Читать книгу Surma jälgedes - Ruth Rendell - Страница 6

Vitraažil olevatele inglitele ja apostlitele sadas paksu lund. Suur pehme räitsakas tabas üht prerafaeliitlikku pühapaistet ja jäi sinna kinni nagu vatitups kardpaelal. Vaid veidi soojemas ruumis istuvatel koguduseliikmetel oli, mida vaadata, sellal kui Kingsmarkhami püha Peetri kiriku pastor lõpetas 27. jaanuari teise lektsiooni Matteuse evangeeliumi viieteistkümnenda peatükiga.

„Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikkumist, hooramist, vargust, valetamist, pühaduseteotust. Need on, mis inimest rüvetavad…”

Kaks kuulajat pöörasid pilgu mustrilt, mida lumi joonistas punasele ja sinisele ja kollasele ja kuldsele „Maarja kuulutusele”, ning jäid tähelepanelikult ootele. Pastor sulges raske, rippuva järjehoidjaga piibli ja avas maisema väljanägemisega väikese vihikusarnase musta köite. Ta köhatas hääle puhtaks.

„Ma kuulutan maha Sheila Katherine Wexfordi, vallaline, kohalikust kihelkonnast, ja Andrew Paul Thorvertoni, vallaline, Hampsteadi püha Johannese kihelkonnast. See toimub esimest korda. Ja Manuel Camargue’i, lesk, kohalikust kihelkonnast, ja Dinah Baxter Sternholdi, lesk, Forby püha Maarja kihelkonnast. See toimub kolmandat korda. Kui kellelgi on tuua põhjusi, miks need isikud ei saa astuda pühasse abiellu, andku sellest teada.”

Ta sulges raamatu. Juba kolmandat nädalat järjest oli Manuel Camargue tulnud jumalateenistusele. Kuni kogudus sättis end kuulama, vaatas ta ringi. Seesama vanade usklike kamp iga nädal. Ta märkas vaid ühte uustulnukat, nägusat heledapäist tütarlast, keda ta oli varem näinud, aga ei osanud öelda, mis ta nimi on. Tegelnud selle küsimusega terve järgmise pooltunni, oli ta pahane, et mälu ei kõlba enam kuskile ja prillidest pole suuremat abi.

Nimi tuli talle meelde just siis, kui kõik püsti tõusid ja minema hakkasid. Sheila Wexford. Sheila Wexford, näitlejatar. See ta oli. Tema ja Dinah olid näinud teda möödunud sügisel Somerset Maughami mälestusetendusel, aga näidendi pealkirja oli ta unustanud. Ta oli koos Dinah’ga koolis käinud ja nad tundsid teineteist põgusalt. Sheila oli just enne teda maha kuulutatud, aga see oli tal kõrvust mööda libisenud keskmise nime Katherine tõttu. Tundus üsna jabur, et kaks sellist tuntud inimest nagu nemad olid üheskoos maha kuulutatud siinse maakoha kihelkonnakirikus.

Ta vaatas uuesti tütarlast. Sel oli musta villase kleidi peale tõmmatud kahvatu karusnahkne mantel. Nende pilgud kohtusid ja Camargue mõistis, et ka teda tunti ära. Neiu naeratas kergelt, ühtaegu vandeseltslaslikult, nukralt, rõõmsalt ja väga kohmetult, just niimoodi, nagu vaid temasugune näitlejatar oskab seda teha. Camargue vastas talle oma parimaga.

Väljas sadas ikka veel lund. Sheila Wexford avas vihmavarju ja kiirustas elegantselt värava poole. Kas Camargue peaks ta koju sõidutama, ükskõik kus ta ka ei elaks? Ta siiski otsustas, et tema jalad ei suuda tütarlapsele järele joosta, seda enam, et maas oli kuus tolli lund. Kui ta väravani jõudis, nägi ta neiut istumas autosse, mille juhikohal oli mees, kes võinuks vanuse poolest olla talle isaks. Camargue’i haaras hetkeks kaastunne. On see tema peigmees? Siis aga sai ta jahmatusega aru, kui absurdne on temal nii mõelda, ja ta tajus jälle inimeste rumalust ja taipamatut suhtumist omaenese isikusse.

