Читать книгу Deverillide viimane saladus - Santa Montefiore - Страница 8

JP ei saanud õieti sõbagi silmale. Tal olid närvid täiesti püsti. Ta suutis mõelda ainult Martha Wallace’ile. JP-d vaimustas Martha juures kõik tema salapärasest kinnisusest häbeliku ja pelgliku naeratuseni ning JP võis ainult oletada, millist elu tütarlaps seal teisel pool Atlandi ookeani oli elanud. Ta tahtis Martha kohta kõike teada – igapäevastest lihtsatest asjadest suurte ja tähtsateni. Nende juhuslik kohtumine Shelbourne’i teeruumis oli olnud nii oluline, otsekui oleksid mandrilaamad liikunud ja muutnud seda, kuidas JP nägi ennast ja maailma. Tema maailma keskmeks oli alati olnud Ballinakelly, aga nüüd tundis ta, et on sealt välja kasvanud. Marthast hoovas võõraste maade ja moekate linnade hõngu ning JP tahtis, et tütarlaps võtaks tal käest ja näitaks talle kõike seda.

JP sõi hommikust koos isaga, kes oli vara üles tõusnud. Bertie Deverill oli tegus mees. Pärast seda, kui ta oli Deverilli lossi ära müünud ja andnud suurema osa varast oma võõrdunud naisele Maudile, kes oli kiiruga ostnud luksusliku maja Belgravias, kus ta siis lõbutses priiskavalt koos oma tüseda ja äärmiselt rikka armukese Arthur Arlingtoniga, oli Bertie hakanud otsima uusi võimalusi, kuidas raha teha. Esialgu polnud veel eriti midagi õnnestunud, aga Bertie oli alati rõõmus ja entusiastlik ning kindel selles, et lõpuks läheb mõni tema plaan ikka korda. Nähes, kuidas Bertie istus kuninglikus hiilguses Shelbourne’i söögisaalis, poleks keegi osanud arvatagi, et mehel on majanduslikke raskusi.

„Sul täna hommikul silm särab ja karv läigib,” ütles Bertie pojale. „Ega sellel ei ole äkki midagi pistmist kena tüdrukuga, kellega sa eile tuttavaks said?”

JP naeratas laialt, tal laiutasid ninal tedretähnid ja tema hallid silmad särasid. „Ma kavatsen talle vaatamisväärsusi näidata,” teatas ta.

„Nii et sa võtsid mu nõu kuulda?”

„Võtsin jah. Ma jätsin talle hotelli lilled ja kirja. Loodan temaga täna kell kümme kohtuda.”

Bertie võttis vestitaskust uuri. Ta pidi seda keti otsas endast eemal hoidma, et näha väikesi osuteid, sest tema silmanägemine muutus juba kehvemaks. „Sul on vaja veel kaks tundi surnuks lüüa, JP.”

„Ma tean, ja need on kindlasti kaks kõige pikemat tundi minu elus.” JP naeris ja Bertie vangutas pead ning tõstis teetassi huulile.

„Tundub, et see polnudki nii ammu, kui Maud mind niimoodi tundma pani.” Bertie võttis lonksu teed ja tema pilk muutus ähmaseks. „Raske uskuda, eks ole?” JP oli märganud, et abikaasast rääkides kõlas isa jutus teatud igatsev noot. Väikesest peale oli JP kuulnud oma poolõdede Kitty ja Elspethi jutust, et Maud on ennast täis, südametu ja isekas ning tema abielu Bertiega oli juba aastaid olnud tühi. Maud polnud Bertiele andestanud, et too oli avalikult omaks tunnistanud JP, ebaseadusliku lapse, kelle ta oli saanud ühe teenijatüdrukuga, või et Bertie oli ära müünud lossi, nende poja Harry päranduse. Maud oli tormanud Londonisse ja nii palju, kui JP aru sai, oli see kergenduseks kõigile, eriti Kittyle ja Elspethile. Aga hiljuti oli Bertie suhtumises Maudi midagi muutunud. Tundus, et jää nende vahel oli hakanud sulama. Vanade kibestumiste jää. Haavad olid hakanud paranema. Maudi nimi hiilis Bertie lausetesse ja selle kõla ei olnud enam ebameeldiv.

