Читать книгу Naine kajutist nr 10 - Ruth Ware - Страница 8

Magamistoast väljasaamiseks kulus kaks tundi. Lauatelefoni mul ei olnud, seega ei saanud ka abi kutsuda, ja aknal olid turvatrellid ees. Lukukeelega mässates lõhkusin oma kõige parema küüneviili, aga sain viimaks ukse lahti ja söandasin kitsasse koridori astuda. Minu korteris oli vaid kolm ruumi – köök, magamistuba ja tilluke vannituba – ja põhimõtteliselt oli kogu pind magamistoast nähtav, aga pidin ikkagi igast uksest sisse piiluma ja isegi seda koridorikappi kontrollima, kus ma tolmuimejat hoian. Veendumaks, et ta on tõesti läinud.

Peas trummeldas ja käed värisesid, kui trepist üles naabri ukse taha läksin. Oodates, et naaber ukse avaks, märkasin, et piilun üle õla pimedale tänavale. Kell oli umbes neli hommikul, tema äratamiseks tuli kõvasti taguda ja see võttis aega. Kuulsin missis Johnsonit porisedes ja trampides trepist alla tulemas; kui ta viimaks ust paotas, segunesid ta ilmes mõistmatus ja hirm, aga see muutus otsekohe, kui ta mind hommikumantlis ukselävel kössitamas nägi, nägu ja käed verised.

„Püha jumal! Mis juhtus?“

„Minu juurde murti sisse.“

Rääkida oli raske. Ma ei tea, kas põhjuseks oli jahe sügisõhk või šokk, aga olin hakanud kramplikult värisema ja hambad plagisesid nii kõvasti, et hetkeks kujutasin õudusega ette, kuidas need mu pea purustavad. Peletasin mõtte minema.

„Sa oled verine!“ Naabrinaise nägu oli murelik. „Hingeõnnistuse nimel, tule ometi sisse.“

Ta juhatas mind neerumustrilise vaibaga väikesesse, pimedasse ja kõvasti üleköetud elutuppa, mis hetkel tundus pühapaigana.

„Istu, istu ometi,“ osutas ta punase plüüsiga kaetud diivanile, laskus põlvede ragisedes kükakile ning hakkas gaasitulega mässama. Gaasileek süttis plumpsatades ja ma tundsin, et temperatuur tõusis vähemalt kraadi võrra, kui proua end ägisedes jalule ajas. „Teen sulle kuuma teed.“

„Ei, kõik on korras, ausõna, missis Johnson. Kas arvate ...“

Aga proua raputas rangelt pead. „Šoki korral pole midagi paremat kui kuum magus tee.“

Nii ma siis istusin põlvede ümbert värisevate kätega kinni hoides, kuni missis Johnson oma tillukeses köögis kolistas ning kandiku ja kahe tassiga tagasi tuli. Haarasin esimese ja võtsin lonksu, võpatades, kui katkine käsi vastu kuuma tassi puutus. Tee oli nii magus, et tuimestas tõelise õnnistusena veremaitse suus peaaegu täielikult.

Missis Johnson ei joonud, vaid lihtsalt vaatas mind, laup murelikult kortsus.

„Kas ta ...“ Naabrinaise hääl värahtas. „Kas ta tegi sulle haiget?“

Teadsin, mida ta silmas pidas. Raputasin pead, aga pidin võtma veel ühe põletava lonksu, enne kui suutsin end rääkima sundida.

„Ei. Ta ei puudutanud mind. Lõi ukse mu nina ees kinni, sellest haav põsel. Ja kätt vigastasin ise, kui püüdsin toast välja pääseda. Ta pani mu luku taha.“

Ootamatult ilmus kujutluspilt minust küüneviili ja kääridega lingi kallal mässamas. Judah narris alati, et peaksin õigeid tööriistu kasutama – teate küll, mitte keerama kruvi lauanoa otsaga ega rattakummi aiakühvliga kangutama. Alles eelmisel nädalal naeris ta mu katse üle dušiotsa teibiga parandada ja veetis kogu pärastlõuna seda hoolikalt epoksliimiga remontides. Aga Judah oli Ukrainas ja ma ei tohtinud praegu tema peale mõelda. Kui seda teen, hakkan nutma, ja kui ma nüüd nutma hakkan, on oht, et ma ei lõpeta mitte kunagi.

„Oh sa vaeseke.“

Neelatasin.

