Читать книгу Valetamise mäng - Ruth Ware - Страница 8

Kõik tuleb tagasi nii teravalt ja elavalt nagu mere lõhn ja kajakate kisa Reachi kohal ja ma ei suuda uskuda, et olin selle peaaegu unustanud – unustanud Kate’i voodi kohal rippuva krüptiliste märkidega kaetud Kate’i välja mõeldud keeruka süsteemiga arvestuslehe. Nii palju uue ohvri eest. Nii palju täieliku hanekstõmbamise eest. Lisapunktid keerukate üksikasjade või selle eest, kui õnnestus kedagi sellist ninapidi vedada, kes sind peaaegu bluffimises oli süüdistanud. Ma polnud sellele aastaid mõelnud, aga mingil moel olin kogu aeg edasi mänginud.

Ohkan ja vaatan imeva Freya rahulikku nägu, tema täielikku hetkele pühendumist. Ja ma ei tea, kas suudan seda teha. Ma ei tea, kas suudan tagasi minna.

Mis juhtus, et Kate meid nii äkki ja nii pakiliselt keset ööd kutsus?

Suudan mõelda ainult ühte asja ... ega suuda seda uskuda.

Telefon piiksub viimast korda just siis, kui rong Saltenisse jõuab; tõmban aparaadi taskust, arvates, et Kate kinnitab, et tuleb vastu. Aga see pole tema. See on Thea.

Tulen.

Saltenis on perroon peaaegu tühi. Kui rongimüra kaugusse kaob, saabub taas maakoha vaikus ja kuulen Salteni suviseid hääli – ritsikate siristamist, linnulaulu, kombaini kaugel põllul. Kui ma vanasti siia saabusin, ootas meid alati Salteni kooli mereväe- ja jääsinistes toonides mikrobuss, Nüüd on parklas ainult kuum tolm ja tühjus, aga ei ühtki hingelist, isegi Kate’i mitte.

Veeretan Freya perroonilt alla, rasked kotid ühel õlal, ja mõtlen, mida teha. Kate’ile helistada? Oleksin pidanud kellaaega täpsustama. Oletasin, et ta sai mu sõnumi kätte, aga äkki oli tal telefon tühi. Lauatelefoni veskis nagunii ei ole ega ühtki muud numbrit, mida proovida.

Panen vankrile piduri peale, võtan telefoni, et sõnumeid kontrollida ja kella vaadata. Toksin parasjagu koodi sisse, kui kuulen kitsal teel mootori möirgamist, pööran ringi ning näen autot parklasse keeramas. Lootsin näha pingisarnaste istmetega hiiglaslikku kurikuulsat Land Roverit, millega Kate seitse aastat tagasi Fatima pulma tuli, Vari kõrvalistmel, pea aknast väljas ja keel ripakil. Aga ei. See on takso. Hetkeks pole ma päris kindel, kas see ikka on Kate, aga siis näen teda tagumise uksega askeldamas, mu süda jätab löögi vahele ning korraga pole ma enam riigiametnik, jurist ega ema. Olen lihtsalt tüdruk, kes mööda perrooni oma sõbranna juurde jookseb.

„Kate!“

Ta on täpselt samasugune. Samad peened kondised randmed, samad pähkelpruunid juuksed ja meekarva nahk, nina ikka ülespidi ja tedretähniline. Ta juuksed on nüüd pikemad ja kummiga kokku tõmmatud ning silmade ja suu ümber on peened jooned, aga muidu on ta ikka seesama Kate, minu Kate, ja kui me kallistame, hingan sisse temale iseloomulikku lõhna, segu sigarettidest, tärpentinist ja seebist – täpselt sellist, nagu mäletan. Vaatan teda veidi kaugemalt ja avastan, et kõigest hoolimata naeratan totakalt.

„Kate,“ korrutan tobedalt ja ta haarab mu taas kaissu ja pigistab, nii et kondid ragisevad.

Aga siis kuulen nuuksatust ja meenub, kes ma olen, milline inimene minust on saanud – ja mis kõik vahepeal juhtunud on.

„Kate,“ ütlen taas ja ta nimi kõlab mu keelel nii õigesti. „Kate, saa tuttavaks, minu tütar.“

Tõmban päikesevarju eemale, haaran sipleva tigeda puntra sülle ja sirutan Kate’i poole.

Hirmunud ilmega võtab Kate ta oma kätte ja siis kerkib ta kõhnale elavale näole naeratus.

„Sa oled ilus,“ ütleb Kate Freyale ning ta hääl on just sama pehme ja kähe, nagu mäletasin. „Just nagu su emagi. Ta on väga armas, Isa.“

„On ju?“ Vaatan, kuidas Freya segaduses üles Kate’i poole vaatab, sinised silmad teistesse sinistesse silmadesse kinnitunud. Ta sirutab pontsaka käe Kate’i juuste poole, kuid peatub siis valgusest võlutuna. „Tal on Oweni silmad,“ ütlen. Lapsena soovisin endale alati siniseid silmi.

„Tule nüüd,“ ütleb Kate viimaks Freyale, mitte mulle. Ta võtab tüdrukul käest kinni, silitab siidist pontsakat pihku ja lohukestega sõrmenukke. „Hakkame minema.“

„Mis su autoga juhtus?“ küsin takso poole jalutades. Freya on Kate’i süles ja mina lükkan kotte täis vankrit.

