Читать книгу Surma jälgedes - Ruth Rendell - Страница 8

Ta oli märganud jäistele vagudele pargitud Volkswagenit, aga ei mõelnud sellele eriti. Sheila tõusis püsti ja tutvustas külalist.

„Dinah, see on mu isa. Paps, saa tuttavaks Dinah Sternholdiga. Sa ju tead, et ta oli kihlatud Sir Manueliga.”

Wexfordile oli kohe selge, et naine polnud teda kohtusaalis märganud. Ta sirutas välja oma väikese käe ja vaatas teda pilgul, milles polnud mingeid äratundmise märke. Koer oli surunud selja vastu tema jalgu ja istus seal rahulikult, vaadates Wexfordile torssis näoga otsa.

„Vabandage, et ma võtsin Nancy kaasa.” Tal oli mahe madal ühetooniline hääl. „Aga ma ei söandanud teda üksi jätta, ta ulub vahetpidamata. Naabrid kaebasid, kui pidin ta hommikul sinna jätma.”

„See oli Sir Manueli koer,” selgitas Sheila.

„Peremehe hülgaja ja põgeneja,” mõtles Wexford, kui silmitses Saksa lambakoera, kes oli jätnud Camargue’i saatuse hooleks. Või läks ta abi järele? See oli muidugi samuti võimalik seletus koera veidrale käitumisele tol õhtul.

Dinah Sternhold ütles: „Teate, ta ulub Manueli pärast. Ma saan ainult loota, et see ei võta kuigi kaua, kuni ta… kuni ta unustab peremehe. Ma loodan, et ta saab sellest üle.”