JP ei mõelnud peaaegu kunagi naisele, kes oli ta sünnitanud. Ta küll palvetas tema eest igal õhtul ja mõtles vahel, kas ta on taevas ja vaatab sealt alla oma poja peale. Aga eriti ta sellest ei hoolinud. Tema ema oli alati olnud Kitty ja Kitty abikaasa Robert oli JP-le nagu kasuisa. JP arvas, et tal on vedanud, kui tal on kaks isa. Paljudel polnud ühtegi, sest ilmasõtta oli jäänud peaaegu terve põlvkond mehi. JP ei suhtunud minevikku nostalgiliselt ega näinud oma sünniloos midagi romantilist. Ta teadis, et oli toodud korviga Jahimaja ukse taha, kus elasid tema isa ja Kitty, kaasas kiri, kus paluti, et Kitty hoolitseks lapse eest, kuna lapse ema on surnud. JP ei tahtnudki rohkem teada. Ta ei tundnud end kuidagi puudulikuna, nagu mõned ehk oleksid tundnud, sest ta oli kindel, et Kitty armastab teda nagu oma last ja JP ei igatsenud midagi rohkemat, see lihtsalt polnud tema loomuses. Ta oli õnnelik ja positiivne noormees, kes elas täiel rinnal olevikus, mees, kelle süda oli tulvil tänulikkust.

„Ootan sind siis poole kuueks tagasi,” ütles Bertie. „Sõidame õhtuse rongiga Ballinakellysse. Ütlesin Kittyle, et sa oled õhtusöögiks kodus.”

JP nägu venis pikaks. „Ma lootsin, et võime jääda veel üheks õhtuks,” tunnistas ta.

Bertie raputas pead. „Kas tüdruk ei pidanud mitte Londonisse minema?” küsis Bertie, pidades silmas Martha Wallace’it.

„Ma ei tea, millal ...”

„Vaata kõigepealt, kuidas täna läheb. Võib-olla ta ei meeldigi sulle nii väga, kui sa arvasid,” lausus ta.

JP teadis, et seda ei juhtu.

Kui viimaks oli aeg minema hakata, oli JP The Irish Timesi kaks korda sõna-sõnalt läbi lugenud. Ta pani kaabu pähe, tõmbas mantli pintsaku peale, seadis lipsu hotelli vestibüülis peegli ees otseks. Väljas oli külm ja udune. Puud St Stepheni pargis näisid udus peenikesed ja hädised, linnud hoidusid näljaselt maadligi ja otsisid porisest maapinnast ussikesi. Siiski ilmusid rohu seest nähtavale lumikellukesevõrsed, valmis õitsema hakkama kohe, kui talvine päike välja tuleb.

JP kõndis läbi pargi, käed taskus, ja vilistas lõbusat viisi. Aga kui ta hakkas hotelli juurde jõudma, ütlesid tal närvid üles. Mis siis, kui tüdrukut polegi seal? Mis siis, kui ta ei taha JP-d näha? Mis siis, kui ta oli ainult ette kujutanud, et tüdruk tunneb tema vastu huvi? JP pea oli täis kahtlusi, ta jättis vilistamise ja aeglustas sammu. Kas temast oli ülbe oletada, et tütarlaps vastab tema tunnetele? Võib-olla oli ta naeratanud ainult viisakusest. Võimalik, et JP tulisus oli teinud ta selle tõiga suhtes pimedaks. Ta tonksas jalaga kivi teerajal ja ohkas. Oma tavalise optimismiga otsustas ta, et ega ta enne teada ei saa, kui Marthat näeb, ja kui neiu tema kutse tagasi lükkab, sõidab ta lihtsalt õhtuse rongiga koju, olles saanud väärtusliku tagasihoidlikkuse õppetunni.

JP jõudis hotellini ja astus sisse. Tema pilk libises üle väikese fuajee, kuid ta nägi ainult mõnda kübara ja mantliga vana naist, kes istusid, käekott süles, ja ootasid midagi. Aga JP oli jõudnud kohale pisut varem, nii et polnud midagi imestada, et Martha ei olnud veel alla tulnud. Oleks ju olnud näotu, kui daam peaks ootama härrat.

