Читать книгу Valetamise mäng - Ruth Ware - Страница 4

Tol hommikul on Reach vaikne ja ääretu, helesinist taevast triibutavad lõheroosad pilved, madal meri vaid virvendab kerges tuules, seetõttu kõlab koera haukumine püssipauguna ning hirmutab õhku kiljuva ja tiirleva kajakaparve.

Lustlikult mööda jõekallast kihutav koer lippab mööda kraavikallast, kus turritavate rohututtidega kaetud liivaluidetest saavad pillirooga mudasonnid, mille vesi jääb mageda ja soolase vahele, ning ehmatab lendu rüüdid ja tiirud.

Kauguses seisab jaheda hommikutaeva taustal mere poole kalduval maapinnal rahulikult ainuke inimeste poolt loodud ehitis, Loodete veski, tume ja päevinäinud nagu tunnimees.

„Bob!“ heliseb naise hääl üle haukumise, kui ta hingeldades koerale järele jõuda püüab. „Bob, sa igavene krants! Lase lahti! Ma ütlesin, lase lahti! Mis sa leidsid?“

Kui naine lähemale jõuab, sikutab koer uuesti mudast väljaulatuvat eset ja püüab seda hammaste vahele saada.

„Bob, sa räpane elukas, oled üleni mudane. Lase lahti. Issand, kas tõesti jälle surnud lammas?“

Viimane kangelaslik tõmme ja koer koperdab tagurpidi tagasi, midagi lõugade vahel. Võidukalt ronib ta kaldast üles ja asetab eseme omaniku jalgade ette.

Naine seisab tummaks löödult, koer jalge ees lõõtsutamas, ja siis laskub lahele vaikus nagu lähenev tõus.