Читать книгу Kurtide linna ööbik - Ruth Rendell - Страница 5

Lynn rääkis sama aupaklikult nagu ennegi. „Te nähtavasti teate, et surnukeha leidis naine nimega Maxine Sams. Ta oli olnud õpetaja Hussaini koristaja ja tuli saamata jäänud töötasu järele. Tema ei ole kahtlusalune.”

„Ma tunnen teda, Lynn. Ta koristab ka meil.”

„Ta ütles, et helistas tagauksekella, ja kui proua Hussain ei tulnud avama, läks tuppa sisse. Nähtavasti oli ta ka varem nii toiminud. Kui vikaar oli ülakorrusel, ei pruukinud ta kella kuulda. Päevasel ajal polnud tagauks tavaliselt lukus. Maxine hüüdis vikaari eesnime pidi, nagu teeb enamik inimesi …”

„Nii oleks teil kohane ka mind hüüda. Nüüd teevad ju kõik nii.”

„Jah, aga mina seda ei suuda. See poleks korrektne.”

„Võiksite proovida,” ütles Wexford. „Mida Maxine edasi tegi?”

„Kui ta ei kuulnud majas mingit liikumist, vaatas ta kabinetti, läks elutuppa ja leidis vaibalt vikaari surnukeha. Proua Hussain oli kägistatud.”

„Just nii,” ütles Burden, võttes jutuotsa kolleegilt üle, „ja nagu proua Sams mitu korda nimetas, põhjustas see tal kohutava šoki. Ta helistas meile – tegelikult hädaabisse, 999 – ja me olime seal viie minutiga kohal. Peab ütlema, et ta tegutses väga õigesti, kui mitte arvestada ta liigset jutukust. Šokk polnud talt kõnevõimet röövinud. See tapmine oli niivõrd tavatu ja kogu juhtum niivõrd ootamatu, et ma läksin Lynni ja Barry Vine’iga sündmuskohale kaasa. Mõne minuti pärast oli ka Mavrikiev seal. Mäletad teda?”

„Kuidas ma saaksin unustada meie hallipäist, tujukat ja hõõguvpõskset patoloogiakuningat? Ta sai oma esimese lapse sünnist teada, kui parajasti ühte laipa sorkis, ja on sestpeale tasakaalukam.”

„Nüüd on tal neli last, aga edasist muutumist pole ma tema juures täheldanud. Ta ei ütle praegu suurt midagi peale selle, et vikaar tapeti kella kahe ja viie vahel pärast lõunat ja et kägistati eestpoolt. Nii et tapja oli ohvriga silmitsi. Maxine Sams helistas meile pool kuus. Võibolla annab patoloog hiljem täpsemat infot, kuid ta kritiseeris politsei nõmedust üsna jämedalt: tema sõnutsi pidavat me patolooge selgeltnägijateks.”

Nad olid jõudnud kirikla juurde, mille viktoriaanlik stiil pärines 19. sajandi kõige koledamast arhitektuuriperioodist ning mille eesaeda ja välisukse ajutist liistudest ja presendist varikatust ümbritses praegu sinivalge piirdelint. Tagauks, mis asus tegelikult maja küljel, oli lahti, ning uurija Copeland seisis kõige kõrgemal selle trepi kolmest astmest.

Tema sõnu „Tere hommikust, härra” kuuldes võttis Wexfordil paar sekundit, enne kui ta taipas, et see hiljuti politseiteenistusse asunud mees ei tervitanud teda, vaid Burdenit. Sellega tuli tal harjuda, ja lähipäevil üha rohkem.