„Ah, läks jälle katki. Oleksin lasknud ära parandada, aga mul pole raha nagu tavaliselt.“

„Oh, Kate.“

Oh, Kate, millal sa endale ometi normaalse töö otsid, võiksin küsida. Millal veski maha müüd ja kolid kuskile, kus inimesed su tööd hinnata oskavad, nii et sa ei sõltu suvalistest turistidest, kes tahavad Saltenis puhkust veeta? Aga ma tean vastust. Mitte kunagi. Kate ei lahku Loodete veskist iial. Ega Saltenist.

„Tagasi veskisse, daamid?“ hüüab taksojuht aknast ja Kate noogutab.

„Aitäh, Rick.“

„Ma panen käru pagasiruumi,“ ütles taksojuht välja ronides. „Kas see kokku käib?“

„Jah.“ Hakkan jälle kinnitustega mässama ja märkan siis: „Neetud, unustasin turvahälli maha ...“

„Ah, meil pole siin politseid,“ ütleb Rick hooletult ja lööb pagasiluugi kokkupandud käru kohal kinni. „Aint Mary poiss, ja tema ei hakka minu reisijaid ahistama.“

Ma pole mitte politsei pärast mures, aga nimi tuleb kuidagi tuttav ette.

„Mary poiss?“ vaatan Kate’i poole. „Ega see Mark Wren ole?“

„Tema ise,“ vastab Kate kõvera naeratusega, nii et suu ühelt poolt viltu kisub. „Nüüd seersant Wren.“

„Ma ei usu, et ta nii vana on.“

„Ta oli meist vaid paar aastat noorem,“ kuulutab Kate ja taipan, et tal on õigus. Kolmkümmend on piisav vanus, et politseinik olla. Aga ma ei suuda kujutleda Mark Wreni kolmekümneaastase mehena – mõtlen temast ikka kui udemeis ülahuulega vinnilisest neljateistaastasest poisist, kes hoidis kühmu, et oma meeter üheksakümnest kogu varjata. Huvitav, kas ta mäletab veel meid. Kas ta mängu mäletab.

„Vabandust,“ ütleb Kate, kui turvavöid kinnitame. „Hoia teda süles – ma tean küll, et see pole ideaalne lahendus.“

„Sõidan ettevaatlikult,“ lubab Rick, kui rööpmelisest parklast kitsale teele keerame. „Pealegi on sinna vaid mõni kilomeeter.“

„Üle soo veel vähem,“ lausub Kate. Ta pigistab mu kätt ning ma tean, et ta mõtleb kõikidele neile kordadele, kui me kahekesi üle soolasoo kooli ja tagasi läksime. „Aga sealt ei saa käruga läbi.“

„Juuni kohta on ilm palav,“ lausub Rick seltskondlikult, kui ümber nurga pöörame ja puude vahelt välgatavad päikeselaigud, mis panevad mu näo kuumama. Pilgutan silmi, püüdes meenutada, kas võtsin päikeseprillid kaasa.

„Kõrvetav,“ vastan. „Londonis polnud pooltki nii soe.“

„Mis sind siia toob?“ Ricki pilk kohtub peeglis minu omaga. „Käisite vist Kate’iga koos koolis?“

„See on tõsi,“ vastan. Ja vakatan. Mis mind siis siia tõi? Sõnum? Kolm sõna? Vaatan Kate’ile otsa ja mõistan, et praegu Ricki ees ei saa ta midagi öelda.

„Isa tuli kokkutulekule,“ lausub Kate ootamatult. „Salteni kooli.“

Pilgutan silmi ja Kate pigistab hoiatavalt mu kätt, kuid siis jõuame raudtee ülesõidukohale, auto rapub ja hüpleb rööbastel, pean lahti laskma, et kahe käega Freyat hoida.

„Need Salteni kooli õhtusöögid on väga nooblid, olen kuulnud,“ sõnab Rick seltskondlikult. „Mu noorim tütar käib seal vahel ettekandjaks, et taskuraha teenida, ja ma olen igasuguseid asju kuulnud. Kanapeed, šampanja ja selline värk.“

„Ma pole kunagi käinud,“ ütleb Kate. „Aga meil on lõpetamisest viisteist aastat möödas, sel aastal oleks sobilik minna.“

Viisteist? Hetkeks mõtlen, et ta arvutas valesti, aga siis taipan. Meie lahkusime seitseteist aastat tagasi, aga kui oleksime kuuendasse klassi jäänud, oleks tal õigus. Klassikaaslastel möödub kooli lõpetamisest viisteist aastat.

Pöörame ümber nurga, hoian Freyat kõvemini kinni, endal süda kurgus, soovin, et oleksin turvahälli kaasa võtnud. Minust oli nõme see maha unustada.

„Käid siin sageli?“ küsib Rick mulle peeglis otsa vaadates.

