Читать книгу Valguse hääbumine. Orpheuse raamatukogu - Samuel E. Martin - Страница 4

Ta sai tol ööl väga vähe magada. Iga kord, kui ta uinuma hakkas, äratasid teda unenäod: mürgiga pikitud katkendlikud nägemused, mis ärgates üksnes poolenisti meeles olid; ja ta ärkaski öö läbi ikka ja jälle. Viimaks ta loobus. Hakkas selle asemel oma asjades tuhnima, kuni leidis hõbedases ja sametises pakendis kalliskivi, ning istus siis juveeliga pimeduses, juues selle külmi lubadusi.

Tunnid möödusid. Siis Dirk tõusis ja riietus, libistas juveeli taskusse ja läks üksinda välja vaatama, kuidas Ratas tõuseb. Ruark magas rahulikult, kuid ta oli seadistanud Dirkile uksekoodid, nii et välja- ega sissepääsemisega polnud probleemi. Dirk sõitis liftiga tagasi katusele ja ootas öö viimaste jäänuste hajumist, istudes halli õhuauto külmal metalltiival.

See oli veider koidik, tuhm ja ohtlik, ning sellest sündinud päev oli hämune. Kõigepealt imbus silmapiirile üksnes ebamäärane pilvine kuma, punakasmust plekk, mis linna hõõgkividel nõrgalt peegeldus. Siis tõusis esimene päike: tilluke kollane pall, mida Dirk palja silmaga vaatas. Mõne minuti pärast ilmus silmapiiril teises kohas järgmine, natuke suurem ja eredam. Kuid need kaks, ehkki tähtedest äratuntavalt suuremad, andsid ikkagi vähem valgust kui Braque’i täiskuu.

Natukese aja pärast hakkas Ühisala kohale ronima Naba. Algul oli ta vaid tuhmi punase valguse joon, kadudes tavalisse koiduvalgusse, kuid muutus siis järjekindlalt eredamaks, kuni Dirk võis näha, et see pole peegeldus, vaid tohutu punase päikese kroon. Kui ta ülespoole tõusis, muutus maailm roosaks.

Ta vaatas tänavatele enda all. Larteyni kivid olid nüüd kõik kustunud; üksnes seal, kuhu langesid varjud, võis ikka veel näha kivide hõõgust ja sealgi vaid ähmaselt. Süngus oli laskunud linnale nagu hallikas linik, millesse väheke põimus pleekinud punast. Külmas nõrgas valguses olid kõik öised leegid hääbunud ning vaiksetel tänavatel kajasid surm ja mahajäetus.

Worlorni päev. Kuid oli alles koidik.

«Eelmisel aastal oli valgem,» lausus üks hääl tema selja taga. «Nüüd läheb iga päevaga aina pimedamaksja külmemaks. Põrgukrooni kuuest tähest jäävad kaks nüüd Paksu Saatana taha peitu ja neist pole mingit kasu. Ülejäänud muutuvad väikeseks ja kaugeks. Saatan ise vaatab ikka veel alla Worlorni peale, kuid tema valgus on väga punane ja muutub üha jõuetumaks. Nii et Worlorn elab aeglaselt kahanevas päikeseloojakus. Veel mõned aastad ja seitse päikest tõmbuvad kokku seitsmeks täheks ning jää tuleb jälle tagasi.»

Kõneleja seisis väga vaikselt ja silmitses päikesetõusu, jalad pisut harkis ja käed puusas. Ta oli pikk mees, sale ja lihaseline, palja rinnaga isegi külmal hommikul. Tema punakas pronksine nahk paistis Paksu Saatana valguses veelgi punasemana. Tal olid kõrged nurgelised põsesarnad, raske kandiline lõug ja laubalt taanduvad õlgadeni juuksed, sama mustad kui Gwenil. Ja käsivartel – oma tõmmudel käsivartel, mida katsid peened mustad karvakesed – kandis ta kahte ühtviisi massiivset käevõru. Nefriit ja hõbe vasakul küünarvarrel, must raud ja punane hõõgkivi paremal.

Dirk ei liigutanudki sarvikrai tiival. Mees vaatas tema peale alla. «Sa oled Dirk t’Larien ja kunagi olid sa Gweni armuke.»

«Ja sina oled Jaan.»

«Jaan Vikary, Raudnefriidi Kogumusest,» vastas mees. Ta astus edasi ning tõstis käed, tühjad peopesad väljapoole.

Dirk teadis kuskilt seda liigutust. Ta tõusis püsti ja surus oma peopesad kavalari omade vastu. Seda tehes märkas ta veel midagi. Jaan kandis mustast õlitatud metallist vööd ja tema küljel rippus laserpüstol.