Nad läksid majja, leides end millestki vestibüülitaolisest, millele järgnes koridor. See viktoriaanlik gooti stiilis maja oli üks väheseid kiriklaid ehk pastoraate, mis oli endiselt ametikandja elukoht ja mida polnud jõukatele inimestele nädalalõpumajaks maha müüdud. Esikule järgnev hall oli niivõrd suur, et sinna võinuks mahutada terve tavalise elumaja esimese korruse, ja Wexford mõtles perekonnast, kes võis siin elada saja viiekümne aasta eest: hea õnne korral umbes kaheksasajanaelase aastasissetulekuga pereisa ning laste sünnitamisest ja järglaskonna kantseldamisest enneaegu vanaks jäänud naine, kõik perepojad erakooliharidusega, sest vaimulik kuulus toona kõrgklassi, kõigil tütardel aga suus prantsuse keel ning näpud nobedasti pillimängu ja tikkimise kallal, mida õpiti emalt, kellele kohus vaimuliku abikaasana oli seda õpetada. Ent nüüd oli vaimulik olnud hoopis naine ja üksikema.

Burden avas kabinetiukse. „Siin on kõik täpselt nii, nagu tapetust jäi: lauaarvuti, printer, tahvelarvuti või mis selle vidina nimi iganes on. Üsna palju raamatuid, sugugi mitte ainult teoloogiaalane lugemisvara.”

„See pole vist küll tema?” Wexford osutas laual seisvale raamitud fotole. Pildil oli umbes samas eas või veidi vanem naine kui Guardianis ilmunud fotol, kuid palju kenama näoga, lausa ilus. Wexford ei mäletanud, kas ta oli vikaar Sarah Hussaini kunagi näinud, kuid pildil polnud mingil juhul neljakümne kaheksa aastane naine.

„Ta tütar Clarissa,” ütles Lynn.

„Kas ta elab siin?”

„Seni elas küll,” ütles Burden. „Me kartsime, et ta jõuab koju, kui me parajasti siin oleme ja majaesine on autosid täis – no võite ette kujutada. Lynn leidis õnneks tapetu telefoni ja sealt Clarissa numbri.”

„Telefon ei vastanud, aga ma ei saanud talle ju sõnumit saata, midagi sellist sõnumiga teatada. Maxine rääkis meile kellestki Dennis Cuthbertist, kes on nagu vikaari vöörmünder, nii et ma helistasin talle. Aga juhtunust kuuldes läks ta nii endast välja, et tast polnud mingit kasu. Lõpuks helistasin ma ühele Kingsmarkhami tuttavale ja palusin teatada Clarissale, et emaga on juhtunud õnnetus ja et Clarissa läheks tema poole. Naise nimi on Georgina Bray, ta oli Sarah Hussaini sõbranna ja tema numbri andis meile Maxine. Ma läksin pärast tema poole, ta elab Orchard Roadil, nii et ma olin seal, kui Clarissa kohale jõudis. See oli üsna kohutav; nagu härra Burden ütles, võite isegi kujutleda.”

Elutuba, kus oli lebanud surnukeha, oli veelgi suurem kui hall; tohutu võlvide ja puutaladega ruum, millel olid ülaservast teravdatud, maja ette avanevad aknad ja üks kahe poolega klaasuks, ilmselt hilisem lisandus, ning kus oli suur hulk raskepärast pruuni mööblit. Juhtunust polnud toas enam jälgegi, kuid nii pidigi see paistma, kui surnukeha oli ära viidud. Kägistamine on sama letaalne kui tulistamine ja pussitamine, kuid õõvastaval kombel, mõtles ta, viimastest puhtam tapmisviis. Ta pööras pilgu ära põrandalt, kus surnukeha oli lebanud, ja tõstis selle kamina kohale, kus rippus õlivärvidega maalitud portree fotol nähtud tütarlapsest.

„Ta ei näe nii indiapärane välja kui ta ema,” ütles Lynn. „Nii ei tohiks vist öelda, see võib olla poliitiliselt ebakorrektne. Tegelikult on ta üsna ilus, näeb välja nagu mõni Bollywoodi staar.”

Wexford märkas, kui heleda nahaga on portreteeritud tüdruk, ja et ta on lausa iludus, mitte lihtsalt ilus. „Kus ta praegu on?”

„Ikka proua Bray pool. Ta käib seal koolis, Kingsmarkhami piirkonnakoolis. See on üks koole, kus on säilinud kuues vorm*. Härra Burden teab neid asju hästi.”