„Missis Johnson, aitäh tee eest, aga tegelikult tulin küsima, kas tohin teie telefoni kasutada? Varas võttis mu telefoni kaasa ja ma ei saa politseisse helistada.“

„Muidugi, loomulikult. Joo tee ära ja siis … telefon on seal.“

Ta osutas linikuga kaetud lauakesele, kus seisis ilmselt Londoni viimane kettaga telefon, kui Islingtoni vanakraamipoodi mitte arvestada. Jõin kuulekalt tee ära ja võtsin telefonitoru. Korraks jäi sõrm number üheksale peatuma, kuid ma ohkasin. Varas oli läinud. Mida mõistlikku nad enam teha saavad? See pole enam hädaabikõne.

Valisin hoopis tavalise politsei numbri ja jäin ühendust ootama.

Istusin ja mõtlesin kindlustusest, mida mul ei olnud, ja turvalukust, mida polnud paigaldatud, ja kogu sellest jamast, milleks tänane öö oli muutunud.

Mõtlesin sellele veel tunde hiljem, kui vaatasin, kuidas lukukiirabi lukksepp mu eesukse viletsa riivi asemele korraliku taba paigaldas, ja kuulasin tema loengut kodu turvalisusest ja sellest, milline naljanumber mu tagauks oli.

„See paneel on mõttetu, kullake. Selle võib ühe löögiga puruks lüüa. Tahad, näitan?“

„Ei,“ ütlesin kiiresti. „Tänan, ei. Lasen ära parandada. Ega teie uksi ei paranda?“

„Ei, aga üks semu teeb. Annan tema numbri, enne kui ära lähen. Las mees lööb vahepealseks ajaks tahvli korraliku kaheksateistmillise vineeriga üle. Sa ei taha ju, et eilne öö korduks?“

„Ei,“ nõustusin. Pehmelt öeldes.

„Politseis töötav sõber räägib, et veerand sissemurdmistest on korduvad. Sama varas tuleb tagasi.“

„Suurepärane,“ ütlesin ebalevalt. Just seda mul oligi vaja kuulda.

„Kaheksateistmilline. Tahad, et panen su mehe jaoks kirja?“

„Ei, tänan. Ma pole abielus.“ Ja munasarjadest hoolimata suudan lihtsa kahekohalise arvu meelde jätta.

„Vaat, näed siis. Või siis nii,“ ütles ta, nagu tõestaks abikaasa puudumine midagi. „Ega see ukse raam ka mingi asi ei ole. Selle tugevdamiseks on vinkelrauda vaja. Muidu võib sul maailma parim lukk olla, aga üks hoop vastu ust ja ongi korras. Mul on autos üks, mis võiks sobida. Saad ikka aru, millest ma räägin?“

„Ma tean, mis see on,“ ütlesin tüdinult. „Metallitükk, mis ulatub üle luku, jah?“ Kahtlustasin, et ta püüab minult võimalikult palju raha välja pressida, aga hetkel oli mul jumala ükskõik.

„Tead mis,“ ütles ta peitlit tagataskusse torgates, „ma panen tasuta vinkelraua ja löön ukse vineeriga üle. Mul peaks autos just sobiv tükk olema. Pea püsti, kullake. Vähemalt siit ta sisse ei saa.“

Miskipärast polnud ta sõnad sugugi trööstivad.

Pärast lukksepa lahkumist tegin endale teed ja marssisin mööda korterit edasi-tagasi. Tundsin end nagu Delilah, kui üks isane kass kunagi läbi kassiluugi sisse tuli ja koridori pissis – oma territooriumi tagasinõudmiseks oli ta tundide kaupa mööda tube hiilinud, end mööbli vastu nühkinud ja nurkadesse pissinud.

Mina just voodisse pissima ei hakanud, aga tunne oli sama – minu ruumi oli sisse tungitud, pidin selle, mille kallal oli vägivallatsetud, tagasi nõudma. “Vägivallatsetud?” pilkas väike sarkastiline hääleke peas. “Ei noh, palun, draamakuninganna!”

Aga ma tundsin, et mu kallal on vägivallatsetud. Mu väike korter oli ruineeritud, rüvetatud ja ebakindel. Isegi politseile olukorra kirjeldamine tundus katsumusena – jah, ma nägin sissetungijat, ei, ma ei oska teda kirjeldada. Mis kotis oli? Ah, lihtsalt, noh, kogu mu elu: raha, mobla, juhiluba, ravimid, praktiliselt kõik, mida mul vaja läheb, alustades ripsmetušist ja lõpetades sõidukaardiga.

