Читать книгу Väike maailm - Ǻsa Hellberg - Страница 9

Elsal oli hea meel, et ta oli kunagi inglise keele kursustel käinud. Polnud üldse raske rääkida, mõtles ta, kui piki Oxford Streeti jalutas, et seejärel taksoga lennujaama sõita ja koju lennata. Ta oli kahtlustanud, et see kena Bernhard oli püüdnud rääkida nii lihtsalt, kui suutis, aga nii see vist siiski polnud. Võib-olla oli ta ise tublim, kui arvanud oli.

Oli kahju, et ta kauemaks ei jää. Kui tal olnuks keegi, kellega koos olla, nagu ta plaaninud oli, oleksid lood teisiti olnud. Liiga raske oli otsustada, mida teha. Kõige lihtsam oli koju sõita ja otsast alata. Seekord oli ta igatahes välismaal ära käinud ja ta oleks tahtnud, et Lennart oleks veel elus, nii et ta võiks talle oma reisist rääkida. Ta ei teadnud tegelikult, kas mees oleks temast aru saanud, ta oleks nähtavasti arvanud, et Elsa oli veidi hull, kui otsis reisikaaslast võõraste seast. Aga ta oleks ikkagi rääkinud. Ta tundis endas väikest trotsi, kui sellele mõtles.

Ta oli ka ise mõelnud, ega ta hulluks pole läinud, aga see ei tundunud nii olevat. Ta oli kas hajameelne, pealetükkiv või raske taibuga. Ja õige üksildane pärast Lennarti surma. Ega ta ei arvanud, et reisid talle uusi sõpru annavad, aga vähemalt saaks ta näha midagi uut.

Nagu Londonit. Seda oli küll ainult kakskümmend neli tundi, aga ikkagi. Ta oli joonud ühe õlle, söönud fish and chips’i ja jõudnud jalutada hotellist Oxford Streetile. Seal oli ta varem olnud ja kuigi ta seda ära ei tundnud, mõjus see tänavanimi ikkagi turvaliselt.

Ta kavatses Heathrow’s aegsasti kohal olla. Eelmisel päeval siia tulles oli kõigist kontrollidest läbitulek võtnud hirmus palju aega ja ta eeldas, et ära minnes läheb niisama kaua.

Korter polnud pärast poolteise päeva pikkust äraolekut mitte üks raas muutunud. Katseks tõmbas ta sõrmega üle riiuli, kus vanemate pildid seisid. Mitte ühtegi tolmukübet.

Elsa tundis end rahutult, nagu poleks eelmise ööpäeva seiklus piisav olnud. Ta tahtis midagi teha, aga ainus, mille peale ta tuli, oli see, et võiks lahendada ristsõnu. See oli neile mõlemale, nii Lennartile kui talle endale meeldinud. Kui ta pliiatsit ei leidnud, võttis ta välja kogu kraami, mis tal seiklusreisil kaasas oli olnud: pass, ID-kaart, tervisekindlustus, mõnede riikide viisad, USA sissesõiduluba ja ka vahetatud eurod, Ameerika dollarid ja bahtid. Ega ta Tai järele ei igatsenud, aga see polnud ju tema, kes reisiteekonna üle pidi saama otsustada.

Lõppude lõpuks oli ta valmis sõitma viieteistkümnele maale, kaasa arvatud Austraaliasse. Sinna tahtis ta sama vähe kui Taisse. Meelsamini siis juba Uus-Meremaale. See paistis väga ilus neil piltidel, mida ta näinud oli.

Koti põhjas oli pastakas ja ta võttis ristsõnad pihku. Õunalinn, kolm pluss neli tähte.

Siri oli öelnud, et Ameerika on fantastiline ja et Elsa peaks sinna sõitma.

„Siis saad minna homoklubisse,” ütles Siri. „Seal juba toimub!”

Mis nimelt selles klubis toimub, seda Elsa ei teadnud. Selliste väidete peale ta lisaküsimusi ei esitanud.

Sõbranna tahtis teda šokeerida, aga see nurjus tal täiesti, sest Elsat polnud eriti kerge endast välja viia. Inimesed võivad tema poolest käia millistes klubides tahavad, temal polnud sellest sooja ega külma. Ja kui sõbranna uskus, et Elsal on oma seisukohad selles osas, kes kellega magada võib, siis võis ta selle unustada. Elsa oli häbelik, kui tegu oli tema endaga, aga ta polnud raasugi konservatiivne ega piiratud. Vastupidi.

Ta oli möödunud aastal käinud Pride’i paraadil. Ta oli seisnud kõnnitee tagaservas ja hädavaevu midagi näinud, aga ta kuulis muusikat ja rahva rõõmsat naeru. Salajas soovis ta, et oleks julgenud osa võtta. Aga tal polnud ühtki lähedast homoseksuaali, ühtegi, kelle õiguste eest ta seista oleks võinud, selle asemel seisis ta rongkäigutänava ääres, et väljendada oma hoiakut. Sisimas tervitas ta kõva häälega inimesi, kes söandasid välja näidata, kes nad tõeliselt olid.

Elsa ise enam ei teadnudki, kes ta oli. Ta tundis end nagu peata olevat – kord vabadust ihkava noore tütarlapsena ja siis abielu jooksul muutunud naisena.

Kui tal oleks vähemalt sõbratar, kellega saaks oma mõtteid jagada. Kui Lennart elas, ei hoolinud Elsa sellest, et tal polnud omi lähedasi sõpru. Kui nad kellegagi suhtlesid, siis olid need naabrid, üks vanapaar ja allpool tänaval üks noorpaar, kellel oli kaks väikest last, keda Elsa vahel hoidma pidi. Siis oli Elsa mõelnud, et see on heaks trenniks, kuni ta poeg Claes kunagi lapsed saab, aga nüüd, kui poeg lähenes viiekümnele, ei uskunud ta seda enam. Elsa polnud kunagi küsinud. Claes oli olnud abielus üle kümne aasta, aga ühtki lapselast polnud kuskilt tulemas näha.

Kui Elsa maja maha müüs, lõppes ka vanade naabritega suhtlemine. Esimesel aastal oli teda kutsutud mõnele grillipeole, kuna ta ju elas jalutuskäigu kaugusel, aga tundus nii kurb olla seal ilma Lennartita, et ta oli järgmiste kutsete eest vaid tänanud ning seejärel olid need lakanud. Paari aasta jooksul polnud ta neist midagi kuulnud ega andnud ka endast neile midagi teada. See oli nukravõitu, aga nüüd oli, nagu oli.

Elsa oli tundnud Sirit palju aastaid. Nad oli tuttavaks saanud juba nooruses. Siri oli kõike seda, mida Elsa polnud. Ta oli seltskondlik, võluv ja edukas vastassugupoole juures. Hoolimata sellest oli see tihti hoopis Elsa, kes meestega varajaste hommikutundideni istuma jäi. Mitte seepärast, et nad talle külge lõid, vaid seepärast, et Elsa oli soe ja arukas. Vähemalt iseloomustas Siri teda tollal nii. „Elsa, mitte sina ei peaks seal teistega rääkima. Ma ei saa aru, kuidas sa võid olla nii tasane ja rahulik! Ja kuidas sa nii palju tead?” oli Siri imestanud, kui nad veel noored olid ja ümber nimetissõrme roosat nätsu keerutasid. Elsa meelest polnud ta ei kindlameelne ega jutukas. Tal oli lihtsalt mugavam jääda kuulajaks. Tihti teadsid inimesed ise, mida neil vaja oli, ja nad said siis veidi endast rääkida. Harva oli temal tarvis midagi öelda, ta laskis vaid teistel oma probleemidest rääkida.

Mõnes mõttes kasvasid sõbrannad lahku, kui Elsa Lennartit kohtas, sest Siri oli mehest lahutatud ja Elsa sukeldus perekonnaellu. Aga nad andsid teineteisest ikka aeg-ajalt teada ja Siri oli olnud Elsale suureks toeks, kui Lennart suri. „Sa oled mind alati toetanud,” ütles Siri. „Nüüd saan ma lõpuks ometi samaga vastata.”

Siril oli kuldne süda, aga hoolimata sellest, et ta oli 67-aastane, tahtis ta läbi käia meestega, millest Elsa üldse huvitatud polnud. Selle asemel et tantsima minna, mida Siri alati ette pani, jõid nad kohvi. Siri paljusid lugusid oli lõbus kuulata. Elsa ei rääkinud suurt midagi, aga ta mõtles, et ühel ilusal päeval on temalgi lugusid, mida rääkida. Ent mitte veel. Ega ta poleks sellest hoolinud, kui keegi oleks naernud ta idee üle võõraste inimestega tutvust teha – teda lihtsalt ei huvitanud teiste arvamus sellest, mille üle tema pikalt mõelnud oli. Kõigepealt aga tahtis ta järele proovida, siis võis rääkida.

Tema ettevõtmised võivad probleeme valmistada ainult siis, kui ta jääks ära pikemaks ajaks. Ta oli selle üle palju mõelnud. Halvimal juhul võib ta helistada Claesile ja paluda tal tulla tema korterisse ning hoolitseda ta lillede eest ja postkasti tühjendada. Aga ainult halvimal juhul. Kõik arved maksis Elsa otsekorraldusega, ukse peal oli silt, et ta ei soovi mingit reklaami, ja ta oli öelnud majahoidjale, et kui ta mõnikord reisil on, võib ta vajaduse korral Elsa korterisse siseneda. Igaks juhuks oli ta jätnud Claesi telefoninumbri ja palus taevast, et kellelgi poleks tarvis talle helistada.

Kolm nädalat oli Elsa kodus, enne kui jälle saabus aeg Vasagatanile sõita.

Pärast veel kaht ebaõnnestunud katset, kus ta ühel juhul sattus Bandhagenisse ja teisel korral bussi, mis sõitis Västeråsi, tegi ta uue otsuse. Tal tuli lihtsalt loobuda oma otsusest järele minna kolmandale inimesele, kes mööda ülekäigurada Keskvaksali poole tulemas oli. Selle asemel võiks ta järgneda kolmandale isikule, kes Arlanda Expressile läheb.

Reisikohvrit enda järel vedades läks ta nii kiiresti, kui suutis, rongi poole. Õhinal tõttas ta automaadist piletit ostma. Kõik oli nii põnev, et pani põlved värisema. Pilet käes, kiirustas ta perroonide suunas. Esimene rada, teine ja kolmas. Ta loendas mõttes inimesi, enne kui vagunisse astus.

„On see siin vaba?” küsis Elsa ühe naise käest, enne kui tema vastu istus.

„Jaa, istuge,” ütles naine.

Elsa naeratas. „Kuhu te sõidate?”

„New Yorki.”

„Mis te räägite, mina samuti! Millal teie lennuk väljub?”

Elsal tuli Arlandas neli korda WC-s käia. Ameerika. Seekord ei tohi ta seda inimest, kellega ta koos minna mõtleb, silmist kaotada ja üks põhjus, miks ta kergendatult hingas, oli see, et väljavalitud naisel olid vaskpunased juuksed ja riided, milliseid võis sagedamini näha Indias kui Rootsis. Naise käevõrud kõlisesid valjult. Natuke nii, nagu käiks mägilehma järel, mõtles Elsa rahulolevalt, kui ta naise kannul värava poole kõndis.

New Yorgi lend oli kallis. Peaaegu kakskümmend tuhat. Oi! oli Elsa piletikassa ees öelnud. Talle anti teada, et tal on uskumatult vedanud, et ta pileti sai. Järgmisel korral peab kindlasti varem broneerima, ütles naine kassas ja naeratas sõbralikult, kui Elsa oma pileti kätte sai.

See maksis palju, aga kui Elsa tahtis olla koos selle rõõmsavärvilise naisega, polnud tal muud valikut. Ta pilgutas silmi, ulatas oma pangakaardi ja maksis sinna- ja tagasisõidu eest. Kojusõit nädala pärast. Kojusõidu pilet tuli ära broneerida, see oli kõige olulisem.

Lennuk oli suur, palju suurem kui see, millega ta Londonis käis. Et oma kohale jõuda, tuli tal äriklassist läbi minna. Vaieldamatult oli see kena, aga ta enda koht polnud ka kehv. Toolil lebasid tekk, padi ja paar kõrvaklappe. Elsa ei uskunud, et ta magada saab. Tunded vaheldusid totaalsest paanikast kergemate ärevushoogudeni. Mõelda, kui ta kunagi enam koju ei saa! Ta võidakse ära tappa, jahvatada hakklihaks ja visata Hudsoni jõkke! Teiselt poolt võib sellest tulla fantastiline reis. Kui see erksaid värve armastav naine oleks huvitatud vaatamisväärsustest, võibolla läheks Elsa isegi üles Empire State Buildingisse.

John F. Kennedy lennujaamas valitses kaos. Ilm oli vilets ja kuuldavasti tööjõupuuduse tõttu algasid järjekorrad kohe, kui nad lennukist välja astusid.

Elsa meelest oli see suurepärane. Nüüd võis ta seda punapäist naist silmas pidada ja end tema lähedusse hoida, naeratada tuttavlikult ja küsida, kus ta New Yorgis peatub. Ta kirus ennast, et polnud küsinud seda siis, kui oli huvi tundnud, kuhu naine sõidab. Teist korda tegi ta sama vea. Nüüdsest paneb ta kõik ühte lausesse.

Esimest korda elus Elsa trügis. Tahapoole. Imestades nägid tema kaasreisijad, kuidas Elsa astus kõrvale ja laskis teised inimesed endast mööda.

„Tere! Kas tunnete mu ära? Arlanda Ekspressist?” küsis ta naeratades.

Punasejuukseline naine vaatas talle otsa ja ta nägu lõi särama. „Muidugi. Te tulite ju samuti siia. Kas reis läks hästi?”

„Jah, läks küll. Toit polnud just kõige parem, aga muidu oli kõik hea. Ja teil?”

„Aitäh, magasin suurema osa reisist, nii et mina ei nurise millegi üle.” Naine silus oma juukseid, mis olid nüüd krunni keeratud. Elsa vaatas teda huviga. Tema polnud kunagi julgenud sedasi välja näha ja ta imetles naisi, kes julgesid. Tema enda juukseid võis kõige paremal juhul värvituteks nimetada. Ja samuti ta silmi. Needki olid värvitud. Kirjud, seisis passis, nagu ta hommikul näinud oli. Polnud neis ju mingit värvi. Elsa teadis, et ta oli ilmetu, samuti mõistis ta, et see oli valik, mille ta ise palju aastaid tagasi teinud oli. Nüüdsel ajal ei kasutanud ta isegi huulepulka. Ta tundis end klounina, kui ta nägu värvitud oli. Plass üldmulje käis küll, mis siis, et ta märkamatuks jäi.

Elsa köhatas. „Kus te siin peatute?” küsis ta nii ükskõikselt, kui suutis.

„Oh, mul on siin head sõbrad, ma elan nende juures. Aga teie?”

Elsa ei vastanud. Ta minestas.