Читать книгу Deverillide viimane saladus - Santa Montefiore - Страница 7

Martha Wallace keksles mööda St Stepheni pargis looklevat rada. Ta ei suutnud rahulikult kõndida, lihtsalt ei suutnud. Tema süda oli liiga kerge. See tõstis iga sammu juures keha õhku, nii et ta liikus edasi, justkui hõljuks pilvedel. Proua Goodwin kiirustas talle järele lühikeste energiliste sammudega, pingutades, et mitte maha jääda. „Kallis, mis sa tormad. Otsime parem mõnusa pingi ja istume,” pakkus ta hingeldades.

Martha keeras ringi ja hakkas oma eaka hoidja ees tagurpidi hüplema. „Ma arvan, et mina küll ei saa paigal istuda – mitte minutitki!” Ta naeris ennastunustavalt. „Mõelda vaid – ma tulin siia, et leida ema, aga hoopis kaotasin südame. See on ikka väga imelik, või mis sina arvad?” Martha ameerikalik hääldus oli teravas kontrastis proua Goodwini hakitud briti täishäälikutega. Tüdruku kahvatu iirlasenahk õhetas põskedel õunpunaselt ja kakaokarva silmad särasid elevusest. Ta oli kübara peast võtnud ja seetõttu mängis tuul tema pikkade pruunide juustega. Tuul tegi seda naudinguga, sikutades salke klambrite vahelt välja, andes juustele metsiku ja hooletu väljanägemise. Proua Goodwinil oli enda ees tantsusammul liikuvat seitsmeteistkümneaastast tüdrukut vaadates raske uskuda, et kõigest paari tunni eest oli Martha lahkunud pisarais Meie Taevase Kuninganna kloostrist, kui talle oli öeldud, et tema sünni kohta pole mingeid dokumente ja tema tegeliku ema kohta puuduvad igasugused andmed.

„Ärme nüüd ikka niimoodi hoogu ka satu, Martha-kallis.”

„Goodwin, sa oled korraga nii tõsine. Kui sa tead, siis lihtsalt tead, õigus?”

„Te kohtusite ju vaevalt tund aega tagasi. Ma ütlen lihtsalt, et mõistlik on olla ettevaatlik.”

„Ta on ju nägus, eks? Ma pole nii hea välimusega meest varem näinudki. Sellised lahked silmad. Need on kõige ilusamat halli tooni ja ta vaatas mulle väga pingeliselt otsa. Ma ju ei eksi, kui arvan, et meeldin talle?”

„Muidugi sa meeldid talle, Martha-kullake. Sa oled armas tüdruk. Ta peaks pime olema, kui ta ei näe, kui armas sa oled.”

Martha haaras oma vana hoidja embusse ja üllatas teda sellega nii, et hoidja hakkas naerma. Tüdruku ülevoolavus oli vastupandamatu. „Ja tema naeratus, Goodwin! Tema naeratus!” pahvatas Martha. „Nii üleannetu. Ja sarmikas. Tõesti, ma ei ole vist kunagi näinud kedagi, kellel oleks sedavõrd kütkestav naeratus. Ta on isegi nägusam kui Clark Gable!”

Oma kergenduseks märkas proua Goodwin toeka hobukastani all pinki ja istus ohates, võttes seal kõvasti ruumi enda alla. „Peab ütlema, et mõlemad mehed olid väga viisakad,” märkis ta, mõeldes vaimustusega poisi isale, lord Deverillile. Ta oli meelitatud, et nii kõrgest klassist mees oli kohelnud teda, lihtsat lapsehoidjat, väga viisakalt ja meeldivalt. Proua Goodwin teadis, et mees oli kutsunud nad oma lauda teed jooma poja soovil, kes oli ilmselt Marthast sisse võetud, kuid lord Deverill oli suhtunud proua Goodwinisse suurema lugupidamisega, kui oleks tarvis olnud, ja selle eest oli vana naine äärmiselt tänulik. „Lord Deverill on igas mõttes härrasmees,” lisas ta.

„Ma arvan, et kaotasin südame kohe, kui ta sisse astus,” tunnistas Martha, kes mõtles ainult poisile.

„Tema ei saanud sinult pilku ära. Hea, et isa ohjad oma kätte võttis, muidu poleks sul võib-olla olnudki võimalust temaga tuttavaks saada.”

