Читать книгу Põrguline - S. J. Kincaid - Страница 9

„Võib-olla peaksid mõned neist, kes teile lähedal seisavad, ka ise samasugust taktikat rakendama.”

Tyrus Domitriani sõnad kajasid järgnevatel päevadel mu kõrvus vastu, kõlades nii väga hoiatuse moodi, ja ometi… Ja ometi polnud ma kindel, kas pidin hullumeelse sõnu uskuma.

Domitrianide peret nimetati päikesest neetuiks, sest nii paljud neist surid noorena, aga tõde oli üks neid saladusi, mida kõik teadsid, kuid tegid näo, nagu ei teaks: keiser ja tema ema olid enamiku trooninõudlejatest rivaale mõrvanud. Tyrus oli oma pere ainus ellujäänu. Võib-olla see ta hulluks ajaski: olla tunnistajaks sellele, kuidas tema enda suguvõsa liikmed enamiku ta perest mõrvasid.

Rääkisin Sidoniale Tyruse hoiatusest õhtul, kui ta oli oma isa kabinetist naasnud, ent ta ei pööranud sellele erilist tähelepanu ja ütles mulle: „Tyrus on nõdrameelne. Tema juttu ei saa kuigi tõsiselt võtta. Ja palun ära muretse, et ta võiks su käitumisest midagi imelikku mäletada… Ta ei paista foorumitest kunagi midagi meelde jätvat.” Sidonia naeratas mõrult. „Kahju, et sa ei saa alati minu asemel minna. Siis võiksin ma seltskondliku suhtlemise sinnapaika jätta ja kasutada kogu oma aega tähtede uurimiseks.”

Ta oli selles kummalises lummas, mis valdas teda siis, kui ta isaga vanades teadusandmebaasides tuhnis. Niisugused õhtud tegid ta alati unelevaks ja optimistlikuks, nood universumi mõistatused avaldasid talle oma vastused.

Hoolimata mu soovist sundida teda keskenduma Tyruse sõnadele ja teda ähvardavatele ohtudele, pidin tahes-tahtmata järele andma, kui ta enda kõrval madratsile patsutas. Heitsin tema kõrvale pikali ja tuttavlikkuse peale haaras mind endasse isevärki soe tunne. Mu esimestest kindluses veedetud päevadest alates oli Donia mu kõrvale liibunud nagu… nagu tegid minu ettekujutust mööda õed, ja rääkis mulle igasugu asju. Nagu kaks inimest, kaks sõpra, kes vestlevad teineteisega kui võrdsed. Vahel pajatas ta mulle lugusid. Ükskord oli ta hakanud näitama mulle tähtede kujutisi, olles kindlalt nõuks võtnud mind lugema õpetada. Ma sain selle selgeks mõne nädalaga.

Täna avaldas ta mulle osa sellest, mida oli koos isaga tolle kabinetis lugenud. „Ma rääkisin sulle, et meie kehad on tehtud tillukestest aatomitest, nendest asjadest, mida nimetatakse elementideks, eks? Noh, see on igatahes täiesti uskumatu, Nemesis. Kas sa tead, kust need elemendid pärit on?”

Ta toetas pea mu õlale ja mind valdas see kummaline hellus, mida ma tundsin ainult tema vastu. „Ma ei oska isegi oletada. Räägi mulle.”

„Tähtede seest! Mõelda vaid.” Donia sirutas käe üles meie kohale ja silmitses seda imetlusega. „Iga pisike osake meist on pärit protsessist, mis toimub ainult tähtede sees ja mida nimetatakse tuumasünteesiks.” Ta hoidis haigutust tagasi. „Imelik on selle peale mõeldagi. Me kõik oleme üksnes teadvusega olenditeks vormitud tähetolm. Helionistid ja vanad teadlased on tegelikult ühel meelel, isegi kui keegi seda ei taipa.”

Mõtisklesin tema sõnade üle, vaagisin neid. Kui see, mida ta ütles, vastab tõele, on see voodi, meid ümbritsevad kindluseseinad ja kõik muu pärit nendest akna taga helendavatest valgustäppidest.

Donia naeratas mulle uniselt. „Ma ju ütlesin, et sinus on samasugune jumalik säde nagu minus. Mul oli kogu aeg õigus, Nemesis.”

Ta suikus mu kõrval unne ja ma vaatasin mõnda aega, kuidas ta rind kerkis ja langes, enne kui tema voodilt oma asemele lipsasin. Tema sõnu peas kedrates tõmbus mul kõhus veidralt õõnsaks. Donia oli pärinud ema vaoshoituse ja isa uudishimu, aga ta oli neist mõlemast lahkem.

Ühel päeval võib ta olla tähtis. Ta võib teha seda, mida tema isa iial ei suuda, ja ühendada senatis need kaks kildkonda, ühendada helionistid ja need, kes soovisid teaduslike püüdluste juurde naasta… kui ta püsib küllalt kaua elus, et seda teha.

Ja ta püsib elus.

Mind läbis terav sihikindlusesööst.

Niikaua kui mul on hing sees, et teda kaitsta, püsib ta elus.

Olin seda lugu Sidonia ja vikaari suust palju kordi kuulnud. See oli üks helionistliku usu keskseid müüte. Sajandeid tagasi oli olnud viis planeeti, mis olid ainiti pühendunud inimkonna kõigi kokku kogutud teaduslike ja tehniliste tarkuste talletamisele massiivsetesse superarvutitesse. Tohutu supernoova oli nad kõik ühekorraga minema pühkinud. See oli kõigi helionistide jaoks tähtis sündmus. Nende jaoks olid tähed vahendid, mille kaudu Elav Kosmos oma tahet väljendas. Interdikt – helionistliku usu vaimne juht – kuulutas supernoova külvatud hävingu jumalikuks teoks.

Impeeriumit tabas ränk hoop. Toonane keiser ühendas oma valitsemisalad ühtse eesmärgi nimel, kuulutades välja helionistliku pühasõja. Ustavad jüngrid hävitasid süstemaatiliselt kõik teised teaduslike ja tehniliste teadmiste varasalved. Loodusteaduste ja matemaatika õpetamine keelustati kui pühaduseteotus. Ja tollest ajast saadik polnud loodud mingit uut tehnikat. Ainsad olemasolevad kosmoselaevad ja masinad olid needsamad, mille inimestest eelkäijad enne supernoovat ehitasid. Kosmoselaevad töötasid ikka veel, sest masinad parandasid neid ja teised masinad parandasid omakorda neid masinaid, ehkki nende kõigi seisukord halvenes üha. Kogu tehnika oli koondunud ainult grandelokviide kätte.

Liiased, need inimesed, kes elasid planeetidel ja allusid keiserlikule valitsusele, pidid piirduma üksnes nende masinatega, mida grandelokviidest ülemad neile laenasid. Et teaduste õppimine oli pühaduseteotus, ei saanud nad endale iialgi oma kosmoselaevu ehitada.

Impeeriumi stabiilsus sõltus sellest põhimõttelisest vahest, mis liiaseid ja grandelokviisid eristas.

Tehes senati liikmete seas kihutustööd, et teadusliku hariduse keeldu kahtluse alla seada, oli senaator von Impyrean ohustanud võimu tasakaalu. Inkvisiitori külaskäik andis märku üha kasvavast rahulolematusest, mida valitseja senaatori tegude vastu tundis.

See oli hoiatus, mida senaator kuulda ei võtnud.

Ühel õhtul saabus keisrilt läkitus. Sellele järgnes karjumine, mis mu hoobilt unest äratas. Donia magas möllu maha, sest tema kuulmine polnud nii hea kui minul. Lipsasin oma asemelt üles ja tormasin koridori. Leidsin nad senaatori aatriumist, magamisriietes matriarh tagus oma abikaasa käsivarsi ja senaator püüdis hoopide eest kõrvale põigelda.

„Juhmard! Sa JUHMARD!” kriiskas naine. „Kas sa arvasid, et keegi ei saa teada? Oma tegudega hävitasid sa meie pere!”

Läbisin meid lahutava vahemaa ja rebisin matriarhi tema abikaasast eemale. Ehkki naine oli toeka kehaehitusega, polnud temast minu jõule vastast. Senaator taganes koperdamisi ja silus oma tuunikat.

„Idioot! Lurjus! Meie kõigiga on lõpp!” kisendas matriarh ikka veel mu haardes rabeledes.

„Mu kallis,” kostis senaator käsi laiutades, „on asju, mis on tähtsamad kui ühe inimese elu või surm.”

„Ja meie pere? Ja meie tütar? Me kaotame kõik!” Matriarh pööras ringi ja kahmas minust kinni. „Sina.” Tema meeletu pilk leidis minu oma. „Sina, vii mind siit ära. Ma ei suuda teda hetkegi kauem taluda!”

Heitsin vapustatud senaatorile pika ja kaalutletud pilgu ning vedasin siis ta naise minema. Matriarh vabises, kui teda kinni hoidsin. Talutasin teda nagu invaliidi tema eluruumide poole, kus ta otsekohe toolile vajus ja kätega selle kangast kriipis. „Lõpp… Meie kõigiga on lõpp…”

„Mis toimub?” nõudsin ma. „Rääkige mulle otsemaid.”

Mitte keegi ei jaganud matriarhile käske, aga kui Sidonia elu oli ohus, pidin ma sellest kohe teada saama.

„Mis sa ise arvad, mis toimub?” küsis ta. „Mu abikaasa tegutses keisri vastu! See juhmard pidas ennast kavalaks. Keiser ei olnud nõus teadusharidusele seatud piiranguid leevendama ja minu idioodist abikaasa katsus keelust kavalusega üle astuda – ja saatis nendest naeruväärsetest vanadest andmebaasidest pärit infot mingitele liiastele.”

„Liiastele,” kordasin ma jahmunult. Kas senaator oli arust ära? „Kas ta tahab, et ta hukatakse?”

Matriarh kõverdas huuli. „Ta on küllalt napakas, uskumaks, et suudab keisri kätt suunata. Ta arvab, et kui keisri kõige suuremad hirmud tõeks saavad ja liiased hakkavad oma kosmoselaevu välja töötama, siis nõuab keiser, et grandelokviid järgiksid nende eeskuju ja looksid ka ise uusi. Tema arvates aitab niisugune tegu keisril lõpuks asju tema vaatenurgast näha.” Naine tõi kuuldavale kibeda naeru. „Loomulikult tegi ta valearvestuse. Keiser laskis need liiased tappa. Ta andis meile just äsja teada, et on kursis minu abikaasa rolliga selles läbikukkunud ürituses.”

Hingasin teravalt sisse. „Proua, senaator hakkab teile kõigile ohtu kujutama. Lubage mul…”

„Sa ei tohi teda tappa.” Naine tõukas end toolilt hooga püsti. „Kas sa siis ei mõista, et on juba liiga hilja? Meie kaelad on nüüd keisri mõõga all. Tegu on tehtud. Ja nagu ikka jääb abikaasa tekitatud jama kordaajamine minu hooleks.” Ta sulges silmad ja hingas mitu korda sügavalt. „Meil pole praegu muud teha kui oodata. Mis tahes nüüd juhtuma hakkab, kaitseme meie sinuga minu tütre huve – iga hinna eest.”

„Iga hinna eest,” nõustusin ma. Kui see tähendab, et pean Donia siit minema toimetama, siis seda ma ka teeksin.

Matriarh haaras mu randmest kinni. „Sa ei räägi Sidoniale sellest sõnagi. Teda ootab ees seltskonnafoorum. Tema südametunnistusel ei tohi olla ainsatki süütundeplekki. Kui temast õhkub täielikku teadmatust, kanduvad kuuldused sellest teiste laste vanemateni. Kui Sidonia loost teab, ei õnnestu tal neid ära petta. Mu tütar on paljutki, aga osavat valetajat temast ei ole.”

Noogutasin aeglaselt. Doniat kaitses vaid tema süütus. Teadmatus on talle parem kilp kui miski muu, kaasa arvatud mina.

„Ma ei räägi talle sõnagi,” kinnitasin matriarhile.

Doniast polnud valetajat.

Tema õnneks minust aga oli.

Donia ringutas, kui tol õhtul tema tuppa naasin, ja hõõrus oma uneähmas silmi. „Nemesis, kas midagi on pahasti?”

„Ei,” vastasin rahustavalt. „Ma ei leidnud kuidagi asu. Käisin trenni tegemas.”

„Vaata, et sa…” ütles ta haigutades, „mõnd lihast… ära ei tõmba.”

Sundisin oma huuli naeratama. „Minul ei juhtu seda kunagi. Jää nüüd uuesti magama.”

Ja seda ta tegi, sukeldus taas täieliku süütuse unemaailma.

Mina tol ööl magama ei jäänudki.

Keisri järgmine samm tuli kiiresti. Sain kutse ilmuda matriarhi eluruumidesse.

See, et ta mind otse kutsuda laskis, oli haruldane. Kutse ajas mind ärevile. Tuppa astudes leidsin matriarhi tema madala gravitatsioonijõuga voodist lamamast, kus ilurobot tema halle juuksejuuri värvis ja näolt kortsusid silus. Esmapilgul näis matriarh olevat kahekümnendates eluaastates. Võltsnoorus, nii seda nimetati. Ainult silmad reetsid ta tegelikku vanust. Ükski noor inimene poleks vaadanud mind sellise pilguga nagu tema praegu.

„Nemesis. Ma kasutasin opiaadisalvi. Võta ka.”

See pakkumine üllatas mind. Mu pilk leidis purgi ta küünarnuki juurest. Opiaadisalv oli kreem, mida määriti nahale. Senaator armastas seda, aga matriarh kasutas seda haruharva. Ta põlastas seda kui nõrkust. Need lõõgastumisained, mida tema tarvitas, tegid teda terasemaks, tähelepanelikumaks.

„Minu puhul oleks see raiskamine.”

Ta tõukas iluroboti käe kannatamatu liigutusega eemale. „Muidugi, teie, põrguliste, ainevahetus töötleb narkootikume liiga kiiresti. Te ei saa kunagi tunda hea uimasti mõnu.”

„Ega surmava mürgi kõrvetust,” tuletasin ma talle meelde.

Ta toetas ühe oma esiletungiva põsesarna rusikale ja silmitses mind uurivalt. Uimasti tegi ta pupillid tillukeseks ja andis talle ebatavaliselt lohaka väljanägemise. Ootasin valusalt tähelepanelikuna, et saada teada põhjust, miks ta mind siia kutsus.

„Kahju,” sõnas ta lõpuks, kastis sõrme opiaadisalvi sisse ja määris ainet oma randme siseküljele, „et sa ei saa seda tunda. Kahtlustan, et peagi vajad sa seda sama palju kui mina.”

„Mispärast?”

„Keiser andis käsu, et saadaksime oma tütre Krüsanteemi.”

Need sõnad mõjusid mulle nagu rusikahoop kõhtu ja see obadus võttis mu hingetuks. Viivuks kuulsin ainult oma südamelööke, mis metsikutena mu kõrvus trummeldasid.

„Mida?” sosistasin ma. „Ta soovib, et Sidonia läheks keiserlikku õukonda?”

„Oh, nii need asjad juba käivad,” lausus naine kibedalt. „Mu vanaisa pahandas keisrit ja keiser laskis hukata mu ema. Keiser ründab harva otse – selline on tema neetud ema mõju. Grandeé Cygna usub, et südamele antud hoop teeb rohkem haiget…”

Enne kui arugi sain, olin ma põranda ületanud. Mu käed sulgusid matriarhi õlgade ümber – need õlad olid toekamad kui Sidonia omad, aga nende puruksmuljumine poleks mulle sugugi raskem olnud.

„Sidonia ei lähe.” Mu hääl oli madal ja loomalik, mu südames jääna külm ja sünge viha. „Ma tapan teid, enne kui luban tal niimoodi surma minna.”

Matriarh vaatas mulle silmi pilgutamata otsa ega lasknud end kummalisel kombel mu ähvardusest häirida. „Meil pole teist valikut, Nemesis. Keisri nõudmisel peab ta saabuma kolme kuu jooksul.” Tema huuled kaardusid aeglases naeratuses ja ta käsi siugles mu põsele, kus ta pikad sõrmed mu nahka näpistasid. „Sellepärast kavatsengi ma Krüsanteemi saata sinu, ja mitte tema. Sinust saab Sidonia Impyrean.”

Mul kulus hetk, et ta sõnadest aru saada, ja isegi siis jäid need mõistetamatuks.

„M-mida?”

„Kui hämmeldunud sa välja näed!” Matriarhi naer oli ebakindel, aga tema pisikesed silmatäpid puurisid pilkumata minu omadesse. „Kas ma pean end kordama?”

„Minu?” Raputasin korra pead. Matriarh polnud mulle kunagi eriti meeldinud, aga ma olin alati pidanud teda arukaks. Mõistlikuks. „Kas te mõtlete tõsiselt oma soovi, et mina hakkan Sidoniat kehastama?”

„Oh, loomulikult eeldab see mõningaid muudatusi.” Tema pilk rändas mööda mu keha alla. „Kõik, mida Sidoniast on nähtud, on tema avatar, mis sarnaneb temaga sama vähe kui sinuga. Sinu jume, su lihased… Need saame korda ajada. Ja mis puutub sinu olemusse, siis ma kutsusin oma etiketiõpetaja, kes teeb sulle selgeks põhialused, mida ta mu tüdrukupõlves mullegi õpetas…”

Taganesin sammu. See naine oli aru kaotanud. „Etiketiõpetaja ei suuda mulle inimlikkust anda. Ainuüksi mulle otsa vaadates on selge, et ma pole päris inimene. Te olete seda ka ise korduvalt märkinud.”

Matriarh kallutas pea viltu ja ta silmad läikisid pahatahtlikult. „Oo jaa. See külm, armutu pilk… nii üüratult kaastundeta. Ehtne põrgulise tunnusmärk! Kahtlustan, et sa sobid tollesse rästikupessa paremini, kui arvatagi oskad.” Ta naeris vaikselt. „Igatahes paremini, kui Sidonia iial sobiks.”

Ta tõusis kleidi sahinal ja endiselt naeratades.

„Keiser soovib, et saadaksin oma süütu lambukese tapale. Ei. Ma saadan talle hoopis oma anakonda.”