JP jäi akna alla seisma, võttis pintsaku rinnataskust välja kuldse sigaretietüi ja plõksas selle pöidlaga lahti. Ta pistis sigareti huulte vahele ja süütas põlema. Siis ta ootas, püüdes närvilisust mitte välja näidata.

Korraga tundis ta, et õhkkond muutub, ja keeras ringi. Registraatorilaua juures seisis Martha Wallace, ilus sinine kleit seljas, kübar peas, mantel käsivarrel. JP kustutas kiirustades sigareti ja läks Marthat tervitama. Noormeest märgates Martha naeratas ja punastas, mis oli JP meelest hea märk. JP tundis kiindumuse ära, kui ta seda nägi, ja tal langes kivi südamelt. „Mul on hea meel, et te otsustasite tulla,” lausus ta, leides, et Martha on veelgi kenam kui eelmisel päeval Shelbourne’is.

„Ma ei saanud ju keelduda, kui olite jätnud mulle nii kauni roosikimbu,” vastas Martha ja oli ise ka üllatunud, kui rahulikult ta hääl kõlas, kuigi sisemiselt värises ta nagu tallesaba.

„Mul on hea meel, et lilled meeldisid,” ütles JP.

„Oi, väga meeldisid. Tänan teid.” Just siis astus nurga tagant välja proua Goodwin, kübar peas, mantel seljas ja kindapaar peos.

„Tere hommikust, proua Goodwin,” tervitas JP, olles pisut pettunud, et Martha kaaslane tuleb ka. Ta oli lootnud, et saab tütarlapsega veidi omavahel olla. „Nii, kuhu me siis läheme? Linnas on palju vaadata. Ma arvan, et võiksime alustada Trinity kolledžist ja jalutada edasi peapostkontori juurde. Kui hästi te tunnete Iirimaa ajalugu?” küsis ta, kui nad ukse poole liikusid.

„Üldse ei tunne,” tunnistas Martha.

„Siis lubage, et ma olen teie giid ja õpetaja,” lausus JP tähtsalt, võttis Martha mantli ja aitas selle talle selga. „Aga ärge muretsege, ma ei tee teile lõunalauas testi.”

JP tegi ettepaneku sõita taksoga Trinity kolledži juurde ja proua Good­ win oleks selle pakkumise hea meelega vastu võtnud, sest hommik oli niiske ja udune ja tema jalad olid veel eelmisest päevast valusad. Aga Martha tahtis nagu JP-gi jalutada läbi pargi ja nii nad siis asusid puude all teele. Vana hoidja kõndis diskreetsel kaugusel noorte taga, lootes, et ehk teevad nad kolledžis peatuse, et juua tassike teed.

Peagi olid JP ja Martha närvilisusest üle saanud ja ajasid vabalt juttu. JP küsis Martha kodu kohta Connecticutis ja Martha omakorda Ballinakelly kohta, kumbki ei avaldanud tõtt oma vanematest. Martha varjamine oli tema hiljutise avastuse tõttu sihilikum, sest teema oli liiga värske, et sellest rääkida, JP aga oli oma ebahariliku sünnilooga nii harjunud, et ei pidanud seda kõneväärseks.

Kõikidest oma elu headest asjadest rääkimine oli Marthale teretulnud vahelduseks. Ta ei maininud, et nad on proua Goodwiniga põgenikena jooksus. Rääkis JP-le hoopis, et vanemad tahtsid, et Martha näeks veidi maailma, ja kust oleks siis veel parem alustada kui oma ema sünnimaalt Iirimaalt – see oli osaliselt tõsi, sest Tobinid, Pam Wallace’i pere, olid päris Clonakiltyst.

Selle aja peale, kui nad Trinity kolledžisse jõudsid, oli proua Goodwin näost roosa ja hingeldas. „Ma pean tõesti istuma,” kuulutas ta, märganud nurgas väikest restorani. Nägi siis Martha ilmet ja lisas: „Minge õige teie kahekesi. Ma istun mõnusale toolile ja puhkan, kuni te kolledžis ringi vaatate. Ärge minu pärast muretsege. Mul on teetassi taga väga hea olla. Miski ei taasta jõudu paremini kui tassike teed.” JP järgis häid kombeid, saatis proua Goodwini sisse ja vaatas, et ta saaks aknaaluse laua.