Politseiametniku reibas ebaisikuline hääl kajas endiselt mu kõrvus.

„Mis marki telefon?“

„Ei midagi väärtuslikku,“ vastasin tüdinult. „Lihtsalt vana iPhone. Ma ei mäleta, mis mudel, aga võin järele vaadata.“

„Aitäh! Kõigest, mida suudate meelde tuletada – mudelist ja seerianumbrist –, võib abi olla. Ja nimetasite ravimeid – millised, kui küsida tohib?“

Asusin otsekohe kaitsepositsioonile. „Kuidas mu haiguslugu sellega seotud on?“

„Ei olegi.“ Operaator oli kannatlik – suisa ärritavalt. „Teatud tabletid saab tänaval maha müüa.“

Sain aru küll, et mind tol hetkel tabanud viha oli põhjendamatu – ta tegi lihtsalt oma tööd. Aga kuriteo oli toime pannud sissemurdja. Miks mulle siis tundus, et mind kuulatakse üle?

Olin teega minemas elutuppa, kui uksele koputati – see kajas vastu ja kõlas vaikses korteris nii valjult, et komistasin ja tardusin uksepakul, pooleldi seistes, pooleldi kükitades.

Mind tabas kohutavalt õõvastav kujutluspilt kapuutsiga varjatud näost ja kummikinnastatud kätest.

Alles järgmise koputuse juures vaatasin maha ja mõistsin, et teetass lamab purunenult koridoripõrandal ja mu varbad ligunevad kiirelt jahtuvas vedelikus.

Kõlas veel üks prõmakas.

„Kohe tulen!“ hüüdsin, äkitselt raevus ja nutma hakkamas. „Ma tulen! Lõpetage see neetud prõmmimine!“

„Andke andeks, preili,“ vabandas politseinik, kui viimaks ukse avasin. „Ma polnud kindel, kas te kuulsite,“ ja siis – teeloiku ja purunenud tassikilde nähes: „Ossa, mis siin lahti on? Veel üks sissemurdmine? Hahahaa!“

Kui politseinik viimaks oma aruande valmis sai, oli juba pärastlõuna, ja kui ta ära läks, avasin sülearvuti. See oli olnud magamistoas ja seega ainuke tehnikavidin, mida varas kaasa ei võtnud. Lisaks tööasjadele, millest ma enamasti koopiaid ei teinud, olid seal kõik salasõnad, muuhulgas – ja ma judisesin pelgalt selle mõtte juures – kaust abivalmi pealkirjaga „Pangaasjad“. PIN-koode seal küll polnud, aga praktiliselt kõik muu oli kirjas.

Postkasti uputavas e-kirjade tulvas märkasin üht pealkirjaga „kavatsed täna välja ka ilmuda:)?“ ja mõistsin võpatades, et olin täiesti unustanud Velocitysse helistada.

Mõtlesin alguses e-kirja saata, kuid õngitsesin siis teepurgist välja kahekümnenaelase, mis oli seal erakorraliseks taksorahaks, ja läksin metroojaama räpasesse telefonipoodi. Pidin veidi kauplema, aga lõpuks müüs sealne tüüp mulle 15 naela eest odava telefoni ja ettemaksuga SIM-kaardi, läksin üle tee kohvikusse ja helistasin Jennile, toimetaja asetäitjale, kelle töölaud on minu oma vastas.

Rääkisin, mis juhtus, tegin asja naljakamaks ja farsilikumaks, kui see tegelikult oli. Peatusin pikalt sellel, kuidas ma küüneviiliga lukku avasin, ja jätsin puudutamata kummikindad, üldise jõuetu õuduse ja mind kummitavad kohutavalt eredad mälestuspildid.

„Kurat!“ Jenni hääl toru teises otsas oli õudusest tulvil. „Oled kombes?“

„Jah, enam-vähem. Aga ma täna tööle ei tule, pean korteri korda tegema.“ Kuigi tegelikult polnud asi nii hull. Varas oli olnud kiiduväärselt korralik. Noh, päti kohta.

„Issand, Lo, vaeseke. Kuule, kas tahad, et ma leiaksin kellegi, kes sinu eest seda virmaliste asja teeks?“

Hetke jooksul polnud mul aimugi, millest ta räägib – aga siis tuli meelde. Aurora Borealis, Norra fjordides seilav superluks kruiisilaev – ja õnnekombel, ma ise ka täpselt ei tea, kuidas, olin saanud pressipassi selle esimesele reisile.

