Читать книгу Minu armas naine - Samantha Downing - Страница 3

Mu nimi pole Tobias. Kasutan seda ainult siis, kui tahan, et keegi mind mäletaks. Antud juhul baarimees. Kui sisse astusin ja joogi tellisin, trükkisin nime enda tutvustamiseks telefoni. Küll ta mäletab. Talle jääb meelde, et kurt Tobias lahkus baarist naisega, kellega oli äsja tutvunud. Valenimi oli baarimehe, mitte Petra pärast. Naine mäletab mind nagunii, sest kui paljude kurtide meestega ta ikka magab?

Kui ma poleks eksinud, oleksin jäänud vaid ta seksikogemuste allmärkuseks. Aga nüüd mäletab ta mind kui „kutti, kes teeskles, et on kurt“ või „kutti, kes arvatavasti teeskles, et on kurt“.

Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem tundub, et libastusin kaks korda. Vahest ma tardusin, kui ta küsis, kas olen kurt. See on võimalik, sest nii inimesed käituvad, kui neile midagi ootamatut öelda. Ja kui tardusin, siis võis ta seda märgata. Arvatavasti Petra teadis, et ma valetan.

Kodu poole sõites tunnen ebamugavust. Autoiste on kare ja teeb seljale haiget. Raadio on liiga lärmakas, nagu kõik eetrisolijad karjuksid. Aga kõike ei saa ka Petra süüks panna. Olen juba mõnda aega kergesti ärrituv.

Kodus on kõik vaikne, mu naine Millicent on alles voodis. Olen temaga viisteist aastat abielus olnud ja ta ei kutsu mind Tobiaseks. Meil on kaks last: Rory on neliteist ja Jenna aasta noorem.

Magamistuba on pime, aga aiman teki all Millicenti kuju. Võtan kingad jalast ja hiilin kikivarvul vannitoa poole.

„Noh?“

Millicent on täiesti ärkvel.

Pööran end pooleldi ja näen varju järgi, et ta on end küünarnuki najale püsti ajanud. Jälle sama. Valikukoht. Millicenti puhul on see haruldane.

„Ei,“ vastan.

„Ei?“

„Ta ei sobi.“

Õhk me vahel jäätub. See ei sula enne, kui Millicent välja hingab ja pea padjale langetab.

Ta tõuseb enne mind. Selleks ajaks, kuni ma kööki longin, korraldab Millicent juba meie hommikusööki, koolilõunaid, päevakava – meie elu.

Tean, et peaksin talle Petrast jutustama. Mitte seksist – sellest ma oma naisele ei räägiks –, aga peaksin ütlema, et ma eksisin ja Petra on meie jaoks õige. Peaksin seda tegema, sest Petra ula peale jätmine on risk.

Kuid ma otsustan vaikida.

Millicent heidab mulle pilgu ja ta pettumus lajatab mulle näkku nagu rusikahoop. Ta silmad on rohelised, rohelisekirjud, ja näevad välja nagu kamuflaaž.

Petra silmadega pole neil midagi ühist. Millicentil ja Petral pole muud midagi ühist peale selle, et mõlemad on minuga maganud. Või teatud versiooniga minust.

Lapsed padistavad trepist alla ja juba nad nääklevad selle üle, kes mida eile koolis ühe või teise kohta ütles. Nad on riides ja valmis kooli minema, just nagu mina olen valges tennisekostüümis ja valmis tööle minema. Ma ei tööta praegu ega ole kunagi varem töötanud raamatupidajana.

Samal ajal kui lapsed on koolis ja naine käib maju müümas, viibin mina päikese käes väljakul ja õpetan inimestele tennist. Enamik kliente on keskealised ja vormist väljas, liiga palju raha ja aega käes. Vahetevahel palkavad mind lapsevanemad, kes usuvad, et nende võsuke on lapstäht, tšempion, tulevane eeskuju teistele. Siiamaani on nad kõik eksinud.

Aga enne seda, kui lähen kellelegi midagi õpetama, sunnib Millicent meid kõiki vähemalt viieks minutiks maha istuma. Tema nimetab seda hommikusöögiks.

Jenna pööritab silmi ja toksib närviliselt jalaga põrandat, sest ihkab kannatamatult oma telefoni. Laua ääres on telefonid keelatud. Rory on õest rahulikum: ta võtab neist viiest minutist viimast, õgib nii palju kui võimalik, ja topib suhu mittemahtuva taskutesse.

Millicent istub minu vastas, kohvitass huulte juures. Ta kannab tööl seelikut, pluusi ja kõrge kontsaga kingi ning on punased kiharad patsi sidunud. Hommikupäikeses on need vasekarva. Oleme samavanused, aga tema näeb parem välja kui mina – see on alati nii olnud. Ta on naine, keda ma poleks tohtinud endale saada.

Tütar toksib rütmiliselt mu käsivart, nagu lööks takti mõnele laulule, ega lõpeta enne kui talle tähelepanu pööran. Jenna ei näe ema moodi välja. Ta silmad, juuksed ja näokuju pärinevad minult ja mõnikord see kurvastab mind. Teinekord jälle mitte.

„Isa, kas saad mind täna kingapoodi viia?“ küsib Jenna. Ta naeratab, sest teab mu nõusolekut ette.

„Jah,“ vastan.

Millicent lööb mind laua alt jalaga. „Su kingad on ühe kuu vanused,“ meenutab ta Jennale.

„Aga need on juba väikseks jäänud.“

Selle vastu on isegi mu naine võimetu.

Rory küsib, kas ta võib enne kooliminekut mõne minuti videomängu mängida.

„Ei,“ vastab Millicent.

Poiss vaatab minu poole. Peaksin ka „ei“ ütlema, aga nüüd pole see enam võimalik, sest ütlesin ta õele „jah“. Rory teab seda, sest tema on neist kahest nutikam. Ta on ka laps, kes on ema suust kukkunud.

„Lase käia,“ kostan mina. Poiss tormab minema.

Millicent lajatab kohvitassi lauale. Jenna võtab telefoni pihku.

Hommikusöök on lõppenud.

Enne lauast tõusmist põrnitseb Millicent mulle otsa. Ta näeb täpselt samasugune välja, nagu mu abikaasa, aga samas täiesti erinev.

Esimest korda silmasin Millicenti lennujaamas. Olin 22-aastane ja tagasiteel Kambodžast, kus olin kolme sõbraga suve veetnud. Tõmbasime end iga päev pilve ja jõime end igal õhtul purju ega ajanud kordagi habet. Lahkusin riigist äärelinna musterpoisina, aga naasin räpaka habemesse kasvanud mehena, kellel oli tugev päevitus ja mõni hea lugu varuks. Ükski neist ei suuda Millicentiga võistelda.

Ootasin tagasi kodumaal esimest ümberistumist. Läksin tollist läbi ja suundusin siselendude terminali poole, kui teda märkasin. Millicent istus üksi tühjas väravatsoonis, jalad kohvrile tõstetud. Ta vahtis maandumisradadele avanevast maast laeni aknast välja. Ta punased juuksed olid lõdvaks krunniks keeratud ja seljas olid tal T-särk, teksased ja tossud. Seisatasin ja vaatasin, kuidas ta lennukeid jälgib.

Tema pilgus oli midagi erilist.

Olin samasugune, kui alles reisile läksin. Unistasin reisimisest, soovisin nähta kohti, nagu Tai, Kambodža ja Vietnam, ja seda ma ka tegin. Nüüd olin taas tuttaval pinnal, tagasi sünnimaal, aga mu vanemad olid lahkunud. Kuigi pole kindel, kas neid kunagi üldse oligi. Vähemalt mitte minu jaoks.

Tagasi jõudes oli reisikihk rahuldatud, aga uut kihku polnud veel tekkinud. Mitte seni, kuni silmasin Millicenti. Ta nägi välja, nagu seisaks ta omaenda unistuse lävel. Sellel hetkel tahtsin sellest osa saada.

Toona ma kõike seda ette ei näinud. Tulin selle peale alles hiljem, kui üritasin talle või teistele selgitada, miks ta mind nii väga köidab.

Tookord jätkasin teed järgmise värava poole. Olin kakskümmend tundi reisinud ja tükk maad oli veel minna, nii et ma ei leidnud endas piisavalt energiat, et temaga juttu teha. Suutsin teda vaid imetleda.

Tuli välja, et läksime samale lennule. Pidasin seda heaks endeks.

Tal oli aknaalune istekoht, mina aga olin keskmise istmerea keskel. Selleks, et mu istekoht vahetataks Millicenti kõrvale, kulus veidi veenmist, pisut stjuardessiga flirtimist ja kakskümmend dollarit. Ta ei tõstnud pilku, kui ma maha istusin.

Kuid selleks ajaks, kui joogikäru meieni jõudis, olin plaani välja mõelnud. Kavatsesin tellida sama, mis temagi, ja kuna ma olin juba otsustanud, et tegu on erilise inimesega, ei võinud ta ju ometi midagi nii lihtlabast tellida nagu vesi. See pidi olema midagi ebaharilikku, nagu ananassimahl jääga, ja kui mina sama telliks, tekiks meie vahel sümmeetria, sümbioos, õnnelik kokkusattumus – vahet polnud, mis täpselt.

Arvestades seda, kui kaua minu viimastest unetundidest möödas oli, näis see plaan täiesti vettpidav, kuni Millicent ütles stjuardessile, et ta ei soovi midagi. Ta ei tahtnud juua.

Ütlesin sama. Aga sellel polnud soovitud mõju.

Kuid kui Millicent stjuardessi poole pöördus, märkasin esimest korda ta silmi. Nende värv meenutas mulle lopsakaid avaraid põlde, mida olin näinud kõikjal Kambodžas. Siis polnud need pooltki nii tumedad kui praegu.

Ta jätkas aknast väljavahtimist. Mina jätkasin tema vahtimist ja püüdsin teeselda, et ei vahi.

Ütlesin endale, et olen idioot ja peaksin teda lihtsalt kõnetama.

Ütlesin endale, et mul on midagi viga, sest normaalsed inimesed ei käitu sedasi mõne tüdruku pärast, keda nad pole kunagi varem kohanud.

Ütlesin endale, et ma poleks piiluja.

Ütlesin endale, et ta on minu jaoks liiga ilus.

Kuna lennu lõpuni oli jäänud vaid pool tundi, tegin siiski suu lahti: „Tere!“

Ta pööras pead. Põrnitses. „Tere.“

Arvan, et lõpetasin alles siis hinge kinnihoidmise.

Läks aastaid, enne kui küsisin, miks ta nii lennujaamas kui ka lennukis pidevalt aknast välja vaatas. Ta vastas, et ta polnud kunagi varem lennanud. Ainus, millele ta mõtles, oli turvaline maandumine.