Restoranist väljus JP kergel sammul. Nüüd oli ta Marthaga omavahel ja see oli joobnustav tunne. Martha tundis seda samuti ja oli hoopis naerualtim. „Goodwin on meie peres olnud sellest ajast saadik, kui ma olin beebi,” ütles Martha JP-le. „Ta on olnud mu hoidja ja sõber ja ma olen väga tänulik kõige eest, mis ta minu heaks on teinud. Aga ma ei saa midagi parata, kui ma olen veidi tänulik ka selle eest, et kõndimine ta ära väsitas.” Martha naeratas ja tedretähnid liikusid ta ninal samamoodi nagu JP-lgi. „Ma muutun häbelikuks, kui tean, et mind jälgitakse.”

„Mina samuti,” tunnistas JP. „Nüüd saan olla mina ise.”

Martha kergitas kulmu. „Ja milline te siis olete?”

„Kõlvatu kaabakas!” narris JP.

Martha naeris. „Teie nägu on kaabaka jaoks liiga lahke.”

„Siis võrukael?”

Martha vangutas pead. „See ka mitte.”

„Kelm?”

Martha naeris ja kõndis edasi.

JP haaras tal käest. „Romantik?”

Marthal jäi hing kinni ja ta tardus. Mitte ükski mees peale isa polnud tal varem käest kinni hoidnud. Martha huuled paotusid, ta vaatas JP-le ärevalt otsa ja heitis seejärel pilgu üle õla, kartes, et proua Goodwin võib olla ümber mõelnud ja neile ikka järele tulnud. Hetke pärast tuli ta mõistusele ja tõmbas käe ära. Tundus, et nahk kinda sees lausa põleb. „No tõesti, JP, olete teie alles otsekohene.”

„Andke andeks, ma poleks tohtinud,” pomises noormees „Kui ma väike olin, siis Kitty ikka pahandas minuga, et ma lähen üle piiri.”

„Ärge vabandage,” ütles Martha, tundes korraga piinlikkust, et oli üle reageerinud. „Meil on ju nii tore olnud. Ma ei taha seda ära rikkuda.” Martha naeris iseenda rumalust. „Te ju niikuinii lihtsalt narritasite.”

„Ma ei saa teha nägu, et ei taha teie kätt hoida,” väitis JP tõsiselt.

„Mina võin küll teeselda, et ei taha, et te seda hoiate. Daam peab ju nii käituma?”

„Peab tõesti. Teil on täiesti õigus. Ma ootan ja üritan siis uuesti.”

„Võib-olla oletegi järgmine kord edukam,” lausus Martha tagasihoidlikult, avastades hämmastunult, et flirdib poisiga.

„Elan selles lootuses,” nentis JP, surus käed püksitaskusse ja kõndis edasi. „Las ma näitan nüüd teile kolledžit, kus ma hakkan septembris loengutel käima.”

Martha nägu lõi vaimustusest särama. „Tõesti? Te hakkate siin kaunis kohas õppima?”

„Hakkan jah,” kinnitas JP uhkelt.

Kui nad kolledži territooriumil ringi jalutasid, märkas Martha, et kõikjal pöördusid naisterahvaste pilgud JP-le. Noored tüdrukud heitsid talle pilgu ja siis veel teisegi. Tavalised naised vaatasid teda imetlevalt, mõned lausa jultunult, karuskasukates peened daamid piilusid vargsi kübaraserva alt. JP-l oli võluv üleannetu naeratus ja säravad hallid silmad, aga naisi kütkestas noormehe karisma, otsekui oleks ta säranud pisut eredamalt kui kõik teised. Marthal oli hea tunne, et ta viibis JP seltsis, sest veidi noormehe hiilgusest langes ka talle, andes enesekindlust olla veidi avatum. Martha polnud enam ema valvsa pilgu all. Ta võis lubada endale liigutustes ja jutus vabadust, mida talle varem oli alati keelatud. Esialgu oli see segadusttekitav, sest käitumismallid olid talle sügavale sisse juurdunud ja reserveeritus juba loomuomaseks saanud. Aga kui JP ajas teda naerma, taipas Martha, et koos selle noormehega saab ta olla tõelisem tema ise.