See oli eriline soodustus. Kuigi töötasin reisiajakirjas, sisaldas mu töö peamiselt pressiteadete lõikamist ja kleepimist ning piltide otsimist artiklitele, mida mu boss Rowan luksuslikest sihtkohtadest lähetas. Tegelikult pidigi Rowan minema, aga paraku oli ta pärast nõustumist avastanud, et rasedus polegi nii lihtne – vaid pidev oksendamine –, ja kruiis kukkus mulle sülle nagu hiiglaslik kingitus, täis kohustusi ja võimalusi. See reis oli suur usaldusavaldus; toimetuses on minust palju vanemaid olijaid, kellele oleks võidud vastu tulla, ja teadsin täpselt, et kui õigetele nuppudele vajutan, saan sellega ka kõvasti plusspunkte, kui päevakorda tuleb Rowani vanemapuhkuse asendaja küsimus ja võib-olla – kuid ainult võib-olla – ka edutamine, mida ta juba viimased paar aastat on lubanud.

Reis algab sel nädalavahetusel, tegelikult pühapäeval. Ma sõidan kahe päeva pärast ära.

„Ei,“ ütlesin ma ja kindlus hääles oli mulle endalegi üllatuseks. „Ei, ma ei kavatsegi loobuda. Minuga on kõik korras.“

„Oled kindel? Kas sul pass ikka on?“

„Pass oli magamistoas, varas ei leidnud seda.“ Jumalale tänu.

„Oled ikka päris kindel?“ küsis Jenn uuesti ja ta hääl kostis murelikult. „See on suur asi – mitte ainult sinu, vaid kogu ajakirja jaoks. Kui sa pole vormis, siis Rowan ei tahaks, et sa ...“

„Ma olen,“ lõikasin ta jutu vahele. Seda võimalust ei lase ma mingil juhul käest libiseda. Võib-olla on see viimane omataoline. „Ausõna. Ma tõepoolest tahan seda teha, Jenn.“

„Hea küll ...“ lausus ta peaagu tõrksalt. „Noh, sel juhul täiskäik edasi, ah? Sulle saadeti täna hommikul pressipakk, saadan selle ja rongipiletid kulleriga ära. Mul on Rowani märkmed ka kuskil. Kõige tähtsam on vist laeva kohta tohutu kiidulaul kirjutada, ta loodab neilt reklaamitellimust saada, aga reisijate hulgas võib ka huvitavaid inimesi olla, nii et kui mõne persooniloo ka teed, on veel parem.“

„Muidugi.“ Haarasin kohvikuletilt pastaka ja hakkasin salvrätikule märkmeid tegema. „Ja tuleta mulle meelde, mis kell rong väljub?“

„Lähed King’s Crossist poole üheteistkümnesele rongile – aga ma panen kogu info pressipakki.“

„Väga hea. Ja aitäh, Jenn.“

„Pole tänu väärt,“ vastas Jenn. Ta hääl kõlas veidi igatsevalt ja ma mõtlesin, kas ta mitte polnud kavatsenud end minu asemele pakkuda. „Kõike head, Lo. Ja head aega.“

Väljas oli veel valge, kui aeglaselt kodu poole kõmpisin. Mu jalad valutasid ja põsk tuikas, tahtsin koju jõuda ja tükiks ajaks vanni sukelduda.

Mu keldrikorrusekorteri uks jäi varju nagu alati ja taas kord mõtlesin, et pean endale turvalambi hankima, kas või selleks, et käekotist võtmed üles leida. Aga isegi poolpimedas nägin purunenud puitu luku ümber, kust varas sisse oli murdnud. Imelik, et ma teda ei kuulnud. Noh, mis sa ikka tahad, olid ju purjus, meenutas väike õel hääleke peas.

Aga uus lukk nägi rahustavalt toekas välja, kui see kinni kolksatas. Sisenenud, keerasin ukse uuesti lukku, lükkasin kingad jalast ja kõndisin väsinult mööda koridori vannituppa, surusin haigutuse maha, keerasin kraanid lahti ja istusin tualetipotile pükse jalast võtma. Järgmisena hakkasin pluusi lahti nööpima ... kuid peatusin siis.