Ted ootas Mercedeses. Villased kindad käes, luges ta ajalehte News of the World. Ta oli mootori käima jätnud, et soojendus, ventilaator ja aknapuhastajad töötaksid. Camargue’i nähes hüppas ta välja ja avas tagaukse.

„Palun, Sir Manuel. Ma nägin, et ilm on jube, ja panin siia ühe teki.”

„Tubli poiss,” ütles Camargue. „Kirikus oli päris külm. Loodame, et laulatuse ajal on seal soojem.”

Ted vastas, et tema loodab ka, aga et pikaajaline ilmaennustus on sama vilets kui tavaliselt. Kui tal poleks olnud oma tööandja vastu austust ja lugupidamist, oleks ta öelnud, et ta soojendaks teda oma armastusega. Camargue teadis seda ja muigas endamisi. Ta tõmbas teki põlvedele. Dinah, mõtles ta, minu Dinah. Ta tundis naise vastu sellist nooruslikku ja võimsat kirge, nagu ta oli kogenud vaid noorpõlves. Aga ta ei puuduta naist iialgi, ta teadis seda kindlasti ja ta suu tõmbus ebameeldivust väljendavaks grimmassiks, kui seda ette kujutas, teda ja Dinah’t koos. Talle piisaks, kui naine oleks talle armsaks seltsiliseks… mõneks ajaks.

Nad olid väravast sisenenud ja sõitsid mööda pikka käänulist teed maja poole. Ted sõitis mööda rattarööpaid, mis ta hommikul oli lumest puhtaks teinud ja mis nüüd jälle täis sadasid. Siledast, puhtast ja säravvalgest kattest, mis pehme ja plekitu vaibana oli heidetud üle Camargue’i aia küngaste ja lohkude, kerkisid raagus hõbedased kased, paplid ja remmelgad ning okaspuude tumerohelised, sinakad ja kuldkollased koonused nagu mõnusasti riietatud päkapikud.

Moosivabrik ilmus üsna äkki nähtavale. Camargue kutsus seda moosivabrikuks, aga vahel ka kingakarbiks, sest see maja ei sarnanenud ühegagi ümbruskonnas. Tegemist polnud järeleaimatud ega päris tudorstiili ega ka ehtsa XVIII sajandi ega pseudogeorgiaanliku arhitektuuriga, sest maja kujutas endast pikka, suurte klaaspindadega karpi, mille ühes otsas lahutas esialgset ehitist uuemast osast koonusekujulise katusega torn nagu mingi põletusahi. Viiulivõtme kujulisel sepistatud tuulelipul istus toiduotsingul sisemaale sattunud kajakas. See nägi tuhakarva taeva taustal välja valge nagu lumi.

Tedi naine Muriel avas paraadukse. Majja siseneti kohe teisele korrusele, sest see oli ehitatud mäenõlvale. Avarast vestibüülist pääses läbi võlvkaare söögituppa.

„Nii külm on, söör, et ma keedan teile korraliku lõuna, sest te ütlesite, et ei lähe Mrs Sternholdi poole,” ütles Muriel.

„Väga arukas teist,” ütles Camargue, kes enam suurt ei hoolinud, mida ta sööb. Muriel võttis ta palitu, et see kuivama viia. Ta elas koos Tediga siinsamas krundil vanaaegses majas, mis erines täiesti moosivabrikust. Camargue oleks tahtnud, et ta võtaks õhtupoolikud ja pühapäevad vabaks, aga Murieli suuremeelsuse hoogusid polnud vahel võimalik taltsutada. Poole trepi peal tuli talle vastu koer Nancy, suu naerul, roosa keel rippumas ja noored tugevad käpad valmis peremehe pikali paiskama. Tegemist oli tema viienda Saksa lambakoeraga, ilusat pruuni ja musta värvi, kaks aastat vana.

