Читать книгу Minu armas naine - Samantha Downing - Страница 5

Esimest korda rääkisin Lindsayga matkal. Ühel laupäevahommikul jälitasin teda linna külje all mägistel matkaradadel. Ta võttis ühe matkaraja ette, mina valisin teise ja tund aega hiljem sattusime kokku.

Kui Lindsay mind silmas, noogutas ta ja tervitas mind viisil, mis ei julgustanud mind temaga juttu tegema. Viipasin käega ja vormisin suuga „tere“ vastu. Alateadlikult jäi ta mind kummastatult vaatama ja ma ulatasin talle enda tutvustamiseks telefoni.

Vabandust, kui see veider välja nägi. Tere! Minu nimi on Tobias. Ma olen kurt.

Ta valvsus hajus silmanähtavalt.

Temagi tutvustas end, me ajasime pisut juttu ning istusime siis vett jooma ja naise pakutud suupistet mekkima. Pixy Stixi kommipulgad. Tal oli neid terve peotäis.

Lindsay pööritas silmi. „Kas pole halb? Trenni ajal suhkrut sisse vohmida? Aga need on mu lemmikud!“

Minu omad ka.

See oli tõsi. Ma polnud lapsest saati Pixy Stixe saanud, aga need meeldisid mulle hullupööra.

Lindsay rääkis endast, oma tööst, kodust ja hobidest, mis olid mulle juba teada. Rääkisin enda kohta samu asju, mida neile kõigile. Kui hommikupäike kerkis, otsustasime matka koos lõpule viia. Suurema osa teest olime vait ja see meeldis mulle. Mu päriselu polnud peaaegu kunagi vaikne.

Lindsay keeldus lõunasöögikutsest, aga vahetasime siiski numbreid. Andsin talle selle telefoni numbri, mida kasutan, kui olen Tobias.

Lindsay saatis mulle paar päeva pärast matka sõnumi ja see pani mind naeratama.

Tore oli sinuga eelmisel nädalal tuttavaks saada, äkki õnnestub kunagi veel koos matkata.

Õnnestuski.

Teisel korral valisime põhjapoolsema matkaraja Indian Lake’i rahvuspargi lähedal. Tal olid jälle Pixy Stixid kaasas, mul omakorda tekk. Peatusime kohas, kus päikest varjas tihe lehestik. Kui maha istusime, naeratasin talle siiralt.

„Sa oled nunnu,“ ütles ta.

Ei, sina oled meist kahest see nunnu.

Mõne päeva pärast saatis ta jälle sõnumi, aga seekord ei teinud ma sellest välja. Selleks ajaks olime Millicentiga kokku leppinud, et Lindsay on õige.

Nüüd, aasta hiljem, on Lindsay taas teleekraanidel. Nad leidsid ta üles.

Lähen baarist otse koju. Millicent on juba seal ja istub majaesisel terrassil. Tal on veel tööriided seljas ja lakknahast kingad sobivad ta nahatooniga kokku. Millicent ütleb, et need pikendavad ta säärejooksu ja selles on tal õigus. Panen alati tähele, kui ta neid kannab – isegi nüüd.

Pärast pikka tööpäeva ja seejärel autos kükitamist, et Naomit passida, tunnen tungivat vajadust kiiresti duši alla minna. Ent Millicent ei kirtsuta nina, kui ta kõrval istet võtan. Enne kui jõuan midagi öelda, katkestab ta vaikuse:

„Sellest pole midagi.“

„Oled sa kindel?“ küsin vastu. „Täiesti.“

Ma ei tea, kas see vastab tõele. Pidime Lindsay eest koos hoolt kandma, aga see ei kukkunud niimoodi välja. Ja mul pole millegagi kaubelda.

„Ma ei mõista, kuidas …“

„Sellest pole midagi,“ kordab Millicent. Ta tõstab sõrme ja osutab maja teise korruse poole. Lapsed on kodus. Tahan veel midagi küsida, aga ei saa.

„Peame järgmist ootama,“ sõnan ma, „praegu pole mõtet midagi teha.“

Naine vaikib.

„Millicent?“

„Jah, ma kuulen.“

Tahan küsida, kas ta mõistab, aga küllap mõistab. See lihtsalt ei meeldi talle. Ta on pahur, sest Lindsay leiti üles – just nüüd, kus meil oli järgmine silmapiiril. Ta oleks nagu sõltuvusse sattunud.

Ja ta pole ainuke.

Kui ma lennukis Millicenti kohtasin, polnud see armastus esimesest silmapilgust. Vähemalt mitte tema jaoks. Ta polnud vähimalgi määral huvitatud. Pärast minu teretamist pööras ta pilgu kõrvale ja jätkas aknast väljavahtimist. Olin tagasi stardijoonel. Toetasin pea peatoele, sulgesin silmad ja nüpeldasin end selle eest, et polnud julgenud enamat öelda.

„Vabandust.“

Mu silmad kargasid lahti.

Tüdruk vaatas mind, rohelised silmad pärani ja otsaesine kipras. „Kas kõik on korras?“ küsis ta.

Noogutasin.

„Olete kindel?“

„Muidugi. Miks te arvate, et mul pole …“

„Sest te taote peaga selle vastu,“ osutas ta peatoele. „Te raputate istet.“

Ma ei pannud seda ise tähelegi. Arvasin, et enda vaimne piitsutamine toimubki vaid vaimselt.

„Vabandust.“

„Nii et kõik on korras?“

Toibusin niivõrd, et taipasin: minuga vestleb seesama tüdruk, keda olin kogu aja vahtinud. Ta näis lausa murelik.

Naeratasin.

„Kõik on korras, ausalt. Ma lihtsalt …“

„Nüpeldasite end. Ma teen samamoodi.“

„Mille eest?“

Ta kehitas õlgu. „Paljude asjade.“

Tundsin tungivat vajadust teada saada, mis sunnib seda tüdrukut pahameeles oma pead taguma, aga telik oli maandumiseks juba välja lastud ja meil polnud aega.

„Tooge üks näide,“ palusin ma.

Ta mõtles selle üle järele ja tõstis isegi nimetissõrme huultele. Hammustasin keelde, et mitte naeratada – mitte seepärast, kui armas see välja nägi, vaid heameelest tema tähelepanu üle.

Ta vastas pärast lennuki maandumist.

„Jobud,“ teatas ta. „Igasugused jobud, kes minuga lennukis just siis flirdivad, kui ma tahan, et mind rahule jäetaks.“

Mõtlematult, taipamata isegi seda, et jutt käib minust, vastasin: „Ma võin teid nende eest kaitsta.“

Ta jõllitas mind hämmeldunult. Kui ta taipas, et mõtlen seda tõsiselt, puhkes ta naerma.

Kui ma lõpuks aru sain, mille üle ta naerab, reageerisin samamoodi.

Selleks ajaks, kui hakkasime lennukist väljuma, olime jõudnud end mitte ainult tutvustada, vaid vahetada ka telefoninumbreid.

Enne seda, kui ta oma teed läks, küsis ta: „Kuidas?“

„Kuidas mida?“

„Kuidas sa mind nende lennukijobude eest siis kaitseksid?“

„Sunniksin nad istuma keskmisele istmele, ahnitseksin käetoed endale ja lõikaksin neile ohutuskaardi servaga kätte.“

Ta naeris jälle, varasemast valjemalt ja kõvemini. Ma pole tema naerust siiamaani tüdinud.

Sellest vestlusest sai meie suhte osa. Esimesteks koosveedetud jõuludeks kinkisin talle tohutu suure kenasse paberisse pakitud ja lehviga seotud karbi, kuhu oleks võinud mahtuda hiiglaslik telekas. Selle sees polnud muud, kui üks lennuki ohutuskaart.

Sellest ajast peale oleme püüdnud igal jõuluõhtul lagedale tulla mingi loomingulise vihjega meie ühisele naljale. Kord kinkisin talle istmealuse päästevesti. Teinekord ehtis ta kuusepuu hapnikumaskidega, mis võivad istmete kohal asuvatest luukidest alla langeda.

Iga kord, kui lennukisse astun ja ohutuskaarti märkan, paneb see mind naeratama.

Kummaline on aga see, et kui peaksin nimetama hetke – täpselt selle hetke, kui pall veerema hakkas ja meid praegusesse seisu tõi –, peaksin süüdlaseks paberiservaga sisselõikamist.

See juhtus siis, kui Rory oli kaheksane. Tal oli küll sõpru, aga mitte eriti palju, ta paiknes populaarsuse skaala keskel, nii et see tuli meile suure üllatusena, kui Hunteri-nimeline poiss talle paberiservaga sisse lõikas. Meelega. Nad vaidlesid parasjagu teemal, milline superkangelane on kõige tugevam, kui Hunter ühtäkki vihastas ja Roryt vigastas. Lõikehaav paiknes poisi parema käe nimetissõrme ja pöidla vahel. See tegi piisavalt haiget, et Rory karjuma pistaks.

Hunter saadeti päevaks koju ja Rory kooliõe juurde, kes ta käe kokku sidus ja kinkis suhkruvaba pulgakommi pealekauba. Valu oli juba unustatud.

Samal õhtul, kui lapsed olid magama jäänud, rääkisime Millicentiga sisselõikest. Olime voodis. Tema oli just sülearvuti kinni pannud ja mina teleri välja lülitanud. Kool oli äsja alanud ja Millicenti suvine päevitus alles tuhmumata. Ta ei mänginud tennist, aga armastas ujuda. Millicent võttis mu käe ja hõõrus õhukest nahariba mu nimetissõrme ja pöidla vahel. „Kas oled endale siia kunagi sisse lõiganud?“

„Ei. Aga sina?“

„Jah. See tegi põrguvalu.“

„Kuidas see juhtus?“

„Holly.“

Teadsin Hollyst väga vähe. Millicent polnud peaaegu kunagi oma vanemast õest rääkinud.

„Ta lõikas sulle sisse?“ küsisin ma.

„Meisterdasime oma lemmikasjadest kollaaže. Lõikasime ajakirjadest pildid välja ja liimisime need suurtele lõikepaberitükkidele. Holly ja mina haarasime samal ajal sama paberitükki,“ kehitas ta õlgu, „ja nii see lõikehaav tekkiski.“

„Kas sa karjusid ka?“

„Ma ei mäleta. Aga ma nutsin.“

Võtsin ta käe ja suudlesin ammu paranenud haava.

„Mis asjad need olid?“ küsisin edasi.

„Mis?“

„Sa ütlesid, et lõikasite oma lemmikasjade pilte välja. Mis need olid?“

„Oi ei,“ vastas ta, tõmbas käe ära ja kustutas lambi, „sa ei tee sellest järjekordset põrunud jõulunalja.“

„Kas sulle ei meeldi siis meie põrunud jõulunali?“

„See on imearmas. Aga teist samasugust meil vaja ei ole.“

Teadsin seda isegi. Üritasin Holly teemat vältida, kuna Millicentile ei meeldi temast rääkida. Sellepärast küsisingi ta lemmikasjade kohta.

Oleksin pidanud hoopis Holly kohta pärima.