Читать книгу Põrguline - S. J. Kincaid - Страница 6

Kõik uskusid, et põrgulised on kartmatud, aga oma elu alguspäevil tundsin ma üksnes hirmu. See varitses mind ka tol hommikul, kui Impyreanid mind kasvanduses jälgisid.

Ma ei osanud rääkida, aga sain aru enamikust sõnadest, mida kuulsin. Kasvanduseülem jagas oma abilistele närviliselt hoiatusi: peagi saabuvad senaator von Impyrean ja tema abikaasa, Impyreanide matriarh. Valvurid sammusid mu aediku ümber, silmitsesid mind pealaest jalatallani, otsisid märke mis tahes vigadest.

Ootasin senaatorit ja matriarhi südame kloppides, lihased lahinguks pingul.

Ja siis nad tulid.

Kõik treenerid, kõik valvurid langesid nende ees põlvili. Kasvanduseülem tõstis tulijate käed aupaklikult oma põskede juurde. „Teie külaskäik teeb meile au.”

Minust sähvis läbi hirm. Mis olendid need sellised olid, et hirmuäratav kasvanduseülem nende ees põrandale laskus? Mu aedikut ümbritsev jõuväli polnud veel kunagi nõnda ahistav tundunud. Tõmbusin nii kaugele, kui sain. Senaator von Impyrean ja tema naine astusid lähemale ja vaatasid mind teiselt poolt nähtamatut barjääri.

„Nagu te näha võite,” ütles kasvanduseülem neile, „on Nemesis umbkaudu teie tütre vanune ja füüsiliselt teie ettekirjutuste järgi aretatud. Järgmiste aastate jooksul kasvab ta veel suuremaks ja tugevamaks.”

„Kas te olete ikka päris kindel, et see tüdruk on ohtlik?” venitas senaator. „Ta näeb välja nagu hirmunud laps.”

Need sõnad tõid mulle külmavärinad ihule.

Ma ei tohtinud kunagi tunda hirmu. Hirm tõi mulle kaasa elektrilööke, kasinamaid toiduportsjoneid ja piinu. Mitte keegi ei tohi iialgi näha mind hirmununa. Piidlesin senaatorit raevuka pilguga.

Mulle silma vaadates näis mees ehmunud. Ta avas suu, et veel midagi öelda, aga jäi siis kõhklema ja tõmbas silmad vidukile, enne kui pilgu mu silmilt lahti rebis. „Võib-olla on teil õigus,” pomises ta. „Seda näeb silmist. See ebainimlikkus on näha. Mu kallis, kas sa oled ikka päris kindel, et meie majapidamisse on seda koletislikku elukat tarvis?”

„Tänapäeval on igal tähtsal perel põrguline. Meie tütrest ei saa ainsat kaitseta jäetud last,” sõnas matriarh. Ta pöördus kasvanduseülema poole. „Ma soovin näha, mida me oma raha eest saame.”

„Loomulikult,” vastas kasvanduseülem ning pööras ringi, et ühele valvurile viibata. „Mingisugune tolgus…”

„Ei.” Matriarhi hääl kõlas teravalt nagu piitsaplaks. „Me peame kindlad olema. Tõime kaasa oma süüdimõistetute kolmiku. Nemad on selle olendi jaoks piisav proovikivi.”

Ülem naeratas. „Otse loomulikult, grandeé von Impyrean. Ettevaatus pole kunagi liiast. Praagiaretajaid leidub ju nii palju… Nemesis ei valmista teile pettumust.”

Matriarh noogutas kellelegi, keda mina nägema ei küündinud. Oht, mida olin kartusega oodanud, ilmus nähtavale: mu aediku poole talutati kolme meest.

Taandusin vastu jõuvälja ja üle mu seljanaha jooksis surisev võbin. Mu sisemus tõmbus jääkülmaks. Teadsin juba, mis järgmiseks juhtub. Need polnud esimesed mehed, keda mulle külla toodi.

Kasvanduseülema abilised vabastasid mehed ahelatest, deaktiveerisid kaugema jõuvälja, et mehed sisse lükata, enne kui väljal jälle kerkida lasksid. Mu hingetõmbed kõlasid nüüd hingeldamisena. Ma ei tahtnud seda teha. Ei tahtnud.

„Mida see tähendab?” nõudis üks süüdimõistetutest, kui vaheldumisi mind ja seda eksprompt pealtvaatajaskonda silmitses.

„Kas see pole siis ilmselge?” Matriarh haakis end senaatori käevangu. Ta heitis abikaasale rahuloleva pilgu ja pöördus süüdimõistetute poole kõige meeldivamal toonil: „Teid on siia toonud teie metsikud kuritööd, aga nüüd on teil võimalus lunastust leida. Tapke see laps, ja mu abikaasa annab teile armu.”

Mehed jõllitasid senaatorit, kes rehmas huvitult käega. „Täpselt nii, nagu mu naine ütleb.”

Üks meestest vandus ägedalt. „Ma tean, mis asjandus see selline on. Kas te peate mind rumalaks? Ma ei kavatse selle ligigi minna!”

„Kui te seda ei tee,” vastas matriarh naeratusega, „hukatakse kõik kolm. Nüüd aga tapke see laps.”

Süüdimõistetud piidlesid mind ja hetk hiljem ilmus neist ühe näole lai irve. „See on väike tüdruk. Ma teen seda ise. Tule siia, tüdruk!” Ta sammus minu poole. „Kas tahate veriselt või murran tal lihtsalt kaela?”

„Valik on teie,” kostis matriarh.

Mehe enesekindlus lisas julgust ka teistele ja nende näod lõid vabaduselootuses särama. Mu süda tagus vastu rinnakorvi. Ma ei saanud neid kuidagi hoiatada, et nad minust eemale hoiaksid. Isegi kui oleksin saanud, poleks nad mind kuulanud. Nende juht oli kuulutanud mu kõigest tüdrukuks – ja sellisena nad mind nüüd nägidki. See oli nende saatuslik viga.

Suur mees sirutas käe, et minust hästi hoolimatult kinni kahmata, käsi nii lähedal, et tundsin ta higi lõhna.

See lõhn äratas minus midagi. Kõik oli nii nagu iga kord varemgi: hirm haihtus. Õudus lahustus raevulaines.

Surusin hambad mehele kätte. Veri hakkas kuuma ja vasemaitselisena voolama. Mees karjatas ja püüdis eemale tõmbuda – liiga hilja. Haarasin tal randmest ja viskusin ette, väänates seda tehes ta käsivart. Tema kõõlused raksatasid. Äsasin jalaga talle põlveõndlasse, et ta maha paisata. Hüppasin temast üle ja maandusin saabaste mürtsudes ta kuklale. Tema pealuu purunes kildudeks.

Teine mees, kes oli samuti liiga julge olnud ja liiga lähedale tulnud, sai alles nüüd oma eksimusest aru. Ta karjus õudusest, aga ei pääsenud. Ma olin kiirem. Mu peopesa tabas ta ninakõhre ja surus nina talle otse ajusse.

Astusin üle kahe laiba kolmanda mehe poole – selle poole, kellel oli jätkunud oidu mind karta. Ta karjatas ja koperdas tahapoole, vastu jõuvälja, kössitas kartlikult nagu mina ennist, kui ma veel vihane ei olnud. Mees tõstis oma värisevad käed. Nuuksed raputasid ta keha.

„Palun ära tee! Palun ära tee mulle haiget, palun ei!”

Nende sõnade peale hakkasin kõhklema.

Mu elu, kogu mu elu oli möödunud sel moel, end ründajate eest kaitstes, surma tõrjumiseks tappes, tappes selleks, et ei tapetaks mind. Aga ma olin ainult üks kord varem kuulnud häält, mis anus armu. Tollal ma ei teadnud, mida teha. Nüüd, kui ma kössitava mehe kohal kõrgusin, imbus minusse samasugust segadust, mis naelutas mu paigale. Mida pidin ma edasi tegema?

„Nemesis.”

Korraga seisis matriarh mu ees, ainult jõuväli meie vahel. „Kas ta saab minust aru, kui ma räägin?” küsis ta kasvanduseülemalt.

„Neis on piisavalt inimest, et keel külge jääks,” vastas kasvanduseülem, „aga ta ei õpi reageerima enne, kui masinad on natukene tema aju kallal nokitsenud.”

Matriarh noogutas ja pöördus minu poole. „Sa avaldasid mulle muljet, Nemesis. Ma küsin nüüd sinult: kas sa soovid siit lahkuda? Kas sa soovid, et sul oleks omaenda kallis asi, mida armastada ja kaitsta, ning kodu, mille mugavusi sa uneski näha ei oska?”

Armastus? Mugavused? Need olid veidrad sõnad. Ma ei teadnud nende tähendust, aga naise hääletoon oli meelitav, täis lubadusi. See siugles mu peas nagu meloodia, summutas kohkunud mehe halina. Ma ei suutnud pilku matriarhi terastelt silmadelt pöörata.

„Kui sa soovid olla midagi enamat kui loom selles lehkavas aedikus,” ütles ta, „siis tõesta, et oled väärt teenima Impyreanide peret. Näita, et oskad kuuletuda, kui see on tähtis. Tapa see mees.”

Armastus. Mugavus. Ma ei teadnud, mis need on, aga ma tahtsin neid. Ma saan need. Ületasin meid lahutava vahemaa ja murdsin mehe kaela. Kui kolmas laip mu jalge ette põrandale langes, matriarh naeratas.

Hiljem tõid talitajad mu laboratooriumi, kus ootas üks väike tüdruk. Tema ohutuse tagamiseks olin ma kammitsates, käed-jalad jämedates raudades, mille välisserva ümbritses hõõguv elektrisõõr. Vahtisin lakkamatult seda pentsikut väikest olendit, pisikest ja värisevat, tumedate juuste, tumeda naha ja ninaga, mis polnud kordagi murdunud.

Ma teadsin, mis olend see on. See oli päris tüdruk.

Ma teadsin, sest olin varem ühe tapnud.

Tüdruk astus mulle sammukese liiga lähedale ja ma urisesin tema peale. Ta võpatas eemale.

„Ta vihkab mind,” ütles ta, alahuul värisemas.

„Nemesis ei vihka sind,” rahustas arst teda mu kammitsaid uuesti üle vaadates. „Selles arengujärgus käituvadki põrgulised nii. Nad näevad meie moodi välja, aga nad pole päriselt inimesed nagu sina ja mina. Nad on kiskjad. Kaastunne ja headus on neile võõrad. Nad lihtsalt pole selleks suutelised. Ja sellepärast tulebki neid tsiviliseerida, kui nad on piisavalt vanad. Tule lähemale, Sidonia.”

Mees tõmbas sõrme konksu. Sidonia järgnes talle lähedal asuva arvutiekraani juurde. „Näed seda?” küsis arst.

Ka mina nägin kujutist, aga see ei pakkunud mulle huvi. Olin küllalt palju kolpasid purustanud, et inimaju ära tunda.

„Seda nimetatakse frontaalkorteksiks.” Mees vaikis hetke, ja kui ta korraks vilksti tüdruku poole vaatas, peegeldus ta silmis hirmusähvatus. „Ma pole seda ise muidugi veel uurinud, aga minu töös õpitakse asju lihtsalt masinaid jälgides.”

Sidonia kulm tõmbus kipra, nagu oleksid mehe sõnad ta segadusse ajanud.

Pabinasse sattunud, jätkas mees tõtakal toonil: „Niipalju kui mina aru saan, teevad need masinad selle osa tema ajust suuremaks. Palju suuremaks. Need teevad Nemesise arukamaks. Ta õpib sinuga rääkima ja arutlema. Masinad alustavad ka sideme loomise protsessi.”

„Ja siis hakkan ma talle meeldima?”

„Tänasest saab temast sinu parim sõber.”

„Ja ta ei ole enam nii vihane?” Sidonia hääl kõlas vaikselt.

„Noh, põrgulised on lihtsalt agressiivseks loodud. Aga Nemesis ei suuna seda sinu vastu. Sina oled kogu universumis ainus inimene, keda ta eales armastab. Kui keegi püüab sulle haiget teha – noh, parem vaadaku ette.”

Sidonia naeratas pelglikult.

„Nüüd aga, kullake, oleks vaja, et sa seisaksid sinna, kus ta sind näeb. Omavahelise sideme loomisel on äärmiselt oluline, et te teineteisele silma vaataksite.”

Arst seadis Sidonia minu ette, hoolega mu haardeulatusest kaugemale. Mees vältis mu hammustavat suud ja kinnitas mu pea külge stimuleerivad klemmid. Hetke pärast hakkasid need surisema ja kumisema.

Tundsin ajus pakitsust ja tähed sähvisid mu silme ees.

Mu vihkamine, tung purustada, käristada ja hävitada – see hakkas raugema. Hakkas tuhmuma.

Veel üks voolusärtsatus, siis teine.

Ma vahtisin seda väikest tüdrukut enda ees ja miski liigatas mu sees, tundmus, millesarnast ma polnud kunagi varem kogenud.

Nüüd kajas mu kolba sees lakkamatu möire, mis muutis mind, tegi mind teistsuguseks.

Ma tahtsin seda tüdrukut aidata. Ma tahtsin teda kaitsta.

Möire jätkus üha ning vaibus siis, nagu poleks universumis olnud midagi peale tema.

Nende mitme tunni vältel, kui mu aju ümber kohandati, tegi arst katseid. Ta laskis Sidonial mulle lähemale ja siis veel lähemale astuda. Ta jälgis mind, sellal kui mina jälgisin Sidoniat.

Lõpuks oli aeg käes.

Arst eemaldus meist ja jättis Sidonia üksinda mu ette. Tüdruk tõusis üle kogu kere värisedes jalule. Arst sihtis mind ettevaatuse mõttes elektripüssist, kui mu kammitsad lahti klõpsas.

Ajasin end sirgu ja vabastasin end köidikutest. Väike tüdruk hingas sügavalt sisse ja ta rangluud tungisid kõhetu kaela all teravalt esile. Ta kael oleks nii kergesti murdunud. Ma teadsin seda. Ja ometi, kuigi oleksin võinud talle viga teha, kuigi mind lasti tema juuresolekul lahti nagu kõigi teiste puhul, kelle olin tapnud, kohkusin ma tagasi pelgalt mõttegi ees seda õrna olendit vigastada.

Astusin lähemale, et saaksin tervenisti vaadelda seda tüdrukut, seda lõpmata väärtuslikku olendit, kelle ellujäämine tähendas mulle nüüd rohkem kui mu enda oma. Kui väike ta oli! Imestasin tunde üle, mis mind sisimas valdas ja justkui soojade sütena mu rinnus hõõgus. See imeline hõõgus tuli talle otsavaatamisest.

Kui ma puudutasin pehmet nahka Sidonia põsel, tüdruk võpatas. Ma uurisin ta tumedaid juukseid, mis olid tugevas kontrastis minu juuste kahvatu helevalge tooniga. Kummardusin lähemale, et silmitseda tema suurte silmade iiriseid. Nende sügavusse valgus hirm ja ma tahtsin, et see hirm kaoks. Tüdruk värises ikka veel, mistõttu asetasin peopesad tema habrastele käsivartele ja seisin täiesti liikumatult, lootes, et minu tasakaalukus mõjub talle rahustavalt.

Sidonia lõpetas värisemise. Hirm hajus. Tema suunurgad nõksatasid ülespoole.

Matkisin seda liigutust, sundides oma huuli kaarduma. See tundus ebaloomulik ja võõras, aga ma tegin seda tema pärast. Esimest korda elus tegutsesin kellegi teise ja mitte iseenda huvidest lähtudes.

„Tere, Nemesis,” sosistas Sidonia. Ta neelatas kuuldavalt. „Minu nimi on Sidonia.” Tema kulmude vahele ilmus kurd ja siis surus ta peopesa endale rinnale. „Si-do-nia.”

Aimasin teda järele, patsutasin endale rinnale. „Sidonia.”

Sidonia naeris. „Ei.” Ta võttis mu käe ja vajutas selle oma rinnale. Tundsin tema südame ärevat põksumist. „Mina olen Sidonia. Aga sa võid mind Doniaks kutsuda.”

„Donia,” kordasin ma ja patsutasin temast aru saades ta rangluud.

Donia näole ilmus naeratus, mis tekitas minus… sooja, rahuloleva ja uhke tunde. Donia vaatas arsti poole. „Teil on õigus! Ta ei vihka mind.”

Arst noogutas. „Nemesis on nüüd sinuga seotud. Ta elab ja hingab sinu nimel su elupäevade lõpuni.”

„Tema meeldib mulle ka,” kuulutas Donia mulle naeratades. „Mul on tunne, et meist saavad sõbrad.”

Arst naeris vaikselt. „Sõbrad jah. Ma luban sulle, et Nemesisest saab parim sõber, kes sul eales on. Ta armastab sind kuni su surmani.”

Ja lõpuks ometi oli mul selle tunde, selle minus maad võtnud kummalise, aga imelise uue tundmuse jaoks nimi – see, mida Impyreanide matriarh oli mulle lubanud.

See oli armastus.