Читать книгу Jane'i meloodia - Ryan Winfield - Страница 6

Päev pärast matuseid tuli Jane tagasi saare surnuaeda. Ta istus oma autos, vaadates, kuidas vihmapiisad tütre hauale langevad. Uudistes öeldi, et sadanud oli seitseteist päeva jutti. Kuid Jane’il oli sellest ükskõik – vihm sobis tema meeleoluga.

Ta jättis automootori käima, pani kojamehed aeglasemale töörežiimile ja vaatas, kuidas vesi mööda akent alla nirises, hägustades sünget vaatevälja. Ta muudkui korrutas endale, et see pole tõsi – Melody ei ole tegelikult lahkunud. Kuid siis pühkisid kojamehed vihma minema ja jällegi seisis ta silmitsi tütre värske hauakünkaga.

Eelmisel päeval oli Jane koos käputäie matuselistega siinsamas telgi all küürutanud. Olid tulnud ka ta ema ja vend, kelle kummagagi ta eriti soojades suhetes polnud. Jane oli seisnud ning vaadanud, kuidas kirst alla lastakse, soovides, et Melody asemel lebaks selles tema. Saare kiriku vaimulik ütles paar sõna ja oligi kõik – Jane’i tütar oli igaveseks läinud.

„Ükski ema ei tohiks oma tütart matta.“

Nii oli öelnud Jane’i ema, kui nad tagasi auto juurde kõndisid. Ja tal oli õigus, ehkki see, kuidas ta seda ütles, tekitas Jane’is tunde, nagu oleks ema juhtunus teda süüdistanud.

Ja vahest oligi tal õigus, mõtles Jane.

Ta tundis, kuidas süütunne mööda selgroogu üles tõusis, sundides keha agoonias kõverasse tõmbuma. Ta pomises endale lohutuseks oma tugiisiku loosungit: „Mina ei põhjustanud seda, ma ei saanud seda kontrollida. Mina ei põhjustanud seda, ma ei saanud seda kontrollida. Mina ei põhjustanud seda, ma ei saanud seda kontrollida.“

Suutes viimaks oma selja taas sirgu ajada, küünitas ta kindalaeka poole ja õngitses paberite vahelt välja hädaolukordadeks peidetud paki Virginia Slimsi. Võtnud sellest ühe sigareti, süütas naine värisevail käel tulemasinaga suitsu ja tõmbas sisse pika rahustava mahvi. Seejärel paotas ta akent ja nipsutas tuha välja vihma kätte.

Kojamehed pühkisid tuuleklaasi uuesti puhtaks ja Jane peaaegu karjatas, nähes oma tütre haua kõrval seismas võõrast mehekuju. Mida too siin tegi? Mehe pea oli langetatud, kas leinamärgiks või siis värskelt graveeritud hauakivi lugemiseks, ning tal oli üll hall mantel ja jalas vihmamärjad sinised teksad.

Jane tundis end järsku süüdi, nagu vaataks ta salaja pealt oma tütre ja selle võõra mehe vahelist privaatset hetke. Kui ta oleks mõtte valjusti välja öelnud, oleks see kõlanud totralt, kuid peas tundus see täiesti enesest­mõistetav.

Mees kummardas ja pani midagi hauakünkale.

Jane arutles, kas ta tõi lilli.

Ta sirutas käe kojameeste lüliti poole, et uuesti tuuleklaasi puhastada, kuid riivas kogemata kaugtulede lülitit, vilgutades tulesid. Täpselt siis, kui kojamehed olid esiklaasi puhtaks pühkinud, pööras mees end ringi, vaadates otse Jane’i poole. Naine polnud kunagi varem nii jahmunud ja samas lummatud olnud. Mees oli noor, kindlasti alla 30, kuid tühi, peaaegu mõttelage ilme ta näol ühes hajameelse pilguga reetis varjatud valu – kaugelt tugevamat kui temaealisele kohane. Tal ei olnud vihmavarju ja ta kandis peas nokkmütsi, mis varjutas tema silmad ja mille sirmilt nirises alla vesi. Nad vaatasid teineteise poole – Jane oma autos, mees ta tütre haual –, kuni nirisev vihm mööda klaasi alla voolas ja mehe aeglaselt vaate­väljast kustutas, jättes järele vaid vesise silueti. Siis kadus ka see. Mõne sekundi pärast liikusid kojamehed uuesti üle tuuleklaasi, kuid võõras oli kadunud.

Selleks ajaks kui Jane autost kuue meetri kaugusel oleva hauaplatsini kõndis, oli ta läbimärjaks saanud. Naine seisis kohal, kus võõras seisnud oli, ja vaatas ringi, kuid ei näinud kedagi. Kui ta maha vaatas, tabas teda imestus, nähes rohelisi mururibasid juba kalmu katmas, pori neid ümbritsemas. Ta teadis, et saabuv kevad paneb murumättad maasse juurduma, sulgedes Melody igaveseks sellesse rahulikku maailma, mis kuulus vaid surnutele. Jane’is tekkis tung muru kokku rullida, oma käed mulda suruda ja kaevata – kaevata, kuni tütreni. Ta tahtis kirstu sisse ronida ja tütart oma embuses hoida, nagu siis kui Melody veel väike oli – enne kui ta alkoholi ja narkootikumid avastas. Ja miks mitte lasta haud kinni lükata ning nad kahekesi sinna jättagi? Tundis ta ju nagunii, justkui oleks isegi surnud.

Miski helkis murul ja püüdis Jane’i pilku.

Ta kummardas ja võttis üles mündi, mille võõras sinna jätnud oli. See polnud midagi erilist, kõigest üks 1973ndal ehk Jane’i sünniaastal vermitud hõbe­dollar. Jane hoidis münti oma peos, nagu oleks see niisama habras kui puna­rinna muna, ja arutles, mida see tähendas ja miks võõras selle siia pannud oli. Jane teadis oma tütrest vähe, nad olid viimasel aastal vaevu suhelnud. Jane soovis, et tal oleks Melody eluga side – midagi, mis aidanuks juhtunut mõista, võimalus kõigesse mingitki selgust tuua.

Ta seisis veel kaua vihma käes, silmitsedes münti oma peos ja ekseldes mälestustes, kuni pealaest jalatallani läbi vettis ja münt ta peopesas juba veeloigus lebas. Tal oli plaan see tagasi hauale panna, kuhu võõras selle jätnud oli, kuid endalegi arusaamatult libistas naine mündi hoopis taskusse ja kõndis tagasi auto juurde.

Jane sõitis oma väikese rantšostiilis maja garaaži, parkis auto ära, kuid ei lülitanud mootorit kohe välja. Ta sulges silmad ja lasi puhuril omale näkku puhuda. Märgade riiete lõhn segunes männilõhnalise õhuvärskendaja ja sigaretist jäänud suitsuvinega. Avanud uuesti silmad, pööras ta vilunud liigutusega tahavaatepeeglit, et vaadata otsa naisele, kes oli selle sama klaasitüki abil sadu kordi – enne sadu igavaid kohvikukohtumisi, müümaks tüütuid kindlustuspoliise – oma jumestust kontrollinud. Ent esimest korda ei tundnud ta ristkülikukujuliselt peegliklaasilt vastu vaatavat nägu ära. Ja asi polnud jumestuse puudumises, vaid tema pilgus olevas lootusetuses.

Jane sirutas käe välja, lülitas garaažiukse pulti ja vaatas seejärel, kuidas sulguva katte vari üle peegli libises, kustutades järk-järgult ta näo, kuni see täielikult pimedusse kadus. Garaaži lambipirn oli ammu läbi põlenud ja tal polnud kunagi olnud aega seda asendada – täpselt nagu tal polnud aega oma tütre järele vaatamiseks ja abi pakkumiseks. Kuid seekord oli naisel hea meel, et valgust polnud, ta paotas pisut akent ja lasi oma istme seljatoe veidi allapoole.

Armatuurlauatuled heitsid polsterdatud laele valguslaike ja Jane teeskles, nagu oleksid need kauged tähed. Talle meenus, et oli kusagilt lugenud, nagu oleks vingugaas lõhnatu, kuid läbi praokil akna tundis ta teravalt sisse heljuva gaasi lõhna. Ta keskendus hingamisele, tehes seda vist esimest korda pärast tulevastele emadele mõeldud harjutustundi, kuhu sõbranna oli ta Melody ootamise ajal vedanud. Raske uskuda, et sellest oli möödunud kakskümmend aastat. Kuhu küll aeg kaob, kui sa sellele tähelepanu ei pööra, mõtles Jane.

Ta oli kuulnud inimesi ütlemas, et aeg kaob kiirelt.

Kuid keegi polnud talle öelnud, et see lendab lausa linnutiivul.

Pikkamisi hakkas ta hõljuma mingisse meeldivasse paika, kusagile selle maailma ja teispoolsuse vahele, lubades oma mõtetel rännata sinna, kus ajal polnud tähtsust ning mälestused hargnesid ja segunesid kadunud lootuste ja unustatud unistustega.

Ta mäletas, mäletas, mäletas...

Kuidas ta hoidis süles oma vastsündinud tütart.

Lillakad põsed, nöbinina.

Näljakisa, mille vaigistas tema rind; rõõm toidu pakkumisest kellelegi nii täiuslikule.

Oh, kui vaid saaks ajas tagasi minna!

Igaveseks sellesse soojusesse jääda.

Jääda, jääda, jääda.

Ta mõtted liikusid viis aastat edasi, esimesse õhtusse siinsamas majas. Ta nägi taas naeratust oma tütre näol, meenutades, kuidas nad järgmisel hommikul ärgates akna taga sadavat lund vaatasid. Ja kuidas ta võttis kinni pisikesest kinnastatud käest ning juhatas Melodyt mööda tänavat edasi, et uut naabruskonda uudistada. Imelik, mõtiskles Jane, kuid needsamad väikesed roosad kummikud, mida Melody tol päeval oli kandnud, olid tõenäoliselt kusagil siinsamas garaažis kastide sees.

Läbilõikav hääl katkestas mõttevoo.

Majast kostis lakkamatu helin.

Mõne aja pärast avas Jane pimeduses silmad, üritades aimata, kes talle küll helistada võiks. Ta oli võtnud koju tavatelefoni üksnes sellepärast, et seda koos internetiteenusega pakuti, ning peale tema tugiisiku ei teadnud numbrit keegi. Las heliseb, mõtles ta. Kuid teadis samas, et ei saa helistajat eirata. Ta teadis, et kui ta kõnele ei vasta, tuleb Grace teda otsima.

Mõte sellest, et Grace pärast kõike seda, mida tema heaks teinud on, ta surnukeha leiab, oli talumatu, rõhudes veelgi süütundeile, mis ta viimaste mõtiskluste jooksul niikuinii vallutanud olid.

Jane väljus uimasena autost, kuid telefoni juurde jõudes oli see juba helisemise lõpetanud. Ta seisis aparaadi kõrval, käsi lauale toetatud, oodates, et Grace, nagu tal kombeks, uuesti helistaks. Kümne sekundi pärast hakkaski telefon taas tirisema ja toru hargilt tõstes sundis Jane end naeratades vastama: „Tere!“

„Tere, Jane! Siin Grace.“

„Oh, tere, Grace!“

„Ma olen kogu päeva üritanud su mobiiltelefonile helistada. Kas sinuga on kõik korras?“

„Korras,“ vastas Jane. „Kõik on korras.“

„Ole nüüd, J. Ära aja mulle puru silma.“

„Puru silma millega?“

„Sa ju ikka tead, mida „korras“ tähendab, eks?“ Kui Jane ei vastanud, tegi Grace seda tema eest. „See tähendab „omadega ummikus, ebakindel, neurootiline ja emotsionaalne“.“

Jane ei saanud parata, et naeris veidi. „Noh, sellisel juhul,“ sõnas ta, „on minuga kõik väga-väga korras.“

„Ma tulen sinna,“ lausus Grace.

Jane vaatas enda ümber olevat segadust – voodiriided endiselt diivanile kuhjatud, köögikapipealsed mustade nõudega kaetud. Ta raputas pead. Oleks võinud ju loota, et ema ja vend enda järelt ka koristavad – tahtsid nad ju nii väga matustele tulla, kuigi ei raatsinud motelli eest maksta. Aga ei, nad olid tulnud, end tähtsaks teinud ja hirmsa päeva veelgi kohutavamaks muutnud.

„Kuidas oleks, kui hoopis mina sinna tulen?“ pakkus Jane. „Ma olin nagu­nii välja minemas ja jätsin auto garaažis käima.“

Harbori korterelamu parklasse keeramise ajaks olid Jane’i riided jõudnud peaaegu kuivada.

Grace lasi ta välisuksest sisse ja Jane sõitis liftiga neljandale korrusele. Jõudnud vaevu käe koputamiseks üles tõsta, avanes uks ja Grace haaras ta kallistuseks sülelusse.

„Oh, armas jumal, sa oled läbimärg! Tule sisse ja istu. Ma teen meile kohvi. Mul on Peet’si kohv. Või eelistaksid hoopis šokolaadi?“

„Kohv sobib hästi. Tänan.“

Jane istus ülipehmesse tugitooli ja silmitses elutoa aknast allolevat sadamat. Paadimastid kiikusid hüpnootiliselt endiselt kallavas vihmas, olles vihmahämara taeva ja oranžikate sadamatulede taustal hästi nähtavad, ehkki kell kaminasimsil näitas tegelikult alles kolme pärastlõunal.

Grace ulatas Jane’ile aurava kruusi.

„Kaks tera suhkruasendajat ja piisake koort,“ sõnas ta, istudes Jane’i vastas olevale toolile. „Täpselt nii, nagu sulle meeldib.“

Jane hoidis mõlema käega kruusist, lastes sellel oma külmi sõrmi soojendada. Ta võttis lonksu ja naeratas Grace’ile, näitamaks, et kohv maitseb hästi. Grace ohkas, toetus vastu oma tooli ja vaatas Jane’i, lausumata sõnagi. Möödus hulk aega, kui mõlemad lihtsalt istusid, ainsaks heliks läbi aknaklaasi kostev purjekataglaste vaikne metallikrigin.

„Mis teie purjepaadist sai?“ küsis Jane lõpuks.

„Oh issand,“ sõnas Grace. „Sellest asjandusest? See oli me elu parim päev, kui selle maha müüsime. Ma arvasin, et rääkisin sulle. Bob üritas teha nägu, nagu oleks see meile tõeline varaline krahh olnud, kuid tõsi on see, et temast polnud rohkem purjetajat kui minust. Oh, ma vihkasin seda. Pisike ja tüütu. Ning tõeliselt tüütuks muutuvad asjad siis, kui oled keset merd ja sul pole kõige vähematki teha.“

Järjekordselt sigines tuppa vaikus.

„Kas ma rääkisin sulle, kuidas kord sellega saartele läksime? Ei rääkinud? Bob sundis mind lubama, et ma sellest äparduste jadast kellelegi ei räägiks, aga pagan küll, see on liiga hea lugu, et rääkimata jätta. Ta ankurdas paadi, et saaksime romantiliselt päikeseloojangul õhtust süüa. Avas pudeli vahuveini ja puha. Isegi üks punane roos oli muretsetud... Ütles, et tahab meie seksuaalelu uuesti lõkkele puhuda. Muidugi jäi ta ise magama kaugelt enne, kui sädegi tekkida jõudis! Edasi juhtus aga see, et samal ajal kui meie all kajutis olime, kadus tõusuvesi, jättes meid paadiga kuivale. Lootsik oli külili nagu mingi mängulaevuke. Ärkasime üles selle peale, et kukkusime koilt maha, kusjuures Bob väänas veel randme välja. Ja tagatipuks pidi rannavalve meid minema pukseerima. Issand, oli see vast piinlik!“

Jane naeratas ja rüüpas kohvi. Ta oli unustanud, kui hästi end Grace’i seltsis tundis. Valusööst tegi kergendustundele lõpu aga kohe, kui talle hetkega meenus, et Melody... Grace pidi seda tema näost nägema, sest sõnas ohkates: „Ma küsiksin, kuidas sul läheb, aga ei usu, et sa sellele vastata oskaksid.“

Jane võitles pisaratega, raputades lihtsalt pead.

„Kas keegi jäi veel sinu juurde?“ küsis Grace.

„Nad läksid eile õhtul ära,“ vastas Jane.

„Kas nad jõid?“

„Vend jõi. Aga parem oleks vist olnud, kui ema oleks sama teinud, sest suudad sa uskuda, et nad tülitsesid üleeile omavahel nii valjusti – matuste-eelsel õhtul! –, et naaber helistas ja uuris, kas kõik on ikka korras. Ja ta elab meist poole aakri kaugusel! Mul oleks tõenäoliselt üsna piinlik olnud, kui see kõik mulle praegu vähegi korda läheks. Jumal, ma vihkan oma perekonda, Grace. Ma tean, et see pole õige, aga vihkan neid ikkagi.“

„Kas sa oled proovinud nende eest palvetada?“ küsis Grace.

„Olen palvetanud, et nad saaksid selle, mille on ära teeninud.“

„Sellest piisab,“ vastas Grace, muiates kergelt.

Tuuleiil puhus vihma vastu akent ja mastid kõikusid tumeneva taeva taustal tugevamini.

Mõne aja pärast tõusis Grace püsti ja sõnas: „Ma panen varuvoodile sinu jaoks puhtad voodiriided. Ja ära isegi mitte ürita keelduda, sest Bob ööbib Dallases ja mulle kuluks seltskond ära. Ma olen liiga vana selleks, et tormiseid öid üksi veeta. Kui tahad, otsin vihmavarjud ja võime pubisse hautist sööma minna.“

Jane teadis, et vastuvaidlemine oleks kasutu, nii et ta lihtsalt noogutas ja vaatas, kuidas Grace läbi koridori minema kõndis. Üksi jäänud, silmitses Jane taas aknast vihmasadu.

Ta teadis, et ühel päeval saab vihm läbi. Teadis, et tuleb kevad ja värske tuulehoog ajab pilved laiali. Ning teadis, et suvepäike tõuseb taas ja annab maailmale tagasi värvid, mida ta armastas. Jane teadis seda kõike väga hästi. Ta lihtsalt ei suutnud seda uskuda.