Vikary tabas tema pilgu ja naeratas. «Kõik kavalarid on relvastatud. See on komme, millest me lugu peame. Loodan, et sa ei ole sama šokeeritud ja eelarvamuslik kui Gweni sõber, see kimdissi. Kui oled, siis on see sinu probleem, mitte meie oma. Larteyn on Kõrg-Kavalaani osa ja sa ei saa oodata, et meie kultuur ennast sinu oma järgi kohandaks.»

Dirk istus jälle. «Ei saa. Kõige põhjal, mida ma eile õhtul kuulsin, oleksin vist pidanud just relvi ootama. Ma leian, et see on imelik. Kas kuskil käib sõda?»

Vikary naeratas väga pingutatult – see oli sujuv, sihilik hammaste paljastamine. «Alati käib kuskil sõda, t’Larien. Juba elu ise on sõda.» Ta tegi pausi. «Sinu nimi: t’Larien. Ebaharilik. Ma pole sellesarnaseid varem kuulnud, minu teyn Garse ka ei ole. Kus on su kodumaailm?»

«Baldur. See on kaugel, teisel pool Vana Maad. Ma vaevalt mäletangi seda. Mu vanemad tulid Avalonile, kui olin väga väike.»

Vikary noogutas. «Ja sa oled ringi rännanud, Gwen rääkis mulle. Milliseid maailmu sa oled näinud?»

Dirk kehitas õlgu. «Muude seas Prometheust, Rhiannoni, Thisrocki, Jamisoni Maailma. Muidugi Avaloni. Ühtekokku tosinat, enamasti Avalonist primitiivsemaid kohti, kus mu teadmiste järele oli nõudmist. Kui oled käinud Instituudis, on tavaliselt lihtne tööd leida, isegi kui sa pole eriti osav või andekas. Mulle sobib. Mulle meeldib rändamine.»

«Siiski pole sa siiani kunagi käinud Ahvatleja Loori taga. Ainult võsas, aga mitte kunagi välismaailmades. Võid leida, et siin on asjad teistmoodi, t’Larien.»

Dirk kortsutas kulmu. «Mis sõna see oli, mida sa kasutasid? Võsas?»

«Võsas,» kordas Vikary. «Ah. Huntinimeste släng. Võsamaailmad, jännis maailmad, nagu soovid. Võtsin selle väljendi üle mõnelt huntmehelt, kes Avalonil õppimise ajal mu sõprade hulka kuulusid. See viitab tähtede sfäärile, mis jääb välismaailmade ning Vana Maa ümbruses asuvate esimese ja teise põlvkonna kolooniate vahele. See oli võsa, kust hranganid tähtedele imbusid ja oma orimaailmu juhtisid ning Maa imperaatorite vastu võitlesid. Enamik planeetidest, mida sa nimetasid, olid siis juba tuntud ning iidsed sõjad puudutasid neid raskelt ja nad jäid pärast kokkuvarisemist jänni. Avalon ise on teise põlvkonna koloonia, mis kunagi oli sektori pealinn. Kas sa ei arva, et sel on teatav vahe maailma jaoks, mis neil ai-killustunud sajanditel asus nii väga kaugel?»

Dirk noogutas nõusolevalt. «Jah. Ma tean natuke ajalugu. Sina paistad teadvat palju.»

«Ma olen ajaloolane,» sõnas Vikary. «Suurem osa minu tööst oli pühendatud ajaloo väljasõelumisele minu oma maailma, Kõrg-Kavalaani müütidest. Raudnefriit saatis mu suurte kuludega Avalonile, et saaksin just sel eesmärgil vanade arvutite andmebaasid läbi uurida. Kuid veetsin seal õppides kaks aastat, mul oli palju vaba aega ja tekkis huvi ka inimkonna üldisema ajaloo vastu.»

Dirk ei öelnud midagi, vaid vaatas ainult päikesetõusu poole. Paksu Saatana punane ketas oli nüüd poolenisti tõusnud ja võis näha ka kolmandat kollast päikest. See oli põhjasuunal teistest pisut kaugemal ja näis kõigest tähena. «Punane täht on ülihiid,» mõlgutas Dirk, «kuid seal üleval paistab ta ainult natuke suurem kui Avaloni päike. Ta peab olema üpris kaugel. Peaks olema külmem, jää peaks nüüd juba platsis olema. Aga siin on kõigest külm.»