„Jenny on ta klassijuhataja,” ütles Burden. „Clarissa puudub praegu koolist ja puudub vist veel umbes nädala.”

Nad ei teinud muud, kui pistsid pea korraks söögitoa ja teiste alumise korruse tubade uste vahelt sisse. Köök oli renoveeritud umbes samal ajal, kui majale paigaldati klaasuks. See polnud klaasuksega sama hästi säilinud, sest selle puidumustriga kapiuksed ja sinisevalgekirjud kahhelplaadid olid luitunud. Lastes Lynni esimesena trepist üles, ütles Burdan vaikselt Wexfordile: „Kas homme lõunale saad tulla? Ma tahaksin sulle asjast rohkem aimu anda.”

„Muidugi,” vastas Wexford, tundes heameelt, et ta kampa võeti ja ta ei pidanud seda ise paluma.

„Ma mäletan, kuidas sa mulle aeg-ajalt ütlesid „Küll me selle üle veel räägime”*, mis olevat sinu sõnul Shakespeare’i tsitaat.”

„Ju ta siis on,” naeris Wexford.

Sarah Hussaini magamistuba oli sisustatud napilt; see polnud küll nunnakong, kuid nägi välja silmatorkavalt range: kitsas voodi, üksainus väike, üsna kõrgel rippuv peegel, korvtool ja öökapi asemel väike ümmargune korvlaud. Sellel lebasid Herberti kogutud luuletused ja Newmani „Apologia pro Vita Sua”, mille järjehoidjaks oli kokkumurtud kiri. Veel üks raamat, mis tundub olevat igav, aga on kõike muud kui seda, mõtles Wexford, kes oli seda lugenud. Kui Burden õiendas seinakapi uksega, pani Wexford kirja oma vihmamantli taskusse. Pärast magamistoa sisustuse nägemist polnud kapi sisu – välja arvatud üks ese – talle üllatuseks. Seal oli kaks tumedat pükskostüümi, must villane kleit, kaks puuvillast kleiti, puuvillane seelik, kaks kampsunit ning kaks paari India kottpükse ja kaks kirjut tuunikat. Riiulil, mis oli rippuvate riiete kohal, lebasid korralikult kokku pandud sviitrid.

„Mis tal tapmise hetkel seljas oli?”

Burdenit näis Wexfordi küsimus üllatavat. „Lynn? Ma ise ei mäletagi.”

„Salwar kameez*,” ütles Lynn, „väga nende moodi, mis on kapis. Ja kaelakee, värvilistest kividest, mida hüütakse mereklaasiks.”

„Kas ta käis tihti nii riides?”

„Kirikus ilmselt mitte kunagi. Aga kodus vahel küll.”

Clarissa tuba oli just selline, nagu ühe seitsmeteistaastase tüdruku tuba pidigi olema, üleni värviline, akna ees kardina asemel ruloo, tekikotita suletekk, seintel suur hulk fotosid ja kaks plakatit: ühel Blur ja teisel Lady Gaga. Wexford võttis Ikea kirjutuslaualt raamitud pildi.

„Oli tal emaga lähedane suhe?”

„Paistab, et oli.”

Tütar nägi välja nagu Bollywoodi filmitäht, ema aga pigem Indira Gandhi noorpõlveportree moodi, nägu kuivetu, ülimalt intelligentne ja pühendunud.

„Ta näeb nutikas välja, eks ole, härra?”

„Jätke see tiitel, Lynn,” ütles Wexford. „Ma pole enam kellelegi teist härra. Kui te ei suuda kutsuda mind Regiks või kas või härra Wexfordiks, siis võtke teatavaks, et noore politseinikuna ütlesid eakaaslased mulle Wex.”

Lynn ainult naeratas ja nad läksid alla.

Burden ütles kolleegile: „Nüüd on aeg minna Orchard Roadile. Clarissa ootab sind. Võib-olla suudab ta nüüd rohkem rääkida neljapäevast ja kõigest, mida ta tolle päeva hommikusöögist saadik mäletab.”

