Читать книгу Põrguline - S. J. Kincaid - Страница 8

Selsamal õhtul kogunesid kõik kodakondsed – nii inimesed kui ka servitorid – heliosfääri, orbiidil tiirleva kindluse peal asuvasse läbipaistvasse kuplisse. Kui väga matriarh ka oma abikaasat palus, ei viitsinud senaator kunagi teenistusi pidada, välja arvatud juhul, kui meil oli külalisi. Täna osales ta ise moepärast, aga ei vaevunud oma üleolevat muiet inkvisiitori eest varjama.

Lõppude lõpuks oli inkvisiitor ju kindluse just põhjalikult läbi vaadanud. Ta polnud leidnud midagi, millest keisrile ette kanda. Tark mees poleks praegu kahjurõõmust säranud, aga senaator oli lollpea.

Matriarh oli võimaldanud inkvisiitorile teenistuse ajaks aukoha otse pereliikmete selja taga. Me kõik vaatasime rõhuvas vaikuses, kuidas täht meie all oleva planeedikaare tagant nähtavale kerkis. Aknad olid kristalsed ja murdsid valgust just õigel moel, et saata kiired teatud ruumipunktidesse, kuhu olid paigutatud peeglid. Sekundi murdosaks koondusid kõik heledad kiired ühte punkti – keskel asuvale tseremooniakarikale. Seepeale süttis karikasse kallatud õli. Me vaatasime lõõmavat karikat, sellal kui täht ideaalsest nurgast edasi liikus ja pimestavalt ereda valguse hajutas. Algas õnnistamine.

„Ja nõnda,” lausus vikaar põlevat karikat tõstes, „meie sünnitähe Heliose kaudu otsustas Elav Kosmos süüdata elusädeme planeedil Maa, pannes aluse meie ülimalt auväärsetele esiisadele tol iidsel ajal, mil tähed olid üksnes kauged täpikesed lõpmatus pimeduses. Tollal kandis inimkond teadmatuseloori ja pühendus iseenese näo järgi kujutletud jumaluste kummardamisele, suutmata ära tunda kõikjal nende ümber laiuva universumi tõelist pühadust…”

Mu pilk rändas aegamisi üle ruumi, libises matriarhi pinevvalvsalt ilmelt senaatori näole, millel peegeldus vaevu varjatud vastikus. Järgmiseks vaatasin ma inkvisiitori poole, kes vahtis pingsalt senaatori selga. Seejärel vaatasin Doniat, kelle suurte pruunide silmade pilk oli koondunud karikale, sellal kui vikaar kandis ette Homo sapiens’i sünniloo. Päikesesüsteemi inimeste päritolu ja esimesi inimesi toitnud päikese – Heliose – lugu oli Sidoniat alati kummaliselt paelunud.

Sidonia oli pühendunud jumalakummardaja. Kohe pärast minu omandamist oli ta püüdnud mindki helionistlikku usku pöörata ja tõi mu teenistusele kaasa ning palus vikaari, et too mind tähtede valgusega õnnistaks. Elava Kosmose ega hingede mõte ei jõudnud mulle siis veel päriselt kohale, aga ma lootsin, et mind õnnistatakse, sest selline oli Sidonia soov.

Vikaar keeldus. Ta andis Doniale teada, et mul pole hinge, mida õnnistada.

„Põrgulised on inimkonna, mitte Elava Kosmose loodud,” seletas vikaar Doniale. „Neis pole jumalikku sädet, mida kosmilise valgusega läita. Aupaklikkusest teie perekonna vastu võib see olend õnnistamisi pealt vaadata, aga ei tohi neist kunagi ise osa võtta.”

Sellal kui vikaar neid sõnu lausus, peegeldus tema ja ka matriarhi näol kummaline ilme. Olin just hakanud näoilmetest aru saama ja tundsin selle ka toona ära: täielik vastikustunne. Neis äratas vastumeelsust pelgalt mõtegi sellest, et nende jumalik Kosmos võiks põrgulist soosida.

Mingil põhjusel tõmbus mu sisikond nende näoilmeid meenutades kokku ka praegu, kui vikaari kuulasin. Selle asemel otsustasin jälgida inkvisiitorit, meest, kes oma külaskäigu üksikasjadest keisrile ette kannab. Kui ta peaks leidma, et Impyreanid pole piisavalt jumalakartlikud, määrab tema sõna senaator von Impyreani hukule. Veel hullem, tema sõnad võivad hukule määrata ka Sidonia.

Kui Sidoniaga peaks midagi juhtuma, ükskõik mis, siis otsin ma mehe üles ja tapan ta. Jätsin meelde tema uhked külmad näojooned – lihtsalt igaks juhuks.

Vikaari uinutav hääl undas edasi, kuni lähedal olev täht õnneks planeedikaare taha vajus. Siis hämardusid heliosfääris kõik tuled peale põleva karika. Vikaar langetas karikale savist kaane, et seegi tuli kustutada.

Järgnes sügav ja summutatud vaikus kesk pimedust.

Seejärel keeras üks servitoridest tuled jälle täie võimsuse peale. Kõigepealt lahkusid heliosfäärist inimesed – Impyreanid, inkvisiitor ja siis vikaar. Pärast seda väljusin mina koos servitoridega hanerivis.

Senaator juhatas inkvisiitori välisvärava juurde, pakkumata talle viisakusestki võimalust öö kindluses veeta. Järgnesin neile ettevaatlikult mõningase vahemaa tagant ja mu terav kõrv tabas nende lahkumissõnad.

„Milline siis otsus on?” kõmistas senaator. „Kas ma olen keisri maitse jaoks küllaldaselt jumalakartlik? Või soovite teiegi mind Suureks Ketseriks nimetada?”

„Keisrit solvab teie käitumine,” vastas inkvisiitor. „Ja ma ei usu, et keiser näeks selles paranemise märke. Te suisa kelgite selle vihkamisväärse hüüdnimega, mille olete saanud! Vaadake, ketserlus on ohtlik, grande, seega annan teile nõu ettevaatlik olla.”

„Senaator. Teie nimetate mind nii.”

„Loomulikult, senaator von Impyrean.” Need sõnad lausuti põlgusega.

Seepeale lahkusid inkvisiitor ja senaator teineteisest.

Leidsin Donia akna juurest, millest avanes vaade välisväravale. Tüdruk keeldus paigast liikumast, kuni inkvisiitori laev väljus ja mustavasse pimedusse kadus. Siis langetas ta pea kätele ja puhkes nutma.

„Mis viga on?” nõudsin ma, kui ärevus minus kasvas.

„Oh, Nemesis, ma tunnen nii tohutut kergendust!” Donia tõstis pisaramärja näo ja naeris. „Sa oled pääsenud!” Ta viskus minu poole ja heitis käed mulle ümber. „Oh, kuidas sa siis aru ei saa? Ta võib isa peale vihane olla, aga sina oled pääsenud.” Ta surus pea vastu mu õlga. „Ma ei suudaks iial ilma sinuta elada.”

Vihkasin seda, kui ta rääkis nii, nagu tähendaksin mina talle kõike, kuigi tegelikkuses oli tema see, kes tähendas kõike mulle.

Donia nuttis edasi. Põimisin käed ta ümber, liigutus, mis tundus mulle ikka veel ebaloomulik ja võõras, ning mõtisklesin pisarate veidruse üle. Mul polnud pisarakanaleid ja olin täiesti võimetu nutma, aga olin pisaraid piisavalt näinud, teadmaks, et need tähendasid valu ja hirmu.

Aga paistis, et need võisid tulla ka rõõmust.

Galaktika senaatori ainsa pärijana eeldati Donialt, et ta asub oma isa kohale, kui too pensionile jääb. See tähendas, et tüdruk pidi juba praegu poliitilist sisetunnet arendama ja õppima lävima teistega, kes kuulusid Impeeriumi valitsevasse klassi, grandelokviide hulka. Suhtlemisoskusega vormib ta oma perekonna tulevased liidud ja kindlustab nende edasise mõjukuse. Ainsad kohad, kus ta sai seltskondlikku viisakust harjutada, olid virtuaalsed foorumid. Ma polnud neid foorumeid kunagi oma silmaga näinud, aga Donia oli mulle selgitanud, et need asuvad virtuaalreaalsuses, kus inimesed kasutavad üksteisega suhtlemiseks avatare.

Kaks korda kuus oli Donia sunnitud osalema selliste foorumite ametlikel koosviibimistel, kus ta kohtus teiste, kaugetest tähesüsteemidest pärit noorte grandelokviidega, kes pidid kunagi Impeeriumis võimu pärima. Need koosviibimised olid Donia jaoks piinarikkad kohustused. Nendeks päevadeks valmistudes olid ta õlad kühmus ja kogu ta olek rusutud.

Nagu alati ei teinud Matriarh tema norutamisest välja. „Keiser on nüüdseks inkvisiitori külastusjärgse aruande kätte saanud,” ütles ta Doniale. „Kui su juhmardist isa on meile uusi probleeme tekitanud…”

„Palun ära nimeta teda juhmardiks, ema. Ta on omal moel tegelikult üsnagi aateline.”

„… kui ta on neid tekitanud, on keiser seda oma usaldusalustele maininud. Nende lapsed on sellest kindlasti kuulnud. Sa pead kuulama, Sidonia, nii seda, mida nad räägivad, kui ka seda, mida nad ei räägi. Meie perekonna püsimajäämine võib sõltuda infost, mida sa nendest foorumitest saad.”

Matriarh väärtustas neid seltsiüritusi nii kõrgelt, et istus alati Donia kõrval ja jälgis mõttevahetust omaenda kuularitest. Sel moel hoidis ta tütre läbikäimistel silma peal ja sisistas talle kõrva nõuandeid – või õigemini käske.

Täna võtsid nad arvutikonsooli ees kohad sisse ja tõmbasid kuularid pähe, et hakata jälgima maailma, mida nägid ainult nemad. Kuulasin, kuidas Donia seltskondlikke vestlusi pidades närviliselt kogeles. Aeg-ajalt sai ta hakkama mõne prohmakaga ja matriarh näpistas teda karistuseks.

Pidin end kõigest väest vaos hoidma, et ma nende juurde ei astuks ja matriarhi käeluid ei murraks.

„Mida ma sulle teatud teemade vältimise kohta rääkinud olen?” sisistas matriarh. „Ära mõtlegi temalt udukogu kohta küsida!”

„Ma küsisin lihtsalt, kas see on nii ilus, nagu ma kuulnud olen,” protestis Donia.

„Mind ei huvita, miks sa seda küsisid. Suure Ketseri tütar ei saa lubada endale küsimusi, mida võidaks eksikombel pidada huviks teaduse vastu.”

Siis jätkas matriarh: „See on Salivar Domitriani avatar. Peagi võistlevad kõik võimaluse nimel tema jutule pääseda. Mine ja avalda talle austust, enne kui nad ta ümber piiravad.”

Siis, mõni minut hiljem: „Miks sa siin rahvasumma serval passid, Sidonia? Sind ümbritsevad tühised tegelased! Liigu, muidu hakatakse veel arvama, et sinu koht ongi siin!”

Ühel hetkel tõmbusid nii Donia kui ka matriarh pingule. Ajasin end sirgu, jälgisin nende selgi, juurdlesin, keda nad just näinud olid, kes nad nii ärevile ajas. Matriarhi käsi sähvas Doniale õlgade ümber ja pigistas.

„Nii, selle Pasuse-tüdrukuga ole hästi ettevaatlik…”

Pasus.

Mu silmad tõmbusid vidukile, kui Donia vestles ärevalt tüdrukuga, kes pidi olema Elantra Pasus. Ma teadsin tema perekonda hästi, sest olin võtnud eesmärgiks teha endale selgeks kõik Impyreanide vaenlased – Sidonia vaenlased. Olin aasta tagasi jälginud senati istungit, kui senaator von Pasus Sidonia isa suurima rõõmuga häbistas. Pasus ja tema liitlased olid senati kõige tulihingelisemad helionistid ja neil oli piisavalt hääli, et senaator von Impyrean „ketserluse” eest ametlikult hukka mõista. Impyreanide maine sai kohutava hoobi ja matriarh ei olnud seda abikaasale senimaani andestanud.

Sisimas olin ka mina senaator von Impyreani peale pahane, sest ta oli oma tütre ohtu seadnud, kui rääkis avalikult neist asjust, mida oli targem enda teada jätta. Ta seadis kahtluse alla teaduslike õppeainete keelamise arukuse. Tal oli kummalisi ideid ja ta pooldas õppimist lausa absurdini. See oli üks põhjus, miks ta kogus vanu teaduslikke teadmisi sisaldavaid andmebaase, neidsamu andmebaase, mille mina ja matriarh olime kiiruga inkvisiitori eest ära peitnud. Senaator uskus, et inimkonnal on vaja taas teaduslike õpingutega alustada ning ta ei mõelnud korrakski, mil moel tema teod ta perekonda mõjutavad.

Ta oli hooletu.

Ja nüüd pidi Donia tema pärast suhtlema senaator von Pasuse tütrega nii, nagu polekski nende isad rivaalid.

Donia ei jutelnud kaua, kuni end kiirustades vabandada palus ja eemale sammus.

Üllataval kombel patsutas matriarh talle õlale. „Tubli!” See oli haruldane kiitus.

Näis, nagu oleks möödunud terve igavik, enne kui Donia võis kuularid kõrvast sikutada, silme all tumedad väsimusevarjud.

„Arutame nüüd su sooritust,” ütles matriarh, kui kõrgilt püsti tõusis. „Sa oskasid väga hästi keelatud teemadest kõrvale loovida ja sa suhtlesid äärmiselt ettevaatlikult, aga mida sa valesti tegid?”

Donia ohkas. „Olen kindel, et sa ütled mulle.”

„Sa rääkisid malbelt,” õiendas matriarh. „Ennast alandavalt. Kuulsin koguni, kuidas sa mitmel korral kogelesid. Sa oled tulevane senaator. Sa ei saa endale nõrkust lubada. Nõrkus on alamate klasside tunnus ja Impyreanide pere ei kuulu alamasse klassi. Ühel päeval hakkad sina meid juhtima, ja kui sa ei õpi end tugevana näitama, kaotad sa kõik, millele su esivanemad on sinu heaks aluse pannud! Grandelokviide hulgas on neid, kes näevad kurja vaeva, et su isa idiootsuse tõttu kahmata endale see, mis meil on – kadedad granded ja grandeéd, kes juubeldaksid, kui Ketseri pere langeks! Su isa on nõuks võtnud meie perekond hävitada, Sidonia. Sa ei käi tema jälgedes.”

Donia ohkas taas, aga mina jälgisin matriarhi, unustatuna oma redupaika toanurgas. Vahel kahtlustasin, et hindan tema tarkust kõrgemalt kui ta tütar. Lõppude lõpuks polnud Donial erilist alalhoiuinstinkti. Kaitstuna üles kasvanud, polnud ta seda omandanud. Mõte vaenlastest, kes pimeduses ligi hiilivad, jäi talle endiselt võõraks.

Mina polnud selline nagu tema. Mind polnud keegi kaitsnud.

Ükskõik kui valmis ma olin matriarhi lõhki rebima ja tema iga viimast kui luud purustama, kui ta oma tütrele kõrvakiilu andis või teda näpistas, tunnistasin samas tema hoiatuste külma ja halastamatut tarkust. Teadsin, et ta usub kindlalt, et karmilt ja jõhkralt käitudes tegutseb ta tegelikult Donia huvides. Donia isa oli oma tormaka ja iseteadliku käitumisega perekonna ohtu seadnud ning matriarhil oli piisavalt ellujäämisinstinkti, et sellest aru saada. Ta oli ainus Impyrean, kes paistis mõistvat ähvardust, mida inkvisiitori külaskäik endast kujutas.

Matriarh tiris Donia toast välja, et saaks teda senaator von Impyreani ees kritiseerida – lootes kahtlemata abikaasale näidata, et mees ei suutnud oma tütrele arukust õpetada. Harilikult järgnesin ma neile, aga täna avanes mulle haruldane võimalus.

Donia võrkkesta kujutis oli ikka veel arvutikonsooli skannitud.

Ainult hetkeks, mõtlesin ma konsooli poole astudes. See võib olla ainus kord, kui ma saan oma silmaga nende aristokraatlike laste avatare näha… Ainus võimalus Donia silmapiiril terendavaid ohtusid oma silmaga hinnata. Ma hoian vestlustest eemale.

Panin kuularid kõrva ja hetkeks valdas mind segadus, kui keskkond mu ümber muutus. Sisenesin hoobilt uude vaatepilti ning Donia avatar seisis ühel tervest reast klaasplatvormidest – ümberringi täiesti tühi ruum.

Mul tõmbus kõhus õõnsaks. Neelatasin kuuldavalt ja heitsin selle tunde kõrvale. Kui imelikkus hajus, tajusin korraga teisi avatare… Mu ümber oli rohkesti peenelt riides Impeeriumi noori grandesid ja grandeésid, kes naersid tühjuses, mis oleks nad päris elus tapnud, kunstlikus tähevalguses, mis pidi esile tõstma nende valitud ja arvutis töödeldud kuvakujude ebaloomulikku ilu.

Adudes teravalt, et kasutan Donia avatari, ronisin ma aeglaselt platvorme ühendavast kristalltrepist üles, liikudes sinna, kuhu mu mõistus mind suunas, möödudes avataridest, kes näisid minu sealviibimisest olevat täielikus teadmatuses. Ma vaikisin, lootes silma hakkamist vältida. Kui Sidonia ootamatule naasmisele järgnenud üksikud üllatunud tervitused kõrvale jätta, ei paistnud keegi asjast midagi arvavat.

Mu kõrvu kandusid vestluskatked.

„… kõige ahvatlevam uimasti…”

„… lisatud tulukesed peavad olema maitsekalt sisestatud, või need ületavad piiri kauni ja maitsetu vahel…”

„… nii rohmakas avatar. Ma ei kujuta ette, mida ta küll mõtles…”

Kergendustunne läbis mind lainetena, kui nende jutuajamiste tühisus mulle kohale jõudis. Pärast mitut minutit kuulamist ei hakanud mulle kõrva midagi, mis oleks viidanud ebatavalisele kavalusele või nutikusele. Need olid lapsed. Rikutud ja tühised mõjukatest peredest pärit lapsed, kes uhkeldasid oma positsiooniga.

Kui nende noorte grandelokviide hulgas leiduski rästikuid, olid nad end kas nii kavalalt maskeerinud, et nende kihvad jäid nähtamatuks, või siis polnud nad veel mürgiseks muutunud.

Ja seejärel kostis mu selja tagant kellegi hääl.

„Kui tähelepanelikult te kõike jälgite, grandeé Impyrean.”

Võpatasin isegi konsooli ees istudes kohkumusest, sest olin arvanud, et viibin rahvasumma serval. Päris maailmas poleks mul kuidagi märkamata jäänud, kui keegi mulle niimoodi ligi hiilib, aga mu virtuaalmeeled olid välja arenemata, täiesti hädised.

Pöörasin ringi ja nägin avatari, mis oli teistest erinev.

Teistest väga erinev.

See noormees oli ihualasti.

Ta naeratas mu jahmunud piidlemise peale ning rüüpas loiult peekrist veini, mis pidi peegeldama jooki, mida iganes ta tegelikus elus parajasti jõi.

Tema avatar ei meenutanud teiste säravpuhast täiuslikkust. See oli hoopis nagu vigade väljanäitus: ta juuksed olid vasekarva sasipundar, ta silmad hämmastavalt, peaaegu ehmatavalt helesinised, ta nägu päikesetäppidest pisut lapiline. Tedretähnid – see sõna meenus mulle vahtides. Isegi tema lihased olid tavatult moodustatud ja nende mõningane ebasümmeetrilisus oli hetkelise pingsa uurimise järel tuvastatav. Noormehe ilurobotid polnud oma tööga toime tulnud… või siis oli ta need lihased saanud ehtsa füüsilise pingutusega.

Võimatu. Keegi sellest kõlupäisest kambast ei otsustaks tahtlikult pingutuste kasuks.

„Ja nüüd, grandeé,” märkis noormees, hääles lõbususenoot, „vahite te nii pingsalt mind.”

Jah, ma käitusin viisil, mille poolest põrgulisi tunti: puurisin teda pineval kiskjalikul pilgul, mis oli päris inimese kohta liiga vankumatu. Kui ma just ei teeselnud, oli mu silmavaade tühi ja tundetu. Matriarh väitis, et selline pilk ajas tal ihukarvad püsti. Isegi Sidonia avatari kasutades andis mu tõeline loomus end tunda.

„Andestage,” ütlesin ma mulle võõra väljendi juures kogeledes. Keegi ei eeldanud ühelt põrguliselt vabandussõnu. „Te saate ilmselt isegi aru, et raske on teist mööda vaadata.”

„Kas mu rõivad on siis niivõrd lummavad?”

See ajas mind segadusse. „Teil polegi ju midagi seljas.”

„Naeruväärne,” vastas noormees ja ta hääles oli kuulda ehedat nördimust, nagu oleksin ma teda solvanud. „Mu tehnikud kinnitasid mulle, et programmeerisid selle avatari kõige peenema õukondliku moe järgi.”

Kõhklesin, sest olin tõesti pahviks löödud – võõras ja täiesti ebameeldiv tunne. Noormees võis ju ometi järele vaadata ja ise näha, et on alasti. Kas see oli huumor? Kas ta tegi nalja? Teised on talle juba kindlasti öelnud, et ta on alasti. See pidi olema pilge.

Ma ei usaldanud end niipalju, et naeru matkida – helid ei kukkunud põrgulistel loomulikult välja. Seega otsustasin ma neutraalse tähelepaneku kasuks. „Te oskate oivaliselt näidelda.”

„Näidelda?” Noormehe häälde oli sugenenud teravust, aga see mahenes, kui ta jätkas. „Mida te sellega öelda tahate?”

Kuidas Sidonia vastaks? Mulle ei tulnud midagi pähe ja nõnda manasin näole naeratuse, mõeldes, kas olin noormehest valesti aru saanud. „Inimene, kes püüab pilke iga hinna eest, ometi ju näitleb.” Minus võttis maad kummaline tõdemus, milleni olin jõudnud lahingute ja tapmiste käigus. Ühe poole pettemanööver tõi sageli ilmsiks mõne vastase nõrkuse. „Või soovite ehk juhtida tähelepanu kindlas suunas, et keegi teisale ei vaataks.”

Üle ta näo libises kummaline ilme – ta vidutas oma heledaid silmi ja surus hambad kokku, nii et ta tugevad näoluud tungisid rohkem esile. Hetkeks sain ma aimu, milline ta kunagi täiskasvanuna välja näeks. Ta meenutas mulle kedagi, aga ma ei osanud öelda, keda.

„Mu grandeé Impyrean,” lausus noormees hästi mahedalt, „kui põnevaid mõtteavaldusi te minu kohta esitate!” Tema avatar kummardus hooletult minu omale lähemale ega pilgutanud silmagi. „Võib-olla peaksid mõned neist, kes teile lähedal seisavad, ka ise samasugust taktikat rakendama.”

See sõnavõtt tegi mind tähelepanelikuks ja mulle kerkis kurku nõudlik küsimus. Mida oli noormees sellega silmas pidanud? Kas see oli mingi vihje? Hoiatus? Ent ma ei söandanud küsida. Donia ei teeks seda, ja kui ma eksiksin…

Ja ma ei saanudki võimalust edasi rääkida. Selsamal silmapilgul laskus meie juurde veel mitu avatari. Nad laskusid alasti noormehe ette põlvili, surusid ta sõrmenukid vastu oma põski. Mu kõrv tabas nende edvistavad sõnad.

„Teie kõrgus, kui imetore, et meid oma külaskäiguga austate!”

„Kui suurejoonelised rõivad te oma avatari jaoks valinud olete!”

„Nii peen riietus!”

Taipasin korraga, kuidas ma noormehe ära tundsin. Ta meenutas oma onu – keisrit.

Siinsamas minu ees, ihualasti ja häbenemata seisis Tyrus Domitrian. Tyrus, troonipärija… Noormees, kes pärib ühel päeval trooni.

Isegi mina teadsin Tyrust. Matriarh ja senaator von Impyrean kõhistasid õhtusöögilauas tema viimaseid tempe arutades naeru. Tyrus oli Impeeriumi häbiplekk, sest ta oli täiesti segane. Oma hullumeelsuses polnud ta ilmselt aru saanud, et on ihualasti – ja tema seisuse tõttu ei söandanud keegi seda talle ka mainida.

Mitte keegi peale minu.

Tõmbusin vaatepildist tagasi ja kogu mu keres kripeldas kohutav tõdemus, millega olin hakkama saanud.

Mitu pikka minutit pärast seda, kui olin end välja loginud, tuikas õudus minu sees ikka edasi.

Ma olin kavatsenud noorte ära hellitatud grandelokviide kohta rohkem teada saada, et Sidoniat paremini kaitsta. Selle asemel olin talle tõmmanud kurikuulsa hullumeelse tähelepanu – sellise inimese tähelepanu, kelle võimuses oli Sidonia hävitada.