Читать книгу Valetamise mäng - Ruth Ware - Страница 6

Kostab tavaline teksisõnumi heli, vaikne „piip-piip“, mis Owenit ei ärata ega oleks mindki äratanud, kui ma poleks juba ärkvel olnud ja pimedusse vahtides lamanud, rinnal nohisemas beebi, kes enam eriti ei söönud, aga lahti ka ei lasknud.

Leban hetke vaikselt, mõeldes, kellelt sõnum küll olla võiks. Kes sellisel tunnil sõnumi saadab? Keegi pole ülevalgi ... kui just Millyl juba tuhud ei alanud ... Jumaluke, see ei saa ometi Milly olla? Lubasin, et võtan Noah enda juurde, kui ta vanemad Devonist õigeks ajaks pärale ei jõua, kuid ei mõelnud iial ...

Ma ei ulata oma kohalt päris hästi telefonini ning viimaks pistan väikese sõrme Freyale suunurka, haagin ta enda küljest lahti ning kiigutan piimast küllastunud beebit tasakesi seljal, kui ta silmad pahupidi pöörduvad, nagu oleks tüdruk pilves. Vaatan teda hetkeks, puudutan peopesaga ta väikest tugevat keha, tunnen, kuidas ta süda rinnus taob nagu lind puuris, kui ta unne vajub, ning sirutan siis telefoni järele, enda südamelöögid kergelt kiirenemas nagu tütre omade kerge kaja.

Ekraanivalguses kissitades koodi sisse tippides käsin endal lollused lõpetada – Milly tähtaeg on alles nelja nädala pärast, ilmselt lihtsalt mingi spämm, näiteks kas olete juba mõelnud oma maksekindlustuse tagasimakset taotleda?

Aga kui telefoni lõpuks avan, ei ole sõnum Millylt. Ja seal seisab vaid kolm sõna.

Ma vajan teid.

Kell on pool neli ja ma olen täiesti ärkvel, marsin köögis edasi-tagasi ja püüan summutada suitsuisu. Ma pole peaaegu kümme aastat ühtegi sigaretti tõmmanud, aga stressi ja hirmu korral tabab mind ikkagi suitsuisu.

Ma vajan teid.

Pole vaja isegi küsida, mida see tähendab, sest ma tean, nagu tean ka seda, kes selle saatis, kuigi ma numbrit ära ei tunne.

Kate.

Kate Atagon.

Pelgalt ta nime kõla toob elavaid mälestusi – tema seebi lõhn, tedretähnid ta ninaseljal – kaneel ja oliiv. Kate. Fatima. Thea. Ja mina.

Sulen silmad ja meenutan neid kõiki, telefon taskus ootab sõnumite saabumist.

Fatima magab Ali kõrval, vastu mehe selga kerra tõmbunud. Tema vastus saabub kuue paiku hommikul, kui ta tõuseb, et Nadiale ja Samirile hommikusöök valmis teha ja lapsed kooli saata.

Thea – Thead on raskem ette kujutada. Kui ta öises vahetuses töötab, on ta kasiinos, kus personalil on telefoni kasutamine keelatud ja telefon seisab vahetuse lõpuni kapis luku taga. Ilmselt lõpeb ta vahetus kell kaheksa hommikul. Siis teeb ta teiste tüdrukutega ühe napsi ja vastab alles siis, ärevuses edukast öös, mis oli täis mängureid, žetoonide ladumist, petiste ja elukutseliste hasartmängijate jälgimist.

Ja Kate. Kate peab ärkvel olema – tema ju saatis sõnumi. Ta istub oma isa – nüüdseks tema enda – töölaua ääres akna all, kust avaneb vaade Reachile, mille vood koidueelses valguses helehalliks muutuvad, neilt peegelduvad pilved ja Loodete veski tume kogu. Suitsetab nagu ikka. Ta vaatab loodeid, lõputult muutuvat ja keerlevat vett, vaadet, mis ei muutu kunagi, aga on iga hetk erinev – just nagu Kate isegi.