„Oh, kas ma näen teda veel kunagi?” ohkas Martha käsi väänates.

„Ta ju teab, kus sa peatud, ja kui viivitame Londonisse sõiduga päevakese, võib ta ehk läbi astuda.”

„Ma olen nii elevil, et lihtsalt ei saa paigal olla,” teatas Martha ja plaksutas käsi. „Ma ei taha koju minna. Tahan jäädagi Iirimaale.”

Proua Goodwin naeratas nooruse naiivsuse peale. Kui lihtsana tundus elu esimese armastuse roosas hõõguses. „Ei tahaks sind maa peale tagasi tuua, mu kallis, aga meil on ju ülesanne täita.”

See leebe meeldetuletus vähendas pisut Martha entusiasmi. Ta istus proua Goodwini kõrvale ja vajus kössi. „On muidugi,” kinnitas ta. „Võid kindel olla, et selles ei takista mind miski.”

„Ehk saab JP meid aidata. Lõppude lõpuks tunnevad vist kõik aristokraadid üksteist.”

„Ei, ma ei taha sellest kellelegi rääkida. See on liiga valus. Ma ei suudaks tunnistada, et minu pärisema ei tahtnud mind ja jättis kloostrisse maha.” Martha langetas pilgu jalgrajale, kui orav sibas parajasti üle selle ja kadus loorberi alla. „Ma hakkan alles ise sellega kuidagi leppima,” lausus Martha vaikselt ja tema elevus oli täiesti kadunud. „Ma ei valeta talle, lihtsalt ei taha tõde kohe välja rääkida. Nagu sa ütlesid, me tunneme teineteist ainult tund aega. Ei saa ju kohe hakata südant puistama.”

Proua Goodwin pani kinnastatud käed süles kokku. „Hästi. Jääme veel üheks päevaks Dublinisse ja siis lähme edasi Londonisse. Kindlasti leiame Rowan-Hamptoni perekonna suuremate raskusteta. Ega neid leedi Rowan-Hamptoneid kuigi palju ei saa olla.” Ta asetas käe Martha käe peale ja surus seda. See, et Martha sünnitunnistusel oli aristokraadi nimi, tegi nende ülesande palju lihtsamaks, kui oleks olnud mõne tavalise nimega nagu näiteks Mary Smith. Sel juhul poleks proua Goodwin osanud kusagilt alustada. „Meid ootab kindlasti ees raske teekond,” nentis ta. „Naudime siis elu, enne kui asjad lähevad tõsiseks.”

Martha heitis pilgu proua Goodwinile ja näksas huult. „Ma nii loodan, et ta astub läbi.”

JP Deverill seisis Shelbourne’i hotellis oma toa avatud akna juures ja vaatas välja St Stepheni pargi poole. Tema sigareti suits keerles õhku, enne kui tuul selle minema kandis. JP pilk oli suunatud pargi oksarägastikule, aga oksi ta ei näinud, tema silme ees oli ainult Martha Wallace.

JP polnud veel kunagi olnud armunud. Tüdrukud olid küll tema tähelepanu paelunud, mõnda oli ta suudelnud, aga hoolinud polnud ta ühestki. Martha Wallace’ist ta hoolis, kuigi nad olid koos veetnud kõigest tund aega. Aga milline tund aega see küll oli! Ta tahtis anda tüdrukule terve maailma. Tahtis näha Martha naeratust ja teada, et tüdruk naeratab talle. Üle kõige tahtis ta hoida Martha kätt, vaadata talle sügavalt silma ja rääkida oma tunnetest. Ta tõmbas suitsu ja vangutas uskumatult pead. Martha Wallace oli kõigutanud JP maailma alustalasid ja noormees oli kaotanud pinna jalge alt. Tüdruk oli olnud nagu välgutabamus silmade vahele, nagu Amori nool otse südamesse. Kõik klišeed, mida ta oli kunagi lugenud, said nüüd tema jaoks tähenduse ja ta ei teadnud, mida teha.

