Читать книгу Deverillide viimane saladus - Santa Montefiore - Страница 9

Doyle’ide maja hämaruses lamas vanaproua Nagle surivoodil. Ta oli juba päevi olnud minemas, kuid näis vastu panevat sellise raevuka tahtekindlusega, mida sellisel hetkel ja nii jõuetult naiselt ei oleks kuidagi osanud oodata. Voodi ümber seisis tema perekond, kurnatud pikale venivast ootamisest, valmis kuulma tema viimast hingetõmmet. Seal oli tema tütar Mariah Doyle, kes sõrmitses ainult rasket tööd ja karme talvesid tundvate karedate näppudega tublisti kulunud palvehelmeid. Tema näol oli juba kolmkümmend aastat hukkamõistev ilme – sellest ajast saadik, kui mustlane tappis ta abikaasa – ning lohutust leidis ta ainult religioonist ja lubadusest igavesele puhkusele. Kohal olid lapselapsed Michael ja Sean, kaks välimuselt ja iseloomult väga erinevat meest. Michael oli pikk ja tugev, tal olid tihedad lokkis juuksed, sama musta värvi kui silmadki, ning tema karismaatilisus peletas ja tõmbas ligi võrdsel määral, aga noorema venna Seani juuksed ja nahk olid heledamad, lahked silmad pähklikarva ja tema naeratusest õhkus sarmi, mis vennal puudus. Seani naine ja nende viie nelja- kuni kolmeteistkümneaastase lapse ema Rosetta oli läinud paksuks ja laisaks ning tema ilu oli hääbunud. Aga tema meloodilistes itaaliapärastes täishäälikutes oli kuulda päikesepaistet ning iseloomu meeldivus tagas, et abikaasa pilk ei eksinud teistele naistele ja kui mees sattuski õigelt rajalt kõrvale, tuli ta alati tagasi. Rosetta seisis vanaproua Nagle’i voodi juures ja palvetas tema hinge eest – ning lootis, et jumal halastab neile kõigile ja päästab sellest valvamisest, et nad võiksid juba lahkuda väikesest ebamugavast talumajast ning minna elama lossi Seani õe Bridie juurde, kellest oli üllatuseks kõigile peale Rosetta saanud selle uus omanik.

Tuul lõgistas aknaruute, vastu klaase ladises vihma ja veebruarikuine taevas rippus raske ja tumedana madalal maa kohal. Lehmad olid laudas rahutud, nende hingeõhk tekitas sees niisama tihedat udu, kui oli väljas, kajakad surusid end kaljudel üksteise lähedusse ja talvised tormi-iilid peksid kallast. Siiski tundis Bridie sel ajal, kui teda sõidutati alla orgu talumaja poole, kus ta oli üles kasvanud, ainult nostalgiat, mis tuli lainetena, nii et teda tabasid mälestused, mida tal oli siiani õnnestunud alla suruda. Ta oli nüüd olnud Ballinakellys nädal aega ja iga päev, kui ta käis vanaema vaatamas, leidis ta, et memm on jälle veidi rohkem endasse tõmbunud.

Vanaproua Nagle keeras pea ukse poole, kui tema noorim lapselaps sisse astus. Tema rosinasilmis süttis ainitine pilk, ta maigutas hambutute igemetega musta suuava nagu kala kuival, püüdes tulutult midagi öelda. Ta üritas kätt tõsta ja Bridie trügis vendadest mööda, põlvitas vanaema kõrvale ning võttis tema kondised sõrmed pihku nagu väikese linnu. Vanaproua Nagle vaatas lapselapsele silma ja Bridie igatses talle rääkida, mida kõike ta on pidanud läbi elama. Et ta ei lahkunud aastate eest Ballinakellyst mitte sellepärast, et talle pakuti Ameerikas paremat elu, vaid et lord Deverill oli ta lossis ära võrgutanud, teda oli sunnitud sünnitama Dublinis kloostris ja veendud igaveseks lahkuma, nii et Bertie Deverill sai teeselda, et seda labast armulugu pole kunagi olnudki. Bridie tahtis, et vanaema teaks, et ta on pidanud tundma pojast ilmajäämise piina mitte üks, vaid lausa kaks korda, sest vend Michael varastas kloostrist lapse ja jättis siis Kitty Deverilli lävele, et Kitty võiks lapse poolõena ta üles kasvatada kui enda oma. Kui Bridie oli tulnud mõni aasta hiljem Ballinakellysse ja avastanud, et poiss on Kitty hoole all, oli ta olnud sunnitud tunnistama, et on lapse uuesti kaotanud.

