Читать книгу Väike maailm - Ǻsa Hellberg - Страница 10

Sam oli alati elanud Manhattanil ega kujutanud end ette elavat kusagil mujal. Polnud midagi paremat kui sügishommikuti New Yorgis kerget sörki teha. Ta mõte töötas trenni tehes kõige paremini ja tänane päev polnud mingi erand.

Päeva mõtteaineks oli elukoha valik Stockholmis. Alexander oli öelnud, et tal on ükskõik, kus õppimise ajal elada, kas ostetud korteris või üüritus.

„Sinule on sellised asjad tähtsad, isa. Mina vajan üht kirjutuslauda ja üht voodit, see on kõik.”

Sam sai aru, et ta hellitas oma poega. Vähestel üliõpilastel oli võimalik niimoodi valida nagu Alexanderil. Teisalt ei kasutanud poeg seda kurjasti, vastupidi, ta oli ikka veel ülikorralik ja hoolas poiss. Olgu mis on, see on kõige tähtsam, mõtles Sam. Väga paljud ta sõprade lapsed olid sattunud narkootikumide küüsi, mida tema kuidagi mõista ei suutnud. Aga Sam polnud ka ise kunagi marihuaanat proovinud, isegi mitte keskkoolis. See ei kuulunud tema huviorbiiti ja paistis, et Alexander oli samasugune.

Sami jooksutempo kiirenes ja ta mõtles, et temas ja ta pojas oli arvatavasti õige palju rootsi verd. Tal endal polnud mingit vajadust mässata, sest vastuhakuks polnud põhjust. Kuigi tema teismeiga möödus varastel seitsmekümnendatel, jagasid ta vanemad moodsaid kasvatuspõhimõtteid. Nad rääkisid oma pojaga ja kaasasid ta vanemate inimeste aruteludesse. Nad kuulasid poja arvamusi, ilma et oleksid neid kritiseerinud. Sam oli veendunud, et see oli ema teene. „Su ema on üks väga tark naine,” tavatses isa öelda.

Kohe, kui Sam tundis suus vere maitset, aeglustas ta tempot. Riverside Park pole kunagi kaunim kui sel aastaajal, mõtles ta, kui aeglaselt kodu poole sörkis. Kell oli alles seitse ja mõni varajane jooksja välja arvatud, oli park tühi ja rahulik. Ta sööb kiire hommikueine ja sõidab siis rattaga lõunapoolsesse linnaossa tööle.

Sam tervitas kontorist läbi minnes teisi ja kirjutuslaua taha istunud, keeras tooli nii, et võis aknast välja näha. Kolmekümne seitsmes korrus.

Pärast 11. septembrit polnud enam kuigi vaimustav nii kõrgel paiknevat kontorit omada. Igal juhul mitte Sami meelest. Aga need kõrged hooned olid tema leivateenistus. Ta müüs ja ostis neid täpselt niisamuti, nagu ta isa oli seda teinud, ja see firma saab olema ta poja oma sel päeval, kui ta on valmis selle üle võtma. Muidugi, kui Alex seda tahtis. Kinnisvara võis samahästi ka maha müüa ja siis saaks Alexanderist väga varakas noormees. Ta võis ise otsustada, mida ta tahab. Sami kinnisvara ainsa pärijana olid tema jaoks kõik teed lahti.

Kui Sam äri üle võttis, polnud tal nii palju valikuvõimalusi. Ta oli olnud kahekümneaastane, kui isa suri, ja ta ei kõhelnud sekunditki, kas Duncan Inc üle võtta. Ta väga praktilise meelega rootslannast ema arvas, et Sam võiks firma maha müüa ja oma eluga midagi muud teha, aga Sam laskis selle kõrvust mööda. Nüüd oli küsimus selles, mida Alexander teha tahtis. Sam ei sundinud teda mingisse suunda, poeg võis täiesti iseseisvalt otsustada, mida ta tulevikus teha soovib.

„Jah?” Sam keeras end ukse poole.

„Keegi Gloria Beal otsib teid, härra.”

Sam ohkas. „Aitäh, Jane, ja lõpeta otsekohe see härratamine. Mu nimi on Sam, nagu sa tead.” Ta naeratas uuele sekretärile. „Okei, võid ta sisse saata, kui lubad aidata mul temast viie minuti pärast lahti saada.”

Naine noogutas ja naeratas.

Hetk hiljem lõi Gloria ukse lahti.

„Kulla Sam, ma olin ju sunnitud siia tulema, kui sa üldse endast märku ei anna,” teatas naine kõva häälega ja prunditas huuli. Ta istus Sami kirjutuslaua äärde ja kõigutas oma kaunikujulist säärt.

„Ma pole kunagi lubanud sulle helistada,” ütles Sam, kes oli tundnud lõbu ööst, aga mitte sellele järgnenud hommikust. Gloria oli üks paljudest vigadest, mis ta viimasel ajal korda oli saatnud, ja siitpeale läheb ta õhtust sööma vaid naistega, kellega on meeldiv rääkida. Seksiga tuleks lõpp teha. Talle ei pakkunud see enam midagi. Ka millestki rohkemast ei tundnud ta puudust. Pealegi teadis ta liigagi hästi, kuidas ta tõsisemad suhted võivad lõppeda. Tal oli parem olla üksi. Tema ja Alex. Sellest piisas.

„Aga me otsustasime, et sa helistad mulle,” ütles naine titehäälega. Üle Sami keha jooksis värin. Oli ta tõesti seda naist ligitõmbavaks pidanud?

„Ei, sina otsustasid. Ja vabanda mind nüüd, aga mul pole rohkem aega sinuga rääkida.” Sam naeratas julgustavalt. „Leia endale omavanune mees,” pakkus ta. „Mina olen liiga vana ja liiga illusioonideta, et sulle sobida.” Ta avas ukse. Gloria oli vaid mõni aasta noorem, aga neelas komplimendi alla. „Kullake, sul on muidugi õigus. Noorem mees on just see, mida mul vaja on,” ütles ta, enne kui mehe kabinetist välja purjetas.

Mul polnud vähimatki huvi tollele õhtusele üritusele minna, mõtles ta, kui Gloria järel ukse sulges. Naise parfüümi liiga tugev lõhn hõljus kabinetis edasi. Sam annetas heategevusele tuhandeid dollareid vägagi meelsasti; too oli olnud aga üks lõputu õhtusöök, millest ta polnud huvitatud. Seal oligi ta kohanud Gloriat, lahutatud naist, kellel oli nii palju raha, et ta ei osanud sellega midagi peale hakata. Sam mõtles õudusega tolle õhtu lauanaabri peale. Poleks see olnud üks neist projektidest, millest ta isa kõige enam vaimustuses oli olnud, oleks ta tänades keeldunud ja öelnud, et on Euroopas või kuskil mujal.

Ühe viski võib võtta, mitte rohkem, oli ta mõelnud. Aga klaase oli liiga palju kogunenud ning see viiski selleni, et ta oli valesse voodisse sattunud. See ei või enam korduda.

Ta polnud kunagi aru saanud, miks sunniti mehi smokinguid kandma. Kikilips oli kui silmus tärgeldatud krae ümber ja see oli kõike muud kui mugav. Samuel Duncan oli iseäranis halvas tujus. Ainus, mis võib asja päästa, on see, et õhtusöök saab ehk läbi enne, kui see üldse alata jõuab, mõtles ta, kui taksosse istus. Suurem osa rahvast pidi tulema limusiiniga. Sam oli piisavalt jõukas, et võis selle peale vilistada.

Kui ta kohale minnes oma lauda otsis, noogutas ta paremale ja vasakule, aga vältis pikemat silmsidet. Tal polnud mingit isu rääkida ja ta lahkub õhtusöögilt kohe, kui pärast desserdi serveerimist selleks võimalus avaneb. Ta ei tahtnud, et keegi arvaks, et ta on huvitatud millestki rohkemast kui see. Tantsimisest näiteks. See polnud talle kunagi lõbu pakkunud, siiski oli ta tihti kohale jäänud ja kohusetruult daamidega tantsinud. Mõned klammerdusid ta külge, andes mõista, et nad võivad pakkuda talle ka teist laadi valsse. Siinsetel pidudel on suur hulk selliseid pealtnäha peeneid inimesi, mõtles Sam. Ta jälestas seda, mis peitus nende kullakarraliste isikute pealispinna ja käepigistuste taga, mehed polnud raasugi paremad kui nende naised. Nad pühendusid teatritegemisele, küünilistele näitemängudele, mida Sam põlgas.

Kõige meelsamini tantsis ta vanemate daamidega, kes olid tundnud ta ema. Nad olid tavaliselt meeldivamad ja nende seltsis võis Sam aegajalt naerdagi.

Emal polnud kuigi kerge ühiskonna koorekihiga suhelda, kui nad New Yorki olid tulnud. Võttis palju aastaid, enne kui vanad perekonnad Upper East Side’ist Rootsist tulnud noort Duncanit ja ta mõrsjat aktsepteerisid.

Sam kolis teisele poole Central Parki kohe, kui see võimalik oli. Oli tore olla rikas, vaesus ei tundunud kuigi ahvatlevana, aga koorekihi kombed talle ei meeldinud. Rootslannast ema kasvatas teda selles vaimus, et kõiki tuli kohelda võrdselt.