„Ma tahaksin Lynniga kaasa minna,” ütles Wexford katseks, „see jääb mu koduteele.”

„Miks mitte?” ütles Burden. „Ma tean, et sind ei pea manitsema tüdrukuga delikaatne olema.”

See lause ise aga oligi manitsus. Nende tee viis piki Vicarage Lane’i ja möödus suurest majast nimega Dragonsdene, mille aed külgnes kirikla aiaga, teatas Burden. Rohkem maju läheduses polnud. „Algul arvasin ma nagu kõik või igatahes nagu arvas meedia, et see on mõne vaimuhaige kätetöö, igasuguse motiivita nõdrameelse tegu. Mõne sellise kätetöö, kes on ajalehtede maiuspala, käib mööda maad ringi ning tapab naisi ja vanapaare, kes ei lukusta uksi, kuna maal ei juhtu ju midagi ja seal on turvaline elada. Nii võib see olla, aga mina seda enam ei arva. Ta polnud sedasorti ohver, tema minevik oli liiga – kuidas seda öeldagi – liiga keeruline, eksootiline lausa.”

„Räägid sa mulle homme midagi rohkemat?”

„Jah,” lubas Burden, jättes nad kahekesi ja suundudes ise politseijaoskonda.

Naine, kes avas neile ukse Orchard Roadi majas nr 14, oli nutetud silmadega ja hakkas neid nähes kohe uuesti nutma. Ta polnud just sobivaim inimene äsja mõrva tõttu ema kaotanud lapse eest hoolitsema. Nii arvas Wexford, aga ta võis ka eksida. Võib olla oli naise ülevoolav kaastunne siiski see, mida tüdruk vajas.

„Vabandust,” ütles Georgina Bray, „ma ei suuda kuidagi nutmast lakata. See on nii kohutav. Clarissa on siin, ta ei nuta, kuigi nutta oleks parem.”

Sarah Hussaini tütar oli vähemalt sama ilus nagu tema portreed. Tal oli rahulik, liikumatu nägu, täiuslikud näojooned ja vandlikarva nahk. Noogutanud Lynnile, tõstis ta oma sinised silmad Wexfordile.

Wexford vaatas ühelt naiselt teisele. „Ma ei ole politseist, kuigi olin kunagi politseinik. Kui te soovite, et ma ei oleks juures, kui uurija Fancourt teiega räägib, võin ära minna.” Ta naeratas. „Te ei pea mu juuresolekut taluma.”

„Ei, palun jääge,” ütles Georgina Bray, vaatas Clarissa poole ja Clarissa noogutas uuesti.

Enne täiesti vait olnud tüdruk hakkas äkki rääkima. „See, mis mu emaga juhtus, ei ole ainult kohutav, see pole ainult õudne, vaid see on niivõrd ebaõiglane. Tal oli nii raske elu ja niivõrd palju asju, mis teda õnnetuks tegid. Alles nüüd võis ta hakata seda kuidagi korvama, aga ta hoopis ... kägistati surnuks …”

Mis ka polnud Sarah Hussainiga varem juhtunud, praegu polnud õige aeg seda küsida. Aga võibolla Lynn või Burden või Karen Malahyde teadsid. Lynn ootas, et Clarissa jätkaks, arvates, et ta ei vaja taganttorkimist, ja tal oli õigus.

