Читать книгу Naine kajutist nr 10 - Ruth Ware - Страница 9

Kesköised tänavad polnud tühjad, aga ka mitte needsamad, mida iga päev tööle minnes mõõtsin.

Väävelkollaste tänavalampide valguslaikude vahekohad olid hallid ja varjulised ning külm tuul puhus vastu mu jalgu paberiprahti, lehti ja rentslis vedelevat rämpsu. Pidanuksin kartma – kolmekümne kahe aastane naine, ilmselgelt pidžaamas, varajastel hommikutundidel tänavail lonkimas. Aga tundsin end siin kindlamalt kui oma korteris. Siin võis keegi vähemalt kuulda, kui karjun.

Mul polnud mingit plaani ega marsruuti, välja arvatud soov tänavatel lonkida, kuni väsimusest ümber kukun. Kuskil Highbury ja Islingtoni vahel mõistsin, et vihma sajab – ilmselt hakkas juba mõne aja eest, sest olin läbimärg. Seisin läbivettinud kingades ja mu kurnatud, väsimusest purjus aju püüdis mingit plaani välja töötada ning jalad hakkasid peaaegu iseenesest uuesti astuma – aga mitte kodu poole, vaid lõunasse, Angeli kanti.

Ma ei saanud arugi, kuhu lähen, enne kui kohal olin. Kuni tema maja varikatuse all seisin ja silmitsesin uimaselt kellanuppu, kus seisis ta enda väikese korraliku käekirjaga kirjutatud nimi LEWIS.

Teda polnud siin. Ta oli Ukrainas ega pidanud enne homset tagasi jõudma. Aga mul olid tema võtmed taskus ja tagasi koju ma minna ei jõudnud. Võid ju takso võtta, noomis väike salalik hääl mu peas. Asi pole mitte selles, et sa kõndida ei jõua. Argpüks.

Roostevabast metallist kellapaneeli vihmapiisku täis pritsides raputasin pead ja sobrasin võtmekimbus, kuni leidsin välisukse võtme. Lipsasin sisse, ühiskoridori rõhuvasse soojusesse.

Teisele korrusele jõudes sisenesin ettevaatlikult korterisse.

Korter oli täiesti pime. Kõik uksed olid kinni ja esikus aknaid ei olnud.

„Judah?“ hüüdsin. Olin kindel, et teda ei ole, aga polnud võimatu, et ta oli lubanud mõnel sõbral siin ööbida ja ma ei tahtnud kellelegi kesest ööd infarkti põhjustada. Teadsin liigagi hästi, mis tunne see on. „Jude, mina olen, Lo.“

Aga keegi ei vastanud. Korteris valitses vaikus – täielik ja kõikehaarav vaikus. Tegin vasakpoolse kööksöögitoa ukse lahti ja hiilisin kikivarvul sisse. Tuld ma ei süüdanud. Koorisin märjad riided – mantli, pidžaama ja kõik muu – seljast ja viskasin kraanikaussi.

Siis läksin ihualasti magamistuppa, kus kuuvalguse viirus lebas Judah’ lai kaheinimesevoodi, hallid linad kortsus, nagu oleks ta just hetk tagasi üles tõusnud. Roomasin neljakäpukil voodi keskele, tunnetasin linade sisseelatud soojust ja nuusutasin tema lõhna, tema higi ja habemeajamisvett ja lihtsalt – teda.

Panin silmad kinni.

Üks. Kaks ...

Uni lömastas mu nagu tõusulaine.

Ärkasin mingi naise kriiskamise ja tunde peale, et keegi on minu peal, surub mind vastu voodit ja hoiab mu käsi kinni, kuigi ma võitlen.

Kellegi käsi haaras mu randmest ja ta haare oli minu omast palju jõulisem. Pimeda ja paanikast hullununa kobasin vaba käega kottpimeduses, püüdes leida midagi, ükskõik mida, mida võiks relvana kasutada, ja sõrmed haarasid öölambi jalast.

Mehe käsi oli nüüd mu suul ja lämmatas mind, ta keharaskus surus mind vastu voodit ning kogu jõudu kokku võttes tõstsin raske lambi üles ja lasin mürtsatades alla langeda.

Kõlas valukarjatus ja läbi hirmuudu kuulsin lurisevat ja katkevat häält.