Õnneks teadis Bertie Deverill täpselt, mida teha. Ta oli patsutanud poega seljale ja turtsatanud naerda sellisel moel, mis ei jätnud JP-le kahtlustki, et kunagi oli isa olnud kõva naistemees. „Kui tahad teda uuesti näha, JP, pead tegutsema kiiresti. Nad ütlesid ju, et lähevad Londonisse. Osta lilled ja astu tema juurest hotellist läbi. Võid näidata talle Dublini vaatamisväärsusi. Ma olen kindel, et ta on vaimustatud, kui sind näeb.”

JP käis mõttes läbi iga sekundi nende kohtumisest all teeruumis. Kui nende pilgud esimest korda kohtusid, vaatas Martha teda laua tagant, kus ta istus akna all koos oma kaaslasega. JP polnud teda alguses märganudki, tal oli tegemist, et tervitada kõiki tuttavaid ja võtta istet toolil tüdruku laua lähedal. Aga siis oli Martha tema tähelepanu köitnud, nagu kirjatuvi oli tema pilk neiu silmades maandunud ja oli juhtunud midagi muinasjutulist. Martha polnud kaunitar, ta polnud rabav ja kindlasti polnud ta selline noor neiu, kes tõmbab endale tähelepanu, aga JP märkas üllatunult, et ei tahagi enam mujale vaadata. Selle meenutamine pani JP heameelest judisema. Martha polnud ka pilku kõrvale pööranud, vaid vaatas pilgutamata JP-le otse silma sisse. Martha põskedele oli kerkinud puna ja üle tema näo oli libisenud üllatunud ilme. See oli olnud peaaegu äratundev pilk, justkui oleks Martha märganud midagi JP näos ja avastanud jahmunult, et tunneb seda. Luuletused rääkisid küll sellisest armastusest esimesest pilgust, aga JP polnud sellele kunagi erilist tähelepanu pööranud. Ta polnud sellele mõelnud ega seda otsinud. Aga nüüd oli armastus leidnud tema ja JP-l oli tunne, nagu oleks see võrgu välja pannud ja tema sinna sisse püüdnud.

Luuletustes oli räägitud ka kummalisest tundest, et oled tundnud kedagi terve igaviku, et vaatad võõrale silma ja näed seal lähedast sõpra. JP polnud ka sellele erilist tähelepanu pööranud, aga kui tema ja Martha istusid laua taga, kui nende käed puutusid koogialuse juures kokku, kui nad tahtsid võtta sedasama muna ja allikkersiga võileiba ja sedasama šokolaadikoogi tükki, tundis JP, et nad on mingil moel tundnud teineteist juba varem. Nende vahel oli side, seos, mõistmine ja neil tuli teineteist ainult vaadata, et seda näha. JP tundis Marthat ja Martha teda ning korraga rääkisid kõik need luuletused, mida ta oli tobedaks pidanud, talle arusaadavas keeles. JP oli astunud üle läve ja see, mis oli varem varjatud, tuli nüüd avalikuks imetabaselt värvilise ja värelevana. Ta kustutas sigareti ja otsustas teha, nagu isa oli soovitanud.

JP ostis hotelli nurga tagant lillemüüjalt kimbu punaseid roose ja asus kannatamatult läbi pargi teele. Polnud aega viivitada. Martha võis juba asju pakkida, teha ettevalmistusi Londonisse minekuks. Kui JP ei kiirusta, ei näe ta Marthat võib-olla enam mitte kunagi. Päike oli juba madalal, hakates aeglaselt oma päevast ringkäiku lõpetama, raagus oksad heitsid tema ette rajale pikki niiskeid varje. Musträstad ja varesed häälitsesid ennast okstele seades ja oravad kadusid pessa, aga JP ei märganud midagi asjadest, mis oleksid talle tavaliselt rõõmu teinud, nii süvenenud oli ta oma ettevõtmisse. JP oli ebaharilikult närvis. Ta teadis, et teda pidasid nägusaks isegi need, kellele tavaliselt ei meeldinud punapäised mehed, ja poolõde Kitty, kes teda kasvatas ema asemel, keda tal polnud, ei väsinud meenutamast, et JP-l on Deverillide sarmikas naeratus, nii et poiss kasvas üles uskudes, et on eriline juba üksnes seetõtu, et ta on Deverill. Aga korraga, kui talle läks tegelikult ka korda see, mida teine inimene temast arvab, lõi ta endas kahtlema.

