Читать книгу Kurtide linna ööbik - Ruth Rendell - Страница 6

Üks Jeremy Leggi kinnisvaraobjekt, mille ta sai päranduseks viie aasta eest surnud emalt, asus Ladysmith Roadil. Seda üüris üks immigrantide paar. Teine, Peck Roadil asuv maja aga polnudki tema oma, vaid kuulus Kingsmarkhami maakonnavalitsusele. Seal elas ta aastaid oma naisega, kes oli aga ammugi leidnud teise mehe. Rohkem Kingsmarkhamis ega ümberkaudsetes külades sotsiaalmaju polnud ja tõenäoliselt ei olnud neid ka juurde tulemas, nii et noorpaaridel, kes võisid majalaenust vaid unistada, polnud muud valikut, kui elamispind üürida. Kena majake, milles ta elas koos Fiona Morrisoniga, kuulus naisele. Nad olid kohtunud pubis, kus Fiona jõi parajasti viskit ja Jeremy apelsinimahla. Üldise arvamuse kohaselt ei joonud ega suitsetanud mees üldse, naine tegi aga nii seda kui teist. Ta oli tol õhtul nii palju joonud, et Legg pidi ta koju sõidutama. Ta oli naisest kõvasti vanem, ei paistnud silma hea välimusega ja lonkas, kui see tal meelde tuli, ent sellegipoolest armus naine temasse. See sobis Jeremyle hästi. Fionaga kokku kolides sai ta Muriel Campden Estate’i kinnistu Peck Roadi maja välja üürida. Sellest võimalusest haaras ta kohe kinni.

Fional oli samuti plaan valmis. Ta tahtis last, ja olles neljakümne ühe aastane, arvas endal olevat veel vaid kolm aastat aega, et lapseootele jääda. Jeremy oli ideaalne partner ja unelmabeebi võimalik isa. Tal oli invaliidsuspension ja kaks üüripinda, millest kumbki tõi sisse pensionist umbes kaks korda rohkem; tal oli auto – mis on sama tähtis kui muu – ja ta oli kodune mees, kes veetis aega jõude ega tahtnudki tööle minna. Seetõttu võis Fiona pärast lapse sündi kohe optikapoe administraatori tööle tagasi pöörduda. Eraomanike riigis, mida Ühendkuningriik oli ja milleks see loodetavasti pidi jääma, oli paratamatu, et üsna palju inimesi elab majades ja korterites, mille nad on pärinud oma vanematelt.

„Kõige parem on olla ainus laps,” ütles Wexford kord õhtul oma naisele. „Käituda titena nii õudselt, et see vanematelt teise lapse isu ära võtab. Hiljem aga hoolitseda selle eest, et maja oleks vanemate omand ja et sa nendega hästi läbi saad. Mis võiks olla hullem kui tüli kauemaks elama jäänud ühe vanemaga, näiteks surivoodil lebava emaga? Siis läheb kõik kuradile või kolmanda maailma lastele.”

„Oled sina aga küünik.”

„Ei, ma olen realist.”

„Aga meil on ju kaks last,” ütles Dora.

„Jah, aga nemad on erandid, sest kumbki neist ei vaja maja.”

Fiona Morrison oli siiski vajanud maja ja vanaema pärandusena saigi ta väga kena rookatusega maamaja, mis asus Stringfieldis Church Lane’i lõpus. Ta hooldas majaesist aeda, sest seda nägid külalised ja möödujad. Tagaaed nii kena ei olnud: Fionale olnuks liiga väsitav ka seda oma optikapoetöö kõrvalt korras hoida. Tööl võttis ta vastu patsiente ja saatis välja arveid, Jeremy oli aga rohimiseks ja muruniitmiseks liiga laisk. Ta ei heitnud seda mehele ette, sest oli temasse kiindunud, ja ka sellepärast, et mees pidi võimaldama tal emaks saada. Jeremy ootamatu ettepanek, et nad võiksid lapse hoopis lapsendada, ajas naise endast välja, sest ettepanek tehti nii, nagu oleks see lihtne otsus. „Või hakkame mõnele kasupereks, et asi ära proovida ja vaadata, kuidas see meil õnnestub.”

„Misasja? Ja saata laps tagasi, kui ta meile ei meeldi?”

Naine polnud seni veel oma mehevalikut küsitavaks pidanud, kuigi tunnistas, et otsus Jeremy enda poole elama võtta oli olnud väga rutakas. Nüüd aga, kui mees tuli koju, tundis ta taas teatavat eemalolekut, mis näis meest valdavat majja sisenedes, trepist alla tulles või isegi lihtsalt tugitoolis tema vastas istudes. Tundus, nagu oleks ta elanud ainult oma peas, midagi nägemata, midagi kuulmata ja naisest kuidagi eriti isoleerituna. Ta sai küll liikuda ja liikuski, aga Fiona kippus teda vägisi kuutõbiseks pidama. Kas autism võis selline olla ja kas see oli autism? Naine ei teadnud ega teadnud ka, kelle käest küsida. Nüüd küsis ta mehelt, nagu nii mõnigi kord varem, kas too tunneb end hästi.

Mees vastas talle naise meelest üsna kuutõbisel häälel, selsamal aeglasel monotoonsel häälel, millega ta oli teinud ettepaneku lapsendamiseks. „Jah, ma tunnen end hästi. Aga sina?”

Mehe kuutõbisus, kui see seda oli, kestis umbes viis minutit ja läks siis üle.

Pärast seda kui Kingsmarkhamis suleti tüüpiline Inglise söögikoht, kus sai kartulitega kala, kartulipudruga vorste, praetud muna, keedusinki ja karbonaadi, oli seal avatud kõikvõimalike rahvaste köökidega restorane. Kala ja kartulid polnud kunagi moest läinud ja kartulipudruga vorstid olid uuesti moodi tulnud ning seda rooga telliski superintendent Burden restoranis nimega The Spirit of Montenegro. Wexford tellis grillsardiine kuskussiga.

„Mida seal Montenegros õieti süüakse?”

„Seda, mida me praegu sööme, ma arvan,” ütles Wexford, „aga ära looda, et vorstid on sama head kui lapsepõlves.”

„Võta veini ka. Ma ise ei võta, see ei näeks hea välja.”

Mõlemale meenus aeg, kui Wexford, kes viibis parajasti oma väga raskest tööst auga väljateenitud puhkusel, sattus pubi aias fotosilma ette, õllekruus käes, ja pilt trükiti ära kohaliku lehe esiküljel. Ta polnud kunagi seda fotot unustanud, kuigi enam see teda ei häirinud.

„Ma arvan, et nüüd võiks Courier’s olla minust pilt, kus ma vedelen rentslis ja olen Chardonnay’st maani täis, aga keegi ei paneks seda tähele.”

„Mina seda ei arva,” ütles Burden. Hoolimata pikkadest koostööaastatest polnud ta ikka iga kord kindel, kas Wexfordil on jutuga tõsi taga. „Aga sa ei hooligi ju Chardonnay’st.”

Toit toodi lauda koos klaasi klaretiga, lisaks kraaniveekann. „Kui su koristaja avastas Sarah’ surnukeha,” ütles Burden, „tegin ma oletuse, mida poleks tohtinud teha. Ma pidasin peaaegu enesestmõistetavaks, et mõrvar on hullumeelne, kes liigub suurel maa-alal ja tapab üksikuid naisi. Kuid seda ma sulle juba rääkisin. Üks üksik naine tapeti paar nädalat tagasi Myringhami lähedal väikeses majas ja ma olin piisavalt kergeusklik, et oletada – Sarah Hussain on sama mehe ohver. Muidugi polnud mul õiges. Myringhami psühhopaat saadi järgmisel päeval kätte ja teda kuulati vikaari mõrva ajal juba üle.”

„Ja lisaks sellele,” ütles Wexford, „polnud Sarah Hussain üksik naine.”

„Sa tahad öelda, et ta elas koos tütrega? Jah ja ei. Nagu sa tead, ei veeda seitsmeteistaastased tüdrukud enamasti õhtuid emaga koduseinte vahel. Kes seda ka ei teinud, võis teada, et Clarissa küll elab seal, kuid et ta läks üsna varsti pärast kooli või otse koolist kuhugi välja.”

„Nii et sa loobud oma teooriast, et mõrvar ei tundnud ohvrit?”

„Mul on hoopis uus teooria. Meil polnud ju ühtegi tunnistajat. See oli imelik. Me käisime majast majja, vaatasime läbi kõik turvakaamerate salvestised – neid polnud teab kui palju, aga kirikuukse kohal üks kaamera siiski on. See pandi sinna üles, kui kirikutest hakati rohkem metalli varastama. Aga ükski salvestis ei aidanud kindlaks teha, mis toimus kiriklas kella kahe ja viie vahel.”

Burden raputas mõtlikult pead. „Kuidas kala maitseb?”

„Päris hästi. Miks on värsked sardiinid karbisardiinidest nii erinevad? Need oleks nagu kaks eri kalaliiki. Ja ananassiga on sama lugu.”

Burden tundis Wexfordi piisavalt hästi, et mitte paluda öeldut selgitada. „Vorstid on liiga vürtsikad ja neis on liiga palju küüslauku. Ja kartulipuder on tehtud helvestest.” Ta ohkas ja raputas uuesti pead. „Kirikla mööbel – seda sa ju nägid – on peaaegu kõik seesama, mis jäi sinna vanast Krikbridge’ist. Selle pealt saime palju sõrmejälgi, Sarah Hussaini, Clarissa ja Maxine Samsi omi, aga ei ühegi mehe sõrmejälge. Muidugi võis tapja olla ka naine. Nii mõnigi naine on tänapäeval küllalt tugev, et inimene ära kägistada.”

„Nii et ümberkaudsete majade elanike käest sa mingit infot ei saanud?”

„No tegelikult polegi ju ümberkaudu kuigi palju maju. Vicarage Lane on üsna üksildane paik, kui keegi just kiriklas külas pole – nagu tol pärastlõunal ilmselt oli.”

„Kinnastega mees?”

„Arvad?”

„Mõrvaril pidid kindad käes olema. Kas või selleks, et majja sisse saada ja seal jälgi jätmata liikuda. Juhul kui tapmine oli ette kavatsetud.”

„Seda küll. Me küsitlesime kõiki naabreid ja maja tagant kulgeva St. Peter’s Pathi elanikke. Seda on kokku vaid umbes kuus maja, sest ülejäänud hooned on lihtsalt lukus garaažid. Mitte keegi polnud St. Peter’s Pathil ühtegi võõrast näinud. Kõige tähtsam tunnistaja negatiivses mõttes on mees, kes tegi tööd kiriklale lähimas aias, millel on tolle aiaga isegi ühine piir. See on see Dragonsdene’i nime kandev maja – ära mult selle nime kohta küsi –, kust me eile mööda sõitsime. Aednik, Duncan Crisp, istutas lillesibulaid klumpidele suurel sillutatud alal, mis on just kirikla lähedal. Ta on siin elanud vaid umbes kuu aega ja sai paar-kolm nädalat tagasi Dragonsdene’i aednikuna tööd. Ta ütles Barry Vine’ile, et ei näinud kogu töötamise ajal mitte kedagi St. Peter’s Pathi poolt vikaarmajja minevat.”

„Mis kell ta seal oli?”

„Ajavahemik klapib hästi. Ta alustas tööd kell üks ja lõpetas kell pool viis. Barry Vine vaatas kirikla kõrvalaia hoolega läbi ja kui keegi oleks sealtkaudu tulnud, oleks aednik teda kindlasti näinud. See oli ilus päikseline päev. Crisp on vanaldane mees, aga silmanägemine on tal korras.”

„Mida sa nimetad vanaldaseks? Minu jaoks on see tundlik info, nagu sa võid arvata.”

„Oh, ei mina tea. Kuuskümmend-kaheksakümmend.”

„Ja mis saab pärast seda?”

„Küsi uuesti, kui sa niikaugele jõuad,” ütles Burden naerdes. „Kas võtad magustoitu ka?”

„Ei. Ma tahaksin pudingit, aga ei võta seda. Kohvi, palun. Aga mis versiooni sa pärast hulkurist psühhopaati välja mõtlesid?”

„Ma püüan kõigest väest naeruväärseks muutumata poliitkorrektne olla” ütles Burden, „aga fakt on see, et naine oli pooleldi hindu ja siinkandis on rassismi apologeetika väga levinud. Ma loodan, et ma ikka võin öelda hindu?”

„Minu pärast võid, aga aasialane oleks parem.”

„Suur hulk inimesi oli vastu, et nende kiriku vaimulik on pooleldi aasialane ja … pealegi veel naine. Seda meelt oli ilmselt ka kiriku vöörmünder Dennis Cuthbert. Aga see mees ei salli kirikus midagi, mis pole vähemalt sada aastat vana. Võiks ju arvata, et naisvaimulikega ollakse ära harjunud. Jumal teab, mitu naisvikaari siin riigis juba ametis on.”

„Mu naine ütleks, et jumal teab, aga mina mitte, kuid ma usun, et neid on palju. Ma olen neist asjust kuulnud, sest Dora on mulle rääkinud, kui palju paksu verd tekitas vaene Sarah Hussain, aga ma arvasin, et kõik on laabunud. Dora on ka Cuthbertit maininud. Nendel, kes vikaari peale vimma kandsid, näis see siiski olevat vaibunud, kui selgus, et ta oli pöördunud hinduismist ristiusku juba üsna vara, vist teismeeas.”