Читать книгу Väike maailm - Ǻsa Hellberg - Страница 7

Oli palju, millele Elsa polnud varem mõelnud. Näiteks, kuidas hankida lennukipiletit. Nii palju ta teadis, et enamik lende broneeritakse ja tal peab uskumatult vedama, kui ta saab sellele lennule, mille piletit ta nägi oma kaaslase või õigemini reisijuhi käes.

Ta oli Keskvaksali juures oleval ristmikul teinud juba kolm katset, mis olid lõppenud sellega, et ta sõitis koju tagasi, sest inimesed, kellele ta järele oli läinud, ei mõelnudki reisile minna, vaid läksid lihtsalt tööle. Seekord oli tal tunne, et tal näkkab.

„No nii, ja kuhu siis teie reisite?” küsis Elsa ootamatult selleltsamalt blondilt naiselt, kes nüüd hingeldades ta vastu maha oli istunud. Naine kandis tumedaid päikeseprille, nii et Elsa ei näinud ta silmi.

„Londonisse. Ja teie?” küsis naine ja naeratas.

„Mina lähen ka Londonisse. Millal te lennuk läheb?”

„Veerand üks.”

„Siis lendame ju samaga,” ütles Elsa ja surus põksuva südamega pöidlad pihku, et pileteid ikka veel oleks. Arlandasse kohale jõudes lootis ta, et võib nüüd täies rahus pileti osta.

Ta oli viimast korda lennanud, kui 1975. aastal Mallorcal käis. Tegelikult ei teadnud ta, miks seda hiljem ei olnud toimunud, nad Lennartiga polnud ju puruvaesed. Vastupidi, pärast mehe surma oli talle palju raha jäänud. Kui ta siis maja maha müüs ja paari kvartali kaugusele väikesesse korterisse kolis, oli tal endisest veelgi rohkem raha. Ometi ei muutnud ta oma igapäevaseid harjumusi mingil moel. Sellega, et ta jätkas seda, mida nad alati teinud olid, hoidis ta alles mälestust Lennartist. Hommikueineks singivõileib ja tee. Jalutuskäik ümber Farsta keskuse. Kell üksteist kohv ja hea sai, kui võimalik, siis kaneelisai. Lõunasöök oli kell üks ja seejärel magasid nad alati täpselt poolteist tundi. Ilusa ilmaga nokitsesid nad üheskoos aias ja kui ilm ei lubanud, mängisid kaarte või kuulasid muusikat.

„Kas sa pole kunagi selle peale tulnud, et sa eelistasid pigem Lennarti eest hoolt kanda kui elada seda elu, mis sulle endale võis sobida?” küsis sõbranna Siri kord ja siis oli Elsa saanud tigedaks. Ta mees oli olnud temast küll kakskümmend aastat vanem, aga hooldas ta teda? Ei, ta armastas oma meest. Sügavalt ja kogu südamest. Muidugi ei saanud ta tookord, olles just saanud kuuekümneseks, teha teisiti, ta oli ju lubanud olla oma mehega. Teha asju koos temaga.

„Aga seks? Oled sa oma elu selle küljega lõpparve teinud?” küsis sõbratar Elsa vihasest pilgust välja tegemata. „Või on sul kummutisahtlis mingi sõber?” jätkas ta ja pilgutas silma. Elsa meelest oli Siri erakordselt totakas.

„Räägime nüüd millestki muust. Kuidas oleks ühe tüki pähklikoogiga?” ütles Elsa ja püüdis lahti saada piltidest, mida ta uskus sõbrannat silmas pidavat.

Ta imetles inimesi, kes leskedeks jäänuna kohe ühiskondlikult aktiivseks muutusid. Mõned neist kohtusid isegi uute meestega. Just seda viimast oli Elsal raske mõista, niivõrd, kui see temasse puutus. Üle ta keha käis võdin. Kõige enam hakkas talle vastu enda alasti näitamine. Seda polnud ta kunagi teinud. Lennart ei pannud pahaks, et ta kunagi end valges lahti ei riietanud. Lennart leppis kustutatud tulede ja tekiga kaetud kehaga. Isegi kui nad teineteisega armastust jagasid, jälgis Elsa hoolega, et suurem osa varjatud oleks.

Juhtus, et ta nägi ennast paljalt suures peeglis, mis rippus magamistoa ukse tagaküljel, ja siis ei suutnud ta hoiduda iseennast silmitsemast. Kord oli ta isegi tõdenud, et tegelikult polnudki asi nii hull. Ta oli korduvalt mõelnud, kust see pepslus tal pärit oli, ja selles tuli tal süüdistada küll oma ema, kes oli olnud täpselt samasugune. Ta vanematekodus ei tulnud kellegi alastus kõne allagi, iialgi polnud ema näidanud end muul kombel kui pealaest jalatallani riides.

Kohtumine Lennartiga, kes oli temast kakskümmend aastat vanem, suurendas Elsa eneseusku. Lennart jälgis pigem ta juttu kui ta keha. Elsa tundis, et teda oli märgatud, mees laskis tal häbelik olla ja midagi enamat ta tol ajal ei vajanudki. Kahekümne ühe aastaselt vandus ta, et ta iial seda meest maha ei jäta. Sellest oli ta kinni pidanud.

„Kohvi või teed?” Stjuardess naeratas sõbralikult.

„Kohvi, aitäh,” vastas Elsa ja pani ajalehe vabale kõrvalistmele. Ta ei näinud seda naist, kellega koos ta reisida kavatses, naine istus eespool vahekardinat ja Elsa kartis veidi, et lennujaamas kaotab ta naise silmist. Seda ta küll ei teadnud, mida ta siis peale hakkab.

Elsa oli varem Inglismaal käinud. 1978. Siis olid nad Lennartiga läinud laevaga Göteborgist Newcastle’isse ja sealt bussiga Londonisse. Nad olid käinud Piccadilly Circusel, Madame Tussaud’ muuseumis ja hulkunud Hyde Parkis. Pargis olid olnud müügilettide read, peaaegu nagu vanakraamiturul, ja Lennart oli peale käinud, et nad ostaksid mälestuseks väikese lumekuuli. See seisis siiani köögiriiulil. Elsa oli vaid kolinud kõik asjad majast korterisse ja pannud nipsasjad tagasi harjumuspärastele kohtadele.

„Männipuu oli moes seitsmekümnendatel, kullake,” ütles Siri. Kullakesega hakkas ta eputama pärast New Yorgis veedetud nädalat ja Elsa teeskles, et ei kuule. Need köögiriiulid polnud ehk moodsad, aga ta vilistas sellele. Talle meeldis, kui kõik nägi välja nagu ikka, see tundus nii kodune. Seevastu oma harjumustest tuli tal lahti saada, see oli täiesti hädavajalik, kui ta ei tahtnud hulluks minna.

Noorena oli ta unistanud jalgalaskmisest. Lihtsalt minna, ilma mingite südametunnistuspiinadeta, mõtlemata emale ja isale. Seda ta muidugi ei teinud. Nii ei tehtud, igal juhul mitte tema perekonnas. Ja lõpuks kindlasti ta ka ei julgenud. Aga sellest ajast alates jäi ta unistama, eelkõige Indiast. Ta ei suutnud meenutada, millal ta esimest korda Bollywoodi filmi näinud oli, aga ta oli vaadanud seda üksi. Lennart polnud põrmugi huvitatud. „On seal tõesti midagi vaadata?” võis ta öelda ja seepeale tavatses Elsa video välja lülitada. Elsa ei rääkinud Lennartile kunagi oma unistuste reisidest. Mees oleks neid tõenäoliselt „ideedeks” nimetanud.

Nüüd ei pidanud ta kellelegi aru andma – jumal seda teab, kust, aga ta oli leidnud julguse. Kui reis untsu läheb, pöördub ta jälle koju oma nipsasjade juurde tagasi. Kui Londoniga õnnestub, proovib ta veel korra.

Heathrow’s valitses täielik kaos ja Elsa avastas ehmunult, et ta oli selle naise, kellega koos minna oli kavatsenud, silmist kaotanud. Teda tõugati sinna-tänna, aga tänu sellele, et ta oli sulandunud suurde rahvamassi, jõudis ta lõpuks kõigist kontrollidest mööda pagasikonveieri juurde.

Lennarti vana punaseruuduline, vähe kasutatud kott tuli viimaste seas. Seejärel üritas Elsa asjatult blondiini leida. Mida pidi ta tegema? Ostma pileti koju tagasi või võtma riski ja iseseisvalt linna minema? Teda haaras hirm ja segaduses olles hakkas ta väljapääsu poole liikuma. Kuidas võis ta nii loll olla, et täiesti ihuüksi Londonisse sõitis!?

„Te paistate veidi eksinud olevat, saan ma aidata?”

Elsa võpatas. Kas mees rääkis temaga? Elsa vaatas mehele otsa ja kaks pruuni silma kohtusid tema pilguga. Mees on minuga ühepikkune, jõudis ta mõelda. Niisama sale ka. Mingil põhjusel tundus sellest piisavat.

„Aitäh, aga paistab, et ma olen oma kaaslase kaotanud,” vastas ta. Ta pidi end kõvasti kokku võtma, et mitte nutma puhkeda. „Ja nüüd ma tõesti ei tea, kuhu ma minema pean. Reisiplaan on tema käes.”

„Paha lugu. Aga te teate ometi, kus te peatute?”

Elsa noogutas. Talle meenus, kus nad Lennartiga elanud olid, seepärast vastas ta: The Morgan Hotel, teadmata üldse, kas see enam alleski on.

„Meeldiv koht, ma arvan, et ma tean, kus see asub. Jah, aga tahate te sõita rongiga, metrooga, taksoga või lepiksite ehk minu küüdiga? Ma lähen nagunii samasse linnaossa.” Mees naeratas, nagu näidates, et ta on täiesti ohutu.

Nüüd jääb ta muidugi Londonisse. Küll öö annab arutust. Ta võib ju homme koju sõita. Ma ei pruugi ju hotellist väljagi minna, otsustas ta, ja siis oli kohe parem tunne.

Istuda autosse koos tundmatu mehega, kes kandis turbanit ja kellel olid tumedad silmad? Miks mitte? Kui tal oli olnud piisavalt julgust üksipäini paigale jääda, võis ta samahästi saatuse veel korra proovile panna.

„Aitäh, oleks tore,” naeratas ta, sedakorda siiralt. „Ma pole siin olnud juba igaviku ja tunnen end veidi eksinuna.”

Mees on nii sõbralik kui ka meeldiv, küll mul vedas, mõtles Elsa, kui Bernhard – nii oli mehe nimi – ta hotelli ees välja laskis. Mees oli rääkinud, et ta elab Londonis, peab oma väikest äri, sõidab korra aastas Indiasse oma pere juurde ja jääb sinna tihtipeale pooleks aastaks. Ta oli oma õe Heathrow’sse toonud, kui ta Elsa leidis.

Elsa oli omalt poolt rääkinud, et on unistanud mehe kodumaale reisimisest, et näha kohti, kus olid filmitud ta lemmikfilmid. Ja siis rääkis ta, et oli hiljaaegu matnud oma mehe. See „hiljaaegu” polnud päris tõsi, aga nii ta ju tundis.

Vestlus sujus nii lihtsalt, et ta ei märganudki, et nad rääkisid inglise keeles.

„Suur tänu,” ütles Elsa lõpuks ja ulatas mehele väikese paberitüki. „Kui tulete kunagi Rootsi, siis siin on mu telefoninumber.”

„Elsa Johansson,” luges Bernhard ja naeratas. „Minul on teie oma ja ma tahan, et teil oleks ka minu number,” ütles mees ja vaatas Elsale otsa, ilusad silmad vidukil. Ta ulatas Elsale oma nimekaardi. „Kui jälle Londonisse tulete, oleks tore, kui annaksite endast teada.”