„Mina jumalat ei usu. Pole juba aastaid uskunud, aga emale ma seda ei öelnud. Ma ei tahtnud talle haiget teha, mitte nüüd, kus ta ise oli hakanud ... No ta nimetas seda jumala teenimiseks. Talle ei tähendanud midagi inetud kirjad, mis ütlesid, et ta ei sobi vaimulikuks, ega see, et kogudus pööras talle selja ja et Cuthbert teda ei sallinud – ta kannatas kõik välja, sest ta jumala arm oli temaga.” Tüdruku silmad olid veekalkvel, kuid ta hääl ei murdunud. „Ta arvas, et jumal jättis ta maha, kui ta vanemad surid, kui ta mees sai surma ja juhtus veel mitu jubedat asja, aga jumal tuli tagasi, käskis tal õppida teoloogiat ja saada ordineeritud, mida ta ka tegi ja sai lõpuks õnnelikuks, sest jumal armastas teda. Aga kas ikka armastas? Kas armastas? Jumal ei armasta kedagi. Ta ei öelnud emale kunagi midagi, sest teda pole olemas.” Wexford arvas, et nüüd pääsevad lapsel pisarad voolama, aga seda ei juhtunud. Tüdruku nägu oli marmorjalt valge ja kalk. „Peale jumala olin mina ainuke hea asi ta elus.” Ta pöördus Georgina poole. „Ma läheksin nüüd oma tuppa. Ma olen väsinud. Kogu aeg on väsimus peal.”

Kui ta väljus ja sulges enda järel tasakesi ukse, jäid teised vaikides istuma.

Wexford hakkas esimesena rääkima. „Kas proua Hussain oli teie hea sõber, proua Bray?”

Wexford ei teadnud õieti, kas tegemist on proua või preiliga, kuid paistis, et ta polnud eksinud, sest Georgina ei parandanud teda. Ta silmad olid märjad, kuid nuuksumine oli lakanud. „Me tutvusime ülikoolis. See oli kolmkümmend aastat tagasi ja vahepeal me ei suhelnud, saatsime ainult jõulukaarte ja muud tühja-tähja. Tema tulek meie St. Peter’si kirikusse oli juhus, ta polnud varem Kingsmarkhamiga seotud ja mina elasin siin mehe töökoha pärast. Ma ei käi kirikus, aga võtan osa kohalikest üritustest ja Sarah’ga me kohtusime Emade Liidus.” Ta vaatas Wexfordile trotslikult silma. „Ärge naerge. Emade Liit teeb palju head tööd, eriti perevägivalla ärahoidmisel, ja sellest tean ma ise nii mõndagi.”

„Ma ei kavatsenud sugugi naerda,” ütles Wexford leebelt. „Te võitlete siis perevägivalla vastu?”

„Mina ei võitle millegi vastu. Ma lihtsalt tean, mis see on.”

Viis, kuidas ta seda ütles, näis viitavat isiklikule kogemusele. Wexford arvas, et ta on selleks korraks piisavalt rääkinud ja andis jutujärje Lynnile üle.

„Kui ma teid viimati nägin, ütlesite, et ta oli teie ainus sõbranna.”

„Seda ütles pigem tema, kuigi tal oli üks sõbranna ka Readingis, kus ta kunagi elas. Ah jaa, ta ütles veel, et pole eriti aldis kellegagi sõbrunema. Ta ei teadvat, kuidas see käib, ütles ta, aga et mina teadvat küll, ja meie kohtumine sai teoks minu algatusel. Aga ma tundsin end ta ees ikkagi süüdi. Nagu te teate, on mul mees ja kolm last, kuigi nad on juba suured ja kodunt lahkunud. Ma teen vabatahtlikku tööd. Mul polnud tema jaoks nii palju aega, kui oleks pidanud olema. Ma kordan endale ikka ja jälle, et oleksin pidanud tol hetkel kiriklas olema, oleksin pidanud olema kalli õnnetu Sarah’ga …”

„Teil polnud vist kiriklasse minekut kokku lepitud?” Korraks lootis Lynn, et siit võiks hakata hargnema mõni niidiotsake.

„Oh ei, ei. Kui ma vaid oleksin meile kohtumise kokku leppinud. Ma oleksin seal kohal olnud ja midagi poleks juhtunud. Ma ei tohiks ennast süüdistada, aga süüdistan ikka, muudkui süüdistan ennast.” Ja Georgina Bray puhkes jälle valjusti nutma, tehes märjaks lugematuid salvrätte.

