Читать книгу Valguse hääbumine. Orpheuse raamatukogu - Samuel E. Martin - Страница 2
ОглавлениеGeorge R. R. Martin
Valguse hääbumine. Orpheuse raamatukogu
Orpheuse Raamatukogu on kirjastuse Fantaasia sari, mida paneb kokku ulmekirjanduse ekspert Raul Sulbi. Sari keskendub lühiromaanide ja jutukogude tõlkimisele ning väljaandmisele. Meie avaldamisplaanis on põnevaid ja kirjanduslooliselt olulisi tekste 19. sajandist ja 20. sajandi esimestest kümnenditest, millel suuresti rajaneb tänapäevane fantastika. Kuid me anname välja ka lühiproosat ulmekirjanduse kuldajastust ning sellele järgnenud 20. sajandi teise poole kümnenditest. Erilisel kohal sarjas on moodsa, just praegu ilmuva uue ja värske ulmekirjanduse eestindamine. Orpheuse Raamatukogu ei tee vahet ulmekirjanduse alaliikidel: meie sarjas on oma koht nii teaduslikul fantastikal, fantaasia- kui ka õuduskirjandusel.
Vana-Kreeka laulik ja poeet, «Laulude Isaks» kutsutud ning osa allikate järgi inimkonnale kirjakunsti õpetanud Orpheus ulmesarja nimes peaks lisaks kaunite kunstide nauditavale ettekandmisele viitama ka võimele külastada armastuse nimel lisaks meile hästi tuntud maailmale ka teistsuguseid, teispoolsusse jäävaid fantastilisi reaalsusi ja ulmelisi maastikke ning neis nähtust lugusid ja laule esitada. Pisut müstilise, prohvetliku ning erakliku, aga samas üliinimlike võimetega kangelasena sobib Orpheuse nimi märgistama ideaalselt üht väärtkirjanduse ambitsiooni ning laia temaatilise haardega ulmesarja.
Orpheuse Raamatukogu:
1/2011 – H. P. Lovecraft «Hullumeelsuse mägedes»
2/2011 – Charles Stross «Palimpsest»
3/2011 – Robert E. Howard «Bal-Sagothi jumalad»
4/2011 – Arthur C. Clarke «Comarre’i lõvi»
1/2012 – Aleksandr Beljajev «Professor Dowelli pea»
2/2012 – George R. R. Martin «Öölendajad»
3/2012 – Ursula K. Le Guin «Meremaa jutud»
4/2012 – Paolo Bacigalupi «Alkeemik»
5/2012 – Alastair Reynolds «Suur Marsi müür»
1/2013 – Aleksandr Beljajev «Viimane inimene Atlantisest»
2/2013 – H. P. Lovecraft «Vari aja sügavusest»
3/2013 – Charles Stross «Külmem sõda»
1/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Tigu nõlvakul»
2/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Väikemees»
3/2014 – Henry S. Whitehead «Lääne-India valgus»
4/2014 – E. F. Benson «Õudusesarv»
1/2015 – Ray Bradbury «Põrmust tõusnud»
2/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Esmaspäev algab laupäeval»
3/2015 – Joe Haldeman «Hemingway võltsing»
4/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Marslaste teine sissetung»
5/2015 – Robert A. Heinlein «Taeva orvud»
1/2016 – C. C. Finlay «Poliitohvitser, poliitvang»
2/2016 – Robert Sheckley «Tont nr 5»
3/2016 – Murray Leinster «Uurimismeeskond»
4/2016 – Isaac Asimov «Üheksa homset»
1/2017 – John Wyndham «Krüüsalised»
2/2017 – Alastair Reynolds «Aeglased kuulid»
3/2017 – Poul Anderson «Aja valvurid»
4/2017 – Dan Simmons «Heeliksi orvud»
5/2017 – Brian Aldiss «Peatumata»
6/2017 – Clifford D. Simak «Jumalate valik»
1/2018 – Kir Bulõtšov «Kosmoselaevastiku agent»
2/2018 – Triinu Meres «Kuningate tagasitulek»
3/2018 – Alastair Reynolds «Spioon Europal»
4/2018 – Ursula K. Le Guin «Ilmajäetud»
5/2018 – John Wyndham «Kraken ärkab»
1/2019 – Roger Zelazny «Varjude Jack»
2/2019 – Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell «Takerdunud maa»
3/2019 – Robert A. Heinlein «Topeltstaar»
4/2019 – Stephen King «Öine vahetus»
5/2019 – Lev Veršinin «Vildaka homse kroonikad»
1/2020 – Arthur C. Clarke «Kuutolmu varing»
2/2020 – Raul Sulbi (koost.) «Orioni vöö 1 »
3/2020 – George R. R. Martin «Valguse hääbumine»
Orpheuse Raamatukogu
3/2020
George R. R. Martin
Valguse hääbumine
Originaal:
Dying of the Light
1977
Sarja koostaja Raul Sulbi
ISSN 2228-0464
ISBN 978-9949-661-53-4 (trükis)
ISBN 978-9949-661-54-1 (epub)
Copyright © 1977 by George R. R. Martin
Tõlge Tatjana Peetersoo © 2020
Järelsõna Raul Sulbi © 2020
Kaanepilt Meelis Krošetskin © 2020
Toimetanud Eva Luts
Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi
Kirjastus Fantaasia Tartu 2020
Trükitud OÜ Greif trükikojas
Rachelile, kes mind kord armastas
PROLOOG
Üks seikleja, sihitu hulkur, loomise heidik – see maailm oli kõike seda ühekorraga.
Lugematuid sajandeid oli ta üksi ja eesmärgita langenud läbi külmade üksildaste paikade päikeste vahel. Tähtede põlvkonnad olid üksteisele järgnenud, pühkides suursuguselt üle tema viljatute taevaste. Ta ei kuulunud neist ühegi juurde. Ta oli maailm iseeneses ja iseenda oma – täielikult. Teatud mõttes polnud ta isegi osa galaktikast; tema koperdav rada kulges läbi galaktikatasandi nagu nael, mida taotakse läbi ümmarguse puidust lauaplaadi. Ta oli osa eimillestki.
Ja eimiski oli väga lähedal käepärast. Inimajaloo koidikul tungis hulkur läbi tähtedevahelise tolmu kardina, mis kattis väikest tähtsusetut piirkonda galaktika tohutu läätse ülaserva lähedal. Selle taga asus käputäis tähti – umbes kolmkümmend või nii, kõigest käputäis. Ja siis tühjus, kõige sügavam öö, mida see ringihulkuv planeet oli kunagi näinud.
Langedes läbi selle varjujäänud piiriala, kohtas ta seal laastatud inimkonda.
Kõigepealt leidsid Maa imperaatorid oma peadpööritava joobunud ekspansiooni kõrgajal ta üles siis, kui Vana Maa Föderaalimpeerium ikka veel üritas üle tohutute, võimatute kuristike kõiki inimeste maailmu valitseda. Sõjalaevast nimega «Mao Zedong», mis oli hranganeid rüüstates vigastada saanud, mille meeskond oli oma töökohtadel surnud ning mille mootorid vaheldumisi kord tööle hakkasid ja siis jälle välja lülitusid, sai inimmaailma esimene laev, mis Ahvatleja Loori taha triivis. «Mao» oli mahajäetud, õhust tühjaks jooksnud laev, täis groteskseid laipu, mis sihitult selle koridorides ulpisid ja umbes kord sajandis vastu vaheseinu põrkasid; kuid selle arvutid töötasid endiselt, täites pimesi oma rituaalide tsüklit, uurides ümbrust piisavalt hästi, et märkida nimetu hulkurplaneet oma kaartidele, kui kummituslaev sellest mõne valgusminuti kaugusel hüppest välja ilmus. Peaaegu seitse sajandit hiljem komistas üks Toberi kaupmees «Mao Zedongile» ja sellele sissekandele.
Sel ajal polnud see enam uudiseks; planeet oli juba uuesti üles leitud.
Celia Marcyan oli teine avastaja. Tema «Varjukütt» tiirles ühe standardpäeva jooksul ümber morni planeedi selle valitsuseta põlvkonna ajal, mis järgnes kollapsile. Kuid hulkuril polnud Celiale midagi pakkuda peale kaljude ja jää ning lõputu öö, nii et natukese aja pärast läks naine oma teed. Siiski oli ta nimeandjat sorti ning kinkis enne lahkumist maailmale nime. Ta pani planeedile nimeks Worlorn1 ega öelnud kunagi, mispärast või mida see tähendab – ja Worlorn ta nüüd oli. Ning Celia liikus edasi teiste maailmade ja teiste lugude juurde.
Kleronomas oli järgmine külaline aastal ai-46. Tema uurimislaev tegi mõned lühikesed retked ja kaardistas tühermaad. Planeet loovutas tema sensoritele oma saladused; see oli suurem ja rikkam kui need maailmad, mis ta siiani avastanud oli, oma külmunud ookeanide ja külmunud atmosfääriga, mis ootasid vabastamist.
Mõned räägivad, et esimestena maandusid aastal ai-97 Worlornile Tomo ja Walberg oma hullumeelsel retkel läbi galaktika. On see tõsi? Arvatavasti mitte. Igas inimeste asuala maailmas on oma lugu Tomost ja Walbergist, kuid «Uinuv Hoor» ei tulnud enam kunagi tagasi, nii et kes võiks teada, kus nad maandusid?
Hilisemad kohtumised planeediga olid pigem faktid kui legendid. Ilma oma täheta, kasutu ja üksnes marginaalset huvi pakkuv Worlorn leidis üldist äramärkimist Serva tähekaartidel – Serv oli laialipillutatud ja hõredalt asustatud maailmadega piirkond Ahvatleja Loori suitsjalt tumedate gaaside ja Tohutu Musta Mere enda vahel.
Siis tegi üks Wolfheimi astronoom aastal ai-446 Worlorni oma uuringute objektiks ja see oli päris esimene kord, kui keegi vaevus kõiki koordinaate kokku koondama. Just see muutis kõike. Huntmehest astronoomi nimi oli Ingo Haapala ja ta ilmus oma arvutitoast metsikult erutatuna, nagu huntinimesed tihtipeale ikka on. Sest Worlorni jaoks pidi kätte jõudma päev – pikk helge päev.
Kõigi välismaailmade taevas lõõmas tähekogu nimega Tuleratas; selle imelisus oli kurikuulus isegi nii kaugel kui Vana Maa. Kujundi keskmeks oli punane ülihiid: Naba, Põrgusilm, Paks Saatan – sel oli tosin nime. Tema ümber orbiidil, võrdsete vahemaadega, kenasti paika sätitud nagu kuus samas roopas veerevat kollasest leegist marmorkuulikest, olid ülejäänud: Trooja Päikesed, Saatana Lapsed, Põrgukroon. Nimed polnud tähtsad. Tähtis oli Ratas ise, kuus keskmise suurusega kollast tähte, mis avaldasid austust oma tohutule punasele isandale; see oli ühtaegu kõige ebatõepärasem ja kõige stabiilsem mitmest tähest koosnev süsteem, mis siiani avastatud. Ratas oli lühiajaline sensatsioon, uus müsteerium inimkonna jaoks, kes oli vanadest müsteeriumidest tüdinenud. Tsiviliseeritumates maailmades pakkusid teadlased selle seletuseks välja oma teooriaid; Ahvatleja Loori taga tekkis selle ümber kultus ning mehed ja naised rääkisid täheinseneride hävinud rassist, kes olid liigutanud terveid päikesi, et endale mälestusmärki rajada. Nii teaduslikud oletused kui ka ebausklik kummardamine vohasid palavikuliselt paarkümmend aastat ja hakkasid siis hajuma; väga lühikese aja pärast oli teema unustatud.
Huntmees Haapala teatas, et Worlorn teeb ümber Tuleratta laia aeglase hüperboolina ühe tiiru, sisenemata tegelikult korrakski süsteemi, kuid jõudes sellele küllalt lähedale. Viiskümmend standardaastat päikesepaistet ja siis jälle välja Serva pimedusse, viimastest tähtedest mööda, galaktikatevahelise tühjuse Tohutusse Musta Merre.
Need olid rahutud sajandid, mil Kõrg-Kavalaan ja teised välismaailmad üha mõjukamaks muutusid ja püüdsid leida kohta inimkonna killustunud ajalugudes. Ja kõik teadsid, mis juhtus. Tuleratas oli alati olnud välismaailmade uhkuseks, ent kuni praeguseni oli see olnud planeetideta uhkus.
Siis järgnes tormide sajand, kui Worlorn valgusele lähenes: need olid jää sulamise, vulkaanilise aktiivsuse ja maavärisemiste aastad. Külmunud atmosfäär ärkas vähehaaval ellu ja hirmuäratavad tuuled ulgusid nagu koletislikud väikelapsed. Välismaailmlased seisid kõige sellega silmitsi ja võitlesid.
Terraformijad tulid Toberilt Looris, ilmastikuvalvurid Pimekoidult, ning seal oli teisigi meeskondi Wolfheimist, Kimdissist, ai-Emerelist ja Mustaveiniookeani Maailmast. Kõrg-Kavalaani rahvas juhtis seda kõike, kuna Kõrg-Kavalaan teatas, et hulkur kuulub neile. Jõupingutused kestsid rohkem kui sajandi ning need, kes surma said, on Serva laste jaoks siiani poolmüütilised olendid. Kuid viimaks jäi Worlorn rahulikuks. Siis kerkisid linnad ning Ratta valguse all õilmitsesid kummalised metsad ja lasti lahti loomad, et anda planeedile elu.
Aastal ai-589 kuulutati Serva Festival avatuks, Paks Saatan täitis veerandi taevast ja tema lapsed särasid eredalt ta ümber. Sellel esimesel päeval lasksid toberlased oma stratosfäärikilbil kumada, nii et pilved ja päikesevalgus liikusid ja pöörlesid kaleidoskoobi mustritena. Tulid järgmised päevad ning saabusid laevad. Kõigist välismaailmadest ning ka kaugematest maailmadest teiselt poolt Loori, Taralt ja Daronne’ilt, Avalonilt ja Jamisoni Maailmast, sellistelt planeeditelt nagu Newholme ja Vana Poseidon ning isegi Vanalt Maalt endalt. Viis standardaastat liikus Worlorn periheeli poole, viis aastat sellest eemale. Aastal ai-599 Festival lõpetati.
Worlorn jõudis hämarusse ja hakkas liikuma öö poole.