Ta pikad juuksed on näolt ära kammitud ning toovad esile peened luud ja kortsud, mis kolmkümmend kaks aastat tuult ja merd on silmanurkadesse jätnud. Kate’i sõrmed on õlivärvised, see on tunginud sügavale küünenahkadesse ja küünte alla, ning ta silmad on tumesinised, sügavad ja hoomamatud. Ta ootab meie vastuseid. Aga ta teab nagunii, mis me vastame – seda, mida alati oleme öelnud, kui selle kolmesõnalise sõnumi saame.

Tulen.

Tulen.

Tulen.

„Tulen,“ hüüan ülakorrusele, kust Owen läbi Freya unise protestinutu midagi hüüab.

Kui magamistuppa jõuan, marsib Owen, Freya süles, edasi-tagasi, endal põsed alles unesoojad ja padjatriibud näos.

„Anna andeks,“ ütleb ta haigutust maha surudes. „Püüdsin teda rahustada, aga ta ei teinud väljagi. Tead küll, milline ta näljasena on.“

Rooman voodisse ja lükkan end tagurpidi patjadele, kuni istun seljaga vastu voodiotsa ning Owen ulatab mulle punase näoga nördinud Freya, kes heidab mulle ühe solvunud pilgu ning sukeldub siis väikese rahuloleva norsatusega rinna kallale.

Saabunud vaikuses kostub vaid ahneid imemishelisid. Owen haigutab veel kord, sasib juukseid, vaatab kella ja hakkab siis aluspesu selga tõmbama.

„Tõused üles?“ uurin üllatunult. Mees noogutab.

„Võin sama hästi kohe tõusta. Pole mingit mõtet uuesti magama heita, kui pean nagunii seitsmest tõusma. Neetud esmaspäevad.“

Vaatan kella. Kuus hommikul. Rohkem, kui arvasin. Marssisin köögis edasi-tagasi kauem, kui olin arvanud.

„Miks sa üldse üleval olid?“ pärib Owen. „Kas prügiauto ajas üles?“

Raputan pead.

„Ei, lihtsalt und ei olnud.“

Vale. Olen peaaegu unustanud, millised need keelel on – libedad ja iiveldamaajavad. Tunnen telefoni kõva mügarat hommikumantli taskus. Ootan, et see vibreerima hakkaks.

„Õige,“ surub Owen haigutuse maha ja nööbib särgi kinni. „Kohvi tahad, kui ma teen?“

„Jah, muidugi,“ vastan. Ja lisan, kui ta toast väljub: „Owen ...“

Aga ta on juba läinud ega kuule mind.

Kümne minuti pärast on ta kohviga tagasi ning seekord olen jõudnud oma lauseid harjutada, mõelda välja, mida ma ütlen, ja poolhooletu viisi, kuidas ma seda teen. Kuid suu on siiski närvilisusest kuiv, neelatan ja tõmban keelega üle huulte.

„Owen, ma sain eile Kate’ilt sõnumi.“

„Kate töö juurest?“ Ta paneb kohvitassi kerge kolksatusega öökapile, natuke kohvi loksub välja ning kasutan hommikumantli varrukat loigu kuivatamiseks, et oma raamatut päästa, samas saan ka vastamiseks veidi aega võtta.

„Ei, Kate Atagonilt. Tead küll, me käisime koos koolis.“

„Ah see Kate. See, kes koera pulma kaasa võttis?“

„Just. Varju.“

Mõtlen temale. Vari on valge saksa lambakoer, musta koonu ja tahmatäpilise seljaga. Mõtlen, kuidas ta lävel seisab, võõraste peale uriseb ja oma lumekarva kõhtu kallitele sügamiseks pakub.

„Nii ...?“ uurib Owen ning ma märkan, et olen jutulõnga kaotanud ja vait jäänud.