Kui Wexford koju jõudis, olid seal Dora ja Maxine, kes oli just lahkumas, aga see polnud kunagi lühike toiming. Pealegi kurtis ta parajasti Dorale, kuidas Wexford oli talle valetanud. „Nii et, nagu ma ütlesin, on mul tõesti väga kahju, aga vannituba ma koristada ei saanud. Kui te leiate vannist koleda seebirandi, võib selles süüdistada vaid härra Wexfordi. Teate, see vannivõtmise mõte ise, kui sul on majas kaks dušinurka, näib mulle üsna omapärane, et mitte öelda veider. Ühesõnaga, ma läksin üles, puhastusvahend, käsn ja muu vajalik käes, ja leidsin, et uks on kinni, nagu ma olingi arvanud. Ta on ikka pikalt vannis, mõtlesin ma, aga et põuaajal vett hästi ära kasutada, peabki sellest viimase välja võtma.” Ta silmitses Wexfordi, suu ajutiselt kriipsuks tõmmatud. „Ma läksin umbes kahekümne minutit pärast tagasi, aga uks on ikka kinni. Lukus, arvasin ma, ehkki ei kavatsenud seda muidugi katsuda.”

„Miks siis mitte?” käsis Wexford vahele.

Kibestunud naeruturtsatus ja siis: „No kui te ise ei tea, ei hakka mina seda teile seletama.” Ent ta tegi seda siiski: „Loomulikult oletasin ma, et te olete kogu aja seal sees olnud, aga möödas oli lõppude lõpuks juba poolteist tundi. Kell oli üle kaheteistkümne, üle südapäeva, ja siis tuli proua Wexford koju ja ma arvasin, et pean talle olukorda selgitama. Mitte et ta seda oleks nõudnud, aga ma loodetavasti ikka tean, mis mu kohus on, sellepärast.”

Dora rahustas teda, kontrollis, kas ta on töötasu kätte saanud, manades näole imestuse- ja nõutusenaeratusi, nagu naised ikka teevad meeste arusaamatu käitumise puhul, ja kiirustas koristajat lahkuma.

„Miks sa pool üksteist hommikul vanni läksid?” küsis ta mehelt.

„Ma ei läinudki. Ainult ütlesin, et lähen. Aga võibolla hakkangi nüüd seda Maxine’i koristuspäevadel tegema. Kui ma poleks temast pääsenud, oleksin ma ta vist lahti lasknud.”

„Oh jumal, ära seda küll tee, Reg.”

Sedaaegu lobises Maxine kümme minutit järjest doktor ja proua Crockeriga, kes püüdsid vaadata DVDlt „Pööraste” kolmandat hooaega. Ta oli just jõudnud anda neile oma poja Jasoni elulooülevaate alates tema sündimisest, taguots ees – meeletult raske sünnitus, mille ajal nad pidid pojaga mõlemad äärepealt surema –, kuni tänase päevani, ja rääkis nüüd kohutavast surnukeha avastamisest St. Peter’si kiriklas. Doktor Crocker oli kõvemast puust klient kui Wexford, sest ta katkestas koristaja loba ja palus tal tööd jätkata, et nad saaksid naisega filmile keskenduda. Maxine jättis nad umbes veerand tunniks rahule. Ta pidi seda paratamatult tegema, kui ta aiateelt ja terrassilt lehti pühkis, kuid tuli siis tagasi ja märkis, et päeval ei olevat tegelikult soovitatav telekat vaadata, sest see on tervisele halb, rääkimata silmanägemisest, ja et tema ei lubanud õhtul enne kella kuut kunagi oma lapsi teleka ette.

„Tervisespetsialist olen mina, mitte teie,” ütles doktor Crocker, „nii et jätke silmanägemine minu hooleks. Nüüd aga minge ja pange uks enese järel kinni.”

„Mitte ükski klient pole mind nii jämedalt kohelnud,” ütles Maxine Jasonile ja Nickyle, kui ta koduteel nende poolt läbi astus.

