Читать книгу Jane'i meloodia - Ryan Winfield - Страница 8

„Sa pead sööma.“

Grace osutas hautisekausile Jane’i ees, näol emalikult murelik ilme.

„Ma tean,“ lausus Jane, „aga mul pole isu.“

„Võta, kasta leib selle sisse.“

Grace lükkas leivataldriku Jane’i poole ja viipas ettekandjale, kes parajasti lõunatajatest maha jäänud lauda koristas.

„Kas võin teile veel midagi pakkuda?“ küsis teenindaja.

„Kaks Maci & Jack’si õlut, palun.“

„Linnase- või nisuõlu?“

„Linnase oma sobib hästi,“ vastas Grace.

Küllap oli ta märganud Jane’i üllatunud näoilmet, sest kohe kui ettekandja oli lahkunud, pöördus Grace tema poole, küsides: „Mis on?“

„Ma pole sind kunagi õlut joomas näinud,“ vastas Jane.

„Kuule, me kuulume alkohoolikute perekonda, mitte anonüümsete alkohoolikute rühma. See, et minu tobe abikaasa on võõrutusravil ja sinu perekond peaks samuti seal viibima, ei tähenda veel, et meie ei võiks aeg-ajalt õlut nautida, kas pole? Pealegi, kuidas me muidu neid välja suudaks kannatada?“

„Su jutus on iva,“ sõnas Jane naerdes.

Soovimata tühja kõhu peale õlut juua, sundis Jane end paari lusikatäit hautist sööma, enne kui ettekandja naasis ja õlleklaasid nende ette asetas. Õlu oli tummine ja mõru, kuid hea järelmaiguga, ning juba pärast paari sõõmu nõjatus Jane vastu tooli seljatuge, tundes end palju paremini. Ta vaatas Grace’i poole ja meenutas kõige esimest korda, kui nad seda pubi olid külastanud – see oli juhtunud umbes nädal pärast seda, kui Jane oli Grace’ile elukindlustuspoliisi müünud. Raske uskuda, et sellest oli möödunud viisteist aastat ja et Grace oli siis olnud täpselt Jane’i vanune.

„Kas oled uuesti tööga alustanud?“ küsis Grace.

Jane raputas pead.

„Ma pole juba peaaegu kuu aega müügiga tegelnud.“

„Noh, kiiret pole,“ ütles Grace. „Arvan, et sellest pole midagi, eriti kui mõelda, et matustest on möödunud vaid paar nädalat. Kuidas sul rahaga lood on?“

„Saan hakkama,“ vastas Jane. „Mul on säästud.“

Ta keerutas õlleklaasi oma käes, jälgides, kuidas pubiaknast sissetulvav päikesevalgus kulunud laua merevaigukarva värvis.

„Kas tead, mida ma praegu igal öösel teen?“

„Mida?“ küsis Grace.

„Istun sülearvuti taga ja vahin Melody Facebooki lehte.“

„Oh, Jane.“ Grace ohkas. „See peab küll piinav olema.“

„On ja ei ole ka,“ vastas Jane. „Melody leht on alles ja olen tema ajajoonelt ta elu kohta killukesi korjanud. Tundub, nagu poleks ma temast midagi teadnud. Kas tead, milline tema viimane postitus oli? Kaks päeva enne... noh, enne kui ta suri? Ta kirjutas: „Armastus on elu ja elu on hea.“ Suudad sa seda uskuda?“

„Kas sa oled ta sõpradega rääkinud?“

„Ei. Ma ei oskaks kusagilt alustadagi. Aga peaaegu iga päev kirjutab keegi ta lehele hüvastijätusõnumi. Mõni neist postitab isegi pilte. Tavaliselt muidugi joogiklaasiga käes.“

„Noh, aga see poiss-sõber? See muusik?“

„Teda nende hulgas pole. Aga Melody kirjutas mõned postitused armastusest. Soovin, et see mees oleks nõustunud minuga vestlema. Mul on siiani alles see münt, mille ta hauale jättis.“

„Võib-olla peaksid uuesti proovima,“ sõnas Grace. „Otsi ta üles ja proovi läheneda kuidagi teisiti.“

„Arvad?“

„Mis sul kaotada on? Jumal teab, et sa ei saa ju teadmatusse jääda, J.“

„Ma ei tea.“

„Sa pead leidma tee, kuidas edasi minna.“

Jane võttis oma lusika ja segas aeglaselt hautist, lihtsalt hajameelsusest, kuna süüa polnud tal seda plaaniski.

„Arvad, et peaksin seda tegema?“ küsis ta. „Ta uuesti üles otsima?“

Grace lükkas leivataldriku Jane’ile lähemale.

„Söö veidi leiba, kullake. Sa oled liiga kondine.“

„Mida ma talle ütleksin?“

„Võib-olla peaksid üritama teda kõigepealt tundma õppida. Räägi tema muusikast või midagi. Kui on üldse teemat, millest enamik inimesi rääkida tahab siis puudutab see neid endid.“

Pubist koju sõites mõtles Jane Grace’i sõnadele. Ta arutles, mida tal kaotada oleks. Mitte midagi – kaotatud oli nagunii juba kõik. Ta teadis, et ei tunne mingit kergendust enne, kui on saanud selgema pildi Melody üledoosile eelnenud – viimaste – kuude tegemistest. Pealegi oli miski selle noore mehe näos Jane’i kummitama jäänud – mingi varjatud valu, justkui kannaks too rasket koormat, millest ei söanda rääkida. Jane aeglustas autot ja pööras tagasi, sõites praami poole.

Päike heitis pilvede vahelt kuldseid kiiri, samal ajal kui praam sadamasse sõitis. Jane sõitis taas Devil’s Cupi juurde ja parkis auto. Ta läks tagasi paraadukse juurde, kus võõras noormees kitarri oli mänginud, kuid seal ei olnud midagi peale üleajava prügikasti ja paari tuhmunud kriidijoonistuse, mis hoiatasid saabuva hukatuse eest.

Devil’s Cupi uksest sisse astudes teadis Jane kohe, et espressomasina taga on Lewis, sest mehe kiilaks aetud pealage ümbritsesid hiiglaslikud roosadest juustest ogad, andes tollele tõepoolest multifilmiliku Vabadussamba välimuse, täpselt nagu punapea öelnud oli. Jane tellis kassas olevalt uuelt näitsikult latte ja suundus siis Lewise poole, et temaga vestelda, samal ajal kui too espressot jahvatas.

„Tere!“ ütles naine, sundides end naeratama.

„Tervist!“

„Minu nimi Jane. Ma olen Melody ema.“

Lewis noogutas, nagu oleks teda oodanud.

„Becky rääkis mulle, et käisid siin,“ sõnas mees. „Mul on juhtunu pärast kahju. Melody oli üks lahe tšikk.“

„Kas sa tundsid teda hästi?“

„Ei, kohtusin temaga alles siis, kui ta siia tööle tuli,“ vastas mees. „Aga me käisime paar korda väljas.“

„Väljas?“

Mehe põsed värvusid roosaks, mis klappis ta juuksevärviga.

„Mitte selles mõttes,“ pomises ta. Seejärel vaatas ta naisele uuesti otsa ja lisas: „Ehkki mul poleks midagi selle vastu olnud. Ta nägi sinu moodi välja.“

Jane ei osanud sellele vastata, niisiis lihtsalt naeratas.

„Igatahes saime me pärast tööd ühiste sõpradega kokku, et Garage’is õlut juua. Tead ju küll, tavaline värk.“

„Kas sa tead, oli tal poiss-sõber ka?“ küsis Jane.

„Ma pole kindel,“ vastas mees, näppides näidikuid ja põigeldes kõrvale masinast tuleva auru eest.

„Aga see kitarrimängija?“ küsis naine. „See, kes nurga taga mõnikord mängib?“

Lewis kehitas õlgu.

„Võimalik. Ta käis siin tihti, kui Melody tööl oli. Nad näisid alati veidi flirtivat.“

„Kas sa tead, kust ma teda leida võiksin?“

Mees valas kuumutatud piima espresso peale ja kujundas vahust lille.

„Võid proovida Pike Place’i turgu,“ ütles ta, libistades latte naise ette. „Olen näinud teda mõnikord seal mängimas. Või siis Pioneeri väljakut.“

Leidnud viimaks kesklinnast parkimiskoha ja selle eest maksnud, kõmpis Jane väljaku poole. Ta oli kõndinud juba peaaegu kilomeetri ning rõõmustas, et oli jalga pannud sissekantud madalad kingad. Peaväljak oli täis turiste ja kohalikke, kes kasutasid ära haruldast vihmapausi, ning Jane sõelus inimeste vahel, kuulates laste kilkamist ja vanemate manitsemist. Paarikesed jalutasid ringi, hoides käest kinni ja jagades väliletist ostetud värskeid saiakesi või puuvilju, ning igal pool müüdi värvikirevaid lõikelilli.

Jane peatus, et vaadata, kuidas kalakaupmehed meelitavad väikest poissi puudutama deemonlikuna näiva merikuradi pead, mis täpselt sellisteks puhkudeks kavalalt jääkuubikute sisse asetatud oli – nii sai peidusolevast saba külge seotud nöörist sikutada ja huvilise sõrme all oleva hambulise suu lahti tõmmata. Poiss karjatas ja jooksis oma vanemate juurde. Seejärel puhkes ta naerma ning rahvas plaksutas.

Kaugemale jõudnud, kõndis Jane punastel munakividel, päike paistis ta näole ja mõneks magusaks hetkeks unustas naine põhjuse, miks siia tulnud oli. Ahmides endasse linnaõhku, naeratas ta üsna selle muretu noore naise kombel, kes kunagi ammu olnud oli. Kas polnud? Ta vaevu mäletas seda aega. Siis aga torkas taas südant taipamine, et tema tütar on surnud, ja ta ärkas võpatusega uitmõtetest, tulles tagasi oma ülesande juurde.

Jane otsis kõnniteel jalutavate inimeste hulgast võõrast noormeest – kuid tulutult. Ta möödus Starbucksi kohviku ees olevast soul’irühmast, kes müntide mütsi püüdmiseks valjusti gospelit laulsid. Järgmisel turunurgal kohtas Jane kiitsakat meest, kel seljas mitu numbrit suuremad üleriided. Too mängis bandžot ja suupilli, keerutades samaaegselt ümber oma saleda piha eredavärvilisi hularõngaid. Mõni ime, et otsitavat võõrast nende seas polnud, mõtles Jane. Kes tahaks millegi sellisega rinda pista?

Ta lahkus turult, jätkates teekonda mööda Esimest avenüüd, kus turistide asemel liikusid vaikselt argiasju ajavad või kontoritöölt koju suunduvad linnaelanikud. Jane kõndis kaua, eksides oma sammude rütmi, kuni jõudis Pioneeri väljaku vanade punastest tellistest hooneteni. Ta jalutas üksi vaikseil tänavail, möödudes kunstigaleriidest, asutuste ja varjupaikade neoonsiltidest ning murtud meestest, kössitamas uste ees, pruunid kotid jalge vahele surutud. Ta nägi maas eelmisest ööst jäänud pudelikilde, ja seejärel üht kummuli pööratud kingapaari – nagu oleks nende omanik betooni sisse vajunud.

Päike oli majade taha libisenud, jättes kõnnitee varju, ja Jane värises, soovides, et oleks kaasa võtnud paksema mantli. Õhk lõhnas märgade telliste ja vihma järele. Naine oli juba valmis end ringi keerama ja tagasi auto juurde minema, kui möödus pingil lamavast mehest. Too laadis avalikus voolupunktis oma mobiiltelefoni. Üle mehe näo oli tõmmatud tuttav nokk­müts.

„Tere!“ ütles Jane, vaadates alla.

„See hakkab juba jälitamist meenutama,“ sõnas mees, ilma et oleks vaevunud mütsi silmadelt tõmbama.

Jane arutles, kas ta hääl on tõesti nii äratuntav.

„Ära pahana,“ ütles ta, „tahan ainult veidi rääkida.“ Kui mees ei vastanud, lisas ta: „Vahet pole, millest, kõik teemad sobivad.“

„Miks?“ küsis mees oma mütsi alt.

„Ma ei tea,“ vastas Jane.

Ja ta rääkis tõtt. Tal polnud aimugi, miks ta siin oli või miks ta oli meest otsima tulnud. Võib-olla selleks, et leida side kellegagi, kes tundis tema tütart.

Mees ohkas valjult. Seejärel tõusis istuli, püüdes kinni nokkmütsi, mis silmilt alla libises.

„Issand jumal!“ hüüdis Jane, langedes põlvili, et mehe sinikais nägu ­uurida. „Mis sinuga juhtus?“

„Tänavaelu,“ vastas too.

„Pead laskma end kellelgi üle vaadata,“ nõudis naine. „Su laup vajab õmblemist.“

„Minuga saab kõik korda,“ ütles mees. „Olen hullematki üle elanud.“

„Kas su nina on murtud?“ küsis Jane.

„Ma ei tea,“ vastas mees. „Ei usu.“

„Kas see on alati kongus olnud?“

„Veidike.“

„Kas sul on veel vigastatud kohti?“

Jane märkas, et üks noormehe käsi oli hullusti muljuda saanud, ta võttis selle enda pihku ja vaatas. Käsi oli sale ja tugev, sõrmeotste nahk aastatepikkusest kitarrimängimisest paksenenud. Jane märkas mehe marraskil ja paistes sõrmenukke.

„Kas andsid tollele tüübile vähemalt ühe kõva koslepi vastu vahtimist?“ küsis ta.

„Jah,“ vastas mees, välgutades hambaid, ehkki see venitas lahti ta huulehaava. „Aga enne võtsid nad kõik mu asjad endale.“

Jane hoidis mehe kätt edasi oma peos.

„Ma aitan su püsti,“ sõnas ta. „Viin su nüüd haiglasse.“

„Ma ei lähe haiglasse.“

Mees tõmbas oma käe ära, kuid Jane ei lasknud sellest lahti.

„Olge nüüd, proua! Need on kõigest mõned marrastused ja sinine silm. Olen hullemaski olukorras olnud. Elan selle üle.“

„Ma ei lase sul ära minna,“ lausus naine, haarates mehe käest tugevamalt kinni. „Mitte enne, kui jääd nõusse vähemalt sellega, et viin su koju, et saaksid end puhtaks pesta. Oleks ju parem, kui lisaks kõikidele neile vigastustele ei tuleks veel ka põletikku?“

„Noh, siis on sul vedanud,“ vastas mees, osutades vaba käega ümbruskonnale, „sest me olemegi kohal.“

„Kus?“ küsis Jane.

„Minu kodus.“

„Sa elad tänaval?“

Jane vaatas ringi, nagu taipaks ta järsku, et hädaoht võib alles varjudes hiilida.

„Ainult ajutiselt,“ vastas mees. „Ma olen teel Austinisse.“