Väike odav hotell, kus proua Goodwin ja Martha peatusid, ei olnud Shelbourne’ist kuigi kaugel, aga kui JP kohale jõudis, oli tal hing kiirest käigust kinni. Punapõskne administraator tõstis leti taga pilgu ja naeratas soojalt, tema silmad lõid prillide taga särama, kui ta nägi nii pikka ja kena härrasmeest. „Tere päevast,” tervitas JP, tundes ennast rooside pärast pisut tobedalt. „Ma otsin preili Wallace’it,” jätkas ta letile toetudes. Administraator ei pidanud vihikusse vaatamagi, ta teadis väga hästi, kes on preili Wallace. See noor daam ja tema sõber olid hommikul uurinud Meie Taevase Kuninganna kloostri kohta ja tema oli neid juhatanud.

„Ma kardan, et nii tema kui ka tema kaaslane on ikka veel väljas,” lausus administraator pehme ja lauva iiriliku hääldusega ning tema pilk langes lilledele. „Kas soovite, ma panen need vette?”

JP pettumus oli lausa tuntav. Ta toksis sõrmedega kannatamatult vastu letti. „Aga nad tulevad ikka siia tagasi?” küsis ta kulmu kortsutades.

„Jah, muidugi,” vastas administraator. Ta teadis, et on sobimatu paljastada külastajate plaane, aga noormees näis nii kurb, tema lilled nii romantilised, et administraator lisas vaikselt: „Nad muutsid reserveeringut ja jäävad veel üheks päevaks.”

Selle peale muutus noormees rõõmsamaks ja administraatoril oli hea meel, et tema oli selle rõõmustamise põhjus. „Siis ma jätan lilled teie juurde. Kas ma võiksin saada paberit, et kirjutada teade?”

„Ma annan teile midagi paremat – nimelt väikese valge kaardi ja ümbriku. Palju elegantsem,” teatas administraator naeratades. Naine keeras ringi ja tegi näo, et vaatab läbi kirjahunnikut, et noormees saaks häirimatult kirjutada. JP koputas sulepeaga vastu meelekohta ja mõtles, mida kirjutada. Olles üldiselt sõnaosav, ei teadnud ta korraga sedagi, kuidas alustada.

See, mida ta öelda tahtis, oli kindlasti liiga otsekohene. JP ei tahtnud Marthat minema peletada, kui tüdrukul polnud veel olnud võimalust teda tundmagi õppida. Ta soovis, et mäletaks mõne luuletuse avarida või midagi vaimukat kusagilt romaanist, aga pea oli tühi ja mitte midagi ei tulnud meelde. Isa oleks muidugi täpselt teadnud, mida kirjutada, aga tema oli praegu Kildare Street Clubis, kus ta arutas oma angloiirlastest sõpradega ratsavõistlusi ja poliitikat nagu ikka siis, kui ta Dublinis käis. Kittygi oleks teadnud, mida kirjutada, aga tema oli kodus Ballinakellys. JP oli üksi ja tundis, et on täiesti kasutu.

Proua Goodwin ja Martha tulid tol õhtul hotelli tagasi pisut pärast seitset. Nad olid veetnud õhtupooliku, jalutades linnas ja nautides vaateid, pärast istunud Grafton Streetil Bewley’ses ja joonud teed. Luksuslike punaste pehmete istmete, vitraažakende ja sooja kuldse valgusega kohvik tekitas selgelt euroopaliku tunde, mis meeldis proua Goodwinile ja Marthale, kes olid külma käes kõndimisest väsinud. Nad soojendasid end teega, taastasid jõu koogiga ja vaatasid teisi inimesi võlutult nagu uut linna külastavad turistid, kes naudivad kõike uudset.

JP Deverill oli Marthal pidevalt mõttes, aga aeg-ajalt leidis ta ümber nurga keerates end aru pidamast, kas teisel pool teed kõndiv või pingil istuv elegantne daam võiks olla tema ema.

Selle järgi, mida ta teadis, võis ta olla oma emast möödunud juba oma tosin korda. Martha südames oli süttinud väike lootusesäde, et võib-olla otsib leedi Rowan-Hampton teda ka, ja tema mõtted triivisid pidevalt emotsionaalse taaskohtumise juurde.

