Читать книгу Kivist kohtunik - Ruth Rendell - Страница 6

George ja Jacqueline olid tagasihoidlikud inimesed ja nad ei rääkinud igal pool oma vedamisest. Aga Jacqueline mainis seda siiski oma sõbrale Lady Roystonile, kes omakorda teatas seda proua Cairne’ile, kui jutuks tuli igavene teema, kuidas leida keegi, kes hoiab kodu korras. Uudis levis Higgsidelt Meadowstele, sealt Baalhamidele ja Newsteadidele ning sai Blue Boaris peamiseks kõneaineks Joan Smithi viimaste liialduste kõrval.

Eva Baalham andis oma tavapärasel kaudsel viisil Jacqueline’ile mõista, et ta teab. „Kas te ostate talle telkari?“

„Kellele… ee, televiisori?“ küsis Jacqueline punastades.

„Sellele sealt Londonist. Sest kui tahate osta, siis ma saan teile hankida odavalt oma sugulaselt Meadowsilt, sellel on Gosburys elektriasjade pood. Minu meelest kukkus see auto pealt maha, aga ärge midagi pärige, siis ta ei hakka teile valetama.“

„Tänan teid väga,“ vastas Jacqueline üsna pahaselt. „Tegelikult ostame ise uue värviteleviisori ja preili Parchman saab meie vana endale.“

„Parchman,“ kordas Eva aknale sülitades ja seejärel sealt põllega üle tõmmates. „Minu meelest pole see just Londoni nimi.“

„Ma tõesti ei tea, proua Baalham. Kui te saate selle aknaga ühele poole, mida iganes te sellega ka teete, siis olge nii kena ja tulge minuga koos üles, et talle tuba valmis seada.“

„Selge,“ ütles Eva oma East Anglia vinguva aktsendiga. Ta ei kutsunud kunagi Jacqueline’i armuliseks prouaks; see ei tulnud talle pähegi. Tema meelest oli raha ainuke asi, mille poolest Coverdale’id temast erinesid. Muis asjus oli jäme ots hoopis tema käes, sest nood olid uustulnukad ja üldse mitte aadlisoost, vaid mingid teenistujad, sellal kui tema talunikest esivanemad olid Greevingis elanud viis tuhat aastat. Aga raha pärast ta neid ei kadestanud. Talle jätkus sellest, mis ta sai, ja ta eelistas Lowfield Hallile munitsipaalmaja, sest selle suure sara soojaks kütmine pidi maksma vist küll terve varanduse. Talle ei meeldinud Jacqueline, kes kandis noortele mõeldud rõivaid ja tegi tähtsa näo ainult sellepärast, et on kilukarbivabriku omaniku naine. Kogu see „olge nii kena“ ja „tänan teid väga“ on üks jama. Huvitav, kuidas ta selle Parchmaniga hakkab läbi saama? Ja kuidas mina? Ma siiski arvan, et võin iga hetk ära minna. Proua Jameson-Kerr palub lausa põlvili, et ma tema juurde tuleksin, ja ta maksab kuuskümmend penni tunnis.

„Olgu taevas ta jalgadele armuline,“ ütles Eva trepist üles ronides.

Umbsel pööningul oli juba ammu sisse seatud kaks suurt magamistuba ja vannituba. Nende akendest avanes East Anglia üks kaunimaid vaateid. Constable^[1.] oli, mõistagi, neid Beali jõe kaldal istudes maalinud ja vahel omatahtsi mõnd kirikutorni nihutanud, et kompositsioon oleks kaunim. Aga maastik oli ilus isegi siis, kui tornid olid õigel kohal, sest avaraid aasu ja väikesi metsasalusid kattis maikuu esimeste päevade mitmekesine rohelus.

„Kas ta voodi tuleb siia?“ küsis Eva, osutades suurema ja valgema toa poole.

„Ei.“ Jacqueline märkas, et Eva sätib end täitma rõhutud majateenijate ametiühingu sekretäri kohuseid. „Ma tahan selle toa jätta juhtumiks, kui mu abikaasa lapselapsed külla tulevad.“

„Te peate tema elu tegema mugavaks, kui tahate, et ta minema ei lähe.“ Eva avas akna. „Ilus ilm täna. Tuleb palav suvi. Jumal on meie poolel, nagu ütleb mu sugulane, kes peab farmi. Noor Giles läheb seal teie autoga minema, minu meelest ilma teie loata.“

Jacqueline vihastas. Tema meelest oleks Eva pidanud nimetama Gilesi härra Montiks või ütlema vähemalt „teie poeg“. Aga tal oli hea meel, et Giles, kel oli koolivaheaeg, loobub lõpuks oma vabatahtlikust vangistusest, et veidi värsket õhku hingata.

„Kui te oleksite nii kena, proua Baalham, siis me võiksime hakata mööblit paika panema.“

Giles sõitis mööda hobukastanitega ääristatud puiesteed Greeving Lane’ile. See oli kohaliku tähtsusega tee, parasjagu nii lai, et kaks autot pääsesid teineteisest mööda, kui hästi aeglaselt sõitsid. Laukapuude asemel olid siin viirpuud ja hekid täis magusasti lõhnavaid roosasid õisi. Selge sinitaevas, kahvaturoheline nisuoras, kägu kukkumas – maikuus teeb ta seda iga päev – ja igalt puult kostev, oma võidetud valduste üle rõõmustavate lindude lõõritamine.

Tehes näo, et ta ei märka sellest midagi, keeldudes vastu oma tõekspidamisi olemas üks sellest kõiksusest, sõitis Giles üle silla. Ta tahtis hingata värsket õhku, mis tema jaoks tähendas lihtsalt kodunt väljumist. Ta jälestas elu maal. See oli talle tüütu. Seal polnud midagi teha. Kui ta sellest teistele rääkis, olid need hämmingus, ilmselt sellepärast, et nad ei kujutanud ette, et üks täie mõistuse juures olev inimene ei suuda päevas kauem kui tund aega tähti vahtida, vainudel kõndida ega jõekaldal istuda. Lisaks sellele oli siin alati külm ja sopane. Talle ei meeldinud märki lasta ega ojas õngitseda ega ratsutada ega jahil käia. George oli teda küll õhutanud neid asju tegema, aga tõenäoliselt taibanud selle ürituse tulutust. Giles ei käinud kunagi, mitte kunagi ümbruskonnas jalutamas. Kui ta pidi tulema Lowfield Halli koolibussi peatusest, mis asus pool miili eemal, hoidis ta silmad maas. Ta proovis kord kõndida kinnisilmi, aga põrkas vastu puud.

Londonit ta armastas. Neid aegu meenutades arvas ta, et oli Londonis olnud õnnelik. Ta tahtis minna suurde linna internaatkooli, aga ema ei lubanud, sest mingi psühholoog oli öelnud, et tal on häiritud psüühika ja ta vajab tuge turvalise pereelu näol. Häiritud psüühikast ta ei hoolinud ja ta pigem rõhutas oma hajameelse, mõttessevajunud, hõivatud noore intellektuaali kuvandit. Ta oli ka tegelikult intellektuaal, vägagi. Eelmisel aastal sai ta nii palju parimaid hindeid, et kohalikus ajalehes avaldati tema kohta artikkel. Ta oli kindel, et pääseb õppima Oxfordi, ja ta oskas ladina keelt sama hästi ja kreeka keelt ilmselt pareminigi kui Magnus Wytheni keeleõpetaja.

Tal polnud koolis ühtegi sõpra ja ta põlgas külapoisse, keda huvitasid ainult mootorrattad, pornograafia ja Blue Boar. Ian ja Christopher Cairne ja teised seesugused olid vanemate poolt talle määratud sõpradeks, aga ta kohtas neid harva, sest nad käisid tavakoolis. Ei külapoisid ega koolikaaslased norinud temaga tüli. Ta oli üle kuue jala pikk ja üha kasvas veel. Ta nägu oli kohutavalt aknet täis ja pestud juuksed olid juba järgmisel päeval rasvased.

Nüüd oli ta teel Sudburysse, et osta pakk oranži värvi. Ta kavatses värvida kõik oma teksased ja T-särgid oranžiks, sest seda nõudis tema religioon, milleks oli üldjoontes budism. Ta kogus raha, et sõita bussiga Indiasse ja mitte kunagi enam kohtuda lähedastega, kui Melinda välja arvata. Võib-olla ka ema. Aga mitte isa ega vana läppunud George’i ega iseteadlikku Peterit ega seda talupoegade kampa. Seda muidugi juhul, kui ta ei hakka katoliiklaseks. Ta oli just lõpetanud „Tagasi Bridesheadi“ ^[2.] lugemise ja hakanud kaaluma, kas mitte katoliiklasena Oxfordis trepi peal viiruki suitsetamine pole parem kui India. Aga ta värvib igaks juhuks siiski teksased ja T-särgid ära.

Greevingis Meadowsi autoteeninduses tegi ta peatuse, et bensiini võtta.

„Millal siis see Londoni daam tuleb?“ küsis Jim Meadows.

„Mh?“ ütles Giles.

Jim tahtis seda kangesti teada, et õhtul pubis uudist teistele edasi rääkida. Ta proovis veel kord. Giles mõtles pikalt. „Kas täna on kolmapäev?“

„Muidugi on,“ ütles Jim, ja et ta pidas end vaimukaks, siis lisas: „Kogu päeva.“

„Öeldi, et laupäeval,“ vastas Giles lõpuks. „Arvatavasti.“

See võib olla tõsi, aga võib ka mitte olla, mõtles Jim. Tema puhul ei saa milleski kindel olla. Mõni arst peaks selle pea üle vaatama. Imelik, et ema ta üksi sellise hea autoga välja lasi.

„Minu meelest tuleb Melinda koju, et ta üle vaadata.“

„Mhmh,“ ütles Giles. Ta sõitis sooduskupongidest keeldudes minema.

Melinda tuleb koju. Ta ei osanud öelda, kas see on meeldiv või murettekitav. Väljastpoolt paistis, et ta suhe poolõega on mittemidagiütlev ja isegi tõrjuv, ent Gilesi hinges, kus ta end sageli nägi Poe või Byronina, lõõmas veripatune kirg. See algas või selle süütas Giles ise kuus kuud tagasi. Seni oli Melinda kujutanud endast vaid midagi õetaolist. Ta teadis muidugi, et Melinda polnud ta õde ega isegi mitte poolõde ja miski ei takistanud neid teineteisesse armumast ega isegi abiellumast. Peale kolmeaastase vanusevahe, mis hiljem enam midagi ei tähenda, ei saaks kellelgi midagi selle vastu olla. Emale see isegi meeldiks ja vana George lepiks olukorraga. Aga see polnud üldse see, mida Giles tahtis või mida ta oma fantaasiates ette kujutas. Unelmates olid nad Byron ja Augusta Leigh^[3.], kes tunnistavad teineteisele oma armastust Vihurimäe^[4.]tuultes Greeving Hillsil kõndides, ajaviide, mida Giles mingil moel ei suutnud ette kujutada tegelikkusena. Selles polnud üldse mingit tegelikkust. Fantaasiates nägi Melinda koguni teistmoodi välja, kahvatum ja kõhnem nagu kopsuhaige, pärinedes justkui teisest ilmast. Hingetult tuulises pimeduses teineteise vastas seistes rääkisid nad, et nende armastus peab jääma igaveseks saladuseks ja kahtlemata aina täiustuma. Ja kuigi nad abielluvad teiste inimestega, jääb nende kirg kestma kui midagi, mille sügavusest ja seletamatusest saab vaid sosinal rääkida.

Ta ostis kaks pakki värvi, mille nimi oli tulikress.

Ta ostis ka postri prerafaeliitliku tütarlapsega, kel oli rohekas nägu ja üle rõduserva langevad punased juuksed. Eeldatavasti sirutas tüdruk end aknast välja kuu poole pärast armsama kaotust või truudusetust, aga tema hoiaku ja iiveldusest rääkiva kaame naha järgi otsustades nägi ta välja nii, nagu oleks viibinud mingi Itaalia kuurordi hotellis ja hakkab pärast liiga suure portsjoni pasta söömist oksele. Giles ostis selle tüdruku sellepärast, et see nägi välja nagu Melinda tuberkuloosi viimases staadiumis.