Võõrastetuba, mille kaks seina olid üleni klaasist, oli täis kummalist, lumelt peegeldunud valgust. Telefon helises just siis, kui ta oli trepi ülemisel astmel.

„Kas meid kuulutati seal maha nagu kord ja kohus?”

„Jah, kullake, kolmandat korda. Kas püha Peetri kirikus tehti sedasama?”

„Jah. Aga oli seal alles külm, Dinah. Kas Forbys sajab lund?”

„No sajab, aga mitte eriti paksu. Äkki sa muudad meelt ja tuled? Suured teed on lahti ja sa tead, et Tedil pole midagi selle vastu. Ma nii tahan, et sa tuleksid.”

„Ei. Seal on su vanemad. Nad on mind juba näinud. Las nad toibuvad veidi ehmatusest enne laupäeva.” Camargue naeris Dinah protesteeriva hüüatuse peale. „Ei, kallike, täna ma ei tule. Muriel teeb mulle lõunasöögi. Mõtle selle peale, et pärast laupäeva pead sa kõik söögiajad minuga koos mööda saatma ja mingeid vabandusi ei võeta vastu.”

„Manuel, kas ma tulen õhtul sinu poolt läbi?”

Camargue naeris. „Palun ära tule.” See oli imelik, kuidas tema aktsent muutus Dinah’ga rääkides märgatavamaks. Ta arvas, et siin on mängus tunded. „Pane mu sõnu tähele, kõik külad on õhtuks Kingsmarkhamist ära lõigatud.”

Ta läks muusikatuppa, koer kannul. Torni koonusekujulise kiivri all oli hämar nagu videvikus. Ta vaatas flööti, mis lebas avatud karbis laual, ja siis otsekui tahtmatult oma konksus sõrmi, mis talle aga enam haiget ei teinud. Karp oli avatud, et näidata seda Dinah emale ja Muriel tundis selle vastu liiga suurt aukartust, et see kusagile ära panna. Camargue sulges karbi ja istus klaveri taha. Ta polnud kunagi olnud suurem asi pianist, lihtsalt teisejärguline kontsertesineja, mistõttu ei kogenud ta mingit üleelamist ega kurbust, kui klimberdas klahvidel oma lollide vanade kätega (nagu ta neid ise nimetas). Ta mängis „Für Eliset^[1.]” ja Nancy, kes jumaldas klaverimuusikat, vehkis marmorpõrandal sabaga.

Muriel kutsus ta lõunat sööma. Ta läks trepist alla. Murielile meeldis katta ainult tema tarbeks suur mahagonlaud pitslina, hõbeda ja klaasidega ning teenindada teda seal. Ta teadis palju paremini, mida Sir Manuel Camargue vajab. Ted sisenes, kui ta kohvi jõi, ja ütles, et viib Nancy õue, et ta teeb temaga pika tiiru lumes, sest Nancyle lumi meeldib. Ja ta murrab järve ääres jääd. Rihmapannalde kõlinat kuuldes Nancy lausa lendas trepist alla, et kiiremini õue pääseda.

Camargue püüdis vahel hoiduda pärastlõunasest uinakust. See õnnestus tal harva. Tal oli tornitaguses tiivas väike magamistuba, vannituba ja elutuba, kus asus Nancy ase, ja ta istus otsustavalt tugitooli, et lugeda või plaate kuulata – hetkel meeldis talle hirmsasti James Galway^[2.]. Ta arvas, et Galway on palju parem, kui temal oli õnnestunud olla –, aga ta jäi alati tukkuma. Sageli magas ta kella viie või kuueni. Ta pani plaadimängijale Mozarti flöödikontserdi, Köcheli kataloogis number 313, ja sellal kui magusad, helged, voolavad helid täitsid toa, silmitses ta end piklikus peeglis. Igal juhul oli ta endiselt pikk. Ja kõhn. Tema meelest kõhn nagu kokkuklopsitud hernehirmutis, nagu vana kolikambri luukere, mille käed näivad olevat liigestest lahti murtud ja siis kuidagi veidralt kokku pandud. Tout casse, tout lasse, tout passe.^[3.] Nüüd, mil ta oli nii vana, mõtles ta sageli ühes või teises oma lapsepõlves omandatud keeles. Ta istus tugitooli ja kuulas muusikat, mille Mozart kirjutas pahurale hollandlasele, aga selleks ajaks, kui algas teine osa, magas ta sügavasti.

