Читать книгу Jane'i meloodia - Ryan Winfield - Страница 7

Taga olev auto lasi signaali.

Jane vajutas gaasi ja sõitis praamile. Ta oli autorivi ees ning märgades kollastes vihmakeepides tööle minevate jalgratturite taga. Nood nägid rattaid hoidlasse ajades välja armetud, aga sihikindlad, möödudes metall­trepist kohvikusse minnes rattakingade valjul klõbinal naise autost. Üks praamitöötaja tuli Jane’i auto rattaid tõkestama, üritades oma habetunud suunurkadesse midagi naeratuse sarnast võluda – naise lootusetut näoilmet nähes mees siiski loobus.

Kõigi teiste jaoks oli see lihtsalt üks järjekordne päev.

Kui praam juba liikus, istus Jane oma autos ja vaatles üle Elliotti lahe sõudvaid tumedaid vihmapilvi. Praamimootorid surisesid ja männilõhnaline õhuvärskendaja hüples autopeegli küljes. Jane vaatas, kuidas kajakas praami ees lendas, kasutades osavalt ära vöörist tekkivat õhuvoolu. Jane polnud enam ammu linnas käinud. Liigagi ammu, mõtles ta. Oleks ta tütart otsima läinud, talle sagedamini oma abi pakkunud, võib-olla oleks Melody siis veel elus. Ta teadis, et Grace’i arvates oli ta teinud kõik, mis ühe inimese võimuses oli – ta oli maksnud viie võõrutusravikliiniku eest ja toetanud Melodyt kõikvõimalikul moel, kuni oli aeg temast armastusega lahti lasta.

Talle meenus, mida viimase võõrutuskliiniku nõustaja oli öelnud: „Sa võid talle köie visata, kuid üles peab inimene sellest ronima ise.“ Ja Jane oligi ju köie visanud, kas polnud? Ta oli pakkunud, et toob Melody koju, kuid seda ühel kindlal tingimusel: tüdruk peab puhtaks ja kaineks jääma. Ent Melody oli sellest keeldunud ja taas kord minema lipsanud, et end sellest sodist pilve tõmmata, peatudes kord ühe, siis teise tuttava juures.

Praam lasi udupasunat, äratades Jane’i võpatusega mõtetest. Ta lasi kojameestel ära pühkida vihmanire, mille tuul oli praamitekile ja autoaknale kandnud, ja vaatas, kuidas eesolevasse valgesse uttu hakkas kangastuma Seattle’i siluett. Ta oli noorena Seattle’is elanud, Washingtoni ülikoolis õppinud, püüeldes naisuurimuse bakalaureusekraadi poole. Kuid siis oli ta kohanud Bruce’i ja armunud, või vähemalt nii oli ta arvanud. Ta oli viiendat kuud rase, kui Bruce jalga lasi, jättes Jane’i üksi beebitulekuks valmistuma. Ja see oli ka üks ülikoolist väljalangemise peapõhjustest, sest Jane oli arvanud, et Melody üleskasvamiseks oleks ideaalne koht Bain­bridge – vaikne ja rahulik saarelinn ühes suurepäraste koolidega. Mõnda aega see nii oligi. Ilmnes aga, et teismeliste alkoholi- ja narkolembuse eest pole piisavalt kaitstud ükski paik, eriti veel kui selleks on soodumus. Jane’i perekonnal oli joomine veres. Ja ta kahtlustas, et sama lugu oli ka Melody isaga.

Praam sõitis sadamasse ning jalgratturid ronisid sadulasse, sõtkudes vihma kätte. Jane järgnes neile Capitol Hilli poole sõites.

Tuttavatest kohtadest möödudes arutles ta, kas ka tema tütar oli neis käinud. Võib-olla oli Melody tundnud Jane’i kohalolekut selles vanas kohvikus, küürutamas õpikute kohal? Või ehk oli ta näinud naabruskonna raamatupoe riiulil ema sõrmejälge? Sest see koht ei olnud Melody sünnist saadik üldse muutunud – nagu ka ilmselt mitte kunagi tolmuharja näinud. Või äkki olid nende pilgud kohtunud kahekümneaastast ajavahet eirates Steampipe Lounge’i baaris, kus kena neiu võis valedokumendi olemasolul endale reede õhtul joogi või kaks välja sebida? Jumal, olin ma ikka noor ja loll, mõtles Jane. Kuid ta pidi endale tunnistama, et see oli ka lõbus olnud.

Jõudnud korterelamu juurde, kontrollis naine kindluse mõttes aadressi. Tegemist oli vana ja väsinud elumajaga, mis kaua aega tagasi korteriteks oli jaotatud. Hoolimata kooruvast värvist ja loppis katusest olid tänavaäärsed majanumbrid värskelt kirjutatud ja selged. Nii et see siis oligi koht, kus tema tütar elanud oli. See oli koht, kus tema tütar suri.

Vihmasadu oli vaibunud tibutamiseks, kuid Jane istus endiselt autos, vaadates läbi veeplekilise akna ja lastes pilgul rännata mööda välistreppi neljanda korruse punase ukseni, mille kaudu tema tütar kümne päeva eest viimast korda sisse oli läinud. Kas Melody oli seda ette aimanud, arutles Jane. Kas ta oli veel viimast korda endasse linnapilti ahminud? Kas pilved olid taganenud, et talle viimast korda päikeseloojangut näidata? Kas Melody oli kõhelnud? Või oli ta lihtsalt oma doosi kohale kummardanud, nähes vaid eesootavat unustust, mille järele nii väga janunes? Osa Jane’ist soovis, et suudaks seda mõista.

See oli raskeim trepist ülesronimine, mida naine kunagi ette võtnud oli.

Ta koputas uksele ja ootas.

Koputas uuesti.

„Rahune maha, pagan võtaks!“ karjus üks naishääl seestpoolt ust. „Tulen juba!“

Peagi keerati uks lukust lahti ja see avanes turvaketi pikkuse jagu, paljastades kitsa pilu vahele surutud kahvatu tüdrukunäo.

„Ma ütlesin sellele daamile telefonis, et ei luba kedagi siia ringi vaatama,“ ütles kahvatu. „Pealegi ei ole mul last siin juba detsembrist saadik – tema tõprast isa pärast.“

„Vabandust,“ lausus Jane. „Arvan, et ajate mind kellegagi segi.“

Tüdruk kummardas uksepraole lähemale ja vaatas Jane’i.

„Oh, pagan! Te olete Melody ema. Andke andeks!“

„Mõtlesin, et tulen lõpuks ta asjade järele.“

Tüdruku nägu kadus, kui too end pööras, et korteris ringi vaadata. Kui neiu uuesti näo ukse poole pööras, oletas Jane, et nüüd võetakse kett eest ja kutsutakse ta sisse, kuid seda ei juhtunud.

„Oodake siin,“ ütles too selle asemel. „Ma panen need teie jaoks kokku. Selleks kulub vaid minut.“

Seejärel sulges ta ukse ja lukustas selle uuesti.

Jane seisis trepil ja ootas. Ta vaatas allolevat tänavat ja arutles, millist teed pidi oli tütar tol päeval koju tulnud, ja kust. Naabruskond meenutas talle kohti, kus ta ise pärast 17-aastaseks saamist kodust põgenedes ja iseseisvat elu alustades elanud oli. Üks kõuts turnis kummuliläinud prügikastis; laps virutas jalaga palli põiktänavale ja sealt jälle tagasi, vältides vilunult poriloikusid. Madal auto sõitis mööda, vali muusika toonitud klaaside taga tümpsumas; ning teisel pool tänavat asuvas korteris tülitsemas paarike, nii valjult, et see läbi avatud akna õuegi kuulda oli.

Jane oli just tagasi oma auto juurde minemas, et sigaretist kiiresti mõni mahv tõmmata – ainult närvide rahustuseks –, kui uks avanes ja tüdruk talle ühe kasti sülle surus.

„Ongi kõik?“ küsis Jane, olles veidi üllatunud.

Tüdruk kehitas õlgu. Ta oli kammiga läbi juuste tõmmanud ja tema hinge­õhk lõhnas nüüd köhakommide järele: „Oli ka muid asju, aga me jagasime need omavahel ära. Te kindlasti teate, kuidas see käib.“

Jane noogutas, mõistes, mida too sellega silmas pidas.

„Olin veidi üllatunud, kui te helistasite,“ ütles tüdruk, „sest Melody ei maininud kunagi, nagu oleks tal siin läheduses pereliikmeid.“

Jane tundis, kuidas pisarad ta silmadesse kerkisid. Ta seisis, kast süles, samal ajal tundes, kuidas üks neist mööda põske alla veereb.

„Pask,“ ütles tüdruk. „Ma ei mõelnud seda nii. Andke andeks!“

„Kas sina leidsid ta?“ küsis Jane.

Tüdruk raputas pead. „Ei. Ma olin kogu nädalavahetuse oma poisi juures. Candace oli see, kes siit hommikul läbi astus.“ Ta peatus, et maha vaadata, ja lisas siis vaikselt: „Mõnikord ma mõtlen, et kui ma oleksin ehk kodus olnud...“

Jane teadis seda tunnet liigagi hästi, kuid ei öelnud midagi. Selle asemel vahetas ta teemat.

„Kas oskad mulle temast midagi rääkida? Pean silmas, et mis tal plaanis oli või kuidas tal läks?“

Tüdruk ohkas ja rehmas käega. „Ma soovin, et oskaksin teile midagi rääkida. Aga me ei olnud eriti lähedased või miskit... Ta kolis siia alles paar kuud tagasi.“

„On sul aimu, kus ta oma aega veetis?“

„Ma ei tea,“ vastas tüdruk. „Te võite Devil’s Cupist küsida. Nad helistasid ja ütlesid, et ta lõpuraha on seal.“

„Melodyl oli töökoht?“

„Oo jaa,“ vastas tüdruk. „Ta hakkas Pike’i Devil’s Cupis tööle umbes nädal pärast siia kolimist. Ütles veel, et kavatseb end mõnele ilukoolitusele kirja panna, kui ma nüüd mõtlema hakkan. Tal olid isegi avaldused välja prinditud. See polnud nii, nagu teie arvate. Tal oli lihtsalt üks väike tagasilöök... Mõnikord ilmselt sellest piisabki. Üks halb päev, üks jama. Igatahes... aga aitab lobisemisest, ma pean kiirustama ja end valmis seadma.“

Jane tänas tüdrukut ja pööras ringi, hakates trepist alla minema. Oli jõudnud oma kastiga aga vaid kaks astet laskuda, kui tüdruk teda hüüdis.

„Kuulge! Ma ei tahaks seda öelda. Saate aru… Arvestades kõike… Aga Melody oli mulle üüriraha võlgu.“

Jane peatus, pani kasti trepile ja õngitses oma käekotist tšekiraamatu. „Kui palju ta sulle võlgnes?“

„Sada viiskümmend,“ vastas tüdruk.

„Kelle nimele ma tšeki kirjutan?“

„Kas teil sularaha pole?“

Jane avas oma rahakoti ja luges raha. „Mul on ainult 85 dollarit.“

„Ma võtan selle ja loen võla tasutuks,“ teatas too.

Jane ulatas talle raha, kuid jäi endiselt teisele trepiastmele, sundides nii tüdrukut välja tulema. Ta nägi tumedaid rõngaid tolle silmade all ja punaseid süstlaarme käsivartel ning korraks tekkis tal mõte raha tagasi kotti pista – aga ei teinud seda. Tüdruk napsas rahatähed ja tänas, taganedes seejärel kiiresti korterisse ja lukustades enese järel ukse.

Jane sõitis Devil’s Cupi juurde ja oli sunnitud kvartalile kolm tiiru peale tegema, enne kui jalutamiskaugusel oleva parkimiskoha leidis. Kohvik oli väike ja kitsas, aknaäärse leti taga vaid paar tooli. Kohvik oli okupeeritud naabruskonna laste poolt, näod nutitelefonide kohale kummardunud. Jane võttis järjekorda ja kuulas, kuidas inimesed endale kohvi kaasa ostsid – caffé breve, filtrikohv, latte macchiato.

Kui järg temani jõudis, tõmbas kassas olev neiu roosa kõrre suust, küsides: „Mida teile, proua?“

Tüdrukul olid punased juuksed ja kulmurõngas. Küllap on needitud näod moes, mõtles Jane, sest temagi tütrel oli ninas väike teemantneet ilutsenud, kui ta teda surnukuuris tuvastanud oli. Jane arutles, kas oli ikka õigesti toiminud, jättes needi lõpuni oma kohale, ehkki see talle ei meeldinud. Ju ikka oli, leidis ta.

„Mina olen Melody McKinney ema,“ lausus Jane.

„Ta on selle üle kindlasti väga uhke,“ vastas neiu, torgates kõrre tagasi suhu ja küsides uuesti:

„Mida me võime teile joogiks valmistada?“

„Kas te tundsite Melodyt?“

„Kas peaksin?“ küsis too.

„Mulle öeldi, et ta töötas siin.“

„Oh,“ sõnas tüdruk, näides järsku piinlikkust tundvat. „Te olete selle Melody ema. Vabandust! Ma olen asendustöötaja Belltowni kohvikust. ­Oodake üks hetk!“

Ta kadus tagaruumi, naastes minuti pärast ümbrikuga.

„Siin on tema lõpparve,“ ütles ta, lüües seejärel kohe vabandavalt pilgu maha: „Vabandust! See kõlas halvasti.“

Jane torkas ümbriku käekotti.

„Ma lootsin tegelikult, et saaksin rääkida kellegagi, kes koos Melodyga töötas. Kellegagi, kes teda tundis.“

„Te peaksite nädala sees tagasi tulema,“ vastas tüdruk. „Lewis on siis tööl ja temaga on teil kõige mõttekam vestelda.“

„Lewis?“

„Jah. Ta on juhataja. Ta ei jää teil märkamata. Näeb välja nagu midagi multifilmiponi ja Vabadussamba vahepealset.“

Jane astus kohvikust välja, hingates sügavalt sisse sõõmu jahedat niisket õhku. Väikeses kohvikus oli tekkinud tunne, nagu oleksid seinad ta ümber sulgunud, võib-olla sellepärast, et Jane oli endale ette kujutanud, kuidas ebaviisaka punapea asemel seisab leti taga naeratav Melody. Oleks ta siin vaid kahe nädala eest käinud! Tundus, kui oleks see kõik vaid üks julm õnnemäng eludega, mis mõnel puhul lühidalt lõpetati, teisel aga juhuse tahtel jätkuda sai.

Kui Jane tagasi oma auto juurde jalutas, jõudis temani – tuulest kantuna – üks lõhestavalt üksildane kitarriviis, saateks veelgi üksildasemale kurvale lauluhäälele. Ta polnud kunagi varem midagi niisugust kuulnud, kuid muusika oli ilus ja sobis meeleoluga.

Ta otsustas muusikale järgneda, pöörates ümber nurga ja leides ühe ukse vahelt muusiku. Mees oli kitarri kohale kummardunud, nägu varjamas määrdunud nokkmüts. Tema jalge ees oli lahtine kitarrikohver, sees mõned dollarid ja paar münti. Jane oli laulust nii liigutatud, et peatus, hakates käekotist raha otsima. Et ta oli aga oma viimase raha Melody toakaaslasele andnud, leidis ta nüüd vaid hõbedollari, mille tundmatu võõras oli Melody hauale jätnud, ning seda ei tihanud ta ära anda.

Naine ootas, et laul lõppeks ja ta saaks mehelt uurida, kui kauaks too siia jääb, et siis käia raha järelja tagasi tulla, ent kui kõlas lõppakord ja muusik oma pea tõstis, Jane jahmus: need silmad! See oli tema – mees surnuaialt, vihmasajus seisnud võõras. Autoaknast avanenud pilt oli naisele mällu sööbinud. Ta oleks need silmad igal pool ja igal ajal ära tundnud.

Jane arvas, et nägi ka mehe näol äratundmishelki, kuid see kadus kiiresti, asendudes laia naeratusega, kui too küsis: „Kas on soovilugu?“

„See oli tõsiselt hea,“ ütles Jane, otsustades, et ei maini nende hiljutist kohtumist. „Ikka päriselt tõsiselt hea.“

Mees kallutas pead.

„Tänan teid, proua!“

„Kas teie kirjutasite selle?“

„Noh,“ vastas mees, näides järsku häbelik, „ma pole seda veel kusagile otseselt üles kirjutanudki, tegelen sellega alles oma peas, kuid jah, meloodia ja sõnad on minu enda omad, kui te seda silmas peate.“

„See on tõesti võrratu,“ ütles Jane.

„Mul on hea meel, et see teile meeldib. Tavaliselt eelistavad inimesed vanu lugusid, mida nad teavad. Ilmselt nostalgiast. Ehkki „Halleluuja“ on loomulikult suurepärane laul, ei jaksa ma seda siiski terve päev laulda.“

Jane silmitses jutuajamise ajal mehe nägu:

„Kui te pahaks ei pane, siis kui vana te olete?“

Mees võttis mütsi peast ja lükkas sõrmedega läbi oma pikkade tumedate juuste. Ta ohkas.

„Noh, kui mulle räägiti mu sündimise päeva kohta tõtt ja ma enne ära ei sure, siis saan tuleval juulil 25-seks.“

„Te pole veel 25-aastanegi ja kirjutate sellise loo? Kas olete kogu elu muusikat teinud?“

„Seda ei oska ma öelda.“ Mees kehitas õlgu. „Ma pole veel kogu oma elu ära elanud.“ Seejärel ta naeratas jälle ja vahetas teemat. „Kas sooviksite ka mingit lugu?“

Jane oli nii lummatud rohelisest täpist, mis mehe kurbades silmades põles, et kummardas talle lähemale.

„Kuidas teie nimi on?“

„Ma ei taha ebaviisakas olla, proua, aga ma teenin endale niimoodi elatist. Kas teil on mõni laul, mida te kuulda tahaksite? Sest kui ei ole, siis pean edasi liikuma.“

„Aga ma tahaksin teiega rääkida.“

„Mina pole selleks õige inimene.“

Mees tõstis kitarri üle oma pea ja kükitas, et raha ära korjata, seejärel pani ta kitarri kohvrisse.

„Ma tahan teile lihtsalt mõned küsimused esitada.“

„First and Pine’is on viiskümmend kutti, kes on nõus ühe õlle nimel rääkima rohkem, kui vaja. Mina ei ole üks neist.“

Ta puudutas oma mütsinokka, justkui hüvasti jättes, võttis kohvri ja kõndis minema.

„Ma nägin teid surnuaial,“ ütles Jane talle selja tagant järele.

Mees peatus, pöörates end aeglaselt ringi.

„Olin autos ja vaatasin teid. Melody pidi teie jaoks palju tähendama, et sellise vihmaga kalmistule tulite.“

Jane avas oma käekoti. „Võtke! Jätsite sinna selle mündi.“

„Kas ta oli teie õde?“ küsis mees.

„Ei, ma olen tema ema.“

Üle mehe näo libises tormipilvena kurbus ja tema pilgus helkis lein. Jane arvas hetkeks, et too puhkeb nutma. Kuid mees langetas pilgu ja lausus: „Avaldan kaastunnet.“

Seejärel pööras ta end ringi ja lahkus.

Ei mingit selgitust, ei mingit hüvastijättu.

Jane seisis ja vaatas, kuidas teine eemaldub.

Kui mees nurga taha kadus, kukkus kõnniteele, kus ta seisnud oli, vihmapiisk, nagu oleks tema vari sinna nutma jäänud.

Jane seisis nüüd üksi kõnniteel ja tundis, kuidas tal eneselgi pisarad voolama hakkavad.

Uus vihmavaling sundis naise pugema sama ukse vahele, kus mees ennist musitseerinud oli. Ta pani käed ümber põlvede ja jäi vaatlema vihma­piiskade trummeldamist kõnniteel – kitarrimuusika oli asendunud autorataste alt pritsivate veeplartsatustega.