Читать книгу Surma jälgedes - Ruth Rendell - Страница 7

Kui peainspektor Wexford oma majja sisenes, võttis teda vastu muusika. Flööt mängis orkestri saatel. Ta oletas, et see on üks Sheila dramaatiline, tema kojutulekuks ajastatud võte. Muusika oli ilus, aeglane, ühetasane, veidi religioosne, aga siiski ilmalik.

Tema naine kudus, näol rahulolev, kuiv, veidi ärritunud ilme, nagu alati siis, kui Sheila oli läheduses. Ja Sheila hakkas olema läheduses järgmised kolm nädalat, sest oli ootamatult otsustanud abielluda oma kodukihelkonna kirikus ja sättida end sisse isa majas. Ta istus põrandal kamina ja plaadimängija vahel, põsk toetumas valgele ümarale käsivarrele, mis oli graatsiliselt diivanipadjale heidetud, ja kahvatukuldsed sirged juuksed poolenisti nägu katmas. Kui ta pea tõstis ja juuksed tagasi lükkas, nägi inspektor, et ta oli nutnud.

„Oi, paps, kallis, kas pole kole? Telekas oli hiigelsuur programm tema mälestuseks. Isegi ema poetas pisara. Ja siis me mõtlesime, et leiname teda tema enda muusikaga.”

Wexford kahtles tõsiselt, kas Dora, rahulik ja ülimalt mõistlik naine oli olnud võimeline selliseks eriliseks tundepuhanguks. Ta võttis plaadiümbrise. Mozart, kontsert flöödile ja harfile, K 229; Inglise Kammerorkester, dirigent Raymond Leppard; flööt Manuel Camargue; harf Marisa Roblès.

„Me tegelikult kuulsime teda kunagi,” ütles Dora. „Mäletad? Wigmore Hallis, oma kolmkümmend aastat tagasi.”

„Jah.”

Aga ega ta suurt mäletanudki. Pilt plaadiümbrisel, liiga tundeline, liiga liikuv, mitte eriti ilus nägu, rõõmsameelsed ja humoorika säraga silmad ei meenutanud talle midagi minevikust. Mängitav osa lõppes ja asendus uue, särava, voolava ning laulvaga ja surnud Camargue elustus oma flöödis. Sheila pühkis silmi, tõusis ja suudles isa. Sellest oli möödas kaheksa aastat, mil nad olid sama katuse all elanud. Siis sai Sheilast rändur, kuulus daam, telenägu. Aga ta ikka suudles isa, kui tuli või läks, pannes käed talle ümber kaela nagu väike laps. Naljakas küll, aga Wexfordile see meeldis.

Ta istus viimast osa kuulama, sellal kui Dora lõpetas rea oma värvilises kudumismustris ja läks talle õhtusööki tegema. Andrew igaõhtune telefonikõne ei lasknud Sheilal saada täielikku dramaatilist naudingut Camargue’i mälestamisest, ja kui ta tuppa naasis, oli plaat läbi ja isa sõi oma neerupirukat.

„Sheila, tegelikult sa ju ei tundnud teda?”

Tüdruk arvas, et isa teeb talle pisarate pärast etteheiteid. „Anna andeks, paps, ma hakkan liiga kergesti vesistama. Tead, kui raske on ära õppida, kuidas nutta, ja siis ei suuda sellest enam lahti saada.”

Isa muigas. „Ja saatuslikul Niilusel on nutmas petlik krokodill^[1.]? Aga ma ei mõelnud seda. Ma küsin otse. Kas sa tundsid teda isiklikult?”

Sheila raputas pead. „Minu meelest tundis ta mu kirikus ära. Ta pidi teadma, et ma olen siitkandist.” Tema äratundmiseks polnud vaja midagi teada. Ta tunti ära igal pool, kuhu ta läks. Viis aastat oli seriaal, kus ta mängis kõige kaunimat stjuardessi, olnud eetris kaks korda nädalas kõige magusamal ajal. Kõik vaatasid „Lennurada”, kuigi paljud seletasid häbeliku näoga, et nad nägid „ainult viimaseid kaadreid enne uudiseid” või „lapsed vahivad seda”. Stjuardess Curtis oli kuulus oma naeratuse poolest. Sheila manas selle nüüd näole, pea mõtlikult kaldu. „Ma tunnen tema tulevast naist isiklikult,” ütles ta. „Või pigem tundsin. Me käisime koos koolis.”