„Ei,“ vastan. „Ma ... ma pole tükk aega käinud. Tead küll, kuidas need asjad on.“ Nihelen kohmakalt istmel; tean küll, et hoian Freyat liiga kõvasti, aga haaret lõdvendada ka ei suuda. „Aega lihtsalt pole.“

„Ilus kant,“ arendab Rick vestlust. „Ise ei kujutaks küll ette, et võiksin mujal elada, aga kui siin sündinud ja kasvanud ei ole, on lood muidugi teised. Kust su vanemad pärit on?“

„Nad on ... olid ...“ kokutan, tunnen Kate’i toetust enda kõrval ja hingan sügavalt sisse. „Mu isa elab Šotimaal, aga mina kasvasin üles Londonis.“

Rappume üle lehmaraja, siis avaneb puude vahelt lagendik ja olemegi soos.

Ja äkitselt avaneb meie ees Reach. Lai ja hall ja pillirooga pikitud, tuules lainetaval veel peegeldumas päikesest pleegitatud pilvede laisad ribad, ja tervikpilt on nii ere, selge ja avar, et mul tõuseb klomp kurku.

Kate vaatab mulle otsa, näen ta naeratust.

„Olid unustanud?“ uurib ta vaikselt. Raputan pead.

„Ei iial.“ Aga see pole tõsi – olin unustanud. Olin unustanud, milline see oli. Kuskil ei ole midagi niisugust nagu Reach. Olen näinud palju jõgesid, ületanud igasuguseid suudmealasid. Aga ükski pole nii kaunis kui see siin, kus maa ja taevas ja meri üksteisesse suubuvad, üksteist uputavad, segunevad ja ühinevad, kuni on võimatu aru saada, mis on mis, kus lõpevad pilved ja algab vesi.

Maantee muutub üherealiseks, sellest saab omakorda kruusane rada, kus rattarööbaste vahel kasvab rohi.

Ja siis näen seda – Loodete veskit, tumedat siluetti pilvetriibuliste voogude taustal, isegi veel lagunenumat ja joobnumat, kui mäletan. See pole niivõrd hoone, pigem tuule poolt kokku kuhjatud triivpuidu hunnik, ning tundub, nagu võiks tuul selle iga hetk laiali puhuda. Süda võpatab rinnus ja kutsumata mälestused tormlevad peas nagu linnud.

Thea päikeseloojangul Reach’is alasti ujumas, nahk õhtuvalguses kuldselt läiklemas ning leegitsevatele voogudele langevad pügatud puude tumedad varjud, mis andsid Reach’ile tiigritriibulise hiilguse.

Kate külmal talvehommikul, kui pakane oli aknaklaasid seespoolt jäälilledega kirjanud ning pilliroo ja hundinuiad härmatisega katnud, käed laiali, veski aknal kõlkumas ja valgeid hingeõhupahvakaid taevasse paiskamas.

Fatima napis trikoos paadisillal päevitamas ja kuumuses mõnulemas, nahk suvepäikesest mahagonikarva, ning lainetel värelevad päikesekiired ta hiiglaslikelt päikeseprillidelt tagasi peegeldumas.

Ja Luc – Luc –, aga siin tõmbub mu süda kokku ja ma ei saa edasi mõelda.

Oleme jõudnud latiga suletud väravani rajal.

„Jää parem siin seisma,“ ütleb Kate Rickile. „Eile oli vesi kõrge ja edasi on maapind veel pehme.“

„Oled kindel?“ pöördub Rick üle õla vaatama. „Ma võin proovida läbi murda.“

„Ei, me lähme jala.“ Kate haarab ukselingist ja ulatab mehele kümneka, kuid viimane rehmab käega.

„Sinu raha siin ei kõlba, kullake.“

„Aga Rick ...“

„Ei mingit aga Ricki. Su isa oli tubli mees, hoolimata sellest, mis mõned räägivad, ja sul on parem klatšimooridest kõrvale hoida. Maksad teine kord.“

Kate neelatab, märkan, et ta tahab midagi öelda, aga ei suuda, seepärast räägin ise.

„Aitäh, Rick,“ ütlen. „Aga mina tahan maksta.“

Ja ulatan talle oma kümnenaelase.

Rick kõhkleb, pistan kümneka tuhatoosi ja ronin autost välja, Freya süles; Kate võtab pagasiruumist mu koti ja käru. Lõpuks, kui Freya on turvaliselt kärusse kinnitatud, Rick noogutab.

„Hea küll. Aga pidage meeles, daamid, kui teil on sõita vaja – helistate mulle, hüva? Päeval või öösel. Mulle ei meeldi mõte, et te kuskil ilma transpordita passite. See seal,“ ta nookab peaga veski poole, „kukub ühel heal päeval kokku ja kui teil on vaja kuskile sõita, helistate kõhklemata mulle, kümnekaga või ilma. On selge?“

„Selge,“ vastan ja noogutan.

Selles mõttes on midagi lohutavat.

Kui Rick on minema sõitnud, vaatame teineteisele otsa, mõlemad seletamatult kidakeelsed, ja tunnetame, kuidas palav päike lagipäid kõrvetab. Tahan Kate’ilt sõnumi kohta küsida, aga miski hoiab mind tagasi.

Enne kui suudan end kokku võtta ja küsida, pöörab Kate ringi, teeb värava lahti ja paneb meie järel uuesti kinni, samal ajal kui mina suundun lühikese laudtee poole, mis Loodete veskit kaldaga ühendab.