Kui Martha ja JP jõudsid tagasi restorani proua Goodwinile järele, lobisesid nad juba nagu vanad sõbrad. Proua Goodwin oli puhanud ja valmis minema nendega koos peapostkontorisse, mis oli olnud 1916. aasta lihavõtteülestõusu keskuseks. Aga kui nad tänavat mööda edasi hakkasid minema, pakkus proua Goodwinile hoopis rohkem huvi Marthas toimunud tähelepanuväärne muutus. Tüdrukust oli saanud hoopis teine inimene selle tunni jooksul, mis ta oli veetnud koos härra Deverilliga. Õigupoolest moodustasid need kaks teineteise seltsis täiuslikult harmoonilise meloodia. Seda küll ei pidanud juhtuma, mõtles proua Goodwin endamisi. Nad olid tulnud Ameerikasse, et täita ülesanne, ja juhtunu oli väga häiriv. Proua Goodwin oli lootnud, et nad leiavad Martha ema võimalikult kiiresti ja Martha saab pöörduda tagasi koju Wallace’ite juurde, kes kahtlemata muretsevad tütre ootamatu kadumise pärast. Aga nüüd oli Martha nähtavasti armunud härra Deverilli, ja mida siis tema peab tegema?

Kui JP ja Martha naersid ja nokkisid teineteise kallal, nagu proua Goodwinit polekski läheduses, hoidis hoidja oma kahtlused endale. Ta oli õnnelik, et pole enam Wallace’ite palgal, sest ei uskunud, et see algav romaan proua Wallace’ile eriti meeldiks, kuigi härra Deverilli isa oli lord, mis võis Martha ema pisut rahustada. Kindlasti ei ütle Wallace’id talle aitäh, et ta nägi, mis toimub ega püüdnud seda kuidagi takistada. Teisalt teadis proua Goodwin, et proua Wallace püüab igati mehe vennanaisi üle trumbata ja see, et Martha paneb käpa peale tulevasele lordile – kui poiss ikka on vanim poeg –, lööks kõik üle.

Kuna Martha ja proua Goodwin olid juba eelmisel päeval joonud teed Bewley’ses, kutsus JP nad Greshamisse lõunale. JP polnud just eriti vaimustatud selle koha ametlikkusest, aga isale meeldis seal käia ja JP sai siin piirduda ainult arvele alla kirjutamisega. Proua Goodwin oli mõelnud jätta Martha ja JP omavahele, kuni läheb uurima Brown Thomase kaubavalikut, kuid tal oli nii hea olla, et see läks tal üsna meelest ja noored pidid temaga vestlema, kuigi oleksid meelsamini ainult teineteisega rääkinud.

Kui proua Goodwin muudki edasi lobises, vahetasid Martha ja JP tema üle muiates vargseid pilke. Kuigi Martha tundis end pisut süüdi, et lasi oma armastatud hoidjast naljanumbri teha, meeldis talle nii väga see sõnatu suhtlemine, mis meenutas pigem kauaaegsete vandenõulaste salakeelt, mitte kahe alles äsja tutvunud inimese pettunud pilke. Kui lõuna läbi sai, tundsid Martha ja JP, et nende vahele on tõesti tekkinud side.

JP ja Martha soovisid mõlemad, et see päev ei lõpekski. Aga taevas nende kohal pimenes, linnatänavail puhus niiske külm tuul. Elektrivalguse kollane kuma tungis läbi udu, pannes märjad kõnniteed kuldselt sädelema. Proua Goodwin tahtis hotelli tagasi minna, ta tuletas Marthale meelde, et nad peavad kohvrid pakkima, et järgmisel hommikul Londonisse sõita, aga Marthal polnud mingit kiiret lõpetada oma elu ilmselt kõige vaimustavamat päeva. „Sa võiksid taksoga hotelli minna ja ma tulen sulle varsti järele,” pakkus ta.

„Lubage, et mina maksan takso eest,” sekkus JP, kes oli pettunud, et temagi peab koju tagasi pöörduma. „Te näete kurnatud välja ja ma annan sõna, et Martha on kella viieks hotellis. Ma pean ise pool kuus Shelbourne’is isaga kokku saama, seega toon Martha mööda minnes ära.” JP naeratas kõige võluvamal moel ja lisas: „Ma luban, et hoolitsen tema eest, proua Goodwin.”