Tavaliselt jätan vannitoa ukse lahti – elame siin Delilah’ga kahekesi ja et korter on maapinnast allpool, kipuvad seinad niiskeks minema. Pealegi ei meeldi mulle suletud ruumid ja kui aknakatted ka ees on, tundub vannituba eriti tilluke. Aga kuigi eesuks oli lukus ja uus vinkelraud paigas, kontrollisin ikkagi akent ning panin vannitoa ukse kinni ja lukku, enne kui lahtiriietumise lõpetasin.

Olin väsinud – jumal, kui väsinud ma olin. Kujutasin ette, et jään vanni magama, vajun vee alla ning Judah leiab nädala pärast mu pundunud alasti keha ... raputasin end. Ei tohi nii dramaatiline olla. Vann on vaevalt meeter kakskümmend pikk. Juba juuste loputamiseks tuleb end kõvasti väänata, mis siis veel uppumisest rääkida.

Kuum vannivesi pani haava põsel kipitama, sulgesin silmad ja püüdsin ette kujutada, et olen kuskil hoopis mujal, kaugel sellest väikesest jahedast ja klaustrofoobsest ruumist, kaugel eemal allakäinud ja lokkava kuritegevusega Londonist. Kõnnin jahedal põhjamaisel rannal, kõrvus kohisemas ... ee ... Läänemeri? Reisiajakirjaniku kohta olen geograafias väga nõrk.

Kuid soovimatud kujutluspildid ei jätnud mind rahule. Lukksepa ütlus „veerand sissemurdmistest on korduvad.“ Mina omaenda magamistoas värisemas, jalad kõvasti vastu põrandat surutud. Tugevad käed heledates kummikinnastes, tumedad karvad läbi paistmas ...

Persse. Persse.

Tegin silmad lahti, aga seekord polnud tegelikkusest abi. Nägin hoopis niiskeid vannitoaseinu endale peale vajumas, mind enda alla matmas ...

Läheb jälle käest ära, nähvas sisemine hääl. Tunned ju ise ka?

Ole vait. Ole vait, ole vait, ole vait. Pigistasin silmad kinni ja hakkasin otsustavalt numbreid lugema, püüdes pilte peast minema pühkida. Üks. Kaks. Kolm. Hinga sisse. Neli. Viis. Kuus. Hinga välja. Üks. Kaks. Kolm. Hinga sisse. Neli. Viis. Kuus. Hinga välja.

Viimaks kujutluspildid kadusid, kuid vanniskäik oli rikutud ja mind valdas soov pisikesest umbsest ruumist pääseda. Tõusin püsti, pakkisin end ühte käterätikusse ja sidusin teise pähe ning läksin magamistuppa, kus sülearvuti endiselt voodil vedeles.

Tegin kaane lahti, avasin Google’i ja trükkisin: „Kui suur % murdvargaid läheb samasse kohta tagasi?“

Avanes terve lehekülg linke, klikkisin suvaliselt ühel ja sirvisin hajameelselt, kuni jõudsin lõiguni, kus seisis: “Kui murdvargad tagasi tulevad ... Üleriigiline uuring kinnitab, et aasta lõikes on umbes 25-50% murdvargustest korduvintsidendid ja 25–35% ohvritest korduvohvrid. Ühendkuningriigi politseiameti kogutud arvuliste näitajate põhjal võib väita, et 28–51% korduvaid sissemurdmisi toimuvad kuu, 11–25% nädala jooksul.”

Lahe. Tundub, et mu sõbralikult kurja kraaksuv kaupmees lukksepp oli olukorda veel alahinnanud, mitte mind hirmutanud – seega kalkulatsioon, et kuni 50% intsidentidest kordusid, kuid korduvohvreid oli vaid 35%, pani mu pea valutama. Samas ei soovinud ma ühel ega teisel viisil nende numbrite hulka sattuda.

Olin endale lubanud, et ma täna õhtul ei joo, seepärast tegin kummeliteed, kui olin eesust, tagaust, aknaid ja uuesti – või ka kolmandat korda – eesust kontrollinud ja odava telefoni voodi kõrvale laadima pannud.

Viisin teetassi koos sülearvuti, reisi infokausta ja paki šokolaadiküpsistega magamistuppa. Kell oli alles kaheksa ja ma polnud õhtust söönud, aga olin äkitselt nii väsinud – liiga väsinud, et kokata, isegi liiga väsinud, et toitu tellida. Avasin Põhjamaade reisi infopaketi, mässisin end teki sisse ja jäin und ootama.

