Читать книгу Kivist kohtunik - Ruth Rendell - Страница 5

Lowfield Halli aiad on nüüdseks umbe kasvanud ja rohi vohab sissesõidutee kivide vahel. Üks võõrastetoa aken, mille külapoiss oli katki visanud, on laudadega kinni löödud ja suvekuumuses kõrbenud hiina sinivihm ripub paraadukse kohal nagu vana kuivanud võrk. Kunagi laulsid siin armsasti linnud.

Sellest on saanud kõle maja, mis sobib pesitsemiseks neile lindudele, kellele Dickens oli pannud nimedeks Lootus, Rõõm, Noorus, Rahu, Puhkus, Elu, Tolm, Tuhk, Rämps, Vaesus, Vare, Ahastus, Hullus, Surm, Riugas, Narrus, Sõnad, Parukad, Räbalad, Lambanahk, Rööv, Pretsedent, Mula, Sink ja Spinat^[1.].

Enne seda, kui Eunice tuli ja laastamistöö endast maha jättis, ei olnud Lowfield Hall selline. Ta oli sama hoolitsetud nagu ta eemalolevatel naabritel, sama mugav, sama soe, sama elegantne ja ilmselgelt samasugune turvaline pelgupaik nagu need teised. Tema elanikud olid kaitstud ja õnnelikud ning kindlasti määratud elama pikka turvalist elu.

Aga ühel aprillipäeval kutsusid nad siia Eunice’i.

Väike tuulehoog pani aias kuldsete lainetena liikuma nartsissid. Pilved sõudsid vahelduvalt üle taeva, nii et ühel hetkel valitses aias talv, teisel midagi suvelaadset. Ja neil süngetel hetkedel oleks võinud arvata, et tegemist on lume, mitte laukapuuheki valgete õitega.

Talv peatus akende all. Päike tõi tuppa suvist valgust, mis sobis mõnusa soojusega, nii et Jacqueline Coverdale võis istuda hommikusöögilauda lühikeste varrukatega kleidis.

Ta hoidis oma vasakus käes, mida ehtisid plaatinast laulatussõrmus ja George’i kingitud rohkete briljantidega kihlasõrmus, kirja.

„Mulle ei meeldi see asi sugugi,“ ütles ta.

„Palun vala mulle veel kohvi, kullake,“ ütles George. Talle meeldis vaadata, kuidas naine talle teeneid osutab, kuni neid pole liiga palju. Talle meeldis lihtsalt naist vaadata, oma Jacqueline’i, nii nägusat, heledapäist, saledat, küpset Lizzie Siddalit^[2.]. Kuue abieluaasta jooksul polnud ta suutnud harjuda selle lummusega, naises leitud imega. „Palun vabandust,“ ütles ta. „See asi ei meeldi sulle, aga meil pole rohkem vastuseid. Naised pole moodustanud meie juures töötamiseks järjekorda.“

Jacqueline raputas ilusa väikese liigutusega pead. Ta juuksed olid väga heledad, lühikesed ja sirged. „Me võiksime uuesti proovida. Ma tean, George, et sa ütled, et ma olen rumal, aga mul oli mingi absurdne ettekujutus, et leiame kellegi, noh, kellegi meiesarnase. Igal juhul mõningal määral haritud inimese, kes tahab võtta enda peale majapidamistööd ühes kenas kodus.“

„Perenaise, nagu öeldakse.“

Jacqueline naeratas üpris häbelikult. „Eva Baalham kirjutaks parema kirja kui see siin. E. Parchman!

Kummaline viis ühe naisterahva jaoks niimoodi alla kirjutada!“

„Victoria ajal oli see kombeks.“

„Võimalik. Aga me ei ela Victoria ajal. Heldeke, kuidas ma tahaksin, et elaksime. Kujuta ette vilgast toatüdrukut meid praegu teenindamas ja kokka köögis toimetamas.“ Ja ta mõtles, ent ei öelnud valjusti, et Giles oleks hästi kasvatatud ega loeks söögilauas. Kas poeg üldse oli midagi käesolevast jutust kuulnud? Kas ta oli sellest teemast veidigi huvitatud? „Ei mingit tulumaksu,“ jätkas ta valjul häälel, „ja ei mingeid jubedaid maju üle kogu maa.“

„Ja ei mingit elektrit,“ ütles George enda selja taga olevat radiaatorit puudutades, „ja ei mingit sooja vett kraanist ja võib-olla Paula suremas sünnitusel.“

„Ma tean,“ võttis Jacqueline hoogu maha. „Aga see kiri, kullake, ja tema kõle hääletoon, kui ta helistas. Ma kujutan ette, kuidas meile tuleb labane töntsi aruga olend, kes lõhub portselani ja pühib tolmu vaiba alla.“

„Sa ei tea seda ja pole õiglane otsustada tema üle üheainsa kirja järgi. Sa tahad majapidajat, mitte sekretäri. Vestle temaga. Sa oled kokkusaamise määranud, Paula loodab sinu peale ja sa võid kahetseda, kui lased võimaluse käest. Kui sulle jääb temast halb mulje, ütle talle ära ja me võime uuesti proovida.“

Vestibüüli kappkell lõi veerand üheksa. George tõusis püsti. „Tule, Giles, minu meelest on see kell mõni minut taga.“ Ta suudles naist. Giles sulges väga aeglaselt Baghavadgita, mis oli toetatud moosipurgi vastu, ja ajas erilise uimasusega püsti oma kõhna ja kondise keha. Pomisedes omaette midagi, mis võis olla kreeka või Jacqueline’i poolest ka sanskriti keel, laskis ta emal suudelda oma vistrikulist põske.

„Tervita Paulat,“ ütles George ja valge Mercedes viis nad minema, George’i Tin Box Coverdale’ i ja Giles’i Magnus Wytheni sihtasutuse kooli. Autos püüdis George alustada vestlust, sest ta oli otsustanud seda sihikindlalt teha, ja mainis, et ilm on tuuline. Giles ütles: „Mhmh.“ Nagu alati, oli ta süvenenud lugemisse.

Edasi valitses autos vaikus. George mõtles, et see naine võiks ometi olla sobiv, sest ta ei saa lasta Jackiel kogu hiiglaslikku majapidamist korras hoida, see oleks lihtsalt ebaõiglane. Nad peaksid kolima kusagile väikesesse majja, aga seda ta, jumal hoidku, ei taha, mistõttu olgu see E. Parchman ometi sobilik.

Lowfield Hallis on kuus magamistuba, võõrastetuba, söögituba, elutuba, kolm vannituba, köök ja abiruumid. Nendeks on Lowfield Hallis sahver ja relvahoidla.

Sel aprillihommikul polnud maja sugugi must, aga ta polnud ka puhas. Kõik kolmkümmend kolm akent olid kaetud tolmukorraga ja see omakorda täis näpujälgi ja plekke: need kuulusid Eva Baalhamile ja võimalik, et ka kaks kuud tagasi enne teda siin toimetanud viletsatele koduabilistele. Jacqueline oli välja arvutanud, et põrandat katvate vaipade suurus on kuus tuhat ruutmeetrit. Vaibad olid siiski üsna puhtad. Vanale Evale meeldis tolmuimejaga ringi sõita ja samal ajal oma sugulastest rääkida. Ta kasutas ka tolmulappi, aga ainult kuni silmade kõrguseni. Kahjuks asusid ta silmad neli jalga ja üheksa tolli põrandast kõrgemal.

Jacqueline pani mustad nõud nõudepesumasinasse ning piima ja või külmikusse. Külmik oli kuus nädalat sulatamata. Kas praeahju üldse kunagi oli puhastatud? Ta läks trepist üles. Kohutav küll, aga ta teadis, et tal oleks pidanud olema häbi, sest trepikäsipuu küljest jäi peopesale hall tolmukiht. Väikeses vannitoas, mida nad kutsusid laste vannitoaks, valitses kohutav segadus, kusjuures Gilesi aknevastane vahend, mingi roheline pasta, oli jätnud kuhjakesi kogu kraanikausile. Kõik voodid olid üles tegemata. Ta tõmbas kähku roosa lina, tekid ja siidist katte üle kuue jala laiuse madratsi, millel nad George’iga magasid. Gilesi voodi võis jääda nii, nagu see oli. Ta kahtles, kas poiss üldse märkaks midagi, näiteks seda, kui linad oleksid muutunud purpurpunaseks ja elektrilise teki asemel oleks voodis söepann.

Enda välimuse eest hoolitsedes ta seevastu ei hoidnud aega kokku. Ta kahetses sageli, et ei olnud samavõrd kodufriik, kuivõrd oli iseenda friik, aga nii need asjad olid, täpsemalt, nii olid need asjad tema puhul.

Vann, juuksed, käed, küüned, soojem kleit, õhukesed sukkpüksid, uued tumerohelised kingad, nägu meigitud au naturel. Ta tõmbas selga naaritsanahkse kasuka, mille George oli talle jõuluks kinkinud. Siis läks ta alla aeda, et Paulale peotäis nartsisse murda. Aia hoidis ta iga hinna eest korras, seal polnud ühtegi umbrohuliblet, isegi mitte palaval suveajal.

Lained kollasel merel. Lumehelbed hekil. Tol kuival kevadel oli ta juba kaks korda muruplatse niitnud, mistõttu need olid sügavrohelised. „Ma olen vabaõhuleedi,“ mõtles Jacqueline, tuul puhumas näole ja kevadlillede kerge lõhn kõditamas sõõrmeid. „Ma võiksin seista siin tunde ja vaadata jõele, papleid heinamaadel, Greeving Hillsi koos kõigi nende kihutavate, aina kihutavate pilvedega…“ Aga ta pidi kohtuma selle naisega, selle E. Parchmaniga. Oli aeg minna. Kui see naine vaid armastaks majapidamistöid samamoodi nagu tema aiandust.

Ta läks majja tagasi. Kas ta kujutas seda ette või polnud lõhn köögis tõesti just kõige meeldivam? Välja läbi relvahoidla, kus valitses tavapärane korralagedus, uks lukku, las Lowfield Hall kogub veel rohkem tolmu, las lõhn muutub veel läppunumaks.

Jacqueline pani nartsissid Fordi tagaistmele ja asus teele seitsmekümne miili kaugusel olevasse Londonisse.

George Coverdale oli erakordselt hea välimusega mees, klassikaliste näojoontega ja sama heas vormis nagu 1939. aastal, mil ta võistles oma ülikooli eest sõudmises. Tema kolmest lapsest ainult üks oli pärinud temalt välimuse ja Paula Caswall see polnud. Leebe ilme ja hellad silmad küll ilmestasid ta mittemidagiütlevat nägu, aga rasedus ei sobinud talle ja ta oli just kaheksandat kuud kandmas oma teist last. Ta pidi hoolitsema toimeka ja vallatu väikese poisi eest ning hoidma korras küllalt suurt maja Kensingtonis, ta oli suurt kasvu ja väsinud ning ta pahkluud olid paistes. Ta oli ka hirmul. Patricku sünd oli olnud kui õudusunenägu ja ta kartis eelseisvat uut sünnitust. Ta poleks tahtnud kohtuda kellegagi ega näidata end kellelegi. Aga ta mõistis, et tema maja oli ilmselt ainuke koht, kus võiks kokku saada Londonis elava võimaliku majapidajaga, ja varustatud Coverdale’ide meeldivate kommetega, tervitas ta südamlikult võõrasema, kiitis vaimustunult nartsisse ja Jacqueline’i kleiti. Nad sõid keskpäevaeinet ja Paula kuulas kaastundlikult ära Jacqueline’i kahtlused ja oletused selle kohta, mis seisab ees kell kaks.

Ta siiski otsustas mitte osaleda selles vestluses.

Patrick oli tegemas lõunauinakut, ja kui kaks minutit enne kahte uksekell helises, juhatas Paula sinises vihmamantlis naise võõrastetuppa. Ta jättis nad Jacqueline’iga omavahele, läks trepist üles ja heitis pikali. Aga nende sekundite jooksul, mil ta oli koos Eunice Parchmaniga, tundis ta selle naise vastu tugevat antipaatiat. Eunice mõjus talle sel hetkel samamoodi, nagu ta ise sageli mõjus teistele. Temast õhkus mingit külmust, lausa jäist hingust. Kus ta ka ei oleks viibinud, tõi ta sooja õhu keskele jahedust. Paula meenutas hiljem seda esimest muljet ja tegi endale suurest süütundest etteheiteid, et polnud isa hoiatanud, polnud talle rääkinud tugevast eelaimusest, mis osutus õigustatuks.

Ta ei teinud midagi. Ta läks magamistuppa ja vajus raskesse unne.

Jacqueline’i tunded olid teistsugused. Seni oli ta naist ennast nägemata visalt seisnud tema palkamise vastu, nüüd aga muutis ta kahe minuti jooksul meelt. Otsustavaks said kaks asjaolu või pigem kaks tema põhilist nõrkust. Need olid tema edevus ja snobism.

Ta tõusis püsti, kui naine tuppa astus, ja sirutas käe välja.

„Tere päevast. Te olete väga täpne.“

„Tere, armuline proua.“

Kui välja arvata Stantwichi üksikud vanaaegsed poed, polnud keegi juba aastaid Jacqueline’i niimoodi kõnetanud. Ta oli meelitatud. Ta naeratas.

„Kas teile tuleks öelda preili või proua Parchman?“

„Preili Parchman, Eunice Parchman.“

„Võtke, palun, istet.“

Jacqueline’ini ei jõudnud mingi jahedus ega „vale keemia“, nagu Melinda oleks öelnud. Tema oli oma peres viimane, kes seda tundis, võib-olla sellepärast, et ta ei tahtnud, sest ta oli kohe esimesel hetkel otsustanud palgata Eunice Parchmani ja seejärel ta mitme kuu jooksul tööl hoida. Ta nägi oma ees rahulikku, üsna väikese peaga olendit, kahvatut, korrapäraste joontega nägu, halliseguseid pruune juukseid, väikesi, tasakaaluka pilguga siniseid silmi, massiivset torujat keha, suuri ja vormikaid, aga väga puhtaid lühikeste küüntega käsi, jämedaid sääri pruunides paksudes nailonsukkades, suuri jalgu mõnevõrra kantud mustades kontsakingades. Niipea kui Eunice Parchman oli istunud, avas ta oma vihmamantli ülemise nööbi, kust paistis sinise soonikkampsuni mahapööratud rullkrae. Ta istus rahulikult ja vaatas oma süles ristatud käsi.

Ilma enesele aru andmata eelistas Jacqueline Coverdale nägusaid mehi ja veetluseta naisi. Ta sai hästi läbi Melindaga, aga paremini sarmitu Paula ja Peteri jolie laide^[3.] naise Audreyga. Tal oli mingi Gwendoleni kompleks, sest nagu Wilde’i preili Fairfaxile, meeldis temalegi, kui naine on „nelikümmend kaks täis ja oma ea kohta ebatavaliselt inetu“^[4.]. Eunice Parchman oli vähemalt temavanune, tõenäoliselt siiski veidi vanem, sest seda oli raske öelda, aga tema inetuses polnud mingit kahtlust. Kui ta oleks kuulunud Jacqueline’iga samasse ühiskonnaklassi, oleks Jacqueline imeks pannud, miks ta end ei meigi, miks ei pea dieeti ega lase oma kassivöödilisi juukseid värvida. Aga teenija puhul oli kõik nii nagu peab.

Selline lugupidamist väljendav vaikimine ja head muljet jättev väljanägemine mõjusid Jacqueline’ile nii, et ta unustas, mida oli tahtnud küsida. Selle asemel et küsitleda kandidaati ja välja selgitada, kas see naine kõlbab töötama ta kodus, kas ta sobib Coverdale’idele, hakkas ta Eunice Parchmani veenma, et nad sobivad temale.

„Maja on suur, aga meid on seal vaid kolm, kui just mu võõrastütar ei tule nädalavahetuseks koju. Koristaja käib kolm korda nädalas ja toidu ma valmistan muidugi ise.“

„Ma võin ka süüa teha, armuline proua.“

„Seda pole sugugi tarvis. Meil on nõudepesumasin ja sügavkülmik. Meie koos mehega teeme kõik sisseostud.“ Jacqueline’ile avaldas muljet selle naise tuhm hääl, milles koolituse puudumisest hoolimata polnud kokni aktsenti. „Meil käib päris palju külalisi,“ ütles ta peaaegu hirmunult.

Eunice tõstis jalad teineteisele lähemale. Ta noogutas pikkamisi. „Ma olen sellega harjunud. Ma oskan kõvasti tööd teha.“

Siinkohal oleks Jacqueline pidanud küsima, miks Eunice tahab olemasolevast töökohast ära tulla, või vähemalt uurima, milline see on. Sest ainus, mis ta teadis, oli see, et neid oli varem olnud mitu. Ta ei küsinud. Ta oli liiga meelitatud sellest „armulisest prouast“, rabatud erinevusest selle naise ja Eva Baalhami vahel, selle naise ja viimase nipsaka, liiga ilusa koduabilise vahel. See kõik oli oodatust nii erinev.

Ta küsis innukalt: „Millal te saate alustada?“

Eunice’i lame nägu väljendas üllatust, nii palju kui see oli võimalik.

„Te tahate soovitust,“ ütles ta.

„Oi, jah,“ vastas Jacqueline, kel see oli ununenud.

„Jah, muidugi.“

Eunice võttis mustast käekotist valge kaardi. Sellele oli kirjutatud sama käekirjaga, millega oli kirjutatud ennist Jacqueline’i ärevaks teinud kiri: Proua Chichester, 24, Willow Vale, London, S.W. 18 ja telefoninumber. Aadress oli sama, millelt oli saadetud Eunice’i kiri.

„See vist on Wimbledon?“

Eunice noogutas. Kahtlemata tegi see vale arusaam talle lõbu. Nad arutasid, kui suur peaks olema palk, millal ta tööd alustab ja kuidas Stantwichi pärale jõuab. „Muidugi juhul, kui soovitus on rahuldav,“ lisas Jacqueline rutakalt.

„Ma olen kindel, et me hakkame suurepäraselt läbi saama.“

Lõpuks Eunice naeratas. Ta silmad jäid külmaks ja liikumatuks, aga suu liikus. See oli kindlasti naeratus.

„Proua Chichester palus, et te helistaksite täna enne kella üheksat. Ta on vanem daam ja läheb vara magama.“

Hell suhtumine tööandja soovidesse ja eripärasse sai olla vaid meeldiv.

„Teen nii, võite olla rahulik,“ ütles Jacqueline.

Kell oli kakskümmend minutit kaks läbi ja intervjuu oli tehtud.

Eunice ütles: „Tänan, armuline proua. Ma oskan ise välja minna.“ See näitas või vähemalt Jacqueline arvas, et ta teab oma kohta. Eunice väljus kindlal sammul toast ilma tagasi vaatamata. Kui Jacqueline oleks paremini tundnud Suur-Londonit, oleks ta aru saanud, et Eunice Parchman oli juba talle valetanud või vähemasti leppinud arusaamatusega. Sest Wimbledoni postiindeks on S.W.19, mitte S.W.18. 18 tähistab vähem jõukat elurajooni Wandsworthi eeslinnas. Aga ta ei teadnud ega kontrollinud seda, ja kui ta kell kuus, viis minutit pärast George’i Lowfield Halli sisenes, ei näidanud ta isegi seda valget kaarti mehele.

„Ma olen kindel, et ta on ideaalne, kullake,“ rääkis ta õhinal. „Me arvasime, et selline vanamoodsate teenijate tõug on välja surnud. Ma võin kirjeldada, kui vaikne ja aupaklik ta oli, mitte mingi jõuline tüüp. Ma kardan, et ta pigem on liiga vähenõudlik. Aga ma tean, et temast saab kõva töörügaja.“

George pani käe ümber naise piha ja suudles teda.

Ta ei öelnud midagi naise täieliku meelemuutuse kohta, ei lausunud: „Mis ma sulle rääkisin!“ Ta oli harjunud Jacqueline’i eelarvamustega, millele sageli järgnes meeletu entusiasm, ja ta armastas teda selle impulsiivsuse pärast, mis tema silmis tegi naise nooreks ja armsaks ja naiselikuks. Ta vaid ütles: „Mul on ükskõik, kas ta on vähenõudlik või jõuline, peaasi, et ta aitab sinu töökoormat kergendada.“

Enne helistamist oli elava ettekujutusvõimega Jacqueline loonud vaimusilmas pildi majapidamisest, kus Eunice Parchman töötas, ja tema tööandjast. Ta arvas, et Willow Vale on rahulik puudega ääristatud tänav Wimbledon Commoni lähedal ja number 24 kujutab endast viktoriaanlikku maja; proua Chichester on vanaldane, nõudlik, õiglane ja autokraatlik aadlidaam, kes peab lugu rangetest käitumisreeglitest ja peab loobuma oma teenijast, sest ei taha või ei saa endale lubada, et maksab talle noil inflatsiooniaegadel korralikku palka.

Kell kaheksa valis ta numbri. Eunice Parchman vastas ise, hääldades täpselt ja korralikult välja koodi ja kõik neli numbrit. Jacqueline’i jälle armuliseks prouaks nimetades palus ta oodata, kuni proua Chichesteri kutsub. Ja Jacqueline kujutas ette, kuidas ta läheb läbi hämara, tihedalt mööblit täis vestibüüli ja astub mõnevõrra jahedasse elutuppa, kus vana daam istub klassikalist muusikat kuulates või kvaliteetajalehe surmakuulutusi lugedes. Lävel seisatudes ütleb ta oma aupaklikul viisil:

„Proua Coverdale ootab teid telefonile, armuline proua.“

Tegelikkuses olid lood teistsugused.

Kõnesolev telefon oli kinnitatud seinale teise korruse trepimademel üüritubadega majas Earlsfieldis. Eunice Parchman oli siin kannatlikult oodanud juba kella viiest alates, et ükski teine üüriline temast ette ei jõuaks, kui see heliseb. Proua Chichester oli viiekümnendates aastates tööpingioperaator, kelle nimi oli Annie Cole ja kes vahetevahel osutas taolisi teenuseid Eunice’ile selle eest, et too ei teataks postkontorile, kuidas terve aasta pärast ema surma võtab ta ikka veel välja kadunukese pensioni. Annie oli kirjutanud nii kirja kui ka sõnad kaardile ja Eunice tõi ta nüüd telefoni juurde möbleeritud toast number 6, aadressil 24, Willow Vale, S.W.18. Annie Cole ütles:

„Mul on väga kahju loobuda preili Parchmanist, proua Coverdale. Ta on mind seitsme aasta jooksul teenides tulnud oma ülesannetega suurepäraselt toime. Ta on imetlusväärne töötaja ja võrratu kokk ja suur korraarmastaja! Ja kui tõesti midagi tema puuduseks lugeda, siis on see liigne kohusetundlikkus.“

Isegi Jacqueline tundis, et kiitus käib liiga paksudes värvides. Ja hääl oli iseäralikult reibas, peaaegu ületamas hea maitse piiri – Annie Cole ei saanud Eunice’ist küllalt kiiresti lahti. Jacqueline’il oli oidu küsida, miks see musternäidis lahkub.

„Sest ma lahkun ise.“ Vastus tuli ilma kõhklemata. „Ma lähen poja juurde Uus-Meremaale. Kas te ei leia, et siinsed elamiskulud muutuvad võimatuteks? Preili Parchman võiks minuga kaasa tulla, mulle meeldiks see väga, aga ta on küllalt konservatiivne. Ta eelistab siia jääda. Mulle meeldiks, kui ta leiaks koha ühes kenas perekonnas, nagu seda on teie oma.“

Jacqueline jäi rahule.

„Kas sa teatasid oma otsusest preili Parchmanile?“ küsis George.

„Oi, kullake, ma unustasin. Pean talle kirjutama.“

„Või tagasi helistama.“

Jah, Jacqueline, helista tagasi! Vali kohe see number uuesti. Noormees, kes on minemas oma tuppa Annie Cole’i kõrval, paneb just praegu jala trepi viimasele astmele ja võtab telefonitoru. Ja kui sa küsid preili Parchmani, ütleb ta sulle, et pole seesugusest midagi kuulnud. Aga proua Chichester? Siin pole mingit proua Chichesteri, on vaid maja omanik härra Chichester, kelle nimel on telefon ja kes ise elab Croydonis. Võta telefon, Jacqueline…

„Minu meelest on parem kirjutada.“

„Tee nagu soovid, kullake.“

Õige aeg läks koos võimalusega mööda. George võttis küll telefoni, aga seda selleks, et helistada Paulale ja küsida tema tervise järele, mille kohta tema naine oli uudiseid toonud ja mis olid ta murelikuks teinud. Kuni ta rääkis, kirjutas Jacqueline kirja.

Ja mida tegid teised, keda juhus, saatus ja osalus tõid kokku 14. veebruari hävingus? Joan Smith tegi ühe maja lävel kihutustööd. Melinda Coverdale püüdis oma Galwichi toas aru saada, millest käib jutt rüütliromaanis „Sir Gawain and the Green Knight“^[5.]. Giles Mont korrutas mantraid, mis pidid abistama mediteerimist.

Aga nad juba moodustasid terviku. Sel hetkel, mil Jacqueline keeldus helistamast, langes nähtamatu lasso ümber igaühe kaela, köites nad kokku tihedamate sidemetega kui veri.

1 Katkend Charles Dickensi romaanist Bleak House – „Kõle maja“. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]

2 Elizabeth Siddal (1829–1862), kunstnik, aga ennekõike prerafaeliitide modell. [ ↵ ]

3 Armsalt inetu (pr) [ ↵ ]

4 Oscar Wilde’i näidendi „Kui tähtis on olla tõsine“ tegelased. [ ↵ ]

5 Üks 14. sajandist pärit Kuningas Arturi lugudest. [ ↵ ]