«See on meie töö,» ütles Vikary talle teatava uhkusega. «Tõttöelda mitte just Kõrg-Kavalaani, aga igatahes välismaailmade töö. Tober säilitas kokkuvarisemise ajal suurema osa Maa imperaatorite jõuväljatehnoloogiast ja hiljem on toberlased seda sajandite vältel edasi arendanud. Ilma nende kilbita poleks Festival saanudki toimuda. Periheelil oleks Põrgukrooni ja Paksu Saatana kuumus Worlorni atmosfääri ära põletanud ja mered keema pannud, kuid toberlaste kilp blokeeris selle raevu ja me saime pika särava suve. Nüüd aitab kilp samal kombel soojust hoida. Siiski on sel omad piirid nagu kõigel muulgi. Külm tuleb.»

«Ma ei arvanud, et me niimoodi kohtume,» ütles Dirk. «Miks sa siia katusele tulid?»

«Juhuslikult. Mitu aastat tagasi rääkis Gwen mulle, et sulle meeldib päikesetõusu vaadata. Ja ka muid asju, Dirk t’Larien. Ma tean sinust palju rohkem kui sina minust.»

Dirk naeris. «Noh, see on tõsi. Eilse õhtuni ma isegi ei teadnud, et sa olemas oled.»

Jaan Vikary nägu oli karm ja tõsine. «Aga ma olen olemas. Pea seda meeles ja me võime sõbrad olla. Lootsin sind üksinda leida ja sulle seda öelda, enne kui teised ärkavad. Siin ei ole Avalon, t’Larien, ja täna pole eile. Siin on surev Festivalimaailm, seadusteta maailm, nii et igaüks meist peab kõvasti klammerduma nende seaduste külge, mille oleme endaga kaasa toonud. Ära pane minu omasid proovile. Alates Avalonil veedetud aastatest olen püüdnud endast mõelda kui Jaan Vikaryst, kuid ma olen endiselt kavalar. Ära sunni mind olema Jaantony Riv Hunt kõrg-Raudnefriit Vikary.»

Dirk tõusis püsti. «Ma ei tea täpselt, mida sa mõtled,» ütles ta. «Kuid arvan, et võin olla piisavalt südamlik. Päris kindlasti pole mul midagi sinu vastu, Jaan.»

Sellest paistis piisavat, et Vikary rahule jääks. Ta noogutas aegamisi ja pistis käe oma pükste taskusse. «See on mu sõpruse ja hoolimise märgiks,» ütles ta. Tema käes oli mustast metallist rinnamärk, tilluke sarvikrai. «Kas võiksid seda oma siinviibimise ajal kanda?»

Dirk võttis selle tema käest vastu. «Kui sa tahad,» ütles ta, teise ametlikkuse peale naeratades. Ta kinnitas selle oma krae külge.

«Koidik on siin hämar,» sõnas Vikary, «ja ka päev pole palju parem. Lähme alla meie korterisse. Äratan teised üles ja me hakkame sööma.»

Korter, mida Gwen kahe kavalariga jagas, oli määratu. Kõrge laega elutoas domineeris kahe meetri kõrgune ja kaks kord nii lai kamin, süsimusta simsiga, millel kükitavad hõõgkivist raidkujud tuhka valvasid. Vikary juhtis Dirki neist mööda, üle paksu musta vaiba avaruste, söögituppa, mis oli peaaegu sama suur. Dirk istus kõrge seljatoega puutoolile, ühele kaheteistkümnest suure laua ääres, aga tema võõrustaja läks tooma toitu ja seltskonda.

Ta tuli varsti tagasi, kandes taldrikut õhukeste pruunide lihaviiludega ja korvikest külmade küpsistega. Ta asetas need Dirki ette, siis pöördus ja lahkus taas.

Kohe pärast tema minekut avanes teine uks ja sisenes uniselt naeratav Gwen. Ta kandis oma vana peapaela, pleekinud pükse ja vormitut rohelist, laiade varrukatega toppi. Dirk võis näha tema raske nefriidist ja hõbedast võru helki, mis oli tihedalt vasaku küünarvarre ümber. Koos temaga tuli sammu võrra tagapool üks teine mees, peaaegu sama pikk kui Vikary, kuid mitu aastat noorem ja palju sihvakam, rõivastatud pruunikaspunasest kameeleonkangast lühikeste varrukatega spordidressi. Ta heitis Dirkile pilgu väga sinistest silmadest, need olid kõige sinisemad silmad, mida Dirk oli kunagi näinud, ja paiknesid kõhnas, punase täishabeme ja teravate joontega näos.