Proua Goodwini jalad valutasid ja tallad olid hõõrdunud. Kui ta poleks olnud nii väsinud, oleks ta JP pakkumise ehk tagasi lükanud ja lõpuni vastu pidanud, aga ta oli vaevu suuteline taksossegi ronima. Proua Goodwin lootis kõigest hingest, et JP on aumees.

Jälginud, kuidas takso nurga taha kaob, vaatas JP Martha poole ja tema südame täitis korraga kurbus. Tundus, nagu jääks ta kohe ilma millestki tohutult väärtuslikust. „Tahaksin teile veel midagi näidata,” lausus ta.

JP viis Martha mööda tänavaid Liffey jõe äärde, mis kiiskas nagu läbi udu libisev must madu. Udus kumasid nõrgalt laternad, mis kroonisid üle jõe viiva silla kahte kaarjat rauast piiret. Vaatepilt oli kaunis ja JP-le tekkis klomp kurku mõtte juures, et ta peab tütarlapsest lahkuma. „See on Poolepenni sild,” sõnas JP vaikselt. „Siin on kombeks visata vette münt, et see tooks õnne.”

Martha ja JP kõndisid silla keskele ja vaatasid alla sädelevasse pimedusse. JP pistis käe taskusse ja võttis välja mõne penni. „Soovige midagi,” ütles ta ja ulatas Marthale mündi.

Martha kibrutas kulmu. „Kas ma võin soovida kahte asja?”

„Ei, lubatud on ainult üks,” vastas JP.

„Aga mul on kaks soovi,” vaidles Martha, naeratades nõrgalt, sest tal oli neid tõesti kaks ja ta ei suutnud kuidagi valida.

„Aga minul on ainult üks,” teatas noormees kindlalt ja viskas oma mündi vette. Nad ootasid plumpsatust, aga seda ei tulnudki. See lihtsalt hajus uttu. JP sulges silmad ja mõtles oma soovi: Ma soovin, et näeksin Martha Wallace’it veel. Kui need sõnad kõlasid tema südames, mõistis JP, kui kirglikult ta seda soovis. „Teie kord,” ütles ta, nõjatus rauast piirdele ja silmitses Marthat nii pingsalt, et tütarlapsel hakkas midagi kõhus värelema.

„Hea küll,” nõustus Martha. Ta pigistas silmad kinni, mõtles, kuidas kaks soovi üheks kokku panna, nii et see ikka arvesse läheks. Natuke aega mõtles Martha väga pingeliselt. Viimaks mõtles ta välja. Soovin, et leiaksin oma ema ja tema juhataks mu tagasi JP juurde.

Marthal olid ikka veel silmad suletud, kui ta tundis, et JP võtab tal käest kinni. Tütarlaps tegi silmad lahti ja vaatas oma kindas kätt JP käes. Martha silmitses noormeest ja noormees teda ning mõistmine, et varsti peavad nad teineteisest lahkuma, lõi neil hinge kinni.

Aeglaselt ja mõtlikult võttis Martha kinda käest. Kohe asjast aru saanud, võttis JP enda oma samuti ära. Häbelikult naeratades andis Martha JP-le käe. See oli õrn ja soe, pikkade, otsast kaunilt peenikeste sõrmedega. Kui JP Marthat puudutas, tundis tüdruk erutusvärinaid üle terve keha, nagu ei hoiaks noormees mitte ainult tema kätt, vaid kogu olemust.

„Ma kirjutan teile Ballinakellysse,” lubas Martha, tundes, et enam pole vaja olla ettevaatlik.

„Te peate mulle ütlema, kuhu ma saan teile kirjutada,” vastas JP.

Martha ei tahtnud mõeldagi, et peab Ameerikasse tagasi minema. Ta ei tahtnud mõelda millestki, mis viib teda ära selle mehe juurest, kes oli nii lihtsalt leidnud tee tema südamesse. Tundus, et ta oli seal kogu aeg olnud.

„Ma leian võimaluse,” kostis Martha.

Vastutahtsi asusid JP ja Martha käsikäes sillalt lahkuma. JP sõidab koos isaga õhtuse rongiga Ballinakellysse ja Martha läheb Londonisse, lootuses leida oma ema. Aga mõlemad teadsid, et juhuslik kohtumine Shelbourne’is oli teinud kõik teiseks.