Kui proua Goodwin ja Martha hotellifuajeesse astusid, naeratas administraator neile. „Tere õhtust, preili Wallace. Keegi härrasmees astus pärastlõunal läbi ja tõi teile need lilled.” Naine keeras ringi ja tõstis kimbu põrandalt. „Võtsin endale vabaduse need vette panna.”

Marthal jäi hing kinni ja ta surus käe südamele. „Issand, kui ilusad!” hüüatas ta ja sirutas käe lillede poole.

„On tõesti,” nõustus proua Goodwin. „Ta on ikka tõeline härrasmees.”

„Ta kirjutas kirja ka,” lisas administraator ja mõtles, et Martha on küll kõige õnnelikum tüdruk terves Dublinis.

„Kirja!” lausus Martha erutatult ja võttis rooside vahelt väikese ümbriku.

„Mis seal seisab?” küsis proua Goodwin lilli nuusutama kummardudes.

Martha tõmbas kindad käest ja asetas need administraatori lauale, seejärel võttis värisevi sõrmi kirja välja. Naeratas korralikku käekirja nähes ja mõtles, et nüüd on tal noormehelt midagi, mida saab kalliks pidada. „Austatud preili Wallace,” luges Martha, „tavaliselt pole ma kuigi kidakeelne, aga teie olete muutnud mu lootusetult saamatuks. Andestage mu ebapoeetilisus. Kas teete mulle seda au ja lubate end meie kaunis linnas jalutades saata? Tulen teile homme hommikul kell kümme hotelli järele. Lootusrikkalt teie JP Deverill.” Martha ohkas õnnelikult ja surus kaardi vastu rinda. „Ta tuleb homme kell kümme!” Martha vaatas pärani silmi proua Goodwinile otsa. „Mulle tundub, et ma pean istuma.”

Proua Goodwin saatis Martha üles nende tuppa, kandes tema taga punaseid roose nagu pruutneitsi. Toas vajus Martha voodile ja heitis rahuloleva ohkega selili. Proua Goodwin silus oma halle juukseid ja vaatas hoolealuse poole peeglist, mis rippus tema ees seinal. „Loomulikult tulen ma sinuga kaasa,” teatas ta kindlalt. Hea süda ei saanud mingil moel kohusetunnet õõnestada. Kuigi ta polnud enam Martha vanemate palgal, oli tema kohus hoolitseda nende tütre eest, nagu ta oli teinud viimased seitseteist aastat. Siiski tundus talle, nagu oleksid tema ja Martha kuriteopaigalt jalga laskvad põgenikud ja ta oli kindlalt otsustanud hoolitseda selle eest, et kui Martha on leidnud naise, kes ta sünnitas, läheb ta turvaliselt tagasi Connecticutti perekonna rüppe.

Martha itsitas. „Ma tahangi, et sa kaasa tuled, Goodwin,” kuulutas ta ennast küünarnukkidele toetades. „Ma tahan, et sa näeksid kõike ise. Siis ma ei pea sulle hiljem sellest rääkima. Mis ma selga panen?”

Proua Goodwin oli Martha kohvri lahti pakkinud, ta avas nüüd kapiukse ja võttis välja ilusa sinise kleidi, mille sobivat tooni vöö rõhutas peenikest taljet. „Ma arvan, et see sobib,” ütles ta riidepuud üles tõstes. „Sa näed sinises armas välja ja see kleit on väga daamilik.”

„Ma ei saa täna öösel küll silmatäitki magada. Olen nii ärevil.”

„Selle vastu aitab klaas sooja piima. Kui tahad härra Deverilli ette astuda parimal võimalikul moel, on sul iluund tarvis.”

„Härra Deverill.” Martha heitis uuesti pikali ja ohkas. „Selles nimes on midagi meeldivalt pahelist.”

„Sest see kõlab nagu „devil” – saatan,” arvas proua Goodwin ja torutas siis huuli. „Ma loodan, et see on ka ainus sarnasus.”

Aga isegi pärast seda, kui Martha oli joonud ära klaasi sooja piima meega, ei suutnud ta uinuda. Proua Goodwinil polnud aga magamisega mingeid probleeme ja ta hingas kõrvalvoodis sügavalt, aeg-ajalt pääses tal kurgust norsatus, mis pani Martha kannatuse proovile.