Veski ise kössitab väikesel liivaluitel, mis on vaevalt ehitisest suurem ning oli ilmselt millalgi kaldaga ühenduses. Mingil hetkel veski ehitamise ajal kaevati kitsas kanal, mis eraldas veski maismaast ning suunas tõusu- ja mõõnaveed kanalis paikneva vesiratta juurde. Ratast pole ammu enam, vaid täisnurga all seinast välja turritav mustunud palgijupp näitab, kus see kunagi paiknes; selle asemel on nüüd laudtee, mis katab sillana veskit kaldast lahutavat kolme meetrit. Mäletan, et seitseteist aastat tagasi jooksime vahel neljakesi koos üle silla, aga praegu ei suuda ma eriti uskudagi, et seda teha söandasime.

Sild on kitsam, kui mäletan, lipid soolast pleekinud ja kohati pehkinud ning ka käsipuid pole vahepealsete aastate jooksul paigaldatud, kuid Kate astub kartmatult purdele, minu kott käes. Hingan sügavalt sisse, püüan pähetungivaid kujutluspilte (lipid annavad järele, vanker kukub soolasesse vette) eemale tõrjuda ja järgnen talle, süda kurgus, kui vankrirattad reetlikes vahedes hüplevad – välja hingan alles siis, kui suhteliselt turvaliselt teisele poole oleme jõudnud.

Uks ei ole lukus, nagu see alati on ja alati oli. Kate pöörab linki ja astub kõrvale, et mind läbi lasta – veeretan Freya puitastmest üles ja sisse.

Kate’i nägin viimati seitse aastat tagasi, aga Saltenis pole ma viibinud kaks korda nii kaua. Hetkeks tundub, nagu oleksin ajas tagasi läinud, olen taas viisteist ning veski lagunev ilu haarab mu esmakordselt endasse. Näen uuesti jõesuudmele avanevaid kõrgeid, pragunenud klaasidega asümmeetrilisi aknaid, kõrgusse kaduvat tumenenud taladega võlvlage, joobnult väänlevat treppi, mis hüppab ühelt lagunenud mademelt teisele, magamistubadest mööda, kuni jõuab kõrgel sarikate vahel asuvale pööningule. Näen keerduva lõõriga suitsust mustunud pliiti ja katkiste vedrudega madalat diivanit, aga eelkõige maale, igal pool maale. Osa on mulle tundmatud, need peavad Kate’i omad olema, aga umbes sada nende hulgast on nagu vanad sõbrad või poolunustatud nimed.

Roosteplekilise kraanikausi kohal kullatud raamis on ümara ja pontsaka näoga väike Kate, kes metsikult keskendudes haarab millegi järele pildist väljaspool.

Seal kahe kõrge akna vahel ripub lõpetamata lõuend pakases pragisevast talvehommikusest Reach’ist, mille voogude kohal lendab madalalt üksik haigur.

Ukse kõrval, kust pääseb välitualetti, on vesivärvidega maalitud pilt Theast, näojooned koredal paberil tuhmunud.

Laua kohal märkan pliiatsivisandit endast ja Fatimast, meil on käed võrkkiigena kokku põimitud ja me muudkui naerame ja naerame, nagu poleks maailmas mitte midagi karta.

Ühekorraga ründavad mind tuhanded mälestused, nad klammerduvad mu külge ja üritavad tagasi minevikku tirida – ja siis kuulen valju haugatust, vaatan alla ja näen Varju, kes halli-valgekirju karvapuntrana mu najale hüppab. Pööran tähelepanu temale, patsutan pead, millega ta mu säärt nühib, aga koer pole osa minevikust ja lummus haihtub.

„Midagi pole muutunud,“ ütlen ja tean, kui tobedalt see kõlab. Kate kehitab õlgu ja hakkab Freyat vankrist välja päästma.

„Natuke on. Pidin külmkapi välja vahetama.“ Ta osutab nurgas seisvale külmikule, mis näeb veel vanem ja viletsam välja kui tema eelkäija. „Ma pidin muidugi mitu isa paremat maali maha müüma. Täitsin tühimikud enda omadega, aga see pole see. Pidin suisa paar lemmikut müüma – rüüdi skeleti ja hurda liivaluidetel ... aga ülejäänuid ma lihtsalt ei suuda ära anda.“

Ta vaatab üle Freya pea allesjäänud pilte ning hellitab igaüht pilguga.

Võtan tema käest Freya, hüpitan teda õla najal ega ütle, mida tegelikult mõtlen, ehk et see koht näeb välja nagu muuseum, nagu tuba mõne kuulsuse majas, kus aeg nende lahkumise hetkel seisma on jäänud. Nagu Marcel Prousti hoolikalt loodud magamistuba Carnavalet’ muuseumis. Kiplingi kabinet Batemanis.

Aga siin pole külastajaid eemale hoidvaid piirdeköisi, on vaid Kate, kes elab oma isa mälestustest.

Oma mõtete varjamiseks astun akna juurde ja patsutan Freya tugevat sooja selga, rohkem iseenda kui tema trööstimiseks, ning vaatan väljas laiuvat Reachi jõge. Vesi on madal, aga lahele ulatuv puidust paadisild on lappavatest lainetest vaid mõnikümmend sentimeetrit kõrgemal; pöördun hämmingus uuesti Kate’i poole.