„Lo, mina olen! Mina, jumala pärast, jäta järele!“

Mida?

Püha issand!

Mu käed värisesid nii kohutavalt, et kui püüdsin lülitit leida, ajasin ainult midagi maha.

Kuulsin enda kõrval Judah’ hingeldamist ja mulksuvat häält, mis mulle hirmu nahka ajas. Kus kurat see lamp nüüd oli? Siis taipasin – olin selle Judah’le näkku virutanud.

Komberdasin värisevatel jalgadel voodist välja ja leidsin ukse kõrvalt lüliti. Tuba täitis otsekohe tosina halogeenlambi halastamatult ere sära, valgustades mu ees lahti rulluva õudusfilmi iga detaili.

Nägu käte vahel hoides kükitas Judah voodil ning tema habemest ja rinnalt tilkus verd.

„Oh, mu jumal, Jude!“ Ronisin käpuli tema juurde, käed ikka värisemas, ja hakkasin voodi kõrvalt karbist salvrätte rebima. Ta surus need vastu nägu. „Jumal hoidku, mis juhtus? Kes kriiskas?“

„Sina!“ oigas Judah. Salvrätid olid juba verest läbi imbunud.

„Mida?“ Mul oli endiselt adrenaliin laes. Vaatasin toas segaselt ringi, et naist ja ründajat leida. „Mida sa öelda tahad?“

„Tulin koju,“ ütles ta vaevaliselt ja salvrätt summutas ta Brooklyni aktsendi. „Sa hakkasid poolunes kriiskama. Püüdsin sind äratada ja – näed nüüd.“

„Oh, persse.“ Katsin suu kätega. „Anna andeks.“

Kriiskamine oli nii selge – olin see tõesti mina?

Judah võttis käed ettevaatlikult suu eest ära. Veripunasel paberinutsakal lebas midagi väikest ja valget. Alles talle otsa vaadates mõistsin, et tal oli üks hammas puudu.

„Püha jumal.“

Veri endiselt aeglaselt ninast ja suust tilkumas, vaatas Judah mulle otsa.

„Milline vastuvõtt,“ oli kõik, mis ta ütles.

„Mul on nii kahju.“ Tundsin kurgus pisaraid, kuid keeldusin taksojuhi nähes nutmast, hoopis neelatasin valusasti. „Judah?“

Judah ei lausunud sõnagi, vaatas vaid aknast välja, halli Londoni koidikusse. Ülikooli haigla EMOs läks kaks tundi, kusjuures nad ei teinud muud, kui õmblesid Judah’ huule kinni ja saatsid ta erakorralise abi hambaarsti juurde, kes hamba tagasi pani ja ütles põhimõtteliselt, et tuleb pöialt hoida. Ilmselt on hammast võimalik päästa, kui sellele uus juur kasvab. Kui ei, tuleb teha sild või panna implantaat. Judah sulges väsinult silmad ja tundsin, kuidas mu sisikond kahetsusest kokku kisub.

„Mul on nii kahju,“ ütlesin uuesti, sedapuhku meeleheitlikumalt. „Ma ei oska midagi muud öelda.“

„Ei, hoopis minul on kahju,“ sõnas ta väsinult. See kõlas nagu „khahju“, nagu räägiks purjus Sean Connery, sest huulde süstitud kohalik tuimestus tegi kõnelemise raskeks.

„Sinul? Miks sinul peaks kahju olema?”

„Ma ei tea. Sest ma kõik ära rikkusin. Et ma siin sulle toeks ei olnud.“

„Varast mõtled?“

Ta noogutas. „Seda ka. Aga tegelikult üldiselt. Tahaksin üldse vähem ära olla.“

Nõjatusin lähemale ja Judah võttis mul ümbert kinni. Toetasin pea ta õlale ja kuulasin ta südame aeglast, rahulikku rütmi, minu paaniliselt trummeldava pulsiga võrreldes nii rahustavalt aeglast. Pintsaku all oli tal vereplekiline T-särk, mille materjal tundus põse vastas pehme ja kulunud. Pikalt ja katkendlikult sisse hingates tundsin tema higi lõhna ja tundsin oma pulssi tema oma rütmis aeglustuvat.

