Читать книгу Naine kajutist nr 10 - Ruth Ware - Страница 7

Esimene märk, et midagi on korrast ära, oli ärgata pimedas toas, kass padjal sõtkumas. Ilmselt unustasin eile õhtul köögiukse kinni panna. Karistus purjuspäi kojutuleku eest.

„Mine ära,“ oigasin. Delilah mjäugus ja müksis mind peaga. Püüdsin nägu patja peita, aga kass nühkis end järelejätmatult vastu mu kõrva, nii et viimaks keerasin end selili ja lükkasin ta halastamatult voodist välja.

Kass prantsatas vaikse nördinud „mjäu“ saatel põrandale ja mina tõmbasin teki üle pea. Aga isegi läbi teki kuulsin teda niimoodi ust kraapimas, et see raamis lõgisema hakkas.

Uks oli kinni.

Tõusin istuli, süda äkitselt tagumas, ja Delilah hüppas rõõmuhüüatusega uuesti voodile. Surusin ta rinnale, püüdsin teda vagusi hoida ja kuulatasin.

Võisin vabalt olla köögiukse lahti jätnud või isegi tagantkätt kinni lükanud, ilma et see korralikult sulguks, aga mu magamistoa uks avanes väljapoole – mingi planeeringuveidrus. Kass poleks mingil juhul saanud seda enda järel kinni panna. Keegi pidi olema ukse kinni pannud.

Istusin tardunult Delilah’ sooja hingeldavat keha enda vastu surudes ja püüdsin mõelda.

Ei midagi.

Ja siis taipasin kergendusega – ilmselt oli kass voodi all peidus ja ma ise panin koju tulles ukse kinni ning jätsin ta endaga koos magamistuppa. Ma ei mäleta magamistoa ukse sulgemist, aga võisin selle sisenedes hajameelselt kinni virutada. Ausalt öeldes varjutas kõike, mis metroojaamast edasi tuli, kerge udu. Pea oli juba koduteel valutama hakanud ja nüüd, kui paanika tasapidi vaibus, tundsin, et valu hakkab kuklast taas üles kerkima. Ma pean tõesti nädala sees joomise lõpetama. Kahekümnendates polnud hullu, aga enam ma pohmelli niisama lihtsalt üle ei ela.

Delilah hakkas süles rahutult siplema, kaevas küüned mu käsivarde ning ma lasin tal minna, sirutasin käe hommikumantli järele ja tõmbasin selle vööga kinni. Siis võtsin kassi sülle, valmis teda kööki viima.

Kui magamistoa ukse avasin, seisis seal üks mees.

Pole mingit mõtet küsida, kuidas ta välja nägi, sest uskuge mind, olen püüdnud seda politseis umbes kakskümmend viis korda meelde tuletada. „Kas randmetel polnud naharibagi näha?“ küsiti korduvalt. Ei, ei ja veel kord ei. Tal oli kapuuts peas, nina ja suu rätiga kaetud ja kõik ülejäänu jäi varju. Välja arvatud käed.

Tal olid kummikindad käes. See ajas mulle pöörase hirmu nahka. Need kindad rääkisid selget keelt, et mees teab, mida teeb. Nad ütlesid, et mees oli hästi valmistunud. Ütlesid ka, et ta võis tahta enamat kui vaid mu raha.

Seisime terve pika sekundi teineteist silmitsedes, tema särav pilk otse minu omas kinni.

Mu peas tormlesid tuhanded mõtted: kus, kurat, mu telefon on? Miks ma eile nii palju jõin? Oleks ma kaine olnud, oleksin tema sisenemist märganud. Oh issake, oleks Judah ometi siin.

Aga ikkagi, need kindad! Jumala pärast – need kindad. Väga elukutselised. Nii kliinilised.

Ma ei rääkinud. Ma ei liigutanud. Lihtsalt seisin, räbaldunud hommikumantli hõlmad poollahti, ja värisesin. Delilah vingerdas mu jõuetust haardest välja ja põgenes piki koridori köögi poole.

