Читать книгу Pimedas pimedas metsas - Ruth Ware - Страница 6

NOVEMBER SAABUS hirmuäratavalt kiiresti. Tegin kõik, mis võimalik, et kogu lugu unustada ja tööle pühenduda, aga peonädalavahetuse lähenedes muutus see üha keerulisemaks. Jooksin pikki maid, püüdes end magama heitmise ajaks võimalikult ära väsitada, kuid niipea kui pea patja puudutas, algasid sosinad. Kümme aastat. Pärast kõike juhtunut. Oli see suur viga?

Kui Ninat poleks olnud, oleksin alt ära hüpanud, aga juhtus nii, et 14ndal kuupäeval olin kohal: astusin, kott käes, Newcastle’is rongist maha külma ja trööstitusse hommikusse, minu kõrval Nina, kes suitsetas ise rullitud sigaretti ja kaebles Inglismaa üle, samal ajal kui mina perroonikioskist kohvi ostsin. See oli tal juba kolmas tüdrukute õhtu sel aastal (mahv suitsu), eelmisele kulus tal peaaegu viissada naela (mahv) ja see siin võib kokku ligi tonni maksma minna, kui pulmad kaasa arvata (suits välja). Ausõna, ta kirjutaks neile parem tonnise tšeki ja jätaks oma puhkuse alles. Ja palun, küsis ta, samal ajal koni peene kontsaga maasse vajutades, tuletage talle veel kord meelde, miks Jessi kaasa ei võinud võtta.

„Sest see on tüdrukute õhtu,” ütlesin mina. Haarasin kohvitopsi kätte ja järgnesin Ninale parklasse. „Asja mõte ongi selles, et partnerid jäetakse koju. Muidu võiks ju fucking peigmehe ka kohale tuua ja korras?”

Tavaliselt ma eriti ei vannu, ainult koos Ninaga. Miskipärast ta mõjub mulle niimoodi, nagu peituks minus ropendaja, kes ainult väljalaskmist ootab.

„Sel ei ole endiselt lube?” küsis Nina, kui oma kotid renditud Fordi pakiruumi viskasime.

„See on üks paljudest põhioskustest elus, mida ma kunagi selgeks pole saanud. Sorri.”

„Ära minu ees vabanda.” Nina seadis oma pikad jalad juhiistmele, lõi ukse kinni ja pistis võtme süütelukku. „Ma vihkan, kui mind sõidutatakse. Auto juhtimine on nagu karaoke – ise tundud fantastiline, aga teised piinlikud või muret tekitavad.”

„Noh … tead, see on nagu… Londonis elades on auto pigem luksus kui vajadus. Kas sa ei arva?”

„Vanemate juurde minekuks kasutan Zipcari.”

„Hmmmm.” Vaatasin aknast välja, Nina vabastas siduri ja hüppasime natuke mööda parkimisplatsi nagu jänesed, enne kui ta asja selgeks sai. „Austraaliasse oleks Volvoga päris pikk maa.”

„Oh jumal, ma unustasin ära, et su ema emigreerus. Koos … mis ta nimi oligi? Su kasuisa?”

„Philip,” ütlesin. Miks ma iga kord ta nime öeldes tunnen end nagu trotslik teismeline? See on täiesti normaalne nimi.

Nina heitis mulle terava pilgu ja nookas siis peaga GPSi poole.

„Palun pane see paika ja sisesta postiindeks, mis Flo andis. See on ainuke võimalus Newcastle’i kesklinnast eluga välja saada.”

Westerhope, Throckley, Stanegate, Haltwhistle, Wark … möödalendavad kohaviidad tundusid luulena ja maantee rullus raudhalli lindina piki lambaid täis nõmmesid ja madalaid künkaid. Taevas meie pea kohal oli pilves ja hiiglaslik, kuid väikesed kivimajad, millest vahetevahel möödusime, kükitasid maapinna lohkudes üksteise otsas, nagu kardaksid silma paista. Mul polnud vaja teed juhatada ja autos lugemine ajab iiveldama, seega sulgesin silmad, lülitasin Nina ja raadiost kostvad helid välja ning jäin täiesti üksi peas keerlevate küsimustega.

Miks mina, Clare? Miks nüüd?

Kas lihtsalt seetõttu, et ta pidi abielluma ja tahtis vana sõprust üles soojendada? Aga kui nii, miks ta mind siis pulma ei kutsunud? Nina ju kutsus, seega polnud tegemist ainult perekondliku tseremoonia või muu sellisega.