„Sa poleks midagi teha saanud,“ ütlesin ta rinnale.

Ta raputas pead. „Ikkagi pidanuksin siin olema.“

Hakkas valgeks minema, kui me taksojuhile maksime ja aeglaselt mööda treppi kaks korrust Judah’ korterisse ronisime. Kella vaadates avastasin, et see on peaaegu kuus. Kurat, mõne tunni pärast pean Hulli rongi peale minema.

Toas võttis Judah riidest lahti ja kukkusime alasti teineteise kõrvale voodisse. Ta tõmbas mind enda vastu ja hingas silmi sulgedes mu juuste lõhna sisse. Olin nii väsinud, et suutsin vaevu selgelt mõelda, kuid selle asemel et rahulikult lamada ja lasta unel enda üle võimust võtta, ronisin Judah’ peale, suudlesin ta kurgualust, kõhtu ja kubemekaarele kalduvat tumedat karvariba.

„Lo ...“ oigas ta, püüdis mind ülespoole tõmmata ja suudelda, aga ma raputasin pead.

„Ei, ära tee midagi, su suu. Lihtsalt lama.“

Judah lasi pea tagasi vajuda ja ta kael kaardus kardinate vahelt sisse piiluvas kahvatus koiduvalguses.

Ma polnud teda kaheksa päeva näinud. Ja nüüd ei kohtu me taas tervelt nädal aega. Kui me seda nüüd ei tee ...

Pärast lebasin ta embuses ja ootasin hingamise ja südamelöökide rahunemist, ning tundsin, et ta põsk minu oma vastas tõmbus naerule.

„See on juba rohkem sedamoodi,“ ütles ta.

„Mismoodi?“

„Kuidas ma kojutulekut ette kujutasin.“

Võpatasin ja ta puudutas mu nägu.

„Lo, kullake, ma tegin ju nalja.“

„Ma tean.“

Vaikisime tükk aega. Arvasin, et Judah hakkas unne vajuma ja sulgesin ka silmad ning lasin väsimusel enda üle võimust võtta, kuid siis tundsin ta rinda liigatavat ja käsivarre lihaseid pingule tõmbuvat, kui ta sügavalt sisse hingas.

„Lo, ma ei hakka uuesti küsima, aga ...“

Ta ei lõpetanud, aga polnud vajagi. Tundsin, mida ta öelda tahtis. Sedasama, mida aastavahetusel – ta tahtis meie suhtega edasi liikuda. Kokku kolida.

„Las ma mõtlen,“ laususin viimaks häälel, mis nagu polnudki minu oma, häälel, mis oli ootamatult mahe.

„Seda ütlesid sa juba mitu kuud tagasi.“

„Ma mõtlen ikka veel.“

„Noh, mina olen igal juhul otsustanud.“ Ta puudutas mu lõuga ja tõmbas mu näo õrnalt enda omale lähemale. See, mis ma nägin, pani südame põksuma. Sirutusin tema poole, aga ta haaras mu käest kinni. „Lo, ära püüa kõrvale hiilida. Sa tead väga hästi, kui kannatlik ma olen olnud, aga nüüd hakkab mulle ajapikku tunduma, et me pole päris samal lainel.“

Tundsin, et mu sisemus hakkas tavapärases paanikas võbisema – see oli midagi lootuse ja õuduse vahepealset.

„Ei ole samal lainel?“ Tundsin, et naeratan sunnitult. „Oled jälle Oprah’t vaadanud?“

Ta lasi mu käest lahti ja midagi ta näos sulgus, kui ta selja pööras. Hammustasin huulde.

„Jude ...“

„Ei,“ ütles ta. „Lihtsalt ei. Ma tahtsin sellest rääkida, aga sina ilmselgelt ei taha, niisiis vaata, ma olen väsinud. Varsti on hommik käes. Jääme magama.“

„Jude,“ ütlesin ma uuesti anuvalt, vihane iseenda peale, et ma selline mõrd olin, ja tema peale, et ta mind selleni viis.

„Ma ütlesin ei,“ pomises ta väsinult patja. Mõtlesin, et ta räägib meie vestlusest, aga siis ta jätkas: „New Yorki tööpakkumine. Ma ütlesin selle ära. Sinu pärast.“

Persse.