Nancy äratas ta üles, pannes pea talle sülle. Ta oli juba ammu jalutuskäigult tagasi, kell oli peaaegu viis. Ta teadis, et Ted ei tule enam koera välja viima. Camargue peab seda ise tegema ja võibolla jalutama koos temaga järveni. Lumesadu oli lakanud ja kummaliselt kollakas hämarikuvalgus libises üle valeva lume ja heitis pikki siniseid varje. Camargue võttis James Galway plaadimängijalt ja pani ümbrisesse. Ta läbis koridori ja muusikatoa, peatus korraks, et nihutada otseks viltuvajunud fotot, mis kujutas Camargue’i Muusikakooli hoonet Wellridge’is, ja astus võõrastetuppa. Kui ta lähenes teekandikule, mille Muriel oli tema jaoks valmiks pannud, helises telefon. Jälle Dinah.

„Ma enne helistasin, kullake. Kas sa magasid?”

„Mida muud ma võisin teha?”

„Ma tulen homme hommikul läbi ja toon ära ülejäänud kingitused. Isa ja ema tõid meile hõbedast koogikahvlid, mille onu, mu ristiisa saatis.”

„Tuleb tunnistada, et inimesed on üsna helded, see on ju meie mõlema jaoks juba teine ring. Ma lasen sissesõidutee sinu jaoks puhtaks rookida. Ted teeb selle ära juba enne kukke ja koitu.”

„Vaene Ted.” Camargue aimas Dinah hääletoonis kerget muutust, mis tegi ta valvsaks. „Manuel, ega sa ei ole midagi kuulnud … Nataliest?”

„Sellest naisest?” sõnas Camargue ükskõikselt. „Ei ole.”

„Tead, ma räägin sinuga sellest veel kord hommikul, et sa mõtleksid ümber. Ma olen kindel, et sa ei saa temast õigesti aru. Ja hakata muutma testamenti, ilma et…”

Camargue’i aktsent oli tugev, kui ta teda katkestas. „Dinah, mina nägin teda, mitte sina. Eks ole, ärme räägime sellest rohkem.”

Dinah vastas rahulikult: „Nagu soovid. Ma ainult tahan sulle parimat.”

„Ma tean,” vastas Camargue. Ta rääkis naisega veel veidi ja läks siis alla teed tegema. Päeva rahu oli rikutud sellega, et Dinah võttis üles Natalie küsimuse. Ta pidi uuesti asja üle järele mõtlema, kuigi oli selle enda jaoks juba välistanud.

Ta tõi teekannu üles ja eemaldas salvräti kurgivõileibade taldrikult. See naine, ükskõik kes ta ka polnud, oli keetnud tee ja toonud kannu üles ning pärast seda, kui ta oli näinud, kuidas naine vaatas Cazzini kuldset kingitust seinal, sai ta aru. Nagu kõik ausad ja siirad inimesed, pani ka Camargue pahaks, kui teda püüti petta, ja seda hoopis rohkem kui need, kes ise on tüssajad. Temale oli see hirmus solvang, seda hullem, et kasutati ära vana mehe nõrkus ja isalik armastus. Dinah palve ei muutnud tema tundeid. See ainult pani teda mõtlema, et ta oleks pidanud kutsuma politsei või rääkima oma advokaadiga. Aga ei. Ta oli öelnud naisele, et näeb teda läbi, ja teatanud oma kavatsusest ja nüüd pidi ta iga hinna eest selle unustama. Tema tulevik oli Dinah, Dinah’st saab tema tütar ja enamgi veel.

