Читать книгу Minu armas naine - Samantha Downing - Страница 7

Kuus

Laupäeva hommik, Jenna jalgpallivõistlused. Olen üksi, kuna Millicent peab maja näitama. Laupäev on nii kinnisvara kui ka tennisetrenni valdkonnas nädala olulisim päev. See on ka laste harrastuste osas nädala olulisim päev. Millicent ja mina jagame laupäevad omavahel ära ja viimati külastasime laste üritusi koos enam kui aasta eest, kui Rory osales kuni 11-aastaste golfiturniiri finaalis. Ta mängib nüüd golfi – viskasin ta hommikul enne õe mängu algust ära – samas klubis, kus ma tennist õpetan. Golfi mängib ta sellepärast, et see pole tennis, ja ma vihkan seda tõsiasja täpselt nii palju kui ta arvabki.

Seni pole Jenna samasugust võitlusvaimu ilmutanud. Ta ei ürita kõigest hingest kiuslik olla. Jenna teeb asju omast soovist, mitte selleks, et kedagi teist vihale ajada. Imetlen seda omadust. Ta naeratab palju, mis paneb ka mind naeratama ja talle kõiges vastu tulema. Pole aimugi, mis mul taipamata jääb, ja kuna ma ei suuda sellele jälile jõuda, ajab Jenna mulle hirmu nahavahele.

Jalgpall pole minu masti mäng. Sain alles siis reeglid selgeks, kui Jenna mängima hakkas, nii et minust pole eriti kasu. Ma ei saa talle nõu anda, mida või kuidas paremini teha, nagu tennise puhul. Vähemalt selle eest tuleb õnne tänada, et ta mängib väravavahi positsioonil – tean, et tema ülesanne on teise meeskonna palle tõrjuda. Peale selle saan teda vaid innustada.

„Sa saad hakkama!“ „Hästi tehtud!“ „Tubli!“

Kardan pidevalt, et valmistan talle piinlikkust. Arvatavasti see nii ongi, aga jätkan samas vaimus, sest ainus alternatiiv oleks tummalt vahtida. See tundub aga julm. Pigem valmistan piinlikkust. Kui ta suudab palli võrgu eest minema lüüa, lähen arust ära. Ta naeratab, aga viipab ka käega, andes märku, et ma vait jääksin. Neil hetkedel ei mõtle ma millestki muust kui oma tütrest ja ta jalkast.

Millicent segab sõnumiga vahele.

Ära muretse.

Muud midagi.

Väljakul kisavad lapsed. Teine meeskond üritab väravat lüüa ja mu tütar peab uuesti palli tõrjuma. Seekord ta eksib.

Jenna pöörab mulle selja, käed puusas. Tahaksin talle öelda, et sellest pole midagi, kõik eksivad, aga see oleks täpselt see, mida mitte öelda. Kõik vanemad korrutavad seda ja kõik lapsed vihkavad seda. Mina küll vihkasin.

Jenna põrnitseb muru. Üks meeskonnakaaslane tuleb tema juurde, patsutab talle õlale ja ütleb midagi. Jenna noogutab ja ma mõtlen, mida see meeskonnakaaslane võis küll öelda. Arvatavasti sama, mida minagi oleksin öelnud, aga tema suust kõlas see mõjusamalt.

Mäng jätkub. Heidan uuesti pilgu telefonile. Rohkem pole Millicent midagi öelnud.

Avan uudised ja ahmin õhku.

Koroneri raporti järgi suri Lindsay kõigest paar nädalat tagasi.

Kusagil ja mingil kombel oli Millicent teda terve aasta elus hoidnud.

* * *

Tunnen tungi ummisjalu jooksu pista. Pole aimugi, kuhu. Vahet pole. Milleks, ma ei tea. Tahan lihtsalt kuhugi joosta.

Aga ma ei saa Jennat üksi jalgpallimatšile jätta, nii et keegi talle kaasa ei ela. Ma ei saa oma tütart maha jätta. Ega poega.

Kui Jenna mäng lõppeb, võtan Rory klubist peale ning me kolm suundume pitsat ja külmutatud jogurtit sööma, nagu pärast sporti tavaks. Mul on raske nende vestlust jälgida. Nad panevad seda tähele, sest on minu lapsed, näevad mind iga päev ja teavad, kui miski ei klapi. See paneb mind mõtlema, mida nad Millicentist arvavad.

Ainult et tema ei näita kunagi välja, nagu oleks midagi lahti. Terve möödunud aasta on ta isegi enda kohta eriti rahulik olnud. Kuu eest mainis ta, et märkas uut naist.

Kõik loksub paika. Ta ei maininud järgmist enne seda, kui oli Lindsay tapnud.

Minu aastat olid sisustanud töö, laste harrastused, majapidamistööd, arvete üle vaidlemine ja autopesu. Miski ei eristunud muust. Polnud ühtegi sündmust, päeva ega mälestust, mis mulle kahekümne, kolme-kümne või neljakümne aasta pärast meenuks. Jenna jalkameeskond jõudis peaaegu ülelinnalisse finaali, aga mitte päris. Millicentil oli edukas tööaasta. Bensiinihind tõusis ja langes, kohalikud valimised tulid ja läksid, mu lemmik keemiline puhastus sulges uksed ja pidin uue otsima.

Või vahest juhtus see juba kaks aastat tagasi? Kõik sulab üheks. Samal ajal oli Millicent Lindsayt elus hoidnud. Vangis hoidnud.

Mu peas kangastuvad kujutluspildid on kord häirivad, kord elajalikud. Kujutan endale ette kõiksugu asju, mida olen uudistest kuulnud pärast mõne naise leidmist, keda haiglane mees on aastaid vangistuses hoidnud. Pole kuulda olnud, et mõni naine niimoodi teeks. Kuigi olen mees, ei suuda ma kujutleda iseennast midagi säärast tegemas.

Viin lapsed koju ära ja sõidan ühe maja tutvumispäevale, kus Millicent parasjagu toimetab. See on meist kõigest mõne kvartali kaugusel ja sõit võtab paar minutit. Maja ees seisab kaks autot: Millicenti oma ja üks linnamaastur.

Ootan.

Kakskümmend minutit hiljem väljub ta majast koos meist noorema paariga. Naisel on silmad pärani. Mees naeratab. Kui Millicent neil kätt surub, märkab ta silmanurgast mind. Tunnen, kuidas ta roheliste silmade pilk mul maandub, aga ta ei tardu ega katkesta sujuvaid liigutusi.

Paarike jalutab auto juurde. Millicent jääb maja ette seisma ja jälgib nende lahkumist. Täna kannab ta meresinist liibuvat seelikut, kõrge kontsaga kingi ja peenikese triibuga pluusi. Ta punased juuksed on sirgendatud ja mööda lõunajoont terava nurga all sirgeks pöetud. Meie tutvumise ajal olid need palju pikemad, kuid on iga aastaga lühemaks jäänud, nagu oleks ta endale tõotanud neid kindla aja tagant paari sentimeetri võrra kärpida. Mind ei üllataks põrmugi, kui selguks, et just nii see ongi. Pole kindel, kas miski mind enam Millicenti juures üllataks.