Minu vaimusilmas raputas Clare pead, manitsedes mind kannatlikult ootama. Clare armastas saladusi. Ta lemmikajaviide oli kellegi kohta midagi välja uurida ja siis sellele vihjata. Mitte kuulujutte levitada – lihtsalt varjatud viited vestluses, viited, mida mõistsite vaid sina ja tema. Viited, mis andsid sulle teada.

Hexhamis tegime söögipeatuse ja Ninale suitsupausi ning rühkisime mööda külavaheteid edasi Kielder Foresti poole, kus taevas oli piiritu. Teede kitsenedes tundus, et puud tulevad üha lähemale ja lähemale, tungides edasi mööda lühikeseks pügatud muruga turbasegust pinnast, kuni seisidki tunnimeestena tee servas, millest neid lahutas vaid madal mördita laotud kiviaed.

Metsa vahele jõudes kaotasime GPS-signaali ja seade lülitus välja.

„Oota,“ sobrasin käekotis, „ma trükkisin need juhised välja, mis Flo saatis.“

„Tahad medalit saada või?“ noris Nina, kuid ma kuulsin ta hääles kergendust. „Mis iPhone’il viga on?“

„See näiteks,“ tõstsin üles mobla, mis lõputult signaali otsis, kuid ei suutnud siiski Google Mapsi alla laadida. „Signaal tuleb ja läheb.“ Uurisin väljatrükki. Klaasmaja, seisis otsingupäises, Stanebridge Road. „Hästi, kõigepealt parempööre. Käänak ja siis paremale, iga hetk …“ – teeots vihises mööda ja ütlesin, enda arvates leebelt: „See oli siin. Sõitsime mööda.“

„Oled ikka suurepärane kaardilugeja küll!“

„Mida?“

„Pööramisest, tead, tuleks enne märku anda, kui me selleni jõuame!“ Nina jäljendas GPSi metalse kõlaga häält. „Viiekümne meetri pärast pöörake vasakule. Kolmekümne meetri pärast pöörake vasakule. Kui võimalik, sooritage tagasipööre, te sõitsite oma teeotsast mööda.“

„Noh tee siis tagasipööre, kui võimalik, proua. Sa sõitsid oma teeotsast mööda.“

„Meeskond väljaspool ohtu.“ Nina vajutas pidurile ja tegi järgmisel teekäänakul tigedalt kiire ja lohaka tagasipöörde. Pigistasin silmad kinni.

„Mida sa karaoke kohta ütlesidki?“

„Ah, siin on tupik, kedagi ei tulnud.“

„Välja arvatud need ülejäänud pool tosinat tüdrukute õhtule kutsutut.“

Tegin ettevaatlikult silmad lahti ja leidsin, et oleme ümber pööranud ja auto kogub vastupidises suunas sõites kiirust. „Hüva, siin see on. Kaardil tundub nagu jalgrada, aga Flo on selle igal juhul ära märkinud.“

„See ongi jalgrada.“

Nina pööras rooli ja auto pöördus jõnksatades metsateele, liikudes kolistades ja logistades mööda roopalist mudast teed.

„Tehniliselt nimetatakse seda vist asfaltkatteta teeks,“ ütlesin hinge kinni hoides, kui Nina juhtis auto ümber hiiglasliku muda täis kraavi, mis nägi välja kui jõehobuste joogikoht, ja pööras ümber järgmise teekäänaku. „Kas see on nende sissesõidutee? See peab vähemalt pool miili pikk olema.“

Olime väljatrüki viimasel lehel, mis oli nii suur, et nägi välja peaaegu nagu aerofoto, ja ma ei silmanud sellel ühtegi teist maja.

„Kui see on nende tee,“ nähvas Nina turtsakalt, kui auto läbi järgmise roopa jõnksatas, „võiksid nad seda ka korras hoida. Kui ma peaks rendiauto raami ära lõhkuma, kaeban küll kellegi kohtusse. Ükskõik kelle, aga olgu ma neetud, kui ise selle eest maksma hakkaksin.“

Järgmise käänaku tagant välja pöörates olimegi korraga kohal. Nina juhtis auto kitsast väravast sisse, parkis ja lülitas mootori välja ning me mõlemad ronisime välja ja jõllitasime enda ees kõrguvat maja.