„Ah jaa. Noh, ta kutsus enda juurde külla ja ma arvan, et võiksin minna.“

„Kõlab hästi. Millal sa läheksid?“

„Nüüd ... praegu. Ta kutsus kohe.“

„Ja Freya?“

„Võtan kaasa.“

Loomulikult, oleksin peaaegu lisanud, aga jätan siiski lisamata. Freya pole kunagi pudelit võtnud, kuigi oleme mõlemad hoolega proovinud. Sel ainsal õhtul, kui ma peole läksin, kriiskas ta ühtejutti poole kaheksast kuni 23.58-ni, kui korterisse tormasin ja ta Oweni jõuetutelt, kurnatud kätelt haarasin.

Saabub uus vaikus. Freya kallutab pea taha, vaatab mind veidi kortsus kulmul, krooksatab vaikselt ja jätkab tõsise töö – söömisega. Näen Oweni näol vilksatavaid mõtteid ... et ta hakkab meie järele igatsema ... et saab üksi voodis laiutada ... vedeleda ...

„Ma võin lastetoa remondiga jätkata,“ lausub ta viimaks. Noogutan, kuigi see on jätk meie pikale arutelule – Owen tahaks magamistuba ja mind endale tagasi saada ja arvab, et Freya kolib kuuekuuselt oma tuppa. Mina ... ei arva. Mis on osaliselt põhjuseks, et ma pole külalistetuba kolast tühjaks teinud ja lapsesõbralikes värvides üle värvinud.

„Muidugi,“ vastan.

„Noh, aga lase käia, olen nõus,“ ütleb Owen lõpuks. Ta pöörab selja ja hakkab oma lipsudes sobrama. „Tahad autot?“ küsib ta üle õla.

„Ei, pole vaja. Lähen rongiga. Kate tuleb jaama vastu.“

„Oled kindel? Tahad tõesti kogu Freya kolaga rongi ronida? Kas on otse?“

„Mida?“ Hetkeks ma ei taipa, millest ta räägib, aga siis mõistan – lips. „Jah, on küll. Ei, ausalt, ma lähen hea meelega rongiga. Nii on lihtsam, saan teda toita, kui ta ärkab. Panen kõik asjad vankri alla.“ Owen ei vasta ja ma mõistan, et ta laseb juba eelseisvat päeva läbi pea, tehes kohustuste nimekirja linnukesi, just nagu mina mõne kuu eest – ainult et see tundub nagu eelmises elus. „Nojah, kuule, ma lähen võib-olla täna, kui sulle sobib.“

„Täna?“ Ta tõmbab kummutilt peenraha kokku ja pistab taskusse, tuleb siis ja annab mulle lahkumiseks lagipähe musi. „Miks selline rutt?“

„Ei ole mingit ruttu,“ valetan. Tunnen, et põsed löövad õhetama. Vihkan valetamist. Varem oli see lõbus – kuniks mul enam valikut polnud. Ma ei mõtle sellele enam eriti, võib-olla sellepärast, et olen seda juba nii kaua teinud, aga see on alati olemas nagu igavesti tuikav hammas, mida vahetavahel tabab valusähvatus.

Eelkõige vihkan Owenile valetamist. Kuidagi on õnnestunud tema alati võrgust välja jätta ja nüüd mässin ka tema sisse. Mõtlen Kate’i sõnumile, mis mu telefonis passib, ja mul on tunne, nagu immitseks sealt tuppa mürki, mis ähvardab kõik ära rikkuda.

„Kate’il on projektide vahel vahe, nii et talle sobib ja ... noh, paari kuu pärast lähen tööle, seega sobib praegu sama hästi kui mingil muul ajal.“

„Hea küll,“ vastab Owen hämmingus, kuid mitte kahtlustavalt. „Noh, siis peaksin sind vähemalt lahkumiseks korralikult suudlema.“

Ta suudleb mind, korralikult ja sügavalt, tuletades meelde, miks ma teda armastan ja miks talle valetamine on nii vastumeelne. Siis tõmbub ta eemale ja annab Freyale musi. Tüdruk heidab talle kahtlustava kõõrdpilgu, katkestades hetkeks toitumise, kuid jätkab siis visa otsustavusega, mis mulle tema juures meeldib.