Palun, mõtlesin ma. Palun ära tee mulle haiget.

Jumal küll, kus mu telefon on?

Siis nägin, et mehel on midagi käes. Minu käekott – mu uus Burberry käekott, kuigi see asjaolu oli hetkel kõige väiksema tähtsusega. Koti puhul oli hetkel oluline vaid see, et mu telefon oli seal sees.

Mehe silmad tõmbusid pilukile, nagu naerataks ta näokatte taga, ja ma tundsin, kuidas kogu veri mu ajust ja sõrmedest välja valgub ja südamesse koguneb; olin valmis võitlema või põgenema, ükskõik kumb vajalikuks osutub.

Ta astus sammu lähemale.

„Ei ...“ ütlesin mina. Tahtsin, et see kõlaks nagu käsk, aga välja tuli vaiksel, katkeval ja haletsusväärsest hirmust väriseval häälel esitatud palve. „Ee ...“

Ma ei jõudnud isegi lõpetada. Mu põske riivates lõi ta magamistoa ukse mu nina ees kinni.

Seisin tükk aega tardunult, käsi põse vastas, šokist ja valust keeletu. Sõrmed olid jääkülmad, aga näol oli midagi sooja ja märga; mul kulus hetk aega, mõistmaks, et see on veri, ukse liist oli mu põske kriimustanud.

Tahtsin tagasi voodisse tormata, pea padja alla peita ja järelejätmatult nutta. Aga väike kuri hääleke mu peas ütles: ta on ikka veel siin. Mis siis, kui ta tagasi tuleb? Mis siis, kui ta sinu järele tuleb?

Esikust kostis müra, nagu oleks midagi maha kukkunud; tundsin hirmusööstu, mis pidanuks mulle jõudu andma, kuid hoopis halvas mu. Ära tule tagasi. Ära tule tagasi. Märkasin, et hoian hinge kinni, ja sundisin end pikalt ja katkendlikult välja hingama ning siis väga aeglaselt kätt ukse poole sirutama.

Koridorist kostis veel üks mürakas – purunev klaas –, haarasin rutakalt ukselingist ning kindlustasin end, surusin paljad varbad vastu vanu pragunenud põrandalaudu ja olin valmis ust niikaua, kui suudan, kinni hoidma. Kükitasin maas, rind vastu põlvi surutud, püüdsin nuukseid hommikumantliga summutada, kuulasin meest korterit laastamas ning lootsin, et Delilah on kurja eest ära aeda jooksnud.

Lõpuks pärast väga pikka ootamist kuulsin välisust avanemas ja sulgumas. Istusin edasi, poetasin põlvedele pisaraid ega uskunud, et ta on päriselt läinud. Et ta ei tule tagasi mulle viga tegema. Käed olid juba tuimad ja valulikult kanged, aga ma ei söandanud ikka ukselingist lahti lasta.

Nägin jälle neid tugevaid käsi heledates kummikinnastes.

Ma ei tea, mis edasi oleks saanud. Võib-olla oleksin kogu öö niimoodi liikumatult kössitanud. Aga kuulsin Delilah’t väljas näugumas ja teiselt poolt ust kraapimas.

„Delilah,“ laususin kähiseval häälel. Hääl värises nii tugevalt, et ei kõlanud peaaegu üldse minu moodi. „Oh, Delilah...“

Kuulsin läbi ukse kassi tuttavat sügavat mootorsae mürina sarnast nurrumist, mis mu tardumusest üles raputas.

Lasin krampunud sõrmed ukselingi küljest lahti, painutasin neid valusasti, ajasin end värisevatele jalgadele, üritasin kindlamalt seista ja pöörasin linki.

Link pöördus. Tegelikult liigagi kergelt, ilma mingi takistuseta, lukukeelt sentimeetritki liigutamata. Ta oli teiselt poolt spindli välja võtnud.

Persse.

Persse. Persse. Persse.

Olin lõksus.