Ma ei tea, mida ma ootasin, aga igal juhul mitte seda. Ilmselt rookatusega, aampalkide ja madalate lagedega majakest. Tegelikult seisis meie ees metsalagendikul hämmastav segu klaasist ja metallist, mis nägi välja, nagu oleks mõni lihtsate klotsidega mängimisest tüdinenud laps selle hooletult minema visanud. Maja oli nii uskumatult kohatu, et me Ninaga lihtsalt seisime, suud ammuli.

Kui uks avanes, nägin vilksatamas blonde juukseid ja hetkeks tabas mind täielik paanika. See oli viga. Ma poleks tohtinud tulla, aga nüüd oli juba hilja tagasi pöörduda.

Uksel seisis Clare.

Ainult – ta oli … teistsugune.

Möödas on kümme aastat, püüdsin endale meenutada. Inimesed muutuvad, nad võtavad juurde. Kahekümne kuue aastaselt pole me enam need, kes kuueteistkümneselt – mina peaks seda eriti hästi teadma.

Aga Clare – tundus, nagu oleks temas midagi purunenud ja tema sisemine tuli kustunud.

Siis hakkas tüdruk rääkima ja illusioon purunes. Hääl ei sarnanenud Clare’iga mitte vähimalgi määral. See oli sügav ja väga-väga snooblik, aga Clare’i hääl oli olnud kõrge ja tütarlapselik.

„Tere!!!“ ütles ta, lisades mingil moel oma tooniga tervitusele kolm hüüumärki, ning ma teadsin, kes ta on, veel enne kui ta edasi kõneles. „Mina olen Flo.“

See on nagu siis, kui näed mõne kuulsuse õde või venda ja tundub, nagu näeksid kuulsust ennast, ainult kõverpeeglist. Aga sellisest, mis moonutab nii peenelt, et pole võimalik selgitada, mis täpselt valesti on, aga midagi on valesti. Midagi olemuslikku on kadunud, justnagu vale noot keset laulu.

Uksel seisev tüdruk oli just selline.

„Jumal küll!“ õhkas ta. „Milline rõõm teid näha! Sina oled …“ Ta vaatas meile kordamööda otsa ja valis lihtsama variandi. Nina on meeter kaheksakümmend viis pikk ja brasiillane. Või noh, ta isa on brasiillane. Ta sündis Readingis ja ema on tal Dalstonist. Ninal on kotkanina ja Eva Longoria juuksed.

„Nina, jah?“

„Jep,“ sirutas Nina käe. „Ja sina oled Flo, nagu ma aru saan?“

„Mul on au.“

Nina heitis mulle pilgu, mis kutsus muigama. Ma poleks iial arvanud, et leidub inimesi, kes ütlevadki „Mul on au“ või kui, siis sunnitakse neid selleks koolis või teevad nad seda mõnitavalt ülikoolis. Võib-olla on Flo karmim tädi.

Flo raputas entusiastlikult Nina kätt ja pöördus siis säravalt naeratades minu poole. „Sellisel juhul oled sina … Lee, jah?“

„Nora,“ ütlesin mõtlikult.

„Nora?“ kibrutas ta segaduses kulmu.

„Minu nimi on Leonora,“ selgitasin, „koolis olin Lee, aga nüüd eelistan Norat. Ma nimetasin seda ka oma meilis.“

Lee nime olin alati vihanud. See oli poisi nimi, nimi, millest sai teha mõnitavaid riime: Lee Lee needs a wee. Lee Lee smells of pee. Ja siis veel mu perekonnanimi – Shaw: We saw Lee Shaw on the seashore.

Lee oli surnud ja maha maetud. Vähemalt seda ma lootsin.

„Õigus jah! Mul on Leonora-nimeline sugulane. Teda me kutsume Leoks.“

Püüdsin võpatust varjata. Mitte Leo. Mitte iial Leo. Ainult üks inimene nimetas mind nii.

Vaikus venis pikale, kuniks Flo selle kergelt rabeda naeruga katkestas. „Haha! Tõsi. Oi, küll meil saab lõbus olema! Clare pole veel kohal, kuid pruutneitsina tundus mulle, et minu kohus on esimesena kohale jõuda!“

„Mis õudused sul siis meie jaoks varuks on?“ küsis Nina kohvrit üle ukseläve vinnates. „Sulgboad? Šokolaadipeenised? Hoiatan, et olen nende suhtes allergiline – saan anafülaktilise šoki. Ära sunni mind oma allergiarohtu välja võtma.“

Flo naeris närviliselt. Ta vaatas minu poole ja siis uuesti Ninale otsa, püüdes välja peilida, kas too teeb nalja. Ninast on raske aru saada, kui teda ei tunne, aga mina taipasin, et ta sondeerib pinda, kui kaugele võib konksu visata.