„Kas paadisild on vajunud?“

„Mitte ainult paadisild,“ vastab Kate mornilt. „Selles asi ongi. Kogu kupatus vajub. Lasin geodeedil koha üle vaadata, ta ütles, et hoonel pole õiget vundamenti ja kui ma tahaksin sellele praegu hüpoteeki võtta, ei antaks seda mingil juhul.“

„Aga – pea nüüd hoogu, mis mõttes? Vajub? Kas toestada siis ei saa? Vaiadega, ma mõtlen. Kas seda ei saa teha?“

„Tegelikult mitte eriti. Asi on selles, et veski all on ainult liiv. Vaiadel pole lihtsalt kuskile toetuda. Paratamatut saab küll edasi lükata, aga lõpuks pühitakse veski ikkagi maamunalt minema.“

„Kas see on ohtlik?“

„Eriti mitte. Tähendab, jah, ülemistel korrustel toimub teatav liikumine, mistõttu on põrand veidi ebastabiilne, aga täna öösel ei juhtu kindlasti midagi, kui sa selle pärast muretsed. Elektriga on rohkem muret.“

„Mida?“ Jõllitan seinalülitit nagu oodates, et see võiks iga hetk sädemeid pilduma hakata. Kate naerab.

„Ära karda, kui asjad käest ära hakkasid minema, lasin paigaldada hiiglasliku automaatkorgi. See lülitub välja kohe, kui mingi jama algab. Ainult et nüüd kalduvad korgid tõusuga välja lööma.“

„Kindlustada seda kohta ilmselt ei saa?“

„Kindlustada?“ Kate vaatab mind, nagu oleksin öelnud midagi imelikku ja ekstsentrilist. „Mis ma selle kindlustusega peale hakkaksin?“

Raputan segaduses pead.

„Mida sa siin teed? Kate, see on täiesti hullumeelne. Nii ei saa elada.“

„Isa,“ vastab ta kannatlikult. „Ma ei saa ära minna. Kuidas ma saaksin? Seda kohta pole võimalik müüa.“

„Ära siis müü – lihtsalt mine minema. Anna võtmed pangale. Kuuluta end pankrotis olevaks, kui see vajalik peaks olema.“

„Ma ei saa ära minna,“ ütleb ta kangekaelselt, astub pliidi juurde, keerab nuppu ja süütab ühe augu. Veekann hakkab visisema, Kate võtab välja kaks kruusi ja päevinäinud teekannu. „Sa tead küll, miks.“

Sellele pole mul midagi vastu öelda, sest ma tean. Tean täpselt, miks. Ja selsamal põhjusel tulin minagi siia tagasi.

„Kate,“ ütlen, tundes sisikonnas kerget pööritust. „Kate – see sõnum ...“

„Mitte praegu,“ vastab ta. Ta seisab seljaga minu poole, nii et ma ta nägu ei näe. „Anna andeks, Isa, see poleks lihtsalt õiglane. Peame teised ära ootama.“

„Hea küll,“ vastan vaikselt. Aga korraga ei ole kõik hästi. Mitte sugugi.

Järgmisena saabub Fatima.

Hakkab hämarduma ja laisk tuuleõhk puhub avatud aknast tuppa, kus pähetungivatest kujutluspiltidest pääsemiseks raamatulehti pööran. Osa minust tahab Kate’i raputada, et temast tõde välja pressida. Teine – ja sama suur osa – tunneb eelseisva ees hirmu.

Hetkel, praegusel hetkel, on kõik rahulik, mina istun raamatuga, Freya nohiseb kärus ja Kate seisab pliidi ääres, kus ühele pliidiaugule seatud pannilt kerkib soolakasmaitsvaid lõhnu. Osa minust soovib seda hetke lõputult pikendada. Kui me sellest ei räägiks, siis ehk saaksimegi teeselda, et asi on nii, nagu ma Owenile ütlesin – vanade sõprade kokkusaamine.

Pannil hakkab midagi susisema, see sunnib mind võpatama ja samal ajal toob Vari kuuldavale lühikeste haugatuste seeria. Pead pöörates kuulen autot peateelt Reachi äärde viivale rajale pööramas.

Tõusen akna alt püsti, avan veski maapoolse ukse ning näen üle soo muusika möirates lähemale rühkivat suurt musta nelikveolist sõidukit, mis ärritunult tiibu plagistavaid linde lendu ehmatab. Auto jõuab ikka lähemale ja lähemale ning peatub viimaks käsipiduri kriiksudes kruusal.

„Fatima?“ hüüan ja jooksen üle paadisilla teda tervitama. Ta haarab mu jõekaldal nii tugevasse embusse, et peaaegu unustan hingata.

„Isa!“ Fatima säravad silmad on mustad nagu punarinnal. „Kaua me pole näinud?“

„Ma ei mäleta!“ Suudlen ta pooleldi siidise pearäti varju jäävat, auto kliimaseadme tõttu jahedat põske ning tõmbun siis eemale, et teda korralikult vaadata. „Ma arvan, et viimane kord oli pärast Nadia sündi, siis ma käisin katsikul, ehk siis ... issake, kuus aastat tagasi.“

Fatima noogutab, puudutab pearätti paigal hoidvaid klambreid ning korraks mõtlen, et ta võtab selle ära nagu mingi Audrey Hepburni stiilis aksessuaari. Aga ta ei võta, vaid kinnitab hoopis kindlamalt pähe ja siis ma taipan, et tegemist pole mitte lihtsalt rätiga – see on hijab. See on midagi uut. Uus pärast meie viimast kohtumist, mitte kooliaega.