Aga und ei tulnud. Sõin terve paki küpsiseid ära ja lugesin lehekülg lehekülje järel fakte ja arve Aurora kohta. Ainult kümme luksuskajutit ... maksimaalselt kakskümmend reisijat ... spetsiaalselt valitud personal maailma tipphotellidest ja restoranidest ... Isegi laeva tehnilistest näitajatest, süvisest ja tonnaažist ei piisanud, et mind unne suigutada. Olin üleval, kurnatud, aga kuidagi ärev.

Sissepakituna lebades püüdsin mitte murdvargale mõelda. Mõtlesin väga otsustavalt tööle, kõikidele praktilistele asjadele, mis enne pühapäeva korda tuleb ajada. Uued pangakaardid ära tuua. Pakkida ja reisiks üht-teist välja uurida. Kas ma Jude’i enne lahkumist näen? Ta helistab mu vanale numbrile.

Panin infokausta kõrvale ja avasin e-postkasti.

„Tere, kallis,“ kirjutasin ja peatusin küünenahka näkitsedes. Mida öelda? Pole mingit mõtet talle sissemurdmisest rääkida. Veel mitte. Hakkab veel põdema, et kohal polnud, kui teda vajasin. Kirjutasin hoopis: “Kaotasin telefoni ära. Pikk lugu, seletan, kui tagasi oled. Kui tahad ühendust võtta, saada e-kiri, mitte sõnum. Mis kell sa umbes pühapäeval jõuad? Ma pean varakult Hulli poole startima, selle Põhjamaade värgi pärast. Loodan, et kohtume, enne kui ära sõidan – või siis järgmisel nädalavahetusel? Lo x.”

Vajutasin saatmisnupule ja lootsin, et Jude ei hakka mõtlema, miks ma kell kolmveerand üks öösel üleval olen ja e-kirju saadan, ning lülitasin arvuti välja, võtsin raamatu ja püüdsin end magama lugeda.

Ei tulnud midagi välja.

Kell 3.35 koperdasin kööki, võtsin džinnipudeli ja tegin endale nii kange džinn-tooniku, kui alla suutsin neelata. Kummutasin napsi kurku nagu arstirohu, judisedes kibeda maitse pärast, ja valasin teise ka ning jõin ära, seekord aeglasemalt. Seisin hetke ja tunnetasin, kuidas alkohol soontes suriseb, lihaseid lõõgastab ja pingul närve rahustab.

Valasin järelejäänud džinni klaasi, viisin magamistuppa ning lebasin voodis, jäik ja ärev, pilk kella sihverplaadil, ja ootasin, et alkohol mõjuma hakkaks.

Üks. Kaks. Kolm. Hinga sisse. Neli ... Viis ... Vi ...

Ma ei mäleta, et oleksin magama jäänud, aga ilmselt siiski jäin. Ühel hetkel jõllitasin ähmaste valutavate silmadega kella numbrilauda, oodates, et 4.44 ette hüppaks, ja järgmisel hetkel vaatasin silmi pilgutades Delilah’ karvasesse näkku, kes oma vurrulist nina minu oma vastu nühkis, püüdes teada anda, et on aeg hommikust süüa. Oigasin. Pea valutas hullemini kui eile – kuigi polnud kindel, kas põhjuseks oli haav põsel või uus pohmell. Viimane klaas džinn-toonikut seisis poolikuna öökapil. Nuusutasin ja pidin peaaegu oksendama. Vähemalt kaks kolmandikku džinni. Mis mul küll arus oli?

Kell näitas 6.04 – tähendab, olin maganud vähem kui poolteist tundi; aga nüüd olin ärkvel – polnud mõtet sellega võidelda. Tõusin hoopis üles, tõmbasin kardinad eest ja piilusin halli koidikut, kust päikese peened sõrmed mu keldriaknasse tungisid. Ilm tundus külm ja kõle, lükkasin jalad sussidesse ning läksin värisedes koridori termostaadi juurde, et automaatne taimer päevasele kütterežiimile lülitada.

*

Oli laupäev, nii et tööle polnud vaja minna, aga igasugused asjaajamised, näiteks telefoninumbri tagasisaamine ja pangakaartide uuendamine, võtsid peaaegu terve päeva ja õhtuks olin väsimusest ümber kukkumas.