„Kena, mmm … maja,“ kohmasin, püüdes Ninat tõrjuda, kuigi tegelikult polnud kena küll see, mida mõtlesin. Kuigi kahelt poolt puudega ümbritsetud, oli koht ikkagi piinavalt nähtaval, paljastades oma klaasfassaadi kogu orule.

„Kas pole?“ säras Flo, taas kergendust ja kindlat pinda jalge all tundes. „See on tegelikult mu tädi teine kodu, aga talvel ta siin eriti ei käi – liiga eraldatud. Elutuba on siin …“ Flo juhatas meid piki majakõrgust kajavat koridori pikka madalasse ruumi, mille üks sein oli kogu ulatuses klaasist ja avanes metsa poole. Selles oli mingi kummaline alastus, nagu oleksime näitlejad, kes mängivad meid metsast jälgivate pealtvaatajate silme ees. Võbisedes keerasin end seljaga klaasi poole ja vaatasin toas ringi. Pikkadest pehmetest sohvadest hoolimata tundus ruum veidralt tühi – ja hetke pärast mõistsin, miks. Asi polnud segaduse puudumises ega minimalistlikus sisekujunduses, vaid asjaolus, et kogu hoones polnud ainsatki raamatut. See ei tundunud isegi nagu suvila – kõigis suvekodudes, kus ma käinud olin, oli vähemalt üks riiul täis Dan Browne ja Agatha Christiesid. See siin tundus pigem nagu näidiskodu.

„Lauatelefon on siin,“ osutas Flo vanamoodsale kettaga telefonile, mis näis selles modernistlikus keskkonnas kummaliselt kohatu. „Mobiililevi on väga katkendlik, seega kasutage seda.“

Aga ma ei silmitsenud telefoni. Tumeda kaasaegse kamina kohal rippus midagi veel kohatumat – seina sisse puuritud puittappidel kõlkus poleeritud kaheraudne, nagu külakõrtsist toodud. Oli see päris?

Mõistes, et Flo rääkis edasi, püüdsin pilku püssilt lahti rebida. „… ja üleval on magamistoad,“ lõpetas ta. „On teil kohvritega abi vaja?“

„Ei, kõik on korras,“ ütlesin samal ajal, kui Nina venitas: „Noh, kui sa juba pakud …“

Flo paistis üllatuvat, kuid haaras mänglevalt Nina hiiglasliku ratastega kohvri ja hakkas seda jääklaasist astmetega trepist üles vinnama.

„Nagu ma ütlesin,“ hingeldas ta, kui trepi keskpostist möödusime, „magamistube on neli. Mõtlesin, et meie Clare’iga oleme ühes ja teie teises, Tom saab loomulikult eraldi toa, norm?“

„Norm,“ kinnitas Nina tõsise näoga.

Olin väga hõivatud uudisega, et pean tuba jagama. Olin eeldanud, et saan omaette toa, kuhu kõrvale tõmbuda.

„Siis jääb veel Mels – Melanie, teate küll – ka ilma paariliseta. Kuna tal on kuuekuune beebi, arvasin, et tema on tüdrukutest kõige rohkem omaette toa ära teeninud!“

„Mida? Ega ta titte ometi kaasa ei võta?“ Nina tundus selgelt häiritud.

Flo naeris kaagutades ja tõstis siis käe suu ette, summutamaks piinlikku häälitsust. „Ei! Lihtsalt ma arvasin, et tema vajab korralikku ööund rohkem kui keegi teine.“

„Ah, hea küll.“ Nina piilus ühte magamistuppa. „Milline siis meie oma on?“

„Tagumised kaks on kõige suuremad. Te võite Leega parempoolse võtta, kui soovite. Seal on eraldi voodid. Teises on kaheinimese baldahhiinvoodi, aga mul pole Clare’iga ühte heitmise vastu midagi.“

Flo peatus hingeldades trepimademel ja osutas heledast puidust uksele paremal. „Olge lahked.“

Toas oli kaks korralikku valget voodit ja madal tualettlaud, täiesti isikupäratud nagu hotellitoas, ja voodite vastas õõvastav kohustuslik klaassein, kust avanes vaade põhjapoolsele männimetsale. Siin oli seda veelgi raskem mõista. Maja taga kerkis künkanõlv, seega polnud imetleda mingit vaadet nagu maja ees. Pigem mõjus klaustrofoobselt – tumeroheline sein, mis hakkas päikeseloojangul juba sünkjaid varje heitma. Mõlemas nurgas rippusid rasked kreemikad kardinad ning pidin tõsiselt endaga võitlema, et neid mitte hiiglaslikule klaasseinale ette vedada.