Gwen istus maha. Punahabe seisatas Dirki tooli ees. «Mina olen Garse Raudnefriit Janacek,» ütles ta. Ja pakkus oma peopesi. Dirk tõusis, et enda omad nende vastu suruda.

Garse Raudnefriit Janacek, märkas Dirk, kandis vööl laser-püstolit, mis rippus nahkkabuuris hõbedase terasest rõngasvöö küljes. Tema parema küünarvarre ümber oli must võru, Vikary oma kaksik – raud ja miski, mis paistis olevad hõõgkivi.

«Sa arvatavasti tead, kes ma olen,» ütles Dirk.

«Kahtlemata,» vastas Janacek. Tal irvitas üpris pahatahtlikult. Mõlemad istusid maha.

Gwen mugis juba küpsiseid. Kui Dirk jälle oma istmele maandus, sirutas naine käe üle laua ja näppis väikest raikala kujulist nõela tema krael, mingi salajase nalja peale muheledes. «Näen, et sina ja Jaan olete teineteist leidnud,» sõnas ta.

«Enam-vähem,» vastas Dirk ja just siis tuli Vikary tagasi, pigistades kohmakalt paremas kämblas nelja tinakruusi sanga ja hoides vasakus tumeda õlle kannu. Ta asetas kõik selle keset lauda, tegi siis veel ühe viimase retke kööki taldrikute ja söögiriistade järele ning tõi klaaspurgi magusa kollase pastaga, mida tema sõnul tuli küpsistele määrida.

Kuni ta ära oli, lükkas Janacek kruusid üle laua Gweni ette. «Vala,» sõnas ta üpris käskival toonil, enne kui oma tähelepanu jälle Dirkile pööras. «Mulle on räägitud, et sina olid esimene mees, keda ta tunda sai,» lausus ta, kui Gwen jooki kruusidesse kallas. «Sa jätsid ta maha koos aukartustäratava hulga halbade harjumustega,» tähendas ta külma naeratusega. «Mul on kiusatus solvang vastu võtta ja sind rahulduse saamiseks välja kutsuda.»

Dirk näis jahmunud.

Gwen oli täitnud kolm kruusi õlle ja vahuga. Ta asetas ühe Vikary kohale, teise Dirki ette ja võttis kolmandast pika sõõmu. Siis pühkis ta käeseljaga üle huulte, naeratas Janacekile ja ulatas talle tühja kruusi. «Kui sa kavatsed vaest Dirki minu harjumuste pärast ähvardada,» sõnas ta, «siis ma arvan, et pean Jaanile väljakutse esitama kõigi nende aastate eest, mil ma ise olen sinu harjumuste all kannatanud.»

Janacek keerutas tühja õllekruusi käes ja kortsutas kulmu. «Betheyn’i-lita,» lausus ta kergel vestlustoonil. Ta valas endale ise õlut.

Vikary tuli tagasi hetk hiljem. Ta istus, võttis lonksu oma kruusist ja nad hakkasid sööma. Dirk avastas väga varsti, et talle meeldib hommikusöögiks õlut juua. Ka küpsised, millele määriti paks kiht magusat pastat, olid suurepärased. Liha oli üsna kuiv.

Janacek ja Vikary küsitlesid teda einetamise ajal, Gwen aga naaldus seljatoele ja tundus olevat üsna lõbustatud, rääkides väga vähe. Kaks kavalari olid täielikus kontrastis. Jaan Vikary kummardus ettepoole (ta rind oli endiselt paljas ning tihtipeale ta haigutas ja kratsis ennast äraolevalt), säilitades üldiselt sõbralikult huvitatud tooni, naeratas alatasa ja paistis olevat hoopis rohkem lõdvestunud, kui oli olnud katusel. Siiski rabas ta Dirki kuidagi ebateadlikult, nagu pinges mees, kes teeb teadlikke pingutusi lõdvestumiseks, isegi tema tahtmatud liigutused – naeratused, sügamine – tundusid olevat õpitud ja kontrollitud. Garse Janacek istus sirgemalt kui Vikary, ei kratsinud ennast kordagi ja kasutas ametliku kavalari keele kogu kõnemaneerlikkust, kuid näis sellest hoolimata hoopis rohkem päriselt lõõgastunud, nagu mees, kes nautis piiranguid, mida tema ühiskond oli talle peale pannud, ega osanud mõeldagi püüdest end neist vabaks kiskuda. Tema kõne oli hingestatud ja järsk; ta paiskas välja solvanguid samamoodi, nagu hooratas pillub sädemeid, ja suurem osa neist oli suunatud Gwenile. Naine lõi mõned tagasi, kuid nõrgalt; Janacek oskas seda mängu palju paremini kui tema. Enamasti paistis see hooletu, südamliku mõttevahetusena, kuid mitu korda arvas Dirk, et on tabanud tõelise vaenulikkuse varjundi. Vikary kaldus iga sõnavahetuse peale kulmu kortsutama.

