“ Enamik inimesi seda nii peenelt ei sõnasta.

„L.N. Shaw,“ vastasin. „N ei tähenda midagi. Mul pole keskmist nime. Panin selle lihtsalt sellepärast, et L. Shaw kõlab imelikult, L.N. on paremini hääldatav, mõistad? Sina kirjutad siis näidendeid?“

„Jah. Olen alati romaanikirjanikke kadestanud – kuidas teil on kõik kontrolli all. Pole vaja tegeleda näitlejatega, kes su parimaid ridu mõrvavad.“ Tom naeratas ebaloomulikult valgete hammastega. Huvitav, kas tal on portselankroonid?

„Aga teistega koos töötamine võib ka meeldiv olla?“ söandasin küsida. „Mõtlen vastutuse jagamist. Näidend on ju suur asi, kas pole?“

„Jah, ilmselt küll. Kuulsust tuleb küll jagada, aga vähemalt kui asi hapuks läheb, kannatavad kõik.“

Pidin just veel midagi ütlema, kuid elutoast kostis klõpsatus, märkimaks, et Melanie oli toru hargile pannud. Tom pöördus ja miski tema profiilis või ilmes reetis, kus teda varem näinud olin.

See pilt. Clare’i Facebooki profiilipilt. See oli tema. Niisiis polnud isik pildil sugugi ta uus partner.

Töötlesin veel seda infot, kui Melanie naeratades elutoast väljus. „Pahh, sain Billi kätte. Kodus on kõik korras. Vabandust, olin veidi liimist lahti – ma pole veel kunagi ööseks ära läinud, see on oluline samm. Mitte et ma arvaks, et Bill toime ei tule või midagi, loomulikult tuleb … ja üldse, peaksin kanaematsemise lõpetama. Sina olid Nora, eks?“

„Minge elutuppa,“ hüüdis Flo köögist. „Ma teen teed.“

Liikusime sõnakuulelikult edasi ja jälgisime Tomi ja Melanie esmamuljet hiiglaslikust, pika klaasseinaga ruumist.

„Metsavaade on päris võimas,“ lausus Tom viimaks.

„Jah.“ Põrnitsesin aknast välja, metsa. Pimenes ja varjud tekitasid kuidagi sellise tunde, nagu oleksid puud astunud ühiselt sammu majale lähemale ja kummarduksid ettepoole, et taevast ära varjata. „Tekitab kuidagi alasti tunde, kas pole? Võib-olla sellepärast, et kardinaid ei ole?“

„Natuke nii, nagu oleks seelik selja tagant alukatesse kinni jäänud!“ sõnas Melanie ootamatult ja naeris.

„Mulle meeldib,“ ütles Tom. „Tundub nagu lava.“

„Ja meie oleme pealtvaatajad?“ küsis Melanie. „Etendus on veidi igav ja näitlejad kuidagi puised.“

Ta osutas puudele, juhuks kui me sõnamängule pihta ei saanud. „Mõistate, puud, puit …“

„Saime aru,“ nähvas Nina hapult. „Aga Tim ei mõelnud vist seda, või mis?“

„Tom,“ ütles Tom. Ta hääl kõlas veidi ärritunult. „Aga ei, ma mõtlesin vastupidi. Meie oleme näitlejad.“ Ta pöördus näoga klaasseina poole. „Pealtvaatajad … nemad on seal väljas.“

Miskipärast tekitasid ta sõnad judinaid. Võib-olla nende puutüvede pärast, mis tundusid tumenevas pimeduses kui vaikivad vaatlejad. Või hoopis õhus hõljuv jahedus, mille Tom ja Melanie olid väljast kaasa toonud. Igal juhul oli Londonis olnud sügisene ilm, kuid siin, oluliselt põhjapool tundus, nagu oleks talv üleöö kätte jõudnud. Asi polnud ainult ümbritsevates mändides, mis oma tiheda okastikuga päikese ära varjasid, ega karges jahedas õhus, mis kuulutas külmade saabumist. Õhtu lähenes ja maja tundus üha enam klaaspuurina, mis nagu latern pimeduses ümbritsevasse hämarikku umbropsu valgust heidab. Kujutasin tuhandeid tiirlevaid ja võbelevaid ööliblikaid, keda see kuma vastupandamatult meelitab vaid selleks, et nad hukkuksid vastu külma ja ebasõbralikku klaasi.

„Mul on külm,“ ütlesin, et teemat vahetada.

„Mul ka.“ Nina hõõrus käsivarsi. „Saame ehk selle kamina tööle? Kas see käib gaasiga?“

Melanie põlvitas kamina ette. „Puudega.“ Ta mässas veidi aega lingiga ja kaminauks vajus lahti. „Mul on kodus samasugune. Flo!“ hüüdis ta köögi poole. „Kas kaminasse võib tule teha?“

„Jep!“ vastas Flo. „Süütepakid on simsil, poti sees. Tulen hetke pärast, kui te hakkama ei saa.“

Tom läks simsi juurde ja hakkas ükshaaval väikestesse pottidesse piiluma, kuid siis peatus ta pilk samal vaatepildil, mis mindki enne oli hämmastanud.