„Noor tüdruk?”

„Tänan südamest, kallis isa. Ütleme, et noor selleks, et abielluda Sir Manueliga. Kahekümnendate keskel. Ta tõi möödunud sügisel Camargue’i mind „Kirjas” vaatama, aga ma ei rääkinud nendega, Camargue oli liiga väsinud, et pärast etendust lava tagant läbi tulla.”

Dora tõi nad keelepeksust tagasi tunnustatuse juurde. „Omal ajal räägiti, et ta on maailma parim flöödimängija. Ma mäletan, kui ta rajas selle kooli Wellridge’is ja printsess Margaret tuli seda avama.”

„Tead ka, kuidas õpilased seda kutsuvad? Windyridge.” Sheila matkis sõrmi liigutades puupuhkpillil mängimist. Siis äkki purskasid jälle ta silmist pisarad. „Oh aeg, niimoodi surra!”

„Who’s Who” on raamat, mida harva leidub eramajades. Wexfordil oli üks eksemplar, sest seal sees oli Sheila. Ta võttis köite riiulilt, avas c-tähe kohalt ja luges valjusti:

„Camargue, Sir Manuel, rüütel. Aukaaslaste Ordu. Briti Impeeriumi Ordu. Auleegioni kavaler. Briti flöödimängija. Sündinud Pamplonas, Hispaanias, 3. juunil 1902, Aristide Camargue’i ja Ana Parrali poeg. Saanud hariduse isalt, siis Barcelona Konservatooriumist. Õppinud Louis Fleury juures.

1924–1932 Madridi Konservatooriumi flöödiõpetaja. Võitles Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel, põgenes Inglismaale 1938. Abiellus 1942 Kathleen Listeriga. Üks tütar. Sai Briti kodakondsuse 1946. Flöödimängija kontserdireisid Euroopas, Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Aafrikas. Asutas 1964. aastal Wellridge’is, Sussexis, abikaasa mälestuseks Kathleen Camargue’i Muusikakooli ja 1968. aastal Kathleen Camargue’i Noorteorkestri. Harrastused väljaspool muusikat: jalutamine, lugemine, koerad. Aadress: Sterries, Ploughman’s Lane, Kingsmarkham, Sussex.”

„Räägitakse, et see on unistuste maja,” ütles Sheila. „Ei tea, kas tütar hakkab seda müüma? Sest kui hakkab, siis meie Andrewga võiksime tõsiselt kaaluda… Paps, kas sulle ei meeldiks, kui me elaksime siinsamas tee ääres?”

„Ta võib olla pärandanud selle maja sinu sõbrannale,” ütles Wexford.

„Võib küll. No ma loodan vähemasti. Vaene Dinah kaotas esimese abikaasa, keda ta jumaldas, ja nüüd teise, kellega ta ei jõudnud abielluda. Talle on vaja mõningast lohutust. Ma kirjutan talle kaastundeavalduse. Ei, ei kirjuta. Ma lähen tema poole. Ma helistan talle kohe homme hommikul ja ma…”

„Mina sinu asemel ootaksin päeva või paar,” ütles isa. „Homne hommik algab ekspertiisiga.”

„Ekspertiisiga?” Sheila hääldas seda sõna Lady Bracknelli^[2.] õõnsal ja õudusest rabatud toonil. „Ekspertiisiga? Aga ta ju suri ilmselgelt loomulikku surma?”

Dora, kes osavasti käsitses kolme eri värvi lõnga, tõstis pilgu kudumistöölt. „Muidugi ei surnud. Ei saa nimetada loomulikuks surma uppumise või surnukskülmumise läbi või mis see oli, mis temaga juhtus.”

„Ma pean silmas, et ta ei teinud seda meelega ja kellegi teise käsi polnud ka mängus.”