Kitty oli rääkinud JP-le, et tema ema on surnud. Poisil polnud aimugi, et tegelikult elab ema nüüd maavalduse teises otsas lossis, mis kuulus kunagi tema isale. Bridie pidi taluma seda, et näeb poega, kuid ei saa mitte kunagi rääkida talle tõtt. Ta ei saa poissi käte vahele võtta, kallistada ega öelda, et armastab teda, sest seda tegi hoopis Kitty: Kitty Deverill, kes oli kunagi olnud tema suurim sõber, aga oli nüüd vihatuim vaenlane. Bridie tahtis, et vanaema näeks tema valu ja viha ning mõistaks teda. Sisemust näriv saladus ja valu varjamise koorem hakkasid muutuma talumatult rängaks. Kui ta saaks jagada seda armastatud vanaemaga, viiks vanaema selle endaga hauda.

Mitte keegi peale Michaeli ei teadnud inetut tõde Bridie võiduka kojutuleku taga. Teised pereliikmed nägid ainult seda, mida ta oli omandanud: vapustav krahvitiitliga abikaasa, väike poeg Leopoldo, võimas Deverilli loss, uhked riided ja ehted, läikiv auto ning kinnaste ja nokkmütsiga sohver. Isegi Michael ei teadnud, kui paljust ta oli ilma jäänud. Ja Bridie ei saanud sellest kunagi rääkida.

Bridie igatses, et vanaema teaks tema patte, kõiki tema patte, ja armastaks teda neist hoolimata. Korraga oli see, et vanaema teaks tõtt, talle tähtsam kui miski muu maailmas. Ta kummardus vanaemale lähemale, tundes vana naise hapukat lehka – juba kõduneva keha lehka.

„Ma ei tahtnud kunagi sinu juurest ära minna,” sosistas ta vaikselt ja tema näole valgusid pisarad. Ta surus vanaema käe vastu oma märga põske. „Midagi polnud parata. Ma tegin midagi halba ja pidin lahkuma. Aga ma tahtsin ainult koju tulla, sinu ja ema juurde. Tahtsin ainult jagada ... ja et sa mind armastaksid ...” Bridie sosin kostis karedalt. Tundus, et vanaema pilk vaatab mööda naisest, kes Bridiest on saanud, ja näeb väikest kõhna tüdrukut, kes ta kunagi oli – sasipäist, paljasjalgset ja koriseva kõhuga, mida ta kunagi täis ei saanud. Ja peegelpildil vanaema silmis nägi Bridiegi seda tüdrukut. Ta tahtis väga olla taas väike tüdruk ja elada uuesti sellist elu. Kui teisiti siis kõik oleks võinud olla.

„Enam ei lähe kaua, aidaku meid jumal. Temale on see õnnelik päev,” ütles proua Doyle risti ette lüües.

Bridiele tuli klomp kurku ja silme eest tõmbus uduseks. Suutmata rääkida, paitas ta lihtsalt vanaema valgeid juukseid ja püüdis naeratada, et mitte ajada vana naist oma hirmuga ärevile. Kui Bridie vanaemale silma vaatas, tundus talle, et vana naine ütleb: Ära unusta, kes sa oled, laps. Ära kunagi unusta, kes sa oled.

„Miks ta ikka elu külge klammerdub?” küsis Rosetta.

„Sest surm on hüpe tundmatusse, ükskõik, kui tugev su usk ka on,” väitis Michael, kes oli nii edukalt muutunud vagaks ja vaimseks meheks, et vähesed mäletasid halastamatut mässajat, kes ta oli olnud kakskümmend aastat tagasi rahutuste ajal, ja neid jõledusi, mida ta vabaduse nimel korda saatis.

„Ta ei taha meist lahkuda,” arvas Sean. Rosetta toetas pea abikaasa õlale ja püüdis oma kannatamatust varjata.

Proua Doyle’i alahuul värises korraks, enne kui ta jõudis selle kõvasti paigale suruda. „Jumal teab, et sa oled puhkuse ära teeninud. Sa võid nüüd minna ja jumala juures rahus puhata, nautides oma igavest tasu,” ütles ta. „Rist selles elus, kroon järgmises.”

Vanaproua Nagle vaatas ainiti Bridiet ja tema pilk muutus ähmaseks. Ära unusta, kes sa oled.

Viimaks vanaproua hing lahkus, keha tegi veel viimse hingetõmbe ja jäi liikumatuks. Proua Doyle ahhetas ja surus käe suu ette. Kuigi ta oli end juhtunuks ette valmistanud, mõjus surma lõplikkus siiski šokeerivalt. Bridie vajus põrandale ja langetas pea vastu madratsit. See oli möödas. Vanaema oli läinud ja Bridie ei saagi võimalust rääkida talle tõtt.

Mõne aja pärast tõusis Bridie püsti ning avas akna, et vanaema hing vabadusse pääseks. Tükk aega ei lausunud keegi sõnagi. Kõik seisid voodi ääres, pead langetatud, tundes aukartust voodil lebava keha tühjuse ees. Siis pöördus proua Doyle Seani poole. „Mine kutsu isa Quinn,” käskis ta. „Aja proua O’Donovan maast lahti, too tema käest nael peekoniviile, verivorsti ja kaks viskit. Surnut korrastavatele naistele tuleb midagi lauale panna. Küsi proua O’Donovanilt, kas võib nende telefoniga helistada, et panna surmakuulutus The Cork Examineri.” Proua Doyle pöördus nüüd Michaeli poole. „Sina kutsu Nellied siia ja ütle, et nad võtaksid kaasa lina ja muu vajaliku.”

„Ma võin minna lossi, ema, ja tuua toitu, viskit ja linu,” pakkus Bridie aidata soovides.

„Ei, Bridie,” vastas ema järsult. „Meie oleme lihtsad jumalakartlikud inimesed ja me ei taha inimeste ees kuidagi uhkustada. Memmele poleks see meeldinud. Ma juba kuulen, kuidas ta ütleb, et me oleme täis eirí-in-áirde. Kuni mina veel elus olen, siin majas ei eputata.”

See torkas Bridiet valusasti. Talle meenus päev, kui mustlane tappis tema isa, kui leedi Deverill kinkis talle tantsukingad ja kuidas Ballinakelly tüdrukud narrisid teda, et ta teeb ennast tähtsaks. Bridie keeras pea ära, et ema ei näeks, kuidas ta häbist punastab, ega mõistaks, kui väärituna ta pani Bridie ennast tundma.

Tuba pimenes, kuigi kõikjal võbelesid küünlaleegid. Bridie oli pakkunud, et maksab elektri eest, aga vanaproua Nagle tundis juba kõigest selle mõtte peale õudust. Aitas juba raadiost, mida nad hoidsid pitsliniku all kummutil ja pidasid imeasjaks, sest jumal hoidku, kust see muusika siis tuli? Mis ime pärast läheks neil vaja elektrit, kui päeval on päikesevalgus ja õhtul küünlad? See tekitaks ainult kiusatust, sest aineline rikkus on ju saatanast, see ahvatleb hingesid eemale jumalale meelepärasest lihtsusest.

Aga Bridie igatses ema imetlust. Ta võitles pisaratega, võttis emal ümbert kinni ja kallistas teda kõvasti. Aastad olid ema ja tütart teineteisest tublisti eemaldanud ja Bridie tahtis kindlasti kaotatud lähedust tagasi saada. „Sa pead tulema minu juurde elama,” ütles ta. „Ma hoolitsen, et sul poleks enam kunagi millestki puudust.”

Aga proua Doyle kangestus ja tõmbus eemale. „Enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas taevariiki pääseb,” ütles ta tõsiselt. „Mina jään siia majja, kuni suren, Bridie. See oli küllalt hea sinu isale, seega on see küllalt hea ka minule. Sina võid ju olla nüüd rikas naine, Bridie, ja pidada ennast tähtsaks, aga see pole õige, et sina oled Deverilli lossiemand. Sa oleksid otsekui maailma pea peale keeranud. Mul on hea meel, et eelmised lord ja leedi Deverill, andku issand neile hingamist, pole enam elus ega näe seda. Ma oleksin häbi kätte surnud. Sa pole sündinud sellise elu tarvis. Jumal teab, et mina sind nii ei kasvatanud. Nii, see on nüüd öeldud.” Proua Doyle lõi pea selga ja prunditas huuli. „Ma loodan ainult, et sa pole unustanud oma usku.”

„Ma ei ole oma usku unustanud, ema,” vastas Bridie löödult. „Ma tänan iga päev jumalat kõige hea eest. Kindlasti on see jumala tahe, et ma nii hästi abiellusin. Mul on abikaasa, keda ma armastan, ja poeg, keda ma armastan isegi veel rohkem. Kui ma olen õnnistatud, siis on ju jumal mind õnnistanud.” Ja jumala eest, pärast kõike seda, mida ma olen kannatanud, olen ma õnne ära teeninud, mõtles ta endamisi. Proua Doyle surus taskuräti suu ette, et nuukset summutada.

Bridie pöördus Rosetta poole, oma vana sõbra poole, keda ta kohtas esimesel New Yorgi talvel, kui ta oli nii üksildane, ja tõi Ballinakellysse, et kaotada ta oma vennale. „Sina ikka tuled, Rosetta. See maja on viiele lapsele liiga väike, sina ja Sean võite lossi idatiiva endale saada.”

Rosetta nõustus kiiresti. „Mariah’ õnnistusega me tuleme,” lausus ta taktitundeliselt, teades, et ämm ei hakka neile lossimugavusi keelama. Proua Doyle noogutas kergelt.

„Ja Michael?” jätkas Bridie.

Michael raputas pead. „Ma jään siia ja hoolitsen ema eest,” vastas ta kindlalt ja proua Doyle’i õlad värisesid korraks, kui teda läbis tänulaine.

Aga asi oli selles, et Michael poleks kunagi suutnud elada lossis, mille ta oli põlema pannud sel mässulisel 1921. aasta jõuluajal. Ta poleks suutnud elada kohas, mis kannab Deverilli nime – pärast kõike seda, mida ta oli teinud, et seda hävitada. Aga eelkõige ei suutnud ta kõndida koridorides, mis olid kunagi kuulunud Kitty Deverillile, teades ise, mida ta tegi Kittyle oma majas hommikul pärast tulekahju. Ta kannab seda häbi ja süümepiina koos surnukehadega kotis, mis oli tal pidevalt seljas, sest süüst ei vabane ta kunagi. Süüst mustlaslapse tapmise eest tulekahjus, süüst kolonel Manley tapmise eest Dunashee maanteel, kui tema ja väike rühm mässajaid varitsesid seda inglast üksildases talumajas ning tapsid ta sama julmalt, nagu tema oli kohelnud iirlasi, süüst paljude teiste ees, keda ta oli vabaduse nimel tapnud. Jumal oli talle andestanud kõik patud ja pesnud ta hinge puhtaks. Aga Michaeli süütunne oli sügaval nagu maa-alune tõrvajõgi – ükskõik, kui kaunis oli maa selle peal, vesi seal all oli alati saastunud.

„Hea küll,” nõustus Bridie. „Ma tean, et sa oled uhke mees, Michael, aga ma olen nüüd jälle Ballinakellys ja hoolitsen, et mu perel poleks kunagi millestki puudust. Kui jumal on õnnistanud mind suure rikkusega, tänan teda sellega, et hoolitsen omaste eest.”

Bridie lahkus majast, tõmmates mantli enda ümber koomale nii mugavuse kui ka soojuse pärast. Ema ei kiitnud tema rikkust heaks, aga kui suur oleks tema halvakspanu veel siis, kui ta teaks kogu tõtt? Materiaalne rikkus oli Bridie üleastumistest see kõige väiksem, mitte mingi hulk Ave Mariade lugemist ei suudaks tema ränki patte heaks teha.

Oli juba peaaegu pime. Pärastlõunast oli saanud õhtu, vihma kallas endiselt ja tuul puhus ookeani poolt. Bridie vaatas autoaknast maastikku, mis oli püsinud muutumatuna hoolimata sellest, mida inimesed olid teinud. Rohelised mäekünkad, mille tipud kadusid pilvedesse ja orud, kuhu aeglaselt kogunesid uduloorid, olid ikka ilusad ja Bridiel hakkas rinnus pigistama, kui ta neid vaatas. Kogu aja, mil ta elas Ameerikas, oli õrn sosin kutsunud teda koju, aga väga kaua polnud Bridie sellest väljagi teinud. Ometi teadis ta sügaval südames, et kuulub siia ja ainult siia ega saa olla tõeliselt õnnelik enne, kui on ära ajanud kõik deemonid, kelle ta on siin varjudest valla päästnud.

Kui auto sõitis mööda sissesõiduteed, mis läks kaarega läbi rododendronipõõsaste vahelt, mille pungad hakkasid talvises külmas juba paisuma, kerkis loss udust nähtavale. Paljudest akendest paistis kuldset valgust, mis andis ahvatleva vihje sees valitsevale suursugususele, ja muljetavaldavad lossimüürid, mille oli pärast tulekahju üles ehitanud Kitty nõbu Celia, kes oli lühikest aega hoidnud alal Deverillide pärandust, kerkisid sama suurepäraselt ja uhkelt nagu siis, kui Bridie oli veel laps. Kui auto sõitis uhke peasissekäigu ette, mille kohale oli endiselt kivisse lõigatud Deverillide perekonna moto: Castellum Deverilli est suum regnum – Deverilli loss on tema kuningriik –, vaatas Bridie üles mademeakna poole, mille juures tema ise, Kitty ja Celia olid väikeste tüdrukutena seisnud ja vaadanud külaliste saabumist suveballile. Nad olid siis olnud lähedased nagu õed, kõik sündinud aastal 1900. Ta mäletas nõbude kauneid siidkleite, siidpaelu juustes ja ilusaid roosasid-siniseid patentnahast kingi sukkades jalgade otsas ning enda räpast põlle, viletsat kleiti, haledalt paljaid sääri ja räpaseid kingadeta jalgu, ning kibestumisokas torkas talle südamesse, sest kui Kittyl ja Celial oli olnud kõik, siis temal polnud olnud mitte midagi. Nemad olid õnnelikult trepist alla ballile keksinud, kui Bridie oli pöördunud tagasi trepialusesse kööki appi emale, kes oli kokk.

Kui ülemteener avas ukse Bridie Doyle’ile, kes oli nüüd krahvinna di Marcantonio, Deverilli lossiemand, tundis Bridie paratamatult julma rahuldust, et suur majandussurutis ja Celia abikaasa enesetapp olid Deverillide ambitsioonidele lõplikult kriipsu peale tõmmanud. Nüüd kuulus siia tema, tema poeg Leopoldo kasvab üles nende müüride vahel ja ühel päeval pärib lossi endale. Loss ei saa enam kunagi ühegi Deverilli omaks.

Bridie andis mantli, kindad ja kübara ülemteenri kätte ning suundus halli. Seal lõõmas kaminas tuli, et tal tuju tõsta, lambid põlesid, andes ruumile mugava ja küllusliku ilme, mida saab ainult suure hulga raha eest. Bridie kiskus mõtted jõuga eemale Doyle’ide maja tagasihoidlikust köögist, kus ta oli väikese tüdrukuna tantsinud isa käte vahel, ja tuletas endale meelde, et tema elu on nüüd siin ja ükskõik, kui loomulik oli minevikust kinni hoida, võis ainult olevik teha teda õnnelikuks.

Ta leidis abikaasa raamatukogust. Cesare oli süvenenud vestlusse pika, artistliku olemisega mehega, keda Bridie polnud varem näinud. Kui Bridie uksele ilmus, tõusid mõlemad mehed püsti. „Härra O’Malley, lubage, ma tutvustan teile oma naist krahvinna di Marcantoniot,” lausus Cesare uhkelt, sest Bridie kahvatus muutis ta veelgi kaunimaks. Bridie sirutas käe, et O’Malley saaks seda suruda. „Kallis, see vaimustavalt andekas mees teeb meile peaukse kohale kolm fantastilist kivist mesilast. Ma seletasin talle, et minu perekond on pärit paavst Urbanus VIII, Maffeo Barberini järglaste hulgast ja Barberini perekonna vapil on kolm mesilast.” Bridie sõrmed puudutasid kohe kleidile kinnitatud kuldset mesilaseprossi, mille Cesare oli talle kinkinud nende pulmapäeval. „Need on väga erilised mesilased, seega usaldan tema kätte ühe oma hinnalise mesilasemansetinööbi, et ta saaks kavandi joonistada.” Bridie ei olnud eriti üllatunud, et Cesare polnud seda kõigepealt temaga arutanud, sest Cesare oli enesekindel mees ja Bridie armastas teda seetõttu veelgi rohkem.

„Minu meelest on see suurepärane mõte,” lausus ta. Lõppude lõpuks, miks nad ei võiks Deverilli perekonna motot välja vahetada? See oli nüüd nende loss ja oligi sobiv kujutada ukse kohal kolme Barberini mesilast. Kui Cesare tahtis rohkem mesilasi (alates nende abiellumisest – ja Bridie raha saamisest – oli Cesare tellinud enda ja nende kodu kaunistamiseks juba igasuguseid mesilasi), peab ta neid saama. Uhkus oli Cesare nõrkus ja Bridie meelest oli see armas.

„Mul on nii hea meel, et sa selle heaks kiidad, kullake. Perekond on tähtis, eks?” Cesare kehitas õlgu. „Pealegi pole ju igaühel nii hiilgavat perekonda kui minul.” Ta heitis pea kuklasse ja naeris, nii et tema suured valged hambad särasid oliivikarva naha taustal, ning Bridie tundis vaimustuse- ja tänulainet, et see ilus mees kuulus talle.