Ta istus akna all, mille kardinad polnud ette tõmmatud, ja vaatas, kuidas lumi tõmbub siniseks ja siis pimeduse saabudes uuesti tuhmvalgeks. Kuu tõusis, ümmargune ja külm kesktalvine kuu, helendav rohekasvalge sõõr. Kell seitse viis ta teenõud alla ja andis Nancyle suure purgitäie koeratoitu.

Kuuvalguses nägi ta võõrastetoa aknast üsna selgesti järve. Järv oli selle kohta palju öeldud, tegemist oli pigem suure tiigiga. See asus teisel pool sissesõiduteed lauge nõlvaku all ja oli ümbritsetud remmelgatest ja viirpuudest. Camargue nägi, et Ted oli sõna pidanud ja pärast lõunat tiigil jääd lõhkunud, et kalad õhku saaksid. Tiigis olid karpkalad, mõned neist väga suured ja väga vanad. Tedi jäljed viisid alla veepiirile ja tagasi sissesõiduteeni. Ta oli ladunud jää suurte hallide plokkidena kaldale. Kuu valgustas seda kõike sama hästi nagu mõni kaarlamp. Nancy jälgi olid kõik kohad täis ja selgesti olid näha need kohad hangedes, kus ta oli hullanud ja püherdanud. Camargue puudutas koera siledat pruuni pead, tõmbas looma endale lähemale ja lükkas hellalt ta oma jalgade juurde magama. Kuu sõudis mustal sädeleval taevakaarel, kust kõik paksud pilved olid kadunud. Ta avas raamatu, mis rääkis ühest suhteliselt tundmatust rumeenia heliloojast, kes kunagi oli kirjutanud tema jaoks ühe etüüdi, ja luges umbes tunni.

Kell pool kaheksa ta tundis, et jääb jälle tukkuma, seepärast tõusis ta püsti, ringutas ja seisis akna juurde. Oma suureks üllatuseks nägi ta, et jälle sajab lund, mis langes aeglaselt üle selge taevavõlvi kuu poole triivivast pilvelahmakast. Viimane kui üks okaspuu oli jälle kaetud lumega. Siis ta nägi, et üks puu liigub. Ta oli sageli pimedas ja hämarikus niisugust asja ette kujutanud, sest oma poolpimedate silmade tõttu võis talle tunduda, et puude asemel on inimesed. Nüüd oli ta tegelikult pidanud mingit meest puuks. Või naist. Ta ei osanud öelda, kas see pükstes ja paksus palitus kogu oli Ted või Muriel, kes liikus kasesalu poole seal, kus pidi olema teerada. See pidi olema üks neist. Camargue otsustas, et lükkab Nancy õueviimise kümme minutit edasi. Vastasel korral Ted näeks neid ja tõstaks lärmi ja tõenäoliselt tahaks võimaldada koerale korraliku jalutuskäigu, mida see aga sugugi ei vaja, sest on päeval juba küllalt joosta saanud. Kui see aga oleks Muriel, tahaks ta kindlasti tuppa tulla ja peremehele kakaod keeta.

Kuju oli aiast kadunud. Kuu ei olnud enam nii sirav. Ta ei suutnud meenutada, et kõigi nende aastate jooksul, mil ta Sussexis oli elanud, oleks siin olnud nii palju lund. Noorusaegadel Püreneedes oli küll samamoodi sadanud ja ilm oli olnud isegi külmem. Nende päevade meenutuse mõjul oli ta istutanud siia aeda väikesi kuuski ja jugapuid ja kadakaid…

Ta oleks võinud vanduda, et näeb teist puud liikumas. See oli üsna naljakas, kuidas vanas eas, kui meeleorganid, millega ollakse harjunud nagu vanade sõpradega, hakkavad mängima vingerpusse. Ta hüüdis:

„Nancy! Aeg on õue minna.”