Kui Dirk juhtus mainima oma Prometheusel veedetud aastat, haaras Janacek sellest kähku kinni. «Ütle mulle, t’Larien,» nõusid ta, «kas sa pead Muundatud Inimesi inimesteks?»

«Muidugi,» ütles Dirk. «Nad ju ongi. Planeet on Maa imperaatorite poolt asustatud tükk aega enne sõda. Kaasaegsed prometheuslased on kõigest vana Ökoloogilise Rünnakuüksuse järeltulijad.»

«Tõtt öelda,» laususJanacek, «ei ole ma su järeldusega nõus. Minu arvates on nad oma geenidega sellisel määral manipuleerinud, et kaotasid õiguse ennast üldse inimesteks nimetada. Kiil-inimesed, veealused inimesed, mürki hingavad inimesed, hruunide kombel pimeduses nägevad inimesed, nelja käega inimesed, hermafrodiidid, siseelunditeta sõdurid, mõistuseta sigivad emised – need olendid ei ole inimesed. Või, täpsemalt öeldes, on nad mitte-inimesed.»

«Ei,» ütles Dirk. «Olen kuulnud terminit mitte-inimene. See on ühine väljend paljudes maailmades, kuid see tähendab inimmaterjali, mis on nii palju muteerunud, et ei saa enam põhirassiga järglasi. Prometheuslased on seda hoolikalt vältinud. Nende juhid – nad ise on täitsa normaalsed, ainult väikeste muudatustega pikaealisuse ja muu sellise suhtes – noh, nende juhid korraldavad Rhiannonile ja Thisrockile regulaarseid rüüsteretki. Et tavalisi Maa-normaalseid inimesi hankida…»

«Kuid isegi Maa pole mõne viimaset sajandi jooksul eriti Maa-normaalne olnud,» katkestas teda Janacek. Siis kehitas ta õlgu. «Ma poleks pidanud vahele segama, eks? Igal juhul on Vana Maa liiga kaugel. Kuuleme ainult sajandivanuseid kuulujutte. Jätka.»

«Ütlesin juba oma seisukoha,» tähendas Dirk. «Muundatud Inimesed on endiselt inimesed. Isegi madalamad kastid, kõige grotesksemad, kirurgide poolt kõrvaleheidetud äpardunud eksperimendid – kõik nad suudavad tavainimestega paljuneda. Sellepärast nad neid steriliseerivadki, et kardavad järglasi.»

Janacek võttis sõõmu õlut ja uuris teda oma intensiivselt siniste silmadega. «Nad siis teevadki ristpaljunemist?» Ta naeratas. «Ütle mulle, t’Larien, kas sul sealveedetud aasta jooksul avanes kunagi võimalus seda isiklikult proovida?»

Dirk lahvatas näost punaseks ja leidis end Gwenile otsa vahtimas, nagu oleks kõik see kuidagi naise süü. «Ma ei elanud need eelmised seitse aastat tsölibaadis, kui sa seda silmas pead,» kähvas ta.

Janacek autasustas tema vastust irvitusega ja vaatas Gweni poole. «Huvitav,» sõnas ta naisele. «See mees veedab mitu aastat sinu voodis ja viskub siis otsekohe loomalikkusesse.»

Viha välgatas üle naise näo; Dirk teadis naist ikka veel piisavalt hästi, et seda ära tunda. Ka Jaan Vikary polnud just liiga õnnelik. «Garse,» lausus ta hoiatavalt.

Janacek andis järele. «Ma vabandan, Gwen,» ütles ta. «Ma ei tahtnud solvata. Kahtlemata omandas t’Larien oma eelistused näkineidude ja kiil-naiste suhtes sinust täiesti olenemata.»

«Kas kavatsed minna kõnnumaad uurima, t’Larien?» küsis Vikary valjusti, vestlusteemat sihilikult teiselt kavalarilt üle võttes.

«Ma ei tea,» ütles Dirk õlut limpsides. «Kas ma peaksin?»

«Ma ei anna sulle kunagi andeks, kui sa seda ei tee,» sõnas Gwen naeratades.

«Siis ma lähen. Mis seal nii huvitavat on?»