Martha tuli voodist välja ja läks kriiksuvatel põrandalaudadel kikivarvul liikudes akna juurde. Ta tõmbas kardinad eest ja vaatas alla tänavale. Linn oli pime, kui välja arvata tänavalaternate kuldne kuma, ja Martha nägi, kuidas kerged vihmatibad langesid läbi lampe ümbritseva valguskuma nagu tillukesed sädemed. Oli vaikne ja märjalt helkivate katuste kohal rippusid rasked hallid pilved. Polnud näha kuud ega tähti, pilvedes polnud ainsatki pragu, millest oleks võinud vilksatada paradiis, ei sadanud lund, mis võinuks kive pehmemaks muuta, polnud lehti, mis oleksid andnud liikuvust puudele, mis seisid kangelt ja värisedes külmas veebruariöös, aga mõte JP Deverillist muutis kõik kauniks.

Proua Goodwin oli soovitanud, et Martha kirjutaks vanematele ja annaks teada, et on jõudnud turvaliselt Dublinisse. Kuulekalt ja leebunud südamega oli Martha asja kallale asunud. Üle Atlandi reisides oli tal olnud aega mõelda oma olukorra üle, tema õudus teadmisest, et ta polegi oma vanemate lihane laps – erinevalt väikeõest Edithist, kes oli lausa nautinud talle selle teatamist – oli leevenenud ja nüüd valdas teda ainult kaastunne. Ema ja isa olid ju kõigest inimesed, kes olid igatsenud last. Võimetutena seda saama, olid nad lapsendanud beebi Iirimaalt, kust Pam Wallace’i perekond pärit oli. Nagu ilmselt kõik armastavad vanemad, olid nad hoidnud lapsendamist saladuses, et Marthat kaitsta. Martha ei süüdistanud neid. Ta ei süüdistanud isegi Edithit, et too saladuse välja lobises. Siiski tegi talle haiget, et tädi Joan oli sellise delikaatse info avaldanud lapsele, kes oli liiga väike, et taibata, kui plahvatusohtlik see on.

Seega oli Martha kirjutanud hotelli paberile pika kirja, paljastanud oma tunded, mida ta polnud teinud esimeses kirjas, mille oli jätnud enne lahkumist vanemate majas esikulauale. Nüüd uskus ta, et vanemad vajavad täpsemat selgitust. Ta ei suutnud neile näost näkku asjast rääkida, see olnuks liiga valus. Ta armastas oma vanemaid nii väga, et tõsiasi, et tegelikult ei kuulugi ta neile, lõi talle justkui noa südamesse. Seda oli võimatu väljagi öelda – ja kuni ta olukorraga leppida suudab, ei räägi ta sellest kellegi teise kui ainult Goodwiniga. Martha arvas, et kui ta oleks küsinud vanematelt luba minna, poleks need ilmselt lubanud. Räägiti, et Euroopas võib puhkeda sõda, ja Pam Wallace oli oma kahe tütre suhtes ülearu kaitsev. Ma pean leidma oma juured, olgu need siis kus tahes, kirjutas ta. Teie olete ikka minu emme ja issi. Kui te armastate mind, siis andke mulle andeks ja püüdke mõista.

Martha mõtiskles edasi oma kitsikuse üle ja tema südamesse seadis end tilluke vimmakübe justkui uss õuna sees. Ta meenutas, kuidas ema oli alati nõudnud, et ta oleks laitmatu: laitmatult riides, laitmatute kommetega, laitmatu käitumisega ja lahke ning midagi vähemat ei tulnud kõne allagi, aga ometi tundus vahel, et isegi laitmatust ei piisanud, et olla Pam Wallace’i meele järele. Kui Martha oli alles väike, oli ema nii väga tahtnud, et ta avaldaks muljet vanaema Wallace’ile ja teistele mehe pereliikmetele, et oli muutnud tüdruku närvipuntraks. Martha oli vaevu julgenud suudki lahti teha, kartes, et ütleb midagi valesti. Ta mäletas kohutavat tõrjutusetunnet, mida võis tekitada ema karm pilk, kui ta ema nõudmistele ei vastanud – ja enamasti polnud tal aimugi, mida ta siis valesti oli teinud.

Isegi selle meenutamine pani ta südame paaniliselt kokku tõmbuma. Edithiga oli hoopis teisiti. Martha kuus aastat noorem õde oli sündinud Pam ja Larry Wallace’ile üllatusena ja nüüd mõistis Martha, miks – nad ei uskunud ju, et on võimelised lapsi saama. Järelikult oli Edith kallim kui Martha ja Edithi sündi tähistati sellise rõõmujoovastusega, nagu oleks Kristus uuesti maa peale tulnud.

Asi oli selles, et Pam Wallace pidi vormima Marthast Wallace’i, aga Edithit polnud tarvis vormida, sest tema ju oligi Wallace. Sellepärast koheldi õdesid erinevalt. Kõik sai nüüd selgeks. Martha lapsendamine oli tema lapsepõlve puuduv pusletükk. Edith võis käituda, kuidas tahtis, Pam ei teinud midagi, et teda korrale kutsuda või manitseda. Õdesid koheldi erinevalt, sest nad olidki erinevad. Üks oli Wallace ja teine ei olnud ning mitte mingisugune vormimine ega karmid pilgud ei saanud teha Marthast seda, kes ta polnud. Seitsmeteistkümneaastase tüdrukuna, kes maailma asjadest eriti palju ei teadnud, oli ta selle põhjal veendunud, et ema ja isa armastavad Edithit rohkem – ja nüüd üksinda akna all mõtiskledes sai ta sellele järeldusele kinnitust.

Martha mõtles oma pärisemale, nagu ta oli sageli mõelnud sellest saadik, kui leidis ema vannitoa kapist sünnitunnistuse. Pärisema nimi oli leedi Rowan-Hampton ja Martha oli mõelnud talle välja selle nimega sobiva iseloomu. Ta kujutles, et emal on leebed pruunid silmad nagu tal endalgi ja pikad lokkis pruunid juuksed. Ema on ilus ja elegantne nagu aristokraatlik inglanna päris kindlasti peab olema, ja kui nad viimaks kokku saavad, valab ema kindlasti rõõmu- ja kergenduspisaraid, võtab ta käte vahele ja sosistab nuuksete vahel, et nüüd, kui nad on teineteist leidnud, ei lähe nad enam mitte kunagi lahku.

Korraga puhkes Martha nutma. See tundetulv oli nii ootamatu, et ta tõstis sõrmed suu juurde ja ahhetas. Martha heitis pilgu voodi poole, et teha kindlaks, ega ta polnud hoidjat üles äratanud, aga vana naine magas rahulikult teki all, mis tõusis ja langes hingamise taktis. Martha vaatas aknast välja, aga tema pilk oli pisaraist ähmane ja ta ei näinud muud, kui enese moondunud peegeldust endale vastu vaatamas. Kes ta oli? Kust ta tuli? Mis elu oleks ta elanud siis, kui ema poleks teda nunnade kätte jätnud? Kas ta üldse saab seda kunagi teada? Küsimusi oli nii palju, et pea hakkas valutama. Ja Martha tundis end nii juurtetu ja üksikuna. Ainult proua Goodwin oli see, kelle ta väitis end olevat. Kõik teised olid valetanud. Martha õlad hakkasid vappuma. Ühel hetkel oli ta olnud noor ameeriklanna heade sidemetega jõukast perekonnast, kindel, et pereliikmed armastavad teda, kohusetundlik, allaheitlik ja sõnakuulelik. Järgmisel aga väljatõugatu, ostetud kloostrist teiselt poolt maakera, mässuline, sõnakuulmatu ja trotslik. Kuhu ja kellele ta siis kuulus? Mida üldse võis veel uskuda? Tundus, nagu oleks maailm, milles ta üles kasvas, tema ümber kokku langenud ja jätnud ta kaitsetuks ja haavatavaks nagu kilbita kilpkonna.

Martha pühkis pisarad ära ja tõmbas kardinad ette. Proua Goodwin ohkas unes ja keeras oma rasket keha nagu morsk rannal. Martha puges voodisse tagasi ja tiris teki lõuani. Ta värises külmast ja tõmbus kerra. Kui ta viimaks magama jäi, polnud tal mõttes ema ega vastuseta küsimused, mis teda energiast tühjaks imesid, vaid tema segaduse hämust ilmus JP Deverill, kes vapra rüütlina päästab ta kasvava tõrjutuse küüsist.