„Ma armastan sind ka, väike vampiir,“ ütleb Owen hellalt ja pöördub siis minu poole: „Kui kaua reis aega võtab?“

„Äkki neli tundi? Sõltub ühendustest.“

„Hüva siis, lõbutse hästi ja saada sõnum, kui kohale jõuad. Kui kauaks kavatsed jääda?“

„Mõneks päevaks,“ pakun. „Enne nädalalõppu olen tagasi.“ Jälle vale. Ma ei tea. Pole vähimatki aimu. Niikauaks, kui Kate mind vajab. „Kohale jõudes otsustan.“

„Hea küll,“ kordab Owen. „Armastan sind.“

„Mina sind ka.“ Viimaks ometi midagi, mis on tõsi.

Mäletan peaaegu tunni ja minuti täpsusega päeva, esimest korda, mil Kate’i kohtasin. Oli septembrikuu. Läksin varasele Salteni rongile, et lõunaks kooli jõuda.

„Vabandage,“ hüüdsin ärevusest katkeval häälel üles perroonile. Minu ees seisev tüdruk pööras ümber. Ta oli väga pikk ja rabavalt ilus, pikliku, pisut upsaka näoga nagu Modigliani maal. Tüdruku vööni ulatuvate mustade juuste otsad olid sujuvalt kuldseks pleegitatud ning teksased reitelt rebenenud.

„Jah?“

„Vabandage, kas see rong läheb Saltenisse?“ küsisin hingeldades.

Tüdruk takseeris mind ülevalt alla; tundsin, et ta uuris hindavalt mu Salteni vormi, uudsusest kanget mereväesinist seelikut ja laitmatut jakki, mille olin sel hommikul esimest korda riidepuult võtnud.

„Ma ei tea,“ ütles ta viimaks, pöördudes kõrvalseisva tüdruku poole. „Kate, on see Salteni rong?“

„Ära ole jobu, Thee,“ vastas tüdruk. Kähisev hääl tundus tema jaoks liiga vana – minu arvates polnud ta vanem kui kuusteist või seitseteist. Tema nägu raamisid väga lühikeseks lõigatud helepruunid juuksed ja kui ta mulle naeratas, tõmbusid muskaatpähklikarva tedretäpid ta ninal krimpsu. „Jah, see on Salteni rong. Vaata, et õigesse vagunisse lähed, sest Hampton’s Lees tehakse rong pooleks.“

Siis pöörasid nad ümber, ja olin juba teel perroonile, kui taipasin, et polnud küsinud, kumb on õige pool.

Vaatasin teadetetahvlile.

Reisijad, kes soovivad sõita Saltenisse, kasutage seitset esimest vagunit, seisis teadetetahvlil, aga mida tähendas „esimene“? Esimene läbipääsuväravate poolt vaadates või esimene sõidusuunas, kui rong jaamast lahkub?

Kuskilt ei paistnud ühtegi raudteetöötajat, kellelt küsida, aga kell pea kohal näitas, et aega polnud raisata, seega läksin viimaks rongi tagumisse otsa, kuhu kaks tüdrukutki suundunud olid, ja tirisin raske kohvri enda järel vagunisse.

Vagun oli kupeedega, ainult kuus kohta, ja kõik tühjad. Peaaegu kohe, kui olin kupeeukse kinni virutanud, kõlas vagunisaatja vile, istusin õudustundega maha, peljates, et olen äkki hoopis vales rongi osas, ja tundsin istme karedat kangast jalgu kriipimas.

Kolisedes ja metall metalli vastu kriuksudes roomas rong maaalusest jaamast välja ning äkitselt tungis kupeesse pimestav päikesevalgus. Toetasin pea istme seljatoele, sulgesin kiiskava valguse eest silmad ja kui rong kiirust kogus, leidsin end kujutlemas, mis saab, kui ma ei jõuagi Saltenisse, kus majajuhataja mind ootab. Mis siis, kui sattun hoopis Brightonisse või Canterburysse või hoopis kuskile mujale? Või veel hullem – mis siis, kui jään rongi kaheks jagunedes mõlemasse poolde, elan kahte teineteisest hoopis erinevat elu, kaugenedes üha sellest minust, kelleks oleksin pidanud saama.