Wexford ei suutnud selliseid lihtsameelseid enesetapu ja mõrva definitsioone kuuldes naeru tagasi hoida. „Enamikul juhtudel on ootamatu surma ja kõigil juhtudel vägivaldse surma puhul vaja ekspertiisi,” ütles ta. „Seda tehakse ka siis, kui on arvata, et langetatakse otsus õnnetusjuhtumi kohta.”

Õnnetusjuhtum.

See otsus, mis kõlab naeruväärselt, kui kõne all on hällis maganud imiku või narkoosi all olnud patsiendi surm, sobis hästi kirjeldama Camargue’i saatust. Vana mees, pahkluuni lumes, kaotab pimedas tasakaalu, libastub, kukub vette ja jääb jääkaane alla. Kui ta ei uppunud, siis suri ta mõne minuti jooksul alajahtumisse. Lund sadas edasi ja jäljed mattusid selle alla. Ja pakane, oma kümme kraadi alla nulli, kaanetas varsti paiga, kuhu keha oli libisenud. Ainult kinnas – paks must nahkkinnas, mis oli ära tulnud tema vasakust käest – oli jäänud tähistama kohta, kus ta lebas, üks kõver sõrm hangest välja ulatumas. Õnnetusjuhtum.

Wexford läks ekspertiisi tulemusi kuulama ainult sellepärast, et sooja saada, sest politseijaoskonna keskküte oli ootamatult eelmisel ööl rivist välja langenud. Ekspertiisi esitamise paigas (Kingsmarkhami maakohus, saal 2, teine korrus) oli kuuldavasti talvel alati temperatuur 80 kraadi^[3.]. See vastas tõele. Jätnud kummisaapad alumise korruse ukse juurde, peesitas ta soojas kohas, koorides salamahti endalt mitmed koledad kihid, khakivärvi, mudase väljanägemisega vihmakeebi, päevinäinud musta-hallikirju kalasabamustrilise villase palitu, stoolasuuruse vanutatud villast pruunika salli.

Peale Kingsmarkham Courieri neiu ühel pressile reserveeritud kohal oli saalis veel kaks naist, kes istusid teineteisest võimalikult kaugel, jättes mulje, nagu mõlemad arvaksid, et ainult temal on õigus siin viibida. Wexford arvas, et üks neist on tütar ja teine pruut. Mõlemad olid tumedates ja tagasihoidlikes, mitte millegagi silma paistvates riietes. Aga naisel esimeses reas olid Callase^[4.] silmad ja profiil, tema läikivad mustad juuksed olid kammitud geišasoengusse, sellal kui teine, kes istus Wexfordist paari jardi kaugusel, nägi välja kui hiireke, rätik peas, kössis, käed risti. Niipalju kui Wexford oma kohalt nägi, polnud kummalgi vähimatki sarnasust plaadiümbrisel oleva eneseteadva ja vaimse näoga. Aga siis, kui otsus langetati, pööras geišasarnane naine pead, tema tumedad säravad silmad kohtusid korraks Wexfordi omadega ning see nägi, et naine on Sheilast palju vanem, arvatavasti kümmekond aastat. See siis pidi olema tütar. Kui ta oli sellele otsusele jõudnud, pööras kohtunik pilgu naise poole ja ütles, et avaldab sügavaimat kaastunnet Sir Manueli tütrele tema kaotuse ja leina puhul, mis aga pole sugugi ainult isiklik, sest seda jagavad kümned tuhanded inimesed, kes teda armastasid ja imetlesid ja olid haaratud tema muusikast. Ta arvas, et ei lähe välja oma ametikohustuse raamidest, kui tsiteerib Samuel Johnsonit^[5.] ja ütleb, et pole oluline, kuidas inimene sureb, vaid on oluline, kuidas ta elas.

Ilmselt polnud keegi rääkinud talle surnud mehe kavatsusest uuesti abielluda. Hiireke tõusis ja kadus vaikselt. Nüüd oli kõik läbi. Mustasilmne kaunitar tõusis samuti – ja oli kohe ümbritsetud meestest. Wexford mõtles, et see on ilmselt kokkusattumine, et seal on saatja, kes ta kohale sõidutas, tema isa arst, teenija ja paar sõpra. Ometi tundis ta tahtmatult, et see naine on igal pool, kus ta ka ei viibiks, meeste ringis, tähelepanu keskpunktis, imetletud, ihaldatud. Ta tõmbas jälle oma kehakatted selga ja väljus Kingsmarkhami pakaselisele peatänavale.

Sillutisel lebas vana lumi pikkade madalate ahelikena ja uus lumi, sõmer ja sädelev, kattis seda värske heledusega. Kollakastinajas taevas näis lund täis olevat. Kohtumajast politseijaoskonnani oli vaid paar sammu, aga sellest piisas, et niisuguse ilmaga teel läbi külmuda.

Eesõues seisis politseiauto ja peakonstaabli Roveri vahel ikka veel kütteavariiteenistuse auto. Wexford läks ettevaatlikult läbi pöördukse. Sees oli endiselt külm ja seersant Camb, kes istus valvurileti taga, soojendas kinnastatud käsi kuumal teekruusil. Wexford mõtiskles, et Burden, kui sel on vähegi aru peas, on ilmselt läinud kusagile sooja kohta lõunat sööma. Ilmselt Carousel Cafésse või sellesse söögikohta, mis oli olnud Carousel, enne kui Mr Haq selle üle võttis ja Pearl of Africaks nimetas.

See oli (Mr Haqi sõnul) tema kodumaa Uganda nimi või hüüdnimi. Mr Haq väitis, et esindab ehtsat Uganda kööki ja pakub „tõelist” Uganda toitu, aga keegi ei teadnud, kas see oli toit, mida suguharud sõid enne koloniseerimist, või toit, mille tõid sisse Aasia immigrandid, või toit, mida söövad tänapäeval läänestunud ugandalased, või midagi muud, aga igal juhul oli raske roogadel vahet teha. Kõik portsjonid sisaldasid praekartuleid ja riisi ning Wexford oli aru saanud, et see ongi Uganda köögi eripära. Talle lihtsalt meeldis see koht ja ta oli iseäranis võlutud plastmassist džunglitaimestikust.

Täna see rippus ja värises auruses kuumuses ning nahkjad lehed näisid olevat täis higipiisku. Aknad ei paistnud läbi, sest neid kattis kondensatsiooniudu. See oli nagu troopiline oaas Arktikas. Inspektor Burden istus laua taga ja sõi Nuubia kana Ruwenzori riisiga, hoides hoolega silma peal oma uuel lambanahksel jakil, mille naine oli talle jõuludeks kinkinud ja mille Mr Haq oli riputanud palmikujulisele riidenagile. Ta ühmas sisenenud Wexfordile, et keegi võib selle ära virutada, sest tänapäeval pole miski võimatu.

„Siin nad võivad selle patta pista,” ütles Wexford. Ta tellis samuti kana, soovides,et ükskord ometi toodaks seda koos kartulitega. „Tulin just Camargue’i juhtumi ekspertiisi kuulamast.”

„Mis pagan sind sinna ajas?”

„Mul polnud suurt midagi teha. Ma mõtlesin, et seal on soe ja nii oligi.”

„Mõnele on sellest küllalt,” porises Burden. „Ma oleksin sulle tööd leidnud.” Sedamööda, kuidas nende sõprus süvenes, oli tema endine aukartus ülemuse ees kadunud, jättes siiski alles lugupidamise. „Kunagi pole olnud nii palju vargusi ja sissemurdmisi. See tuntud tüüp Atkinson, kes lunaraha eest välja lasti, on vahepeal kolme asjaga hakkama saanud. Ta pole veel seitseteistki, aga juba tõeline väike kaabakas.” Sarkasm muutis ta hääletooni vinguvaks. „Just nii ma tema kohta ütlen. Psühhiaater kinnitab, et ta on patoloogiline kleptomaan, traumadest lõhestatud isiksus, mis üldjoontes klassifitseerub paranoiaks.” Ta norsatas, oli vakka, siis sõnas hoopis teisel toonil. „Kuule, kas sa arvad, et seda teha oli tark tegu?”

„Mida teha?”

„Minna seda ekspertiisi kuulama. Inimesed hakkavad arvama… Ma pean silmas, et nad võivad hakata arvama…”

„Inimesed hakkavad arvama!” irvitas Wexford. „Sa räägid nagu vana lesknaine, kes manitseb noort plikat. Mida nad siis hakkavad arvama?”

„Ma pidasin ainult seda silmas, et nad võivad arvata, et selles surmas on midagi kahtlast. Mingi jama. Ma tahtsin öelda, et kui nad sind seal näevad ja teavad, kes sa oled, siis nad mõtlevad, et ta ei oleks sinna tulnud, kui kõik oleks olnud nii lihtne, nagu kohtunik…”

Teda päästis Wexfordi pahameelepurskest väline sekkumine. Mr Haq oli rõõmsameelselt nende juurde hiilinud. Ta oli väike, naeratav, väga tumeda nahaga, aga siiski väga kaukaaslase moodi, suure hulga säravvalgete, aga hirmuäratavalt puseriti suurte hammastega.

„Kas ma võin loota, mu kallis, et kõik on teie meele järgi?” Mr Haq pöördus kõigi külastajate poole sõnadega „mu kallis”, olenemata soost ja vist arvates, et see on mingi üldine viisakas väljend nagu „ekstsellents”. „Ma näen, et te sööte Ruwenzori riisi.” Ta kummardas kergelt. „Aromaatne ja hõrgutav retsept inimestelt, kes elavad Kuu mägedes.” Televisiooni rämpstoidu reklaami kõnepruuk oli talle harjumuspärane.

„Väga hea, tänan,” ütles Wexford.

„Aga palun, mu kallis.” Mr Haq naeratas nii laialt, et mõned hambad näisid välja kukkuvat. Ta liikus laudade vahel edasi, painutades pead polüetüleenist palmilehtede all, mis ulatusid välja polüvinüülkloriidist pottidest polüstüreenist potiümbristes.

„Kas magustoitu võtad?”

„Ei usu,” vastas Wexford, lugedes isukalt menüüst: „Kampala kook või Niiluse vete jäätis – kas siin mõeldakse värvi või aineid, millest see on tehtud? Igal juhul on ümberringi jääd küllalt, pole vaja seda veel süüa.” Ta kõhkles. „Mike, ma ei arva, et see, mis inimesed selle asja kohta arvavad, on tähtis. Camargue suri õnnetu juhuse tõttu, selles pole kahtlust. Kindlasti huvi selle mehe vastu kestab aastaid, aga tema surma asjaolude vastu vaid üheksa päeva. Tegelikult kohtunik midagi seesugust ka ütles.”

Burden tellis kohvi väikeselt läikiva naha ja ploomikarva silmadega poisilt, Mr Haqi järeltulijalt, kes teenindas nende lauda. „Ma vist mõtlesin Hicksile.”

„Teenija või kes ta selline oli?”

„Ta leidis kinda ja seejärel ka keha. Tegelikult polnud selles midagi imelikku, aga imelik võib näida see, kuidas ta leidis koera köögiukse tagant ja viis ta tagasi Sterriesesse ja laskis sisse, ilma et oleks huvi tundnud, kus Camargue on.”

„Hicksi mainet minu kohtuskäik ei kahjusta,” ütles Wexford. „Ma kahtlen, kas seal oli hingelist peale kohtuniku, kes mind tundis.” Ta turtsus naerda. „Või kui, siis mind tunti kui stjuardess Curtise isa.”

Nad läksid tagasi politseijaoskonda. Pärastlõunast sai jäine hämarik, karm ja külm õhtu. Küte lülitus sisse just siis, kui oli aeg koju minna. Elutuppa astunud Wexfordi tervitas suur pronksivärvi Saksa lambakoer, hambad irevil ja saba lehvimas. Diivanil tütre kõrval istus neiu, kes oli ekspertiisi esitamiselt vaikselt kadunud, Camargue’i kahvatu pruut.

1 Dido stroof Henry Purcelli ooperist „Dido ja Aeneas”. [ ↵ ]

2 Tegelane Oscar Wilde’i näidendist „Kui tähtis on olla tõsine”. [ ↵ ]

3 80° F on 26,7° C [ ↵ ]

4 Maria Callas (1923–1977) – kreeka sopran [ ↵ ]

5 Samuel Johnson (1709–1784) – inglise kirjanik [ ↵ ]