Читать книгу Tuletorni saladused - Santa Montefiore - Страница 5

On sügis, kuigi tundub, nagu oleks suvi. Päike on hele ja soe, taevas poolläbipaistev, kirgas sinine. Tüllid ja tiirud sebivad liival ringi ning mesilased koguvad lilladest eerikaõitest nektarit, sest külmad on alles ees ja päikesekiired nende seljal on veel kuumad. Jänesed otsivad kõrgest rohust varju ja ebatavaliselt sooja ilmaga välja tulnud liblikad laperdavad toitu otsides astelhernes. Ainult varjud on nüüd pikemad ning õhtu saabub varakult, niiske ja külm ja pime.

Ma seisan rannakaljul ja vaatan üle ookeani maailma lõpu poole, kus vesi sulab taevaga ühte ja igavikku looritab salapärane sinine udu. Kerge tuuleõhk on vaikne kui sosin ja selle liikumises on midagi ajatut, justkui oleks see Jumala enese hingus, mis mind koju kutsub. Minust paremale ja vasakule sirutub Connemara rannajoon. Inimtühjad rannad, lambaid täis täpitud sametpehmed karjamaad ning seal, kus maa vette variseb, konarlikud kaljud. Ma silmitsen Carnbrey saart, väikest mullast ja kaljudest künkakest, mis seisab rannast umbes poole miili kaugusel nagu ammustel aegadel sinna maha jäetud piraadilaev. Vana tuletorn on seda laastanud põlengust söestunud, kunagi nii uhkelt ja kindlalt oma kohal seisnud ning meremehi ohutult maale juhtinud hoonest on järel vaid armetu valge kest. Nüüd käivad seal üksnes kajakad kaljulompidesse lõksu jäänud õnnetute krabide ja krevettide jäänuseid nokkimas ning hapral, tuules kõhedust tekitaval nagiseval ja oigaval söestunud skeletil kükitamas. Mulle mõjub see oma kõleduses romantilisena, ma ei saa sellelt silmi ja meenutan nukralt, kuidas ma varsti pärast abiellumist seda esimest korda uurima sõudsin. Tuletorn oli juba siis varemetes, aga nagu olin lootnud, õhkus sellest üllatavat soojust justnagu laste mängumajast, kus kaigub nende mängude naer veel tükk aega pärast seda, kui lapsed on oma asjad kokku pakkinud ja lahkunud. Ma olin oma fantaasia kütkes ega märganud, kuidas tuul valjenes ning merel tõusis ohtlik torm. Kui taevas pimedaks tõmbus, otsustasin tagasi randa sõuda, kuid avastasin, et olen jäänud lõksu nagu merehädas madrus. Kuid merehädas madrustel pole kangelaslikke abikaasasid, kes neid säravate mootorpaatidega päästma tõttaksid, nii nagu oli minul. Ma mäletan Conori vihast nägu ja hirmunud pilku. Tunnen veel praegugi erutusjudinaid, mida tema muretsemine minus tekitas. „Ma ütlesin, et sa ei tohi üksi siia tulla,” urises ta, kuid tema hääl murdus ja see liigutas mu südant. Surusin huuled ta suule ja maitsesin ta armastuse magusat maitset. Tuletorn jäi mind alati paeluma ning kahjuks ei kaotanud see üksildane ja romantiline koht minu jaoks kunagi oma võlu. See sobis minu üksildase ja romantilise natuuriga.

Nüüd viipab see mulle kutsuvalt oma tulega, mis on nähtav vaid mulle, ja ma olen peaaegu kindel, et näen rohul jooksmas valges kleidis last, käed ette sirutatud, aga mul on alati olnud elav kujutlusvõime. See võib olla vaid madalalt lendav suur kajakas.

Pöördun järsult ümber, mu tähelepanu on köitnud selja taha jääva halli kivikabeli juurde saabuvad inimesed. Kabel seisab parklast veidi kõrgemal mäe otsas ja ma vaatan huviga, kuidas musta riietunud leinalised hanereas nagu pühalik-tõsine rodu rabakanu mööda jalgrada ülespoole sammuvad. Meie kodu on Ballymaldooni alevi lähistel, kus on palju suurem kirik. Ent selles tuultest ja tormidest räsitud ning vanadest hauakividest ümbritsetud väikeses kabelis, mis on seotud ühe mind alati paelunud müüdiga, on midagi erilist. Legendi kohaselt rajas selle neljateistkümnendal sajandil üks noor meremees oma surnud naisele, et naine ta üle valvaks, siis kui ta ise on merel, aga hauakivid on nii kulunud, et pole võimalik välja lugeda, mis neile kunagi tahutud oli. Mulle meeldib mõelda, et kõige kaugemas nurgas ja merele kõige lähemal seisev kivi on just see, mille all puhkab meremehe naine. Päriselt teda seal muidugi pole ega ole ka kunagi olnud – on üksnes ta luud, mis heideti sinna koos riietega, mida ta enam ei vajanud. Kuid see on armas looke ja ma olen sageli mõelnud, mis sai sellest lohutust meremehest. Ta pidi oma naist küll väga armastama, et tema mälestuseks kiriku ehitas. Kas Conor mulle ka kiriku ehitab?