„Tere,“ ütles kellegi hääl ja lõin silmad lahti. „Jõudsidki rongile.“

Pikk tüdruk perroonilt, keda teine oli Theeks kutsunud. Ta seisis kupeeuksel, toetus puidust uksepiidale ja keerutas sõrmede vahel süütamata sigaretti.

„Jah,“ ütlesin, pisut nördinud, et nad sõbrannaga polnud vaevunud selgitama, millisesse otsa minna. „Ma vähemalt loodan. Kas see pool läheb Saltenisse?“

„Jah,“ vastas tüdruk lakooniliselt. Ta uuris mind veel kord pealaest jalatallani, koputas süütamata sigaretiga vastu ukseraami ja lausus siis sellise näoga, nagu teeks mulle teene: „Kuule, ma pole mingi mõrd, aga tahtsin sulle lihtsalt öelda, et keegi ei tule rongi peale koolivormis.“

„Mida?“

„Need pannakse Hampton’s Lee’s selga. See on ... ma ei teagi. Lihtsalt on nii. Mõtlesin, et annan sulle teada. Ainult esimese aasta uued tüdrukud tulevad juba vormis. Paistad kohe välja.“

„Nii et ... sa käid ka Saltenis?“

„Jep. Pattude pärast.“

„Thea visati välja,“ ütles hääl ta selja tagant ning märkasin, et koridoris seisis too teine, lühikeste juustega tüdruk, ja püüdis kaht teetassi tasakaalus hoida. „Kolmest koolist. Salten on ta viimane võimalus. Ükski teine kool teda ei võta.“

„Vähemalt pole ma tasuta kohal,“ nähvas Thea, aga viisist, kuidas ta seda ütles, võis aru saada, et need kaks olid sõbrad ja lustlik aasimine lihtsalt etendus. „Kate’i isa on kunstiõpetaja,“ ütles Thea. „Nii et tasuta õppekoht tütrele on töölepingus sees.“

„Pole lootustki, et Thea tasuta kohale kvalifitseeruks,“ ütles Kate. Hõbelusikas, moodustas ta hääletult teetasside kohal sõna ja pilgutas silma. Püüdsin mitte naerda.

Nad vahetasid Theaga pilgu, tajusin nende vahel liikumas mingeid sõnadeta küsimusi ja vastuseid ning siis hakkas Thea rääkima.

„Mis su nimi on?“

„Isa,“ vastasin.

„Kuule, Isa. Sa võiksid meie juurde tulla.“ Thea kergitas kulmu. „Meil on koridori otsas kupee.“

Hingasin sügavalt sisse ja noogutasin lühidalt sellise tundega, nagu peaksin kohe väga kõrgest tornist vette hüppama. Kohvrit haarates ja Thea kaugenevale seljale järgnedes polnud mul aimugi, et see lihtne samm muudab mu elu igaveseks.

Imelik on taas Victoria jaamas olla. Salteni rong on uus, avatud plaaniga vagunite ning automaatustega, mitte enam vanamoodne paukuvate ustega rong, millega kooli sõitsime; aga perroon pole eriti muutunud ning mõistan, et olen seitseteist aastat alateadlikult seda kohta vältinud – vältinud kõike selle ajaga seonduvat.

Hoian ühes käes ettevaatlikult kaasa ostetud kohvi ja upitan Freya käru rongi, lajatan kohvitopsi tühjale lauale ja siis saabub pikk võitlus nagu alati, kui üritan turvahälli osa käru küljest lahti haakida – maadlen klambritega, mis lahti ei tule, ja riividega, mis järele ei anna. Jumal tänatud, et rong on vaikne ja vagun peaaegu tühi, seega ei pea ma vähemalt piinlikkust tundma nagu tavaliselt, kui inimesed mu ette või taha järjekorda kogunevad või kitsas vahekäigus mööda üritavad trügida. Viimaks – just siis, kui kõlab kontrollvile ning rong õõtsudes ja ohkides jaamast välja hakkab roomama – annab viimane klamber järele ja häll jõnksatab kergelt lahti. Sean endiselt magava lapse turvaliselt teisele poole lauda, kuhu jätsin oma kohvi.

Kottide järele minnes võtan kohvi kaasa. Mu peas keerlevad teravad pildid – rong jõnksatab ja kuum kohv ujutab Freya üle. Tean küll, et see on arulage – ta on teisel pool vahekäiku. Aga selliseks olen tema sündimisest saadik muutunud. Kõik mu hirmud – lahti haagitavatest rongidest liftiuste ja imelike taksojuhtide ning võõrastega rääkimiseni – on nüüd suunatud Freyale.

Lõpuks oleme mõlemad paigas, mina raamatu ja kohviga ning Freya sügavas unes, tekk vastu põske surutud. Tema nägu on eredas juunipäikeses nagu keerubil – võimatult sileda ja puhta nahaga – ning minust voogab üle põletav armastusesööst oma lapse vastu, nii hirmvalus ja šokeeriv, nagu oleks kuum kohv, kui see mu südamele voolaks. Istun, ja hetkeks olen ainult ema ning maailmas ei ole mitte kedagi peale meie kahe päikesepaistes ja armastuses mõnulemas.

Siis taipan, et mu telefon piiksub.

Fatima Chaudhry, seisab ekraanil. Ja mu süda teeb tillukese hüppe.

Avan värisevate sõrmedega telefoni.

Tulen, seisab ekraanil. Sõidan täna õhtul, kui olen lapsed magama pannud. Jõuan kuskil 9 - 10 paiku.

Lähebki lahti. Thea pole veel midagi öelnud, aga tean, et see tuleb. Lummus on katkenud – pettekujutlus, et lähme Freyaga lihtsalt mere äärde ema-lapse puhkusele. Meenub, miks ma siin tegelikult olen. Meenub, mida me tegime.

Tulen Victoriast 12.05 rongiga, saadan teistele sõnumi. Kate, kas saad vastu tulla?

Vastust ei tule, aga tean, et ta mind hätta ei jäta.

Sulen silmad ja panen peopesa Freya rinnale, veendumaks, et ta on siin. Ja püüan uinuda.

Võpatades ja peksleva südamega ärkan müra ja krigina peale ning sirutan instinktiivselt käe Freya poole. Esmalt ma ei taipa, mis mind äratas, aga mõistan siis: rong haagitakse lahti, oleme Hampton’s Lees. Freya vingerdab pahuralt hällis, paistab, et ta võiks rahuneda, kui mul veab – aga siis jõnksatab rong uuesti, jõulisemalt kui esimesel korral, Freya lööb nördinult silmad lahti ning ta nägu tõmbub ärritus- ja näljanutust krimpsu.

„Kuss ...“ ümisen ja võtan sooja, tekkide ja mänguasjade vahel rabeleva lapse sülle. „Kuss ... kõik on korras, kallike, kõik on hästi, mu kullake. Ära muretse.“

Freya silmad on tumedad ja vihased ning ta tambib oma tigeda tillukese näoga vastu mu rinda, kuni pluusinööpe lahti teen; tunnen nüüdseks rutiiniks muutunud, kuid ikkagi imelikku piima voolamist.

Kui Freya sööb, kostab veel üks mürts ja krigin, kõlab vile ja hakkame aeglaselt jaamast välja roomama, perroonidest saavad kõrvalrajad, siis majad, viimaks põllud ja telefonipostid.

Kõik on rabavalt tuttav. Kõigi nende aastate jooksul, mis ma Londonis olen elanud, on linn pidevalt arenenud. Just nagu Freya, homme mitte kunagi see, kes eile. Siin avatakse pood, seal suletakse kõrts. Kerkivad hooned – pilvelõhkujad, nagu Gherkin või Shard, supermarket laotab end kõnnumaale ja kortermaju tekib üleöö nagu seeni pärast vihma.

Aga sellel liinil, sellel reisil pole midagi muutunud.

Siin on põlenud jalakas.

Siin on teise maailmasõja aegne lagunev vahitorn.

Siin on logisev sild, rongi rattad kõlavad õõnsalt tühjuse kohal.