«Ökosüsteem. See formeerub ja sureb samal ajal. Ökoloogia oli Serval pikka aega unustatud teadus. Isegi praegu on kõigis välismaailmades kokku vähem kui tosin koolitatud ökoinseneri. Kui Festival tuli, külvati Worlornile neljateistkümnest eri maailmast pärit eluvorme, peaaegu mõtlematagi nende vastastikusele toimele. Tegelikult olid kaasatud rohkem kui neliteist maailma, kui tahate arvesse võtta ka mitmekordseid transplantatsioone – loomi, kes toodi Maalt Newholme’ile, sealt Avalonile, sealt Wolfheimi ja siis Worlornile, sedasorti lood.

Arkin ja mina uurime praegu, kuidas asjad on kujunenud. Oleme seda teinud juba mitu aastat ja tööd on nii palju, et võime veel kümme aastat jätkata. Tulemused võiksid pakkuda erilist huvi kõigi välismaailmade farmeritele. Nad saavad teada, millist Serva floorat ja faunat võivad nad ohutult oma kodumaailmadesse tuua ja millistel tingimustel, aga millised on nende ökosüsteemile mürgised.»

«Kimdissi loomad on osutunud eriti mürgisteks,» uratas Janacek. «Just nagu need manipuleerijad isegi.»

Gwen irvitas tema suunas. «Garse on ärritatud, sest paistab, nagu hakkaks must mardus välja surema,» ütles ta Dirkile. «See on häbiasi, tõesti. Kõrg-Kavalaanil endal on neid kütitud nii palju, et see on selgelt ohustatud liik, ning loodeti, et isendid, kes kakskümmend aastat tagasi siin vabadusse lasti, võiksid ennast sisse seada ja paljuneda, nii et neid saaks jälle kinni püüda ja enne külmade saabumist Kõrg-Kavalaanile tagasi toimetada. Kuid nõnda see ei läinud. Mardus on hirmuäratav kiskja, kuid kodus ei suuda ta inimesega võistelda. Worlornil oli tal oma nišš, mille tekitas Kimdissilt pärit puutontide invasioon.»

«Enamik kavalare peab marduseid ainult kas nuhtluseks või hädaohuks,» seletas Jaan Vikary. «Oma looduslikul asualal on ta sagedane inimesetapja ning Braithi, Punaterase ja Shanavärava Kindluse jahimehed, üksikute eranditega, peavad mardust põhiliseks jahiloomaks. Raudnefriidi suhtumine on alati olnud teistsugune. On üks muistne müüt sellest ajast, mil Kay Raud-Sepp ja tema teyn Roland Hunt-Nefriit võitlesid Lameraani küngastel üksipäini deemonite armeega. Kay oli kukkunud ja Rolandit, kes tema kohal seisis, tabas hetkeline nõrkus, kuid siis tulid ülalt küngastelt mardused, neid lendas väga palju üheskoos, piisavalt mustad ja parves, et päikest varjata. Nad langesid näljaselt deemonite armee peale ja õgisid nad ära, viimase kui ühe, jättes Kay ja Rolandi ellu. Hiljem, kui need teyn-ja-teyn leidsid oma koopa, täis naisi, ja asutasid esimese Raudnefriidi Kindluse, sai mardusest nende vend ja tootem. Ükski Raudnefriit ei ole kunagi tapnud mardust ja legend ütleb, et millal iganes mõni Raudnefriidi mees on surmaohus, tuleb mardus teda juhatama ja kaitsma.»

«Kena lugu,» sõnas Dirk.

«See on rohkem kui lugu,» ütles Janacek. «Raudnefriidi ja marduste vahel on side, t’Larien. Arvatavasti on see psiooniline, arvatavasti on see tunnetuslik, arvatavasti on see puhas instinkt. Ma ei väida, et tean. Ja ikkagi on see side olemas.»

«Ebausk,» ütles Gwen. «Sa tõesti ei peaks Garsest väga halvasti mõtlema. Pole tema süü, et ta kunagi eriti haridust ei saanud.»

Dirk määris küpsisele pastat ja vaatas Janacekile otsa. «Jaan mainis, et ta on ajaloolane, ja ma tean, millega Gwen tegeleb,» lausus ta. «Aga sina? Mida sina teed?»

Sinised silmad põrnitsesid külmalt. Janacek ei öelnud midagi.

«Mulle jäi mulje,» ütles Dirk jätkates, «et sa ei ole ökoloog.»

Gwen naeris.

«See mulje on jube õige, t’Larien,» ütles Janacek.

«Mida sa siis Worlornil teed? Ja kui juba jutuks tuli,» pööras ta pilgu Jaan Vikaryle, «siis mida teeb seesuguses kohas üks ajaloolane?»

