Читать книгу Valguse hääbumine. Orpheuse raamatukogu - Samuel E. Martin - Страница 3

Akna taga laksus vesi vastu kanali servas kulgeva puust kõnnitee vaiasid. Dirk t’Larien tõstis pilgu ja märkas madalat musta pargast kuuvalgel aeglaselt mööda triivimas. Ahtris seisis üksik kogu ja tõukas peenikese tumeda ridvaga. Kõik oli üpris selgelt välja joonistunud, sest pea kohal paistis Braque’i kuu, rusikasuurune ja väga ere.

Selle taga oli liikumatu ja suitsjas pimedus, teisi tähti varjav kardin. Tolmu- ja gaasipilv, mõtles ta. Ahvatleja Loor.

Algus saabus tükk aega pärast lõppu: sosinajuveel.

See oli mässitud hõbedase fooliumi kihtidesse ja pehmesse tumedasse sametisse, täpselt nii, nagu ta selle naisele aastate eest oli andnud. Täna öösel keeras ta pakendi lahti, istudes oma toas akna juures, millest avanes vaade laiale räpasele kanalile, kus kaupmehed oma lõputuid puuviljapargaseid ritvadega üles- või allavoolu tõukasid. Kalliskivi oli just niisugune, nagu Dirk mäletas: sügavpunane, mida pitsina läbistasid peenikesed mustad jooned, tilgakujuliseks lihvitud. Ta mäletas päeva, mil selgeltnägija oli selle nende jaoks graveerinud, kui nad veel Avalonil olid.

Tüki aja pärast puudutas ta seda.

See tundus sõrmeotsa all sile ja väga külm ning hakkas tema aju sügavustes sosistama. Mälestusi ja lubadusi, mida Dirk polnud unustanud.

Ta viibis siin Braque’il mingi kindla põhjuseta ega osanud üldse arvata, kuidas nad ta üles leidsid. Aga nad leidsid ja Dirk t’Larien sai oma kalliskivi tagasi.

«Gwen,» lausus ta tasa iseendale, lihtsalt et seda sõna uuesti öelda ja oma keelel soojust tunda. Tema Jenny, tema Guinevere, hüljatud unistuste valitsejanna.

Sellest on seitse standardaastat, mõtles ta, silitades sõrmega külma, külma juveeli. Kuid see tundus nagu seitse eluiga. Ja kõik on möödas. Mida tahab naine temast nüüd? See mees, kes teda armastas, see teine Dirk t’Larien, see lubaduste andja ja juveelide kinkija, oli surnud mees.

Dirk tõstis käe, et hallikaspruunide juuste pahmakat silmadelt tahapoole siluda. Ja äkki meenus talle tahtmatult, kuidas Gwen oli tema juuksed laubalt pühkinud iga kord, kui kavatses teda suudelda.

Nüüd tundis ta end väga väsinult ja väga eksinult. Tema hoolikalt hellitatud künism lõi vankuma ja õlgadele langes raskus, selle isiksuse kummituslik raskus, kes ta kunagi oli olnud ja nüüd enam mitte. Muidugi oli ta aastate jooksul muutunud, nimetades ise seda targemaks saamiseks, kuid praegu tundus kogu see tarkus äkki hapuks minevat. Tema ekslevad mõtted viivlesid kõigil murtud lubadustel, edasilükatud ja siis hüljatud unistustel, ohustatud ideaalidel, tüdimusele ja kõdunemisele loovutatud säraval tulevikul.

Miks sundis naine teda meenutama? Liiga palju aega oli möödunud, liiga palju Dirkiga juhtunud – arvatavasti juhtunud nende mõlemaga. Pealegi polnud ta tegelikult kunagi arvanud, et naine võiks sosinajuveeli kasutada. See oli olnud rumal žest, millega täiskasvanu pretendeeris nooruse romantikale. Ükski mõistlik täiskasvanu poleks sellisest absurdsest tõotusest kinni pidanud. Muidugi ei saanud Dirk lahkuda. Tal oli seni vaevalt jätkunud aega Braque’il ringi vaadata, tal oli tema enda elu ja tähtsaid asju teha. Pole võimalik, et pärast kogu seda aega ootaks Gwen, et ta välismaailmadesse lendaks.

Nördinult sirutas ta käe ja võttis kalliskivi pihku ning pigistas sõrmed selle väikese asjakese ümber kõvasti rusikasse. Viskan selle aknast välja, otsustas ta, kanali tumedasse vette, välja ja minema koos kõigega, mida see tähendab. Ent pihku surutuna sai kivist jäine põrgu ja mälestused muutusid nugadeks.

… sest ta vajab sind, sosistas juveel. Sest sa lubasid.

Tema käsi ei liikunud. Rusikas jäi kokku pigistatuks. Külmus peopesas läks valust tugevamaks ja muutus tuimuseks.

See teine Dirk, see noorem – Gweni Dirk. Ta oli lubanud. Kuid seda oli teinud ka naine, mäletas Dirk. Kaua aega tagasi Avalonil. Vana selgeltnägija, targaks saanud emerel, kellel oli väga vähe annet ja punakaskuldsed juuksed, oli graveerinud kaks juveeli. Ta oli tunnetanud Dirk t’Larieni, oli tajunud kogu seda armastust, mis Dirkil oma Jenny vastu oli, ning pannud siis sellest juveeli sisse nii palju, kui tema viletsad psioonilised võimed lubasid. Pärast oli ta teinud sedasama Gweniga. Siis olid nad kalliskivid omavahel vahetanud.

See oli olnud Dirki mõte. Võib juhtuda, et see ei jää alati nõnda, oli ta naisele öelnud, tsiteerides üht iidset luuletust. Nii olid nad mõlemad tõotanud: saada mulle see mälestus ja ma tulen. Ükskõik, kus ma olen või millal või mis on meie vahel juhtunud. Ma tulen ja selles ei saa küsimustki olla.

Kuid see oli purunenud tõotus. Kuus kuud pärast seda, kui naine oli ta maha jätnud, oli Dirk saatnud kalliskiviga kutse. Gwen polnud tulnud. Selle järel poleks Dirk kunagi oodanud, et naine meenutab tema tõotust. Siiski oli ta seda nüüd teinud.

Kas naine tõesti ootab, et Dirk tuleb?

Ja Dirk teadis sügava kurbusega, et see mees, kes ta tookord oli, see mees oleks tulnud Gweni juurde, hoolimata sellest, kui väga ta naist vihkaks – või armastaks. Kuid see loll oli ammugi maha maetud. Aeg ja Gwen olid ta tapnud.

Ent ta kuulas ikkagi juveeli ning tajus neid vanu tundeid ja oma uut väsimust. Ning viimaks tõstis ta pilgu ja mõtles: nojah, lõppude lõpuks ei olegi ehk veel liiga hijla.

Tähtede vahel liikumiseks on palju mooduseid ja mõned neist ületavad valguse kiirust, mõned mitte, aga kõik need on aeglased. Läheb tarvis suuremat osa inimese elueast, et laevaga inimeste asuala ühest äärest teise sõita, ja inimeste asuala – inimkonna hajali asetsevad maailmad ja tohutu tühjus nende vahel – on galaktika väga tilluke osa. Kuid Braque asus Loori ja selle taga paiknevate välismaailmade lähedal ning edasitagasi toimus mõningane kaubandus, nii et Dirk võis leida laeva.

Selle nimi oli «Unustatud Vaenlaste Värin» ning see läks Braque’ilt Tarale ja seejärel läbi Loori Wolfheimi ja siis Kimdissi ja lõpuks Worlornile, ning kuigi laev liikus valgusest kiiremini, võttis reis aega rohkem kui kolm standardkuud. Dirk teadis, et pärast Worlorni liigub «Värin» edasi Kõrg-Kavalaanile ja ai-Emerelile ja Viimaste Tähtede juurde, enne kui ümber pöörab, et oma väsitavat teekonda taas korrata.

Kosmodroom oli ehitatud vastu võtma kahtkümmet laeva päevas; praegu teenindas see ehk ühte laeva kuus. Suurem osa sellest oli suletud, pime ja mahajäetud. «Värin» laskus keset väikest ala, mis siiani toimis, lastes läheduses olevate eralaevade pundil ja osaliselt koost lahti võetud Toberi kaubalaeval kääbustena paista.

Tohutu terminali üks sektsioon, automatiseeritud, kuid siiski elutu, oli endiselt eredalt valgustatud, kuid Dirk läks sellest kiiresti läbi ja astus välja öösse, välismaailma tühja öösse, mis nuttes tähti igatses. Nad olid teda oodates seal, kohe peaukse taga, enam-vähem nagu ta oligi arvanud. «Värina» kapten oli laserkiirega sõnumi saatnud kohe, kui laev hüppest välja tavakosmosesse jõudis.

Nii et Gwen Delvano oli siis Dirkile vastu tulnud, nagu Dirk oli teda palunud. Kuid ta polnud tulnud üksi. Gwen ja mees, kelle ta oli kaasa võtnud, rääkisid teineteisega vaiksel ettevaatlikul häälel, kui Dirk terminalist ilmus.

Dirk peatus kohe ukse taga, naeratas nii muretult, kui vähegi suutis, ja pillas oma ainsa kerge koti maha. «Hei,» lausus ta vaikselt. «Kuulsin, et siin käib Festival.»

Naine oli tema hääle peale ümber pööranud ja naeris nüüd oma naeru, mida mees nii hästi mäletas. «Ei käi,» ütles ta. «Sa oled umbes kümme aastat hiljaks jäänud.»

Dirk kortsutas kulmu ja vangutas pead. «Pagan!» ütles ta. Naeratas siis jälle ja naine astus tema juurde ning siis nad kallistasid. Teine mees, see võõras, seisis ja vaatas pealt ning temas polnud enesekindluse jälgegi.

See oli põgus kallistus. Kohe, kui Dirk oli käed naise ümber pannud, tõmbus Gwen tagasi. Juba hetke pärast seisid nad teineteisele väga lähedal ja silmitsesid teineteist, et näha, mida aastad on teinud.

Naine oli vanem, aga üsna samasugune nagu enne, ja kui Dirk nägigi mingeid muutusi, siis olid need arvatavasti üksnes mälulüngad. Naise suured rohelised silmad polnud küll enam päris nii suured, kui Dirk neid mäletas, ja ta oli natuke pikem, kui Dirkil meeles oli, ja ehk ka raasuke kogukam. Siiski oli ta piisavalt endine; ta naeratas samamoodi ja tema juuksed olid samasugused, ilusad ja tumedad, langedes õlgadele sätendava kosena, mustemana kui välismaailma öö. Ta kandis kõrge kaelusega valget pulloveri ja vöötatud, tugevast kameeleonkangast pükse, mis praegu olid öömustaks muutunud. Samamoodi armastas ta rõivastuda ka Avalonil. Praegu kandis ta veel käevõru ja see oli uus. Või ehk oleks õige sõna käsivarrevõru. See oli massiivne ese, tore nefriitidega hõbevõru, mis kattis poole tema vasakust küünarvarrest. Pulloveri varrukas oli üles keeratud, et seda näidata.

«Sa oled kõhnem, Dirk,» lausus naine.

Mees kehitas õlgu ja surus käed jakitaskutesse. «Jah,» ütles ta. Tõtt-öelda oli ta peaaegu kuivetu, kuigi liigsest kössis istumisest natuke kühmus õlgadega. Aastad olid teda ka muul moel vanemaks muutnud; praegu olid tema juuksed pigem hallid kui pruunid, kuigi varem oli see olnud vastupidi, ja peaaegu sama pikad kui Gwenil, kuigi mehel moodustasid need lokkide ja sasipusade massi.

«Pikk aeg,» sõnas Gwen.

«Seitse standardaastat,» vastas Dirk noogutades. «Ma ei arvanud, et…»

Teine mees, ootav võõras, köhatas nüüd, justkui meenutades, et nad pole omavahel. Dirk tõstis pilgu ja Gwen pööras ümber. Mees astus lähemale ja kummardas viisakalt. Lühike, lihav ja väga blond – tema juuksed paistsid peaaegu valgetena; ta kandis erksavärvilist rohelise-kollasekirjut siidülikonda ning tillukest musta kootud mütsi, mis jäi kummardusest hoolimata paigale.

«Arkin Ruark,» ütles ta Dirkile.

«Dirk t’Larien.»

«Arkin töötab koos minuga ühe projektiga,» ütles Gwen.

«Projekti?»

Naine pilgutas silmi. «Kas sa isegi ei tea, miks ma siin olen?»

Dirk ei teadnud. Sosinajuveel oli saadetud Worlornilt, nii et ta polnud teadnud muud kui vaid seda, kust naist leida. «Sa oled ökoloog,» ütles Dirk. «Avalonil…»

«Jah. Instituudis. Tükk aega tagasi. Lõpetasin selle, sain oma tunnistused kätte ja olen pärast seda elanud Kõrg-Kavalaanil. Kuni mind siia saadeti.»

«Gwen on Raudnefriidi Kogumuse juures,» lausus Ruark. Tema näol oli kerge pingutatud naeratus. «Mina esindan Imp-rili Linnaakadeemiat. Kimdissil. Teate seda?»

Dirk noogutas. Ruark oli niisiis kimdissi, välismaailmlane, ühest nende ülikoolist.

«Impril ja Raudnefriit, nojah, ajame sama asja, teate küll? Ökoloogiliste vastasmõjude uurimine Worlornil. Festivali ajal pole seda kunagi korralikult tehtud, sest välismaailmad pole ökoloogias kuigi tugevad, mitte ükski neist. Teadus oli ai-unustatud, nagu öeldaks Emerelil. Aga see ongi projekt. Gwen ja mina tunneme teineteist juba varasemast ajast, nii et me arvasime, noh, et kui me siin juba sama asja pärast oleme, siis oleks hea mõte koos töötada ja välja uurida, mida saame.»

«Vist küll,» ütles Dirk. Tegelikult polnud ta sellest projektist just antud hetkel eriti huvitatud. Ta tahtis Gweniga rääkida. Ta vaatas naisele otsa. «Pead mulle hiljem kõigest sellest jutustama. Kui me räägime. Kujutan ette, et sa tahad rääkida.»

Naine heitis talle veidra pilgu. «Jah, muidugi. Meil on palju, millest rääkida.»

Dirk tõstis oma koti maast. «Kuhu?» küsis ta. «Tahaksin vist pesta ja midagi süüa.»

Gwen vahetas Ruarkiga pilke. «Arkin ja mina just arutasime seda. Ta võib sind enda juurde võtta. Elame samas hoones. Kõigest paar korrust on vahet.»

Ruark noogutas. «Hea meelega, hea meelega. Sõpradele on meeldiv teeneid osutada ja me mõlemad oleme Gweni sõbrad, eks?»

«Ee…» ütles Dirk. «Ma miskipärast mõtlesin, et võiksin sinu juures peatuda, Gwen.»

Naine ei suutnud talle mõnda aega otsa vaadata. Ta vaatas Ruarki, maapinda, musta öötaevast, enne kui tema silmad viimaks leidsid Dirki omad. «Arvatavasti,» lausus ta nüüd ettevaatliku häälega, enam naeratamata. «Aga mitte kohe praegu. Ma ei usu, et see oleks kõige parem, mitte silmapilk. Aga muidugi me lähme koju. Meil on auto.»

«Sinnapoole,» pistis Ruark vahele, enne kui Dirk oleks jõudnud oma mõtted sõnastada. Miski oli väga veider. Oma reisikuude jooksul «Värina» pardal oli ta taaskohtumise stseeni sadu kordi läbi mänginud ning kujutlenud seda mõnikord õrna ja armastavana, mõnikord aga vihase vastasseisuna ja mõnikord oli see olnud pisararohke – kuid see siin polnud sugugi niisugune, vaid hoopiski kohmakas ja järskude pööretega, mille kõige tunnistajaks oli üks võõras. Tegelikult hakkas ta juurdlema, kes see Arkin Ruark õige on ja kas tema suhted Gweniga on ikka sellised, nagu nad ütlesid. Kuid nad polnudki suurt midagi öelnud. Teadmata, mida öelda või mõelda, kehitas Dirk õlgu ja järgnes neile, kui nad teda õhuauto poole juhatasid.

Teekond oli üpris lühike. Auto, kui nad viimaks selleni jõudsid, jahmatas Dirki. Ta oli oma rännakutel näinud paljusid mitut sorti õhuautosid, kuid ükski neist polnud sellesarnane: tohutu suur ja terashall, oma kaarduvate lihaseliste kolmnurksete tiibadega paistis see peaaegu elus, nagu suurepärane metalli valatud lend-hiidsarvikrai. Väike neljaistmeline kokpit oli paigutatud tiibade vahele ja tiivaotste all märkas ta vilksamisi pahaendelisi torusid.

Ta vaatas Gweni otsa ja osutas sinnapoole. «Kas need on laserid?»

Naine noogutas, õige natuke naeratades.

«Kus põrgus te ringi lendate?» küsis Dirk. «See näeb välja nagu sõjamasin. Kas hranganid kavatsevad meid rünnata? Ma pole midagi niisugust näinud sestsaadik, kui me Avalonil Instituudi muuseumides ringi vaatasime.»

Gwen hakkas naerma, võttis Dirkilt koti ja viskas tagaistmele. «Karga sisse,» ütles ta mehele. «See on täiesti kena õhuauto Kõrg-Kavalaani tööstuselt. Nad hakkasid alles hiljuti neid ise tegema. See on kavandatud välja nägema nagu loom, must mardus. Lendav kiskja, ühtlasi ka Raudnefriidi Kogumuse loomast vend. Väga tähtis nende folklooris, midagi tootemi taolist.»

Gwen istus sisse, juhtkangi taha, ning Ruark järgnes pisut kohmakalt, hüpates üle soomustatud tiiva tagaistmele. Dirk ei liigutanud ennast. «Aga sellel on laserid!» rõhutas ta.

Gwen ohkas. «Need ei ole laetud ja pole kunagi olnudki. Kõigil Kõrg-Kavalaanil ehitatud autodel on mingit sorti relvad. Kultuur nõuab seda. Ja ma ei pea silmas üksnes Raudnefriiti. Punateras, Braith ja Shanavärava Kindlus on kõik samasugused.»

Dirk kõndis ümber auto ja ronis Gweni kõrvale, kuid tema nägu jäi ilmetuks. «Kes?»

«Need on neli tugevat kavalari koalitsiooni,» seletas Gwen. «Mõtle neist kui väikestest rahvastest või suurtest suguvõsadest. Nad on natuke mõlemat.»

«Aga miks laserid?»

«Kõrg-Kavalaan on vägivaldne planeet,» vastas Gwen.

Ruark norsatas korraks naerda. «Ah, Gwen,» ütles ta. «See on täiesti vale, täiesti!»

«Vale?» kähvas naine.

«Vägagi,» sõnas Ruark. «Jah, täiesti, sest kui sa oled tõele lähedal, poolenisti, aga mitte päriselt, on see kõige hullem vale üldse.»

Dirk pöördus oma istmel, et lihavale blondile kimdissile otsa vaadata. «Mis sa sellega mõtled?»

«Kõrg-Kavalaan oli vägivaldne planeet, tõepoolest. Kuid tõsi on ka see, et praegu on vägivaldsed sealt tulnud kavalarid. Sõjakas rahvas, iga viimane kui üks neist, tihtipeale ksenofoobid, rassistid. Uhked ja armukadedad. Oma õhusõdade ja duellikoodeksiga, jah, ja sellepärast on kavalari autodel relvad. Millega õhus võidelda! Ma hoiatan sind, t’Larien…»

«Arkin!» surus Gwen hammaste vahelt ja Dirk võpatas terava õeluse pärast naise hääles. Gwen lülitas äkki sisse gravitatsioonivõre, puudutas juhtkangi ning õhuauto sööstis edasi ja lahkus protestivingatusega maapinnalt, kiiresti kõrgemale tõustes. Sadam nende all oli eredalt valgustatud seal, kus «Unustatud Vaenlaste Värin» keset väiksemaid tähelaevu seisis, kõikjal mujal aga varjudes. Selle ümber laius pimedus kuni nähtamatu silmapiirini, kus must maa ühines veelgi mustema taevaga. Üksnes õhuke tähepuuder valgustas ülal olevat ööd. See oli Serv, millest kõrgemal laius tähtedevaheline ruum ja allpool oli Ahvatleja Loori ähmane kardin, ning maailm paistis üksildasem, kui Dirk oli kunagi kujutlenud.

Ruark oli pomisedes rahunenud ja pika hetke vältel lasus autos raske vaikus.

«Arkin on Kimdissilt,» lausus Gwen viimaks ja itsitas sunnitult. Siiski mäletas Dirk teda liiga hästi, et ennast lollitada lasta; ta polnud raasugi vähem pinges kui hetk tagasi Ruarkile kähvates.

«Ma ei saa aru,» ütles Dirk, ennast üpris rumalasti tundes, sest teised paistsid arvavat, et peaks saama.

«Sina pole välismaailmlane,» tähendas Ruark. «Avalon, Baldur, mis iganes, see pole tähtis. Sinu rahvas Looris ei tunne kavalare.»

«Ega kimdisse,» märkis Gwen natuke rahulikumalt.

Ruark uratas. «Sarkasm,» ütles ta Dirkile. «Kimdissid ja kavalarid, nojah, me ei saa omavahel läbi, kas tead. Niisiis Gwen räägib sulle, et mul on eelarvamused ja sa ei peaks mind uskuma.»

«Jah, Arkin,» sõnas naine. «Dirk, ta ei tunne Kõrg-Kavalaani, ei mõista selle rahva kultuuri. Nagu kõik kimdissid räägib ta sulle neist ainult halba, kuid kõik on palju keerulisem, kui tema kinnitab. Nii et pea seda meeles siis, kui see libekeelne lurjus hakkab sind töötlema. See peaks lihtne olema. Vanal ajal kinnitasid sa mulle alati, et igal probleemil on kolmkümmend tahku.»

Dirk naeris. «Üsna õiglane,» märkis ta, «ja tõsi. Kuigi mõne viimase aasta jooksul olen hakanud arvama, et kolmkümmend on natuke vähe. Ma ei saa ikkagi üldse aru, mis siin praegu toimub. Näiteks auto – kas see kuulub su töö juurde? Või pead sa mingi niisuguse asjandusega lendama sellepärast, et töötad Raudnefriidi Kogumuse heaks?»

«Ah,» ütles Ruark valjusti. «Ei saa töötada Raudnefriidi Kogumuse heaks, Dirk. Sa kas kuulud nende hulka või ei kuulu – ainult kaks võimalust. Kui sa ei kuulu Raudnefriiti, siis sa ei tööta selle heaks!»

«Jah,» ütles Gwen jälle teraval toonil. «Ja mina kuulun Raudnefriiti. Soovin, et sa seda meeles peaksid, Arkin. Mõnikord hakkad sa tüütuks muutuma.»

«Gwen, Gwen,» sõnas Ruark ja see kõlas väga erutatult. «Sa oled sõber, hingekaaslane, väga suurel määral. Meie kaks oleme lahendanud olulisi probleeme. Ma ei solvaks sind iialgi, ei kavatsekski seda teha. Siiski ei saa sina iialgi olla kavalar. Esiteks oled sa liiga palju naine, tõeline naine, mitte kõigest eyn-kethi ega betheyn.»

«Ei ole? Mina ei ole või? Siiski kannan ma hõbedast ja nefriidist käevõru.» Ta heitis pilgu Dirki poole ja tasandas häält. «Jaani pärast,» ütles ta. «Tegelikult on see tema auto ja sellepärast ma sellega lendangi, kui vastata su esialgsele küsimusele. Jaani pärast.»

Vaikus. Ainus heli oli tuul, mis nende ümber tuhises, kui nad ülespoole pimedusse sööstsid, tuuseldades Gweni pikki sirgeid juukseid ja Dirki sassis salke. See lõikas tema õhukestest Braque’i rõivastest otse läbi. Ta imestas korraks, miks ei ole õhuautol mullikujulist kuplit, vaid üksnes õhuke tuuleklaas, millest eriti kasu polnud. Siis ristas ta käsivarred rinnale ja libistas end istmel madalamale. «Jaan?» küsis ta vaikselt. Küsimus. Ta teadis, et vastus tuleb, ja kartis seda lihtsalt viisi tõttu, mismoodi Gwen oli lausunud selle nime, justkui mingi veidra trotsiga.

«Ta ei tea,» ütles Ruark.

Gwen ohkas ja Dirk sai aru, et naine on pinges. «Mul on kahju, Dirk. Arvasin, et sa tead. See on kestnud pikka aega. Mõtlesin, noh, et keegi neist, keda me mõlemad varem Avalonil tundsime, et keegi neist on sulle kindlasti rääkinud.»

«Ma pole enam kedagi näinud,» sõnas Dirk ettevaatlikult. «Seda me teame mõlemad. Sina tead. Ma reisin väga palju. Braque, Prometheus, Jamisoni Maailm.» Oma hääl kõlas tal kõrvus õõnsalt ja naeruväärselt. Ta tegi pausi ja neelatas. «Kes on Jaan?»

«Jaantony Riv Hunt kõrg-Raudnefriit Vikary,» ütles Ruark.

«Jaan on mu…» Naine kõhkles. «Seda pole lihtne seletada. Ma olen Jaani betheyn ning tema teyn’i Garse cro-betheyn.» Ta vaatas Dirki poole, tõstis korraks pilgu õhuauto mõõdikutelt ja pööras kohe tagasi. Dirk ei paistnud mõistvat.

«Abikaasa,» ütles naine siis õlgu kehitades. «Mul on kahju, Dirk. Nii öelda pole päris õige, kuid kõige lähem, mida saan ühe sõnaga väljendada. Jaan on mu abikaasa.»

Dirk kössitas madalal oma istmes, käsivarred rinnal risti, ega öelnud midagi. Tal oli külm ja ta oli solvunud ning imestas, miks ta üldse seal on. Talle meenus sosinajuveel ja ta imestas veel rohkem. Kindlasti oli naisel mingi põhjus, miks Dirki järele saata, ning aja jooksul räägib ta sellest. Ja tegelikult võis Dirk ju vaevalt küll eeldada, et Gwen on üksi. Terminalis oli ta korraks isegi mõelnud, et arvatavasti Ruark… ja see polnud teda häirinud.

Kui ta oli liiga kaua vait olnud, vaatas Gwen jälle tema poole. «Mul on kahju,» kordas ta. «Dirk. Tõesti. Sa poleks pidanud üldse tulema.»

Ja Dirk mõtles: tal on õigus.

Nad lendasid ühiselt vaikides edasi. Sõnad olid öeldud ja need polnud sõnad, mida Dirk oli oodanud, kuid sõnad polnud midagi muutnud. Ta viibib siin Worlornil ja Gwen on endiselt tema kõrval, kuigi äkitselt võõraks muutunud. Nad mõlemad on võõrad. Ta kössitas oma istmel, üksi oma mõtetega, ja külm tuul paitas ta nägu.

Braque’il oli ta miskipärast arvanud, et sosinajuveel tähendab, et naine kutsub teda tagasi, et ta tahab Dirki jälle. Ainus küsimus, mis tal tekkis, oli see, kas ta ikka peaks minema, kas peaks naise juurde tagasi pöörduma, kas Dirk t’Larien suudab ikka veel armastada ja armastatud olla. Kuid asi polnud üldsegi selles, teadis ta nüüd.

Saada see mälestusja ma tulenja selles ei saa küsimustki olla. See oli lubadus, ainult lubadus. Ei midagi muud.

Ta muutus vihaseks. Miks naine temaga nii teeb? Ta oli juveeli alles hoidnud ja tajunud Dirki tundeid. Gwen oleks võinud ometi arvata. Ükski tema vajadus ei saa väärida selle meeldetuletuse hinda.

Siis jäi Dirk t’Larien lõpuks jälle rahulikuks. Silmad kõvasti kinni pigistatud, võis ta jälle näha Braque’i kanalit ja üksildast musta pargast, mis oli korraks oluline paistnud. Ja ta mäletas oma otsust uuesti proovida, olla selline, nagu ta oli kunagi olnud, tulla naise juurde ja anda, mida ta anda suudab, ükskõik mida naine vajada võib – nii iseenda kui ka tema pärast.

Ta ajas end pingutusega sirgu, võttis käed rinnalt, avas silmad ja istus kõrgemale terava tuule kätte. Siis vaatas ta kaalutletult Gweni otsa ja naeratas talle oma vana ujedat naeratust. «Ah, Jenny,» ütles ta. «Ka minul on kahju. Aga see ei loe. Ma ei teadnud, kuid see ei loe. Mul on hea meel, et ma tulin, ja ka sinul peaks hea meel olema. Seitse aastat on liiga pikk aeg, eks?»

Naine heitis talle pilgu, pööras selle siis jälle oma instrumentidele ja lakkus närviliselt huuli. «Jah. Seitse aastat on liiga pikk aeg, Dirk.»

«Kas ma kohtun Jaaniga?»

Naine noogutas. «Ja Garse, tema teyn’iga.»

Kusagil all kuulis Dirk vee häält, pimedusse kadunud jõge. See kadus kohe; nad liikusid üpris kiiresti. Dirk piilus üle õhuauto serva, tiibade all mööda tuhisevasse pimedusse, siis vaatas üles. «Teil on rohkem tähti tarvis,» sõnas ta mõtlikult. «Mul on tunne, nagu oleksin pimedaks jäänud.»

«Ma tean, mida sa mõtled,» ütles Gwen. Naine naeratas ja ühtäkki tundis Dirk ennast paremini, kui oli pikka aega tundnud.

«Kas mäletad Avaloni taevast?» küsis ta.

«Jah. Muidugi.»

«Seal on palju tähti. See oli ilus maailm.»

«Ka Worlorn on ilus,» ütles naine. «Kui palju sa seda tunned?»

«Natukene,» vastas Dirk, endiselt talle otsa vaadates. «Ma tean Festivalist, ja et see on hulkurplaneet, aga rohkem eriti mitte. Laeval rääkis mulle üks naine, et Tomo ja Walberg avastasid selle oma rännakul galaktika lõppu.»

«Mitte päris,» sõnas Gwen. «Kuid sellel lool on teatavat võlu. Igatahes, kõik, mida sa näed, on osa Festivalist. Terve planeet on osa Festivalist. Sellest võtsid osa kõik Serva maailmad ja neist igaühe kultuur peegeldub ühes linnas. Siin on neliteist linna, sest Serval on neliteist maailma. Nende vahel on kosmosejaam ja Ühisala, mis on nagu mingi park. Lendame sellest praegu üle. Ühisala pole eriti huvitav, isegi päevaajal. Festivali aastatel peeti siin laatu ja mänge.»

«Kus on sinu projekt?»

«Tühermaal,» ütles Ruark. «Linnade taga, teisel pool mäeseina.»

Gwen ütles: «Vaata.»

Dirk vaatas. Silmapiiril suutis ta ähmaselt eristada mägede ahelikku, sakilist musta barjääri, mis ronis Ühisalast välja ja varjutas madalamaid tähti. Kõrgel ühel mäetipul paistis verev valgus, mis nende lähenedes kasvas. See muutus pikemaks ja kõrgemaks, kuid siiski mitte eredamaks. Selle värvus jäi häguseks, ähvardavaks punaseks, mis meenutas Dirkile millegi poolest sosinajuveeli.

«Kodu,» teatas Gwen, kui valgus suurenes. «Linn nimega Larteyn. Lar on vana kavalari sõna taeva kohta. See on Kõrg-Kavalaani linn. Mõned kutsuvad seda Tulefordiks.»

Dirk tabas ainsa pilguga, mispärast. Ehitatud kaljunukile, kalju selle all ja kalju selle taga, oli see Kavalaani linn ühtlasi ka kindlus – neljakandiline ja tugev, massiivsete müüride ja kitsaste aknapiludega. Isegi linnamüüride taga kerkivad tornid olid rasked ja kindlad. Ja madalad; mägi kõrgus nende kohal ja tagasipeegelduv valgus muutis tumeda kivi verevalt plekiliseks. Kuid linna enda tuled ei peegeldunud; Larteyni müürid ja tänavad põlesid omaenda tuhmilt hõõguvas tules.

«Hõõgkivi,» seletas Gwen vastuseks Dirki väljaütlemata küsimusele. «See absorbeerib päeva jooksul valgust ja annab selle öösel tagasi. Kõrg-Kavalaanil kasutati seda peamiselt ehete valmistamiseks, kuid nad kaevandasid seda terve tonni ja toimetasid Festivali ajaks Worlornile.»

«Barokk on muljetavaldav,» ütles Ruark. «Kavalarlik on muljetavaldav.» Dirk vaid noogutas.

«Sa oleksid pidanud seda nägema vanul päevil,» ütles Gwen. «Larteyn jõi päeval seitsme tähe valgust ja süttis öösel tohutult heledalt. Nagu valgusest pistoda. Kivid on nüüd hääbumas – Ratas jääb iga päevaga üha kaugemale. Järgmise kümne aastaga muutub see linn pimedaks nagu ärapõlenud söed.»

«See ei paista eriti suur,» lausus Dirk. «Kui palju inimesi siia mahub?»

«Kunagi mahtus miljon. Sa näed kõigest jäämäe tippu. Linn on ehitatud mäe sisse.»

«Väga kavalarlik,» ütles Ruark. «Sügavale ulatuvad rajatised, kindlus kivi sees. Kuid praegu tühi. Viimati lugesime kokku kakskümmend inimest, meie ise kaasa arvatud.»

Õhuauto ületas välismüüri, läkitades välgatuse kaljule avara eenduva mäekülje servas, ning sooritas ühe pika püstloodse laskumise kaljust ja hõõgkivist mööda. Nende all nägi Dirk laiu kõnniteid, laisalt lehvivate vimplite ridu ja suuri groteskseid, põlevate hõõgkivist silmadega veesüliteid. Hooned olid valgest kivist ja eebenipuust ning nende külgedel peegeldusid kalju tuled pikkade punaste triipudena, nagu mõne tohutu tumeda looma lahtised haavad. Nad lendasid üle tornide, kuplite ja tänavate, käänuliste puiesteede ja laiade bulvarite, avatud siseõuede ja hiiglaslike, paljukorruseliste rõdudega väliteatrite.

Tühjus, kõikjal tühjus. Mitte keegi ei liikunud Larteyni punasest valgusest läbiimbunud teedel.

Gwen laskus spiraalis ühe neljakandilise musta torni katusele. Kui ta selle kohal hõljus ja gravitatsioonivõrel aegamisi hajuda laskis, et maanduda, märkas Dirk nende all platsil veel kaht õhuautot: üks sale kollane tilgakujuline ja teine hirmuäratav vana lahingulendaja, kandiline ja soomustatud, laser-kahur esikapotil ja impulsstorud külgedel.

Naine maandas oma metallist sarvikrai kahe auto vahele ja nad ronisid katusele. Kui nad liftide juurde jõudsid, pöördus Gwen Dirkile otsa vaatama, tema nägu oli rõhuvas punakas valguses õhetav ja võõras. «On juba hilja,» ütles ta. «Meil on parem puhkama minna.»

Dirk ei hakanud kuuletumisest probleemi tegema. «Jaan?» sõnas ta.

«Sa kohtud Jaaniga homme,» vastas naine. «Pean saama võimaluse temaga enne rääkida.»

«Miks?» küsis Dirk, kuid Gwen oli juba ümber pööranud ja trepi poole minema hakanud. Siis saabus lift ning Ruark pani käe Dirki õlale ja tõmbas ta sisse.

Nad sõitsid alla, et magada ja und näha.