Minu selja taga lasi Flo Nina kohvri mütsuga põrandale kukkuda. Pöörasin ümber ja ta naeratas laialt, paistes äkitselt peaaegu sama kaunis kui Clare.

„Küsimusi on?“

„On,“ kinnitas Nina. „Kas ma sees suitsetada võin?“

Flo nägu vajus pikaks. „Mu tädi vist ei luba sees suitsetada. Aga sul on rõdu.“ Ta maadles veidi aega klaasseinas paikneva tiibuksega ja paiskas selle siis lahti. „Siin võid suitsetada, kui soovid.“

„Super,“ kiitis Nina. „Aitäh.“

Flo maadles uuesti uksega ja sai selle siis kinni. Nägu pingutusest roosa, ajas ta end sirgu ja pühkis käed seelikusse puhtaks. „Tore! Jätan teid lahti pakkima. All näeme, jah?“

„Jah,“ kinnitas Nina pilkliku õhinaga ja selle varjamiseks ütlesin mina mõttetult valjult „Tänan!“, kuid see jättis minust ainult imelikult agressiivse mulje.

„Nojah, hea küll!“ pomises Flo ebakindlalt, taganes toast välja ja oligi läinud.

„Nina …“ ütlesin hoiatavalt, kui sõbranna üle toa marssis, et metsa imetleda.

„Mida?“ küsis ta üle õla ja lisas: „Tom on kahtlemata meessoost, otsustades kui kindlalt on Flo otsustanud tema märatsevad Y-kromosoomid meie õrnast naiselikkusest eemal hoida.“

Ma lihtsalt pidin turtsatama. Ninaga lihtsalt on nii. Ta saab andeks palju asju, mida teistele iialgi ei andestataks.

„Ilmselt on ta homo või mis sa arvad? Mis ta muidu tüdrukute õhtult otsiks?“

„Noh, vastupidiselt sinu arvamusele ei muuda teises liigas mängimine veel su sugu, minu arvates. Aga oota …“ Nina piilus oma kaelusest sisse. „Ei, kõik on korras. DD tissid on siin ja igati vormis.“

„Ma ei mõelnud seda, tead väga hästi.“ Lajatasin oma kohvri voodile, kuid siis meenusid pesemisvahendid ja luku avasin veidi delikaatsemalt. Jooksutossud olid kõige peal ja seadsin need korralikult ukse kõrvale nagu väikeseks märgiks varuväljapääsust. „Tüdrukute õhtud on osaliselt ju mehekeha ülistamiseks. See seob naisi ja homomehi.“

„Jumal, ja sa ütled seda alles nüüd. Täiuslik vabandus, miks sa sellega varem lagedale ei tulnud? Kas sa võiksid mu järgmisele tüdrukute õhtu kutsele vastata, kõigile kutsututele korraga: „Vabandage, aga Nina ei saa tulla, kuna ta ei ülista mehekeha.““

„Ole normaalne, ma ütlesin osaliselt.“

„Hea küll, hea küll.“ Nina pöördus taas akna poole, vaadates välja metsa, kus puutüved rohelise hämu taustal tumedate triipudena välja joonistusid. Nina hääles kõlas traagiline noot, kui ta lausus: „Ma olen harjunud, et mind heteronormatiivsest seltskonnast välja arvatakse.“

„Ah, mine perse,“ kähvasin pahuralt, kuid minu poole pöördudes Nina naeris.

„Miks me siin üldsegi oleme?“ küsis ta ühele voodile viskudes ja kingi jalast heites. „Ma ei tea, kuidas sina, aga mina pole Clare’i umbes kümme aastat näinud.“

Mina ei öelnud midagi. Ma ei teadnud, mida öelda.

Miks ma tulin? Miks Clare mind kutsus?

„Nina,“ alustasin. Mul oli klomp kurgus ja tundsin, et süda hakkas peksma. „Nina, kes …?“

Kuid enne kui jõudsin lõpetada, kaikus kajavast koridorist tuppa uksele prõmmimise heli.

Keegi oli ukse taga.

Korraga polnud ma sugugi kindel, kas olin valmis oma küsimustele vastuseid saama.