Vikary hellitas oma õllekruusi kahe suure peo vahel ja rüüpas sellest mõtlikult. «See on küllalt lihtne,» ütles ta siis. «Ma olen Raudnefriidi Kogumuse kavalari kõrgisand, kes on nefriidi ja hõbeda kaudu seotud Gwen Delvanoga. Mu betheyn saadeti kõrgisandate nõukogu hääletusel Worlornile, niisiis on loomulik, et minagi siin olen, ja samuti ka minu teyn. Saad aru?»

«Vist küll. Te pakute siis Gwenile seltsi?»

Janacek paistis väga vaenulik. «Me kaitseme Gweni,» sõnas ta jäiselt. «Tavaliselt tema enda rumaluse eest. Ta ei peaks üldse siin olema, aga ikkagi on, nii et ka meie peame siin olema. Mis puutub su eelmisesse küsimusse, t’Larien, siis olen ma Raudnefriit ja Jaantony kõrg-Raudnefriidi teyn. Ma võin teha kõike, mida mu kindlus võiks minult nõuda: pidada jahti või harida põldu, minna duellile, alustada kõrgsõda meie vaenlaste vastu, teha tittesid meie eyn-kethi’de kõhtudesse. Just kõike seda ma teengi. Kes ma olen, seda sa juba tead. Ütlesin sulle oma nime.»

Vikary heitis talle pilgu ja käskis tal vaikida, tehes parema käega järsu lõikava liigutuse. «Mõtle meist kui hiljaks jäänud turistidest,» ütles ta Dirkile. «Me uurime ja imestame, me triivime läbi metsade ja surnud linnade, me lõbustame ennast. Me võiksime mardused puuri pista, et nad Kõrg-Kavalaanile tagasi viia, ainult et me ei leia ühtegi mardust.» Ta tõusis püsti, juues samal ajal oma kruusi tühjaks. «Päev liigub õhtu poole, aga meie istume siin,» ütles ta, kui oli kruusi lauale pannud. «Kui sa tahad metsa minna, siis peaksid seda varsti tegema. Mägede ületamine nõuab aega isegi õhuautoga ja pole tark tegu pärast pimeda saabumist välja jääda.»

«Oh?» Dirk lõpetas oma õlle ja pühkis suu käeseljaga puhtaks. Salvrätid ei paistnud kavalari lauakommete juurde kuuluvat.

«Mardused pole kunagi olnud Worlorni ainsad kiskjad,» ütles Vikary. «Metsades leidub tapjaid ja jälitajaid neljateistkümnest maailmast ja mardused on neist ohutuimad. Kõige hullemad on inimesed. Praegu on Worlorn lihtne tühi maailm ning selle varjud ja kõnnumaad on täis kummalisi asju.»

«Parem, kui läheksite relvastatult,» sõnas Janacek. «Või veel parem kui Jaan ja mina teiega kaasa tuleksime. Teie ohutuse pärast.»

Ent Vikary raputas pead. «Ei, Garse. Nad peavad üksi minema ja rääkima. Sel kombel on parem, saad sa aru? See on mu soov.» Siis kogus ta käsivarretäie taldrikuid ja kõndis köögi poole. Kuid ukse juures ta seisatas ja heitis üle õla pilgu tagasi ning tema silmad kohtasid korraks Dirki omi.

Ja Dirkile meenusid päikesetõusu ajal katusel kuuldud sõnad. Ma olen olemas, oli Jaan öelnud. Pea seda meeles.

«Kui ammu sa viimati taevalauaga sõitsid?» küsis Gwen, kui nad natuke aega hiljem katusel kohtusid. Ta oli selga pannud kameeleonkangast ühes tükis tunked, tuhmis punakas valguses kattis see vöötatud rõivaese teda saabastest kaelani. Peapael, mis tema musti juukseid paigal hoidis, oli samast materjalist.

«Pärast seda enam mitte, kui laps olin,» vastas Dirk. Ta enda rõivad olid täpselt samasugused; naine oli need talle andnud, et nad saaksid metsaga ühte sulada. «Avalonist saadik. Aga ma tahan proovida. Olin kunagi selles päris hea.»

«Siis tuled kaasa,» ütles Gwen. «Me ei saa minna liiga kaugele ega liiga kiiresti, kuid see ei loe.» Ta avas sarvikrai kujulise halli õhuauto pakiruumi ning võttis välja kaks väiksemat hõbedast pakki ja kaks paari saapaid.