Kabel täitub inimestega, kuid mina hoian neist eemale. Näen oma ema, kes on suure musta jaanalinnusulgedega ehitud kübara all pingul ja kurnatud nagu kuivetu must kana. Kübar on selle tagasihoidliku matuse jaoks liiga suurejooneline, aga ema on alati püüdnud näha välja suursugusem, kui ta tegelikult on. Tema kõrval kõnnib isa, oma sündsas mustas ülikonnas pikk ja väärikas. Ta on alles kuuskümmend viis, aga lein on ta juuksed valgeks värvinud ja ta kergelt kooku vajutanud, nii et ta näeb vanem välja. Nad on Galwayst kohale sõitnud. Viimati võtsid nad selle teekonna ette siis, kui me Conoriga abiellusime, aga tookord neid rõõmustas, et nad minust lahti said. Ükski mu kuuest õest pole kohale tulnud. Aga see ei üllata mind: ma olin alati perekonna must lammas ja nüüd on hilja seda heastada.

Vanemad kaovad kabelisse, et seal kohalike koguduseliikmete hulgas kohad sisse võtta, ja ma mõtlen, kas nad tunnevad inimeste raevukate pilkude all ka häbi – sest ma olen siin armastatud. Isegi see mees, keda ma uskusin kindlasti mitte kohale tulevat, istub vaikselt kirikupingil ja varjab oma saladust kivise maski taha. Liigun ettevaatlikult lähemale. Muusika tõmbab mind ukseläveni, nagu oleksid uksel käed, mis minu poole sirutuvad ja mu oma embusse võtavad. Mängitakse vana iiri ballaadi, mis on mulle hästi tuttav, sest see on Conori lemmik: „Kui iirlase silmad naeravad”. Ning ma naeratan nukralt, meenutades helikopterisõite Dublinist Connemarasse, kui me koos seda üle propellerimürina valjult lõõritasime ja meie kaks väikest last, suured kõrvaklapid peas, ka kaasa laulda üritasid, kuid ei suutnud sõnu välja hääldada.

Just siis, kui ma püüan minevikku varjuda, kistakse mind tagasi olevikku, kui mööda jalgteed sammub kabeli poole mu pikk sasipäine abikaasa. Kolmeaastane Finbar ja viieaastane Ida hoiavad tal kõvasti käest kinni, nende väikesed jalad komistavad aeg-ajalt, kui nad isa pikkade astetega kõigest väest sammu püüavad pidada. Conori tumedad silmad on kabelile naelutatud, ta pikk kena nägu on moondunud grimassiks, nagu võitleks ta juba praegu süüdistustega, mida peagi kirikupinkide vahel pihkude varjus tema vastu pomisema hakatakse. Lapsed tunduvad olevat segaduses. Nad ei saa aru. Kuidas nad võiksidki?

Siis märkab Finbar eespool teerajal merikajakat ja laseb ootamatult isa käest lahti, et seda taga ajama hakata. Poisike lehvitab käsi ja puhistab kõvasti, et lindu lendu peletada, aga see taarub murul rahulikult eemale, säilitades hoolikalt turvalist vahemaad. Ida lausub midagi isale, aga Conor ei kuule. Ta pilk on naelutatud nende ees seisvale kabelile. Korraks tundub mulle, et ta näeb mind. Ta vaatab täpselt minu poole. Mu süda võpatab. Igatsen iga keharakuga tema juurde joosta. Tahan, et ta võtaks mu oma embusse, nagu ta seda alati tegi. Igatsen tunda ta puudutust, nagu elu igatseb armastust. Kuid ta ilme ei muutu ja ma taandun tagasi varjudesse. Ta näeb vaid telliseid ja kive ja omaenda meeleheidet.

Soov lapsi oma rinna vastu suruda vallandab mu hinges põrgu ja nüüd ma mõistan, mis see põrgu on. Mitte planeedi keskmes paiknev tule ja piina maa, vaid tule ja piina maa inimhinge keskmes. Mu igatsus on painav ja talumatu. Ma ei saa suudelda nende armsat otsaesist, puudutada huultega nende nahka ega sosistada neile kõrva, et neid armastan. Olen kindel, et nende väikeseid südameid täidaks rõõm, kui nad teaksid, et ma olen lähedal. Aga ma ei saa. Olen siia vangistatud ja võin vaid abitult vaadata, kuidas nad minust mööda kabelisse lähevad, ja nende järel kirst oma kuue pühalik-tõsise kandjaga. Kirst, mille tammepuust laudade vahel on suurim vale.

Jään veel mõneks ajaks välja. Kabelist kostab laulu. Tuulepuhang toob kaