Читать книгу Kurtide linna ööbik - Ruth Rendell - Страница 4

Maxine oli uhke, et tal oli kolm töökohta. Tänapäeval oli järjest rohkem neid, kel polnud ühtegi. Ta ei tundnud neile kaasa, vaid õnnitles end sisimas omaenda tarmukuse puhul. Kaks hommikut nädalas koristas ta pr Wexfordi pool, kaks hommikut pr Crockeri pool ja pärastlõunati veel kahe Kingsmarkhami proua pool. Ta tegi aiatööd, pesi hr Wexfordi ja dr Crockeri autot ning hoidis igal õhtul lapsehoidjat vajavate noorte inimeste lapsi. Naiste soovil ta koristas ja tegi aiatööd ning meestele pesi autosid, sest ta polnud kunagi pooldanud feminismi ega sugupoolte võrdsust. Oli tuntud tõsiasi, et mehed ei märka, kas maja on puhas või räpane, ja normaalsed naised ei huvitu autodest ega muruniitmisest. Maxine võttis lapsehoidmise eest maksimumtasu, välja arvatud siis, kui tegemist oli ta oma poja ja tolle elukaaslase lapsega. Oma lapselast hoidis ta tasuta. Teiste kohta arvas aga, et kui neil on lapsed, tuleb selle eest ka maksta. Tal endal oli neli last ja neid asju ta teadis.

Ta oli tubli töötaja, usaldusväärne, täpne ja mõistuse piires aus, ning ainus tingimus, mille ta seadis, oli töötasu maksmine sularahas. Wexford, kes oli lõppeks alles hiljuti olnud politseiametnik, torises selle üle, kuid andis viimaks järele, nagu tegi ka tänava lõpus elav maksuametnik. Tegelikult oleks tosinkond majapidamist maksnud ükskõik mis hinda, et neid teenindaks Maxine. Tal oli vaid üks puudus. Ta rääkis. Ta ei rääkinud mitte ainult tööpausi ajal teed juues või lahkumisel töövahendeid ära pannes, vaid ka kogu töötamise aja ja ükskõik kellega, kes juhtus olema kohal. Töö sai tehtud ja väga tõhusalt, kuid tema tüütu sõnadevool ei katkenud kunagi.

Tol päeval alustas ta juttu sellest, kuidas ta poeg Jason, kes töötas Kingsmarkhami Questo supermarketi juhatajana, ajas asjad joonde mehega, kes oli esitanud kaebuse ühe kassapidaja peale. Naine oli klienti vist nimetanud eakaks. Ent tubli Jason leidis lahenduse, rahustas meest ja lasi ühel oma töötajal ta autoga koju viia. „Jason oli kunagi tegelikult paras pätt,” lasi Maxine aina edasi, ja mitte esimest korda selsamal teemal. „Mitte et ta oleks mõnes kurikaelte kambas olnud, seda ma ei ütle, ta ei saanud kunagi ka trahvi antisotsiaalse käitumise pärast, kuid pikad näpud olid tal nagu veres kohe, oli ka öö läbi pummeldamist ja enda tsüklisse joomist, nagu seda vist nimetatakse. Mis puutub narkotsi ja nendesse, mis nad nüüd olidki, retseptiravimid – et hr Wexford mind ei kuuleks, loodetavasti on ta kusagil kaugemal –, seda kõike tuli ette, aga teate, sestpeale kui nad Nickyga lapse said, on ta täitsa teine inimene. Täiuslik issi, ma ei suuda seda tänini uskuda.” Maxine nühkis niiske lapi ja värske innukusega lauahõbedat, võttis siis kuiva lapi ja siis uuesti niiske lapi. „Tüdruk on juba üle aasta vana, Isabella, mu pojatütar, aga kui ta oli alles imik, ei tõusnud Nicky kunagi ta pärast öösel üles, ta lihtsalt ei pidanud seda tegema. Hoopis Jason võttis lapse voodikesest juba enne esimest pissikorda sülle, käis temaga edasi-tagasi ja kudrutas, nagu ma pole ühtegi meest kuulnud lapsega kudrutamas. Aga teate, ega Nicky ei näidanud kunagi üles tänumeelt. Seda ma pean küll imelikuks, et vastsündinud lapse ema saab rahulikult öö läbi magada, ja ma olen seda talle öelnud.”

Isegi Maxine pidi aeg-ajalt jutu pooleli jätma ja hinge tõmbama. Dora Wexford haaras sellest võimalusest kinni, ütles, et peab välja minema ja et Maxine’i töötasu on esikulaual ümbrikus. Taasalanud monoloog jälitas teda, kui ta mehe juurde verandale lippas ja ütles, et tuleb tagasi umbes tunni aja pärast.

Wexford istus bambustoolis sügisese päikese käes, tehes seda, mida nii mõnigi inimene on pensionipõlves kavatsenud teha, kuid vähesed on täide viinud. Ta nimelt luges, „Rooma impeeriumi allakäiku ja langust”. Lugema asudes oli ta arvanud, et tekst osutub tüütuks, kuid sattus sellest hoopis vaimustusse ja nautis nüüd iga sõna. Esimest köidet lõpetades oli tal hea meel, et ees ootab veel viis, ning ta ütles Dorale, et too valis küll vale hetke tema hülgamiseks.

„Nüüd on sinu kord,” sosistas naine.

„Ma ei teadnud, et meil on ajagraafik.”

„Võta siis nüüd teatavaks. Praegu algab sinu valvekord.”

Kui Dora oli läinud, sööstis kohale tolmuimejat lükkav Maxine ja jätkas lobisemist, üle mehe õla ta raamatusse piiludes.

„Ah Rooma reisijuht, selge see. Lähete sinna puhkust veetma? Me käisime õega Roomas, kui meil oli kümne Itaalia linna reisipakett. Oo, oli seal vast ilus, aga palav, te ei kujuta ette, kui palav. Ma ütlesin Jasonile, et sinna tuleb teil Nickyga pulmareisile minna, kui te ükskord abielusadamasse jõuate, ainult et tänapäeval pole minu arust küll mingit mõtet abielluda. Mina ei abiellunud ja mul pole sellepärast piinlik.” Ta pani tolmuimeja käima, kuid jätkas rääkimist. „Nicky muidugi tahaks tanu alla saada, et oleks suur valge pitsivahuga pulm, nagu kõik nüüd tahavad, aga see maksab tuhandeid ja ta ise loobib niigi raha tuulde. Õnneks on Jasonil töö, sest paljudel ju pole.” Ta hääl oli tolmuimeja undamise tõttu vaevalt kuuldav, nii et ta pani detsibelle juurde. „Ma ei arva, et Jason läheks pulmareisile või üldse kuhugi ilma Isabellata. Ta elab sedagi raskelt üle, et laps on tal kaheksa tundi silma alt ära, nii et nädalast ei maksa rääkida. Ta lausa jumaldab maad oma lapse taldade all, ainult et taldade all see tal veel pole, pigem ikka roomakil põlvede all.” Ta tegi pausi, et vahetada tolmuimeja otsakut, ja jätkas: „Te olete kindlasti kuulnud õnnetust vikaariprouast, kes tapeti ja kelle surnukeha ma avastasin. See oli kõikides lehtedes ja telekas ka, ma arvan, et teid peaks need asjad huvitama, kuigi te enam sel alal ei tööta. Ma olin veel kahe nädala eest vikaariproual koristajaks, aga meil oli asju, milles me ei suutnud kokku leppida, rääkimata sellest, et ta ei tahtnud maksta sularahas, vaid ütles, et olge lahke, ta maksab arvutis, aga seda ei tahtnud jälle mina. Tal oli alati tagauks lahti, nii et ma sain sisse, et võtta raha, mis ta mulle võlgu oli, kuid tookord ehmusin ma küll kohutavalt. Verd seal küll polnud, sest kägistamise korral seda ju polegi, aga ma olin jubedas šokis. Sellele on õudne isegi mõelda. Aga kui te oma tööd tegite, pidite ju kogu aeg neile asjadele mõtlema. Küll on hea, et te seda enam tegema ei pea …”

„Ma lähen võtan õige vanni!” karjus Wexford, raamat kaenla all, püsti tõustes üle tolmuimeja müra.

See raputas Maxine’i monoloogiuimast üles. „Kell on alles pool üksteist.”

„Väga hea aeg vanni võtta,” ütles Wexford ja läks trepi poole, lugedes samal ajal ajalookäsitluse esimese köite viimaseid ridu, mis kirjeldasid järjekordset mõrva, seekord Julius Caesari oma … suurema osa aastast oli päikeseketas kahvatu ega säranud. Seda hämarat aega, mis polnud muidugi võrreldav Kristuse kannatamise pilkase pimedusega, olid juba kirjeldanud tolle mälestusväärse perioodi peaaegu kõik luuletajaid ja ajaloolased …

Wexfordi mobiiltelefon helises. Helistaja oli superintendent Burden, kes oli Wexfordi telefonimälus kirjas kui Mike.

„Ma lähen praegu St. Peter’si kiriklat vaatama. Lynn tuleb ka ja ma arvasin, et ehk tahad ka kampa lüüa.”

Wexford oli sel päeval juba duši all käinud. Keskhommikune vann polnud vajalik ja ta haaras kutsest kinni, et pääseda Maxine’ist. „Suurima heameelega.” Ta ei tahtnud kuuldavalt õhinal olla, kuid see ei läinud tal korda.

Burden oli üllatunud: „Ära küta end üles. Seal pole midagi erilist.”

„Minule on.”

Ta pani vannitoa ukse kinni. Tõenäoliselt poleks Maxine seda niikuinii avanud, vaid oletanud, et ta liguneb seekord lihtsalt pikemalt vannis. Tolmuimeja undas edasi, Wexford pääses välisuksest välja ja lukustas selle enda järel peaaegu kuulmatult. Manukate kaasamine – ja seda ta ju praegusel juhul oli – kriminaaluurimiseks vajalikele sõitudele oli asi, mida Wexford ise ametis olles haruharva tegi. Metropolitani politsei superintendent Ede’i saatmine asitõendite hoidlas oli iseasi, mida ta, ehkki tasuta, tegi kui Ede’i abi.

Praegusele sõidule, mis oli ka teretulnud ettekääne põgeneda Maxine’i küüsist, võeti ta tema enda arust kaasa sellepärast, et ehkki nad olid Burdeniga varem olnud alluvussuhtes, olid nad aastate pikku saanud sõpradeks. Burden teadis, ja teadis paremini kui keegi teine, et Wexford soovis olla kaasatud vikaar Sarah Hussaini salapärase mõrva lahendamisse.

Kõik, mida Wexford vikaari surmast teadis, peale selle, mida Maxine talle hommikul oli maininud, oli eilne Guardiani artikkel ja üleeilne lõik kohalikus uudistekanalils. Ning see, mida ta oli näinud kiriklast möödudes. Ta oleks võinud rohkem internetis surfata, kuid mahlakad pealkirjad olid ta sellest eemale peletanud. Sarah Hussain polnud muidugi ainus ordineeritud naispreester anglikaani kirkus, kuid ta võis olla ainus, kes oli Ühendkuningriigis sündinud valge iirlanna ja India immigrandi tütar. See kõik oli olnud lehes koos naisvikaari napilt sõnastatud elukäiguga, mille hulgas oli ka tema ristiusku pöördumise fakt. Juures oli foto luidrast kullininaga, ülikoolimütsi ja talaariga naisest, kel oli oliivikarva jume, sügaval koobastes asetsevad mustad silmad ning kelle mütsi alt paistis pisut läikivaid süsimusti juukseid. Surres oli ta neljakümne üheksa aastane, ja ta oli üksikema.

Naise päritolu, tema meeldejääv, ent mitte eriti meeldiv välimus, vanus ja üksikemastaatus ning eelkõige ristiusku pöördumine tekitasid Wexfordis tunde, et lihtne ta elu ei olnud. Ta tahtis sellest tõesti rohkem teada ja nii pidi see ilmselt ka minema. Praegu polnud ta aga selleski kindel, kus mõrv oli aset leidnud; ta teadis vaid, et vikaari elukohas. Ta polnud selles majas kunagi käinud, ehkki Dora oli. Ta pidi kohtuma Mike’i ja uurija Lynn Fancourtiga St. Peter’si kiriku külgukse juures, kus oli käärkamber.

Vikaari elukoht oli pisut eemal ja tal polnud sinna jõudmiseks tegelikult vaja kiriku juurde minna. Queen Streeti värava poole minnes möödus ta noorest mehest, kes sõidutas kärus last. See polnud tänapäeval enam ebatavaline vaatepilt, aga ta tundis mehes ära Maxine’i poja Jasoni. Kuna ta oli töökas nagu ta ema, ehkki mitte nii lobisemishimuline, pidi tal nähtavasti olema supermarketi juhatamisest vaba päev. Tahtes pilku heita lapsele, kelle isa jumaldas maad tema roomavate põlvede all, kiikas Wexford käru katte alla ja nägi armsat roosapõsist, heleda peaga lapsukest, kes magas, pikad ripsmed ääristamas suletud lauge. Jasoni põrnitsust märgates tõmbus Wexford kähku tagasi. Muidugi oli noor isa umbusklik iga meesterahva suhtes, kes ta tütrekesele pilku heitis. Ja õige ka, mõtles Wexford, olles ise kahe juba kuldses keskeas tütre isa.

Ta jõudis kohale veidi varem, nagu oligi kavatsenud. Tema olukorras oli parem ise oodata kui ennast oodata lasta. Aga Burden jäi haruharva hiljaks ja nii ilmusid nad peatänavalt kohale peaaegu samal ajal. Kõigi kolleegiga töötatud aastate jooksul oli Wexford alati imetlenud ta riietumisstiili. Kus ta küll oli õppinud nii maitsekalt riietuma? Nii palju kui Wexford teadis, ei käinud Mike poodides rohkem kui ükski teine ta tuttav. See ei saanud olla ta naiste mõju, kellest kumbki, ei juba ammu surnud Jean ega praegune abikaasa Jenny, ei huvitunud eriti riietest, eelistades vaid „rahuldavalt korralikku ja moejoonele vastavat” riietumist, nagu kirjutas kord Jane Austen. Kuid sealt tuli Burden täna: paksud pöetud terashallid juuksed, beež (kahtlemata kašmiirvillane) kuub valge särgi peal, mille kaeluses oli beeži- ja helesinisekirju lips; kenasti viigitud denimisinised püksid, mis polnud kohe kindlasti – aga kuidas seda vahet küll tehti? – teksased.

„Tore sind näha,” ütles Burden, kuigi oli vaid kolme päeva eest teda näinud ja söönud temaga lõunat.

Lynn, keda Wexford polnud üle aasta näinud, ütles väga aupaklikult: „Tere hommikust, härra.”

Nad jalutasid mööda hauakivide ja roosipõõsastega ääristatud rada ja suundusid Vicarage Lane’i poole. Oli oktoober ja lehed alles hakkasid langema. Rohu sees oli kastanite all rohelisi okkalisi kastanimune.

„Mul pole aimu, kui palju sa selle õnnetu naise mõrvast tead, Reg,” ütles Burden.

„Ainult seda, mis oli lehes ja telekas.”

„Kirikus sa vist ei käi?”

„Mu naine on kirikuskäija, aga minu koha pealt on sul õigus ja see on sulle ammu teada. Mu naine tundis Sarah Hussaini, aga ainult kiriku kaudu, mitte rohkem. Kus ta õieti tapeti?”

„Oma kodus. Elutoas. Räägi talle, Lynn. Sa olid ju üks kahest politseinikust, kes surnukeha esimesena nägid.”