„Kes ta mulle õieti on? Klient ikka vist?” Nickyle ei olnud ämm otseselt vastumeelt – nii palju kui üks ämm üldse võib meeltmööda või vastumeelt olla –, kuid ta kandis ta peale salavimma, sest ämmasid pole ju kombeks sallida, see oli teada fakt. „Tõesti pentsik,” ütles ta mokaotsast.

Maxine oli miniale vääriline vastane, sest ka tema arust ei tohtinud ämm ja minia hästi läbi saada. „Ära aja mulle oma eriliste sõnadega kärbseid pähe. Ma tean küll, et sul jäid kooli lõpueksamid tegemata.”

„Lõpeta ära, ema,” ütles Jason. Ta vaatas telekat, Isabella süles. „Pentsik pole ju rumal sõna. Nicky ei kasutaks neid Issy kuuldes. Räägi edasi, mis doktor Crockeriga oli?”

Niisiis rääkis Maxine doktor Crockerist edasi, sellal kui kuulajad väljendasid arvamust, et mehe käitumine on kindlasti algava Alzheimeri tunnus, mis käis ühtlasi Wexfordi kohta, kui tema vanniskäik või vanniskäimatus jutuks tuli.

„Ma nägin teda täna hommikul, kui ma Issyga jalutamas käisin. Ta on pensionile minekust saadik vanemaks jäänud. Kirikuaias oli ta koos ühe mees- ja ühe naispolitseinikuga, ja pärast läksid nad vist kiriklasse. Ma ei tea, aga nii mulle paistis, eks ole, Issy?”

„Papa, papa,” ütles Isabella, korrates ainsat sõna, mida ta oskas.

„Tubli lapseke,” ütles Jason, suudeldes tütre pealage. „Ta on väga varane rääkija. See on intelligentsuse tunnus. Ma ei imestaks, kui ta ükskord ülikooli jõuab, näiteks Oxfordi. Kui ta just modelliks ei hakka. Aga miks mitte mõlemat teha?”

Keegi ei vaielnud vastu. See oli teema, milles kõik olid ühel meelel. „Uneaeg, kullake,” ütles Jason ja viis lapse ise üles. „Emme tuleb ja annab sulle varsti musi.”

Jäänud Nickyga kahekesi, hakkas Maxine taas temaga nääklema. „Sa ei taipa, kuidas sul on vedanud, et sa sellisele poisile käpa peale said. Sa ei pea lapse heaks lillegi liigutama.”

„Kuule, ära plära.”

Nicky läks üles Isabellale head ööd soovima ja Maxine läks kummagi lapsevanema naasmist ära ootamata koju. Peck Roadi ja Khouri Avenue nurgal (puiestee oli nime saanud kohaliku volikogu esimehe järgi, kes oli Aasia päritolu) sai ta kokku Jeremy Leggiga, kes oli Jasoni ja Nicky korteriperemees. Nad polnud kunagi hästi läbi saanud – mitte keegi peale ta elukaaslase ei saanud Leggiga hästi läbi –, aga nad ajasid juttu ja olid teineteise vastu koguni viisakad.

„Tere õhtust,” ütles Maxine. See oli sapine tervitus, mida ta poleks kellegi teisega kasutanud.

„Hei,” ütles Legg. „Käisite vist poja pool?”

„Esimeses magamistoas on aken ikka katki. Teile on see muu kõrvalt ometi nii väike töö.”

Kõik teadsid, et Legg, kel oli kaheküme üheksandast eluaastast peale mingi salapärane seljaviga, elas invaliidsuspensionist, üüritulust ja elukaaslase palgast. „Üürnik peab aknad klaasima, mitte peremees,” ütles ta ja hakkas enne autosse istumist hoolega lonkama. Ta sõitis koju, mis asus Stingfieldis Fiona’s Cottage’s.

* Täiendav keskkooliõpe Suurbritannia haridussüsteemis (toim).

* W. Shakespeare’il tegelikult: „Mõtleme veel selle üle.” G. Meri tõlge (tõlk.).

* India naiste riietus – püksid ja tuunika (toim).