Tundsin end sama halvasti kui läbi Los Angelese Taimaalt tagasi lennates – silmad lõputust unevaegusest punased ja ise täiesti segaduses. Kuskil Atlandi ookeani kohal mõistsin, et olen magamajäämise momendi ületanud ja võin sama hästi ka proovimisest loobuda. Koju jõudes vajusin voodisse nagu kott, sukeldusin, pea ees, unustusse, magasin kakskümmend kaks tundi jutti ning ärkasin uimase ja kangena selle peale, et Judah, pühapäevalehed kaasas, ukse taga prõmmis.

Aga nüüd polnud oma voodi enam turvapaik.

Ma pean end enne reisile minekut kokku võtma. See on ainulaadne ja kordumatu võimalus ennast tõestada pärast kümmet aastat igavat, lõikamisest ja kleepimisest koosnevat ajakirjanikutööd. Minu võimalus näidata, et suudan läbi lüüa – et suudan suhelda ja suhteid luua nagu Rowan ja Velocity nime kõrgemasse seltskonda viia. Ja lord Bullmer, Aurora Borealise omanik, on vägagi kõrge seltskond. Pelgalt üks protsent tema reklaamieelarvest hoiaks Velocity mitu kuud vee peal, rääkimata kõigist tuntud nimedest turismi- ja fotomaailmas, kes kahtlemata on esimesele reisile kutsutud ja kelle nimed meie ajakirja kaanel väga kenad välja näeksid.

Ma ei kavatsenud õhtusöögilauas Bullmerile midagi pähe määrima hakata – nii labane ja kommertslik ma ka ei ole. Aga kui saaksin ta numbri oma kontaktide nimekirja lisada ja kindel olla, et ta mu kõned ka vastu võtab ... noh, see oleks juba suur samm minu edutamise poole.

Pärast õhtusööki, mis kujutas endast mehaanilist külmutatud pitsa näost sisseajamist, kuni olin kurguni täis, võtsin infopaki taas kätte, aga sõnad ja pildid ujusid silme ees ja omadussõnad jooksid kokku. “Peen … hiilgav ... luksuslik ... käsitöö ... käsitööline ...”

Haigutades lasin paberilehel kukkuda, vaatasin kella, mis oli üheksa saanud. Jumal tänatud, võin magama minna. Uksi ja lukke kontrollides ja üle kontrollides mõtlesin, et vähemalt üks hea asi selle kurnatuse juures siiski on – eelmise öö sündmused ilmselgelt ei kordu. Olin nii väsinud, et isegi kui sissemurdja tuleks, ei ärkaks ma selle peale üles.

Kell 10.47 mõistsin, et eksisin.

Kell 11.23 hakkasin nutma, vaikselt ja tobedalt.

Mis siis nüüd on? Kas ma ei saa enam kunagi magada?

Ma pidin magama. Pidin. Ma pidin ... loendasin sõrmedel, suutmata peast arvutada. Misasja, vähem kui neli tundi und viimase kolme päeva jooksul?

Ma maitsesin und. Ma tundsin teda just täpselt oma käeulatusest väljas. Ma pidin magama. Pidin. Lähen hulluks, kui ma magama ei jää.

Pisarad valgusid jälle silma – ma ei saanud isegi aru, miks. Ärrituspisarad? Raev – iseenda või varga peale? Või lihtsalt väsimus?

Teadsin ainult seda, et ma ei saa magada – uni tilbendas nagu täitmata lubadus vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel. Tundus, nagu jookseksin miraaži poole, mis pidevalt kaugenes ja libises seda kaugemale, mida meeleheitlikumalt ma jooksin. Või see oli nagu kala vees, mis tuli kinni püüda ja kinni hoida, aga mis muudkui sõrmede vahelt minema libises.

Issand jumal, ma tahan nii väga magada ...

Delilah pöördus ehmunult minu poole. Kas tõesti ütlesin seda valju häälega? Ma isegi ei tea enam. Püha jumal, asi läheb käest ära.

Vilksatav nägu – helkivad vesised silmad pimeduses.

Tõusin istukile, süda peksis nii kõvasti, et tundsin seda isegi kuklas.

Ma pidin siit minema saama.

Ajasin end jalule, koperdasin ja toppisin, väsimusest transis, kingad jalga ning ajasin mantli pidžaama peale. Võtsin käekoti. Kui ma magada ei saa, siis parem kõnnin. Kusagile. Ükskõik kuhu.

Kui uni minu juurde ei tule, võin teda sama hästi ise otsima minna.