Dirk istus jälle õhuauto tiivale, et uued saapad jalga panna ja kinni nöörida. Gwen pakkis lahti lauad, kaks väikest, kangapaksusest pehmest metallist platvormi, mis olid vaevalt nii suured, et neil seista. Kui ta need maha laotas, märkas Dirk alumisele tasapinnale paigaldatud gravirestide ristuvaid traate. Ta astus jalgu ettevaatlikult asetades ühe peale ning tema saabaste metalltallad lukustusid kindlalt paigale, kui platvorm jäigastus. Gwen ulatas talle juhtimispuldi ja ta kinnitas selle niimoodi vööle, et see talle pihku ulatus.

«Arkin ja mina kasutame laudu selleks, et metsas ringi vaadata,» rääkis Gwen talle, põlvitades ka oma saapaid kinni nöörima. «Õhuauto on muidugi kümme korda kiirem, kuid alati pole lihtne maandumiseks piisavalt suurt lagendikku leida. Lauad on täpsemaks lähivaatluseks head, kui me ei ürita kaasa tassida liiga palju varustust ega hakka liigselt kiirustama. Garse nimetab neid mänguasjadeks, aga…» Ta ajas end sirgu, astus oma platvormile ja naeratas. «Oled valmis?»

«Kindel see,» vastas Dirk ja tema sõrm silitas paremas peopesas olevat hõbedast tahvlikest. Ainult natuke liiga tugevasti. Laud hüppas üles- ja väljapoole, tirides tema jalgu endaga kaasa ning paisates ta pea alaspidi, kui ülejäänud keha jalgadest maha jäi. Tal õnnestus vaevu pääseda kolba purustamisest vastu katust ning ta kerkis taevasse, metsikult naerda lagistades ja lauakese all rippudes.

Gwen tuli talle järele, seistes oma platvormil ja kerkides hämariku tuules ülespoole pikaajalisest harjutamisest sündinud osavusega nagu mingi välismaailma džinn, kes lendab hõbedasel vaibajäänusel. Selleks ajaks, kui ta Dirkini jõudis, oli mees juhtimisseadmega küllalt kaua mängida saanud, et end jälle lauale püsti saada, kuigi ta kõikus ikka veel edasi-tagasi, püüdes tasakaalu hoida. Erinevalt õhuautodest puudusid laudadel güroskoobid.

«Uuuiiiiii!» karjus ta, kui naine lähemale jõudis. Gwen liikus naerdes tema taha ja patsutas teda südamlikult seljale. Sellest piisas, et Dirki jälle pea alaspidi paisata, nii et ta hakkas Larteyni kohal taevas hullumeelseid hundirattaid tegema.

Gwen tuli tema järel ja karjus midagi. Dirk pilgutas silmi ja märkas, et võib kohe vastu kõrge eebenmusta torni seina põrgata. Ta näppis oma juhtimispulti ja sööstis püstloodis üles, ikka veel võideldes, et tasakaalu kätte saada.

Dirk oli kõrgel linna kohal ja seisis jalul, kui Gwen talle järele jõudis. «Hoia eemale,» hoiatas mees muigega, tundes end rumala, kohmaka ja mänglevana. «Kui sa mind veel kord uppi lööd, toon lendava tanki ja tulistan su laseriga taevast alla, naine!» Ta kaldus ühele küljele, sai pidama, kuid kompenseeris siis üle ja kaldus huilates teisele küljele.

«Sa oled purjus!» karjus Gwen talle läbi tuhiseva tuule. «Liiga palju õlut hommikusöögiks.» Ta lendas nüüd mehe kohal, käsivarred rinnal risti, ja jälgis tema rabelemist pilkava hukkamõistuga.

«Need asjandused paistavad palju stabiilsemad, kui ripud nende küljes, jalad ülespidi,» teatas Dirk. Ta oli viimaks saavutanud midagi tasakaalutaolist, kuigi viis, kuidas ta käsi kõrvale tõstetuna õhus hoidis, näitas selgelt, et ta ise kahtles selle säilitamises.

Gwen laskus temaga ühekõrgusele ning liikus tema kõrvale, vankumatu ja enesekindel, tumedad juuksed metsiku musta vimplina selja taga lehvimas. «Kuidas läheb?» karjus ta, kui nad kõrvuti lendasid.

«Arvan, et sain asja käppa!» teatas Dirk. Ta oli ikka veel püsti.

«Tubli. Vaata alla!»

Mees vaatas alla, oma jalge all oleva platvormi napist turvalisust mööda. Tema all polnud enam Larteyn oma tumedate tornide ja kahvatanud hõõgkivist tänavatega. Selle asemel oli seal pikk-pikk