„Kristus!“ Seesama puupulkadele kinnitatud kaheraudne, täpselt silmade kõrgusel. „Kas nad Tšehhovist kuulnud ei ole?“

„Tšehhov?“ küsis hääl koridorist ja Flo libistas end, külg ees, uksest sisse, hoides puusal kandikut. „See venelane? Ära muretse, see on paukpadrunitega laetud. Mu tädi hirmutab sellega jäneseid. Nad söövad lillesibulaid ja kraabivad aia üles. Ta laseb neid rõduakendest.“

„Natuke nagu … Texases, või mis?“ mainis Tom ja ruttas Flole appi. „Noh, mitte et ma sellist maaromantikat ei naudiks, aga kui püss sulle otse näkku jõllitab, siis ma ei tea, tekitab kuidagi ärevust, vähemalt neis, kes püüavad morbiidseid mõtteid endast võimalikult eemal hoida.“

„Ma tean küll, mida sa silmas pead,“ kinnitas Flo. „Ilmselt peaks tal mingi relvakapp või midagi olema. Aga see on mu vanaisa kaheraudne, nii et mingil määral perekonnareliikvia. Ja köögiviljapõld on kohe nende uste kõrval – noh vähemalt suvel –, seega on praktilisem seda siin käepärast hoida.“

Melanie oli tule kaminas põlema saanud, Flo hakkas teed valama ja küpsiseid pakkuma ning vestlus liikus muudele teemadele: autorendi hinnad, korteriüürid ja kas valada piim enne tassi. Mina vaikisin ja mõtisklesin.

„Teed?“

Esimesel hetkel ma ei liigutanud ega vastanud. Siis koputas Flo mulle õlale, nii et ma võpatasin.

„Teed, Lee?“

„Nora,“ ütlesin, sunnitud naeratust näole manades. „Vabandust … ega sul kohvi ei ole. Oleksin pidanud varem ütlema, aga ma pole eriline teesõber.“

Flo vajus näost ära. „Palun vabandust, oleksin pidanud küsima … Ei, kohvi ei ole. Ilmselt on nüüd ka hilja veel millegi järele minna – lähimasse külla on autoga 40 minutit ja pood on ilmselt kinni. Mul on tõesti kahju, toitu varudes mõtlesin Clare’ile ja tema armastab teed – ma ei mõelnud üldse …“

„Pole hullu,“ katkestasin teda naeratades. „Ausõna.“ Võtsin Flo ulatatud tassi ja rüüpasin lonksukese. Tee oli tulikuum ja maitsest täiesti vastikult nagu tee – kuum piim pruuni kastmega.

„Ta peaks varsti jõudma.“ Flo vaatas kella. „Kas vaatame plaanid üle, et kõik teaksid, mis toimuma hakkab?“

Kõik noogutasid ja Flo võttis välja nimekirja. Pigem tajusin kui kuulsin Nina tülpinud ohet.

„Niisiis, Clare peaks jõudma kuueks, ma mõtlesin, et teeme siis kõigepealt väikese napsi – külmkapis on šampanjat ja ostsin Mojitode ja Margaritade tegemiseks vajalikku – ja ma mõtlesin, et ei hakka mingi pika laua taga õhtusöögiga jamama …“ – Nina vajus näost ära – „… mul on pitsat ja snäkke, paneme kõik siia kohvilauale ja näkitseme niisama. Ja sel ajal, mõtlesin ma, võiks teha mõned tutvumismängud. Clare’i te kõik loomulikult tunnete, aga ma ei usu, et me kõik omavahel tuttavad oleme … või kuidas? Tegelikult peaks äkki kiirelt, enne kui Clare jõuab, esimese tutvumisvooru ära tegema?“

Vaatasime kõik üksteisele otsa, mõeldes, kellel jätkub jultumust alustada. Esmakordselt püüdsin sobitada Tomi, Melanied ja Flod selle Clare’iga, keda mina tundsin, ja see polnudki nii lihtne.

Tomiga oli asi selge – mehe kallid rõivad ja teatritaust seletasid, mis neis ühist oli. Clare’ile olid alati meeldinud hea välimusega inimesed, nii mehed kui ka naised, ja ta tundis oma sõprade atraktiivsuse üle lihtsat ja suuremeelset uhkust. Tema imetluses polnud midagi salalikku – Clare oli piisavalt kaunis, et teiste ilu teda ei ohustaks – ning talle meeldis aidata inimestel oma parimaid omadusi rõhutada, isegi vähemlubavatel kandidaatidel, näiteks minul. Mäletan, kuidas Clare mind enne olulist pidu poest poodi tassis, lõpmatut hulka kleite mu rinnatu ja kondise figuuri taustal huuli prunditades hindas, kuni leidis kleidi, mis sobis mulle nagu valatult. Tal oli riietele silma. Tema oli mul ka soovitanud juuksed lühikeseks lõigata. Siis ma teda ei kuulanud, kuid nüüd, kümme aastat hiljem, kandsin lühikest pead ja teadsin, et tal oli õigus.