Koer oli trepimademel ammu enne teda. Kui Camargue oleks ees läinud, oleks Nancy ta pikali tõuganud. Ta laskus pikkamisi trepist ja müksis koera varbaga, kui see vaatas ootusärevalt alt üles talle otsa. Alla jõudnud, süütas ta väljas oleva lambi, mis valgustas avarat hoovi koos sõiduteega. Lumehelbed tantsisid nagu väikesed sädemed kollakas valguses, aga kui ta ukse avas, paiskus talle vastu jäine ööõhk. Nancy tormas lumekeerisesse. Camargue võttis vestibüüli kapist lambanahkse kasuka, kindad ja jalutuskepi ning järgnes koerale.

Nancyt polnud enam näha, aga ta oli jätnud endast lumme raja mööda nõlvakut järve poole. Camargue tõmbas kasuka koomale ja mässis villase salli kaela ümber. Nancy teadis väga hästi, et õhtune õueminek pole mingi korralik jalutuskäik, vaid lihtsalt võimalus rahuldada loomulikke vajadusi, aga putkas siiski vahel minema. Kui ilm oli paha, näiteks märg ja vihmane või selline nagu sel õhtul, oli ta enamasti ära pool tundi. Praegu oleks selline käitumine olnud tõeline nuhtlus, sest Camargue oli nii väsinud, et isegi püstijalu, isegi siis, kui jäine tuul puhus näkku, tundis ta end unisena.

„Nancy! Nancy, kus sa oled?”

Ta oleks võinud lihtsalt majja tagasi minna, Tedile helistada ja paluda tal tulla koera tagasi ootama. Ted poleks seda pahaks pannud. Teiselt poolt aga tundus see olevat järeleandmine abitusele, mille vastu ta igati püüdis võidelda. Mis mõte oleks olnud abielluda, seada uuesti sisse korralik majapidamine, isegi alustada seltsielu, kui ta ei suuda toime tulla nii lihtsa asjaga nagu koeraga jalutamine enne magamaminekut? Ta oleks võinud ka minna tagasi majja, istuda vestibüülis tugitooli ja oodata seal Nancyt. Kui ta uinuks, ärataks koera kraapimine ukse taga ta üles.

Ta tegi aga otse vastupidist. Ta läks koera poolt lumme jäetud rada pidi järve poole ja hüüdis teda ärritunult.

Märgid, mille Ted oli jätnud veepiiril lõhutud jääle, olid lumme mattunud ja ka Nancy värskeid jälgi kattis peagi lumi. Ainult jääplokkide kuhjad näitasid, kus Ted oli olnud. Jääst puhastatud ala oli jälle kaetud kerge halli kirmega. Järv oli otsekui tume jääpalakas, millele pilvedest varjatud kuu heitis veidi läiget, ja remmelgad, mis päevavalgel nägid välja nagu kössis ämblikud või koibikulised, olid nüüd kaetud lumega, mis kleepus okste külge ja muutis võrade kuju. Camargue kutsus jälle koera. Möödunud nädalal oli Nancy talle samasuguse vembu mänginud, aga ilmus siis äkki kusagilt välja ja kappas üle jää tema poole.

Ta hakkas kepiga värsket jääkirmet purustama. Siis kuulis ta, kuidas selja taga lumi krudiseb kergelt koera jalge all. Kui ta aga end ümber pööras, valmis haakima jalutuskepi konksu Nancy kaelarihma taha, ei näinud ta mingit koera, seal olid vaid kääbuskadakad ja valgus, mis langes valgele ringikujulisele hoovile. Ta kavatses lõhkuda kogu värskelt tekkinud jää ja puhastada jardipikkuse ja jalalaiuse ala, nagu Ted oli teinud, ja minna siis tagasi majja Nancyt ootama.

Jälle krudises lumi tema selja taga, puu kõndis. Ta ajas end püsti ja pööras ringi, kepp enesekaitseks käes, ning seisis liikuva puuga silmitsi.

1 Beethoveni klaveripala. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]

2 Sir James Galway (snd 1939) – iiri flöödimängija. [ ↵ ]

3 Kõik puruneb, tüütab ära ja möödub. [ ↵ ]