Panen silmad kinni ja olen jälle Kate’i ja Theaga kupees, itsitan, kui nad kooliseelikud teksaste peale tõmbavad, nööpidega pluusid ja lipsud suviste särkide otsa topivad. Thea kandis sukki, mäletan, kuidas ta need oma uskumatult pikki saledaid jalgu mööda üles rullis ning küünitas siis kooliseeliku alla trippe kinnitama. Mäletan, et mu põsed kattusid kuuma punaga, kui märkasin ta reit välgatamas, ning vaatasin põksuva südamega kõrvale, üle sügiseste nisupõldude, kui ta mu kombekuse peale naeris.

„Parem kiirusta,“ ütles Kate laisalt Theale. Tema oli riides ning jõudnud ka teksased ja saapad pagasirestil seisvasse kohvrisse pakkida. „Varsti jõuame Westridge’i, seal tuleb alati palju suvitajaid peale, sa ei taha ju, et turistid südamerabanduse saaksid.“

Thea näitas keelt, aga jõudis just Westridge’i jaama sissesõidu ajaks sukatripid kinnitada ja seeliku alla tõmmata.

Loomulikult läks nii, nagu Kate oli ennustanud: perroonil tunglesid turistid ja Thea oigas, kui rong peatus. Meie kupee uks jäi kohakuti rannast tulijate perega – ema, isa ja umbes kuueaastane väike poiss, ühes käes pang ja kühvel ning teises tilkuv šokolaadijäätis.

„On veel kolmele ruumi?“ uuris isa ust avades joviaalselt ja perekond trügis sisse ning lõi ukse enda järel kinni. Korraga oli väike kupee puupüsti täis.

„Vabandage,“ ütles Thea, ja see kõlas, nagu tal olekski kahju. „Võtaksime teid hea meelega, aga mu sõbranna,” ta osutas minule, „on katseajal ja tingimisi karistuse üks nõue on alaealistega suhtlemise keeld. Kohtuotsus oli väga konkreetne.“

Mees pilgutas silmi ja naine itsitas närviliselt. Poiss ei kuulanud, vaid oli tegevuses T-särgilt šokolaaditükikeste nokkimisega.

„Ma mõtlen teie lapse peale,“ ütles Thea tõsiselt. „Ja muidugi ei taha Ariadne noortekolooniasse tagasi minna.“

„Kõrval on tühi kupee,“ ütles Kate ja ma nägin, et ta püüdis tõsist nägu hoida. Ta tõusis püsti ja lükkas ukse lahti. „Andke andeks, me ei soovi teile ebamugavusi tekitada, aga ma arvan, et nii on parem, kõikide ohutuse pärast.“

Mees heitis meile kõikidele kahtleva pilgu ja juhatas siis naise ja poisi koridori tagasi.

Kui nad lahkunud olid, turtsatas Thea naerma, suutes vaevu ukse sulgemise ära oodata, aga Kate vangutas pead.

„Selle eest sa punkti ei saa,“ ütles ta. Ta nägu oli allasurutud naerust kipras. „Nad ei jäänud sind uskuma.“

„Ah, jäta järele!“ Thea võttis pintsakutaskust pakist sigareti, süütas põlema ja tõmbas aknal seisva suitsetamise keelu märgi trotsimiseks eriti sügava mahvi. „Aga nad läksid ju ära!“

„Jah, aga ainult sellepärast, et pidasid sind mingiks veidrikuks. See ei loe.“

„Kas ... kas see on mingi mäng?“ pärisin ebakindlalt.

Tekkis pikk paus.

Thea ja Kate vaatasid teineteisele otsa ning taas tajusin nendevahelist sõnadeta suhtlust, mis liikus nagu elektrilaeng ühelt teisele, kui tüdrukud mõtlesid, mida vastata. Ja siis Kate naeratas, kergelt ja pisut salatsevalt, ning kummardus üle istmevahe lähemale, nii lähedale, et nägin tema hallikassinistes silmades tumedaid triipe.

„See pole lihtsalt mingi mäng,“ ütles ta. „See on mängude mäng. Valetamismäng.“