Fatima märkab, et ma vaatan teda salli sättimas, ja naeratab viimast klambrit paika seades.

„Jajah, midagi uut, eks ole? Olin sellele juba pikalt mõelnud ja pärast Sami sündi, ma isegi ei tea, kuidas see juhtus, aga tundus kuidagi õige.“

„Kas see – kas Ali ...“ alustan, aga kui Fatima mulle kõrvalpilgu heidab, tahaksin iseendale virutada.

„Isa, kullake, oled sa kunagi näinud, et teeksin mõne mehe survel midagi, mida ma ise ei taha?“ Siis ta ohkab. Mõtlen, et minu pärast, aga vahest siiski kõikide kordade pärast, mil talle on sama küsimus esitatud. „Ma ei tea,“ ütleb ta, „võib-olla sundis laste saamine asju ümber hindama. Või midagi, mille poole olen eluaeg liikunud. Ma lihtsalt ei tea. Tean vaid, et olen nüüd õnnelikum kui iial varem.“

„Noh, ma ...“ vakatan, püüdes aru saada, mis tunne mul on. „Olen vist rabatud. Ja Ali? Kas tema – noh, tähendab, teeb ka kõik kaasa? Ramadani ja kogu värgi?“

„Jah. Minu arvates jõudsime selleni kuidagi ühiselt.“

„Küll su vanemad rõõmustavad.“

„Ma ei teagi. Ei saagi täpselt aru – aga ma usun küll.“ Fatima viskab koti õlale ja hakkame üle paadisilla minema viimastes päikesekiirtes hoolega jalge ette vaadates. „Ma arvan küll, kuigi ema ütles alati selgelt, et tal pole selle vastu midagi, et ma rätti ei kanna, aga usun, et salamisi on ta väga rõõmus, et ma sinnamaani olen jõudnud. Ali vanemad ... kummalisel kombel eriti ei rõõmusta. Ema on tal jumala naljakas, muudkui räägib: aga Fatima, siin riigis hijab’e ei armastata, see rikub su võimalused tööd saada ja koolis hakkavad teised emad sind radikaaliks pidama. Olen püüdnud talle selgeks teha, kui uskumatult tänulik on polikliinik, et on leidnud urdu keelt rääkiva perearsti, kes on valmis täiskohaga töötama, ja pooled laste sõbrad on samuti moslemiperedest, aga ta lihtsalt ei usu mind.“

„Ja kuidas Alil läheb?“

„Suurepäraselt! Ta sai just konsultandiks. Noh, ta töötab liiga palju – aga seda teeme ju kõik.“

„Mina mitte.“ Itsitan süüdlaslikult. „Naudin vanemapuhkust.“

„Ah jaa, muidugi.“ Fatima vaatab mulle kõveralt muiates otsa. „Neid naudingud ma mäletan, hõlmavad ka magamatust ja katkisi rinnanibusid. Töötan ka lastekliinikus, tänan väga.“ Siis vaatab ta ringi. „Kus Freya on? Ma tahan teda näha.“

„Magab – usun, et ta on reisist surmväsinud. Aga küll ta varsti õhtuseks toitmiseks üles ärkab.“

Oleme veskiukseni jõudnud ja Fatima seisatab, käsi ukselingil.

„Isa ...” ütleb ta aeglaselt ja mõistan sõnadetagi, mida ta öelda ja küsida kavatseb. Raputan pead.

„Ei tea. Küsisin Kate’ilt, aga ta tahtis oodata, kuni kõik kohal on. Ütles, et muidu poleks aus.“

Fatima vajub norgu ja korraga tundub kõik nii tühine – mõttetu seltskondlik loba pudeneb tolmuna huultelt. Tean, et Fatima on sama närviline kui minagi ja et me mõlemad mõtleme Kate’i sõnumile ja üritame mitte mõelda, mida see võiks tähendada. Mida see peab tähendama.

„Valmis?“ uurin. Ta puhub kokkupigistatud huulte vahelt pahvaka õhku välja ja noogutab siis.

„Niipalju kui võimalik. Kurat, küll see saab imelik olema.“

Siis avab Fatima ukse, näen, kuidas minevik ta endasse haarab nagu ennist mindki.

Kui ma esimesel päeval Saltenis rongist väljusin, polnud perroonil kedagi peale Thea ja Kate’i ning õblukese tumedapäise umbes üheteist-kaheteistaastase tüdruku kaugel teises otsas. Tüdruk vaatas ebakindlalt perroonil ringi ja hakkas siis meie poole tulema. Tema lähenedes märkasin, et ta kandis Salteni vormi, ja kui ta meieni jõudis, taipasin, et ta oli hoopis vanem, kui esialgu arvasin – vähemalt viisteist, lihtsalt väga tilluke.

„Tere,“ ütles ta. „Lähete Saltenisse?“

„Ei, oleme pedofiilid, vorme kanname selleks, et lapsi ligi meelitada,“ vastas Thea automaatselt, raputas siis pead ja lisas: „Vabandust, see oli nõme. Lähme jah sinna. Oled uus?“

„Jah.“ Ta hakkas koos meiega parkla poole jalutama. „Minu nimi on Fatima.“ Tüdrukul oli Londoni aktsent, mistõttu hakkasin end otsekohe koduselt tundma. „Kus teised on? Ma arvasin, et rong on Salteni tüdrukuid täis.“

Kate raputas pead.

„Enamik tuuakse autoga, eriti pärast suvevaheaega. Päevakooli omad ja need, kes ainult nädala sees internaadis on, ei tule enne esmaspäeva.“

„Kas päevakooli omi on palju?“

„Umbes kolmandik. Mina ise olen ainult nädala sees internaadis. Rongis olin ainult sellepärast, et olin paar päeva Londonis Thea juures ja otsustasime koos tagasi tulla.“

„Kus su kodu on?“ päris Fatima.

„Seal.“ Kate viipas käega üle soolasoo kaugel sillerdava vee poole. Pilgutasin silmi. Ühtki maja ma ei näinud, aga liivaluidete või raudteed ääristavate pügatud puude taga võis midagi siiski olla.

„Ja sina?“ Fatima pöördus minu poole. Tal oli sõbralik ümmargune nägu ning külgedelt taha kammitud ja klambriga kinnitatud ilusad tumedad juuksed. „Oled kaua siin olnud? Mitmendas klassis käid?“

„Olen viisteist ja lähen viiendasse. Olen uus – nagu sinagi. Hakkan ka internaadis elama.“ Ma ei soovinud üksikasjadesse laskuda – ema haigus, pikad haiglasolekud, mistõttu mina ja Will, mu kolmeteistkümneaastane vend, pidime palju üksi olema, kui isa hilisõhtuni pangas töötas ... ja ootamatu otsus meid mõlemaid internaati saata, mis tabas nagu välk selgest taevast. Minuga polnud kunagi mingit tüli, või oli? Ma polnud kunagi mässanud, narkootikume tarvitanud ega esinenud. Kui ema haigus mind üldse kuidagi muutis, siis veelgi usinamaks. Tegin veel rohkem tööd ja katsusin kodu korras hoida. Tegin süüa ja käisin poes ja pidasin meeles, et koristajale tuleb maksta, kui isa ära unustas.

Ja siis see jutuajamine ... teile mõlemale parem ... lõbusam kui omapäi olla ... järjepidevus ... koolitöö ei tohi kannatada ... oluline lõpuaasta ...

Ma ei osanud midagi öelda. Ausalt öeldes olin vapustatud. Will noogutas, huuled kõvasti kokku pigistatud, aga kuulsin, et ta nuttis öösel. Isa viis ta täna Charterhouse’i, sellepärast mina sõitsingi üksi.

„Isal oli täna kiire,“ kuulsin end lausumas. Sõnad kõlasid hooletult, peaaegu kätteõpitult. „Muidu ta oleks mu ära toonud.“

„Minu vanemad on välismaal. Nad on arstid. Töötavad vabatahtliku teenistuse raames heategevuse korras aasta aega välismaal.“

„Püha jumal,“ ütles Thea. Tundus, et see avaldas talle muljet. „Ei kujuta ette, et mu isa võiks ühe nädalavahetuse, aastast rääkimata, tasuta töötada. Kas neile ei maksta üldse mitte midagi?“

„Ei, tegelikult mitte. Midagi nad saavad, mingit toetust. Aga see on kohalike palkadega võrdsustatud, nii et ma ei usu, et seda liiga palju oleks. Aga see pole tähtis – nad usuvad heategevusse, see on nende missioon.“

Pöörasime vesteldes ümber väikese jaamahoone, kus ootas sinine mikrobuss, mille ukse kõrval seisis naine, seelik ja pintsak seljas, märkmik käes.

„Tere, tüdrukud,“ ütles ta Theale ja Kate’ile. „Kuidas suvi läks?“

„Tänan, hästi, miss Rourke,“ vastas Kate. „Nemad on Fatima ja Isa, me tutvusime rongis.“

„Fatima ...?“ Miss Rourke’i pastakas liikus mööda nimekirja allapoole.

„Qureshy,“ ütles Fatima. „Q, U, R ...“

„Käes,“ ütles miss Rourke reipalt ja tegi nime taha linnukese. „Ja sina oled Isa Wilde?“

Ta hääldas mu nime „Izza“, aga ma vaid noogutasin leebelt.

„Kas ma hääldasin õigesti?“

„Tegelikult mitte päris.“

Miss Rourke ei öelnud midagi, aga märkis midagi paberile, võttis meie kohvrid, toppis mikrobussi pagasiruumi ja siis ronisime üksteise järel sisse.

„Tõmba uks kinni,“ ütles miss Rourke üle õla, Fatima haaras ukselingist ja tõmbas selle kolinal kinni. Siis logistasime konarlikust parklast välja, mere poole viivale sügavate rööbastega teele.

Thea ja Kate lobisesid tagaistmel, aga meie Fatimaga istusime närviliselt teineteise kõrval ja püüdsime teha nägu, nagu oleks kõik parimas korras.

„Oled enne internaadis elanud?“ küsisin vaikselt Fatimalt. Ta raputas pead.

„Ei. Ausalt öeldes ma polnud kindel, et tahan siia tulla, olin valmis vanematega Pakistani kaasa minema, aga ema polnud nõus. Aga sina?“

„Kah esimest korda,“ ütlesin. „Oled Saltenis enne käinud?“

„Jah. Käisime eelmise aasta lõpus vanematega kohti vaatamas. Kuidas sulle meeldis?“

„Ma ... me pole enne käinud. Aega ei olnud.“

Otsus oli juba tehtud, kui isa mulle rääkis, lahtiste uste päevadeks ja külastusteks polnud enam aega. Kui see oligi Fatima arvates imelik, ei näidanud ta seda välja.

„Põhimõtteliselt normaalne,“ ütles ta. „Natuke nagu – noh, ära ainult valesti aru saa, sest ma tean, kui kohutavalt see kõlab, aga ... see on nagu väga peen vangla.“

Surusin naeratuse maha ja noogutasin. Teadsin, mida ta silmas pidas, olin tutvustavas brošüüris pilte näinud ja need olid natuke vangla moodi – mere poole vaatav valge ristkülikukujuline fassaad ja kilomeetrite kaupa metallpiirdeid. Reklaamprospekti kaanefotolt paistis peaaegu piinlikult askeetlik välisilme, mida pigem rõhutasid kui mahendasid neli väikest absurdset torni, igas nurgas üks, nagu oleks arhitekt viimasel hetkel oma visioonis kahtlema hakanud ning need sinna fassaadi üldmulje mahendamiseks torganud. Pilti oleks pehmendanud luuderohi või isegi mingi sammal, aga ilmselt poleks miski selles tuulises paigas vastu pidanud.

„Mis sa arvad, kas tohime endale ise toakaaslased valida?“ pärisin. See küsimus oli mind Londonist alates vaevanud.

„Ei tea. Ei usu, suudad seda segadust ette kujutada, kui kõik kaaslasi otsides ringi sebivad? Ilmselt lihtsalt pannakse kellegagi kokku.“

Noogutasin taas. Kodus olin privaatsusega harjunud ning mulle valmistas pettumust asjaolu, et Saltenis enne kuuendat klassi omaette tube ei antud. Neljanda ja viienda klassi omad pidid kahekesi toas olema. Noh, vähemalt mitte magalas nagu nooremad klassid.

Siis vaikisime, Fatima luges Stephen Kingi raamatut ja mina vaatasin aknast välja, mööda tuhisevaid soolasoid, avaraid veevälju ja rannateed ääristavaid liivaluiteid, ning tundsin, kuidas merelt puhuv tuul mikrobussi raputas.

Teekäänakule lähenedes võtsime hoogu maha, nägin, et miss Rourke näitas suunda ja pöörasime järsult koolini viivale pikale valge kruusaga kaetud sissesõiduteele.

Nüüd kui Salteni kool on nii kõvasti mu mälusse sööbinud, on kummaline mõelda, et kunagi oli see mulle võõras, kuid sel päeval istusin ümbrust silmitsedes üsna vaikselt mikrobussis, mis Mercedeste ja Bentley sabas koolile lähenes.

Valge fassaad oli helesinise taeva taustal nii hele, et tegi suisa silmadele haiget, täpselt nagu brošüüri piltidelgi; hoone tõsiseltvõetavust rõhutasid täpselt ühesuguste vahedega helkivad aknaruudud ja hoone külgedel ning tornidel vonklevad tumedad tuletõrjetrepid nagu tööstuslik luuderohi. Kaugustes paistsid hoki- ja tenniseväljakud ja kilomeetrite kaupa kooli taha soolasohu suubuvat karjamaad.

Lähemale jõudes nägin, et must peauks oli pärani avatud, ja mulle paistis, et ümberringi jooksid igasuguse kuju ja suurusega tüdrukud, hüüdsid midagi üksteisele, kallistasid vanemaid, lõid sõpradega käsi kokku ja tervitasid õpetajaid.

Mikrobuss peatus ning miss Rourke andis meid Fatimaga üle teisele õpetajale, keda ta tutvustas kui miss Farquharson-Jimi (või siis miss Farquharson, kehaline kasvatus 1). Thea ja Kate sulandusid rahvamassi, meie Fatimaga olime eksinud teadetetahvlitel nimekirju uurivasse ning paigutuse ja meeskondade pärast kiljuvasse tüdrukutemassi, kus ladustati kohvreid ja kaste, võrreldi toidukarpide sisu ja uusi soenguid.

„Kaks uut tüdrukut viiendas klassis on üsna ebaharilik,“ sõnas miss Farquharson, kelle hääl kõlas pingutuseta üle sagina, kui ta meid kõrgete tahvelseinte ja keerdtrepiga koridori juhatas. „Enamasti püüame uusi ja vanu olijaid kokku panna, aga mitmel põhjusel oleme teid omavahel kokku pannud.“ Ta uuris oma nimekirja. „Olete ... tornis 2B. Connie ....“ haaras ta ühe noorema tüdruku käsivarrest, kes parasjagu teist sulgpallireketiga pähe tagus. „Connie, palun näita Fatimale ja Isale torni 2B. Minge ka sööklast mööda, et nad teaksid, kuhu pärast lõunale tulla. Tüdrukud, lõuna on täpselt kell üks. Kella helistatakse ka, aga ainult viis minutit enne, nii et soovitan kohe liikuma hakata, kui seda kuulete, tornidest on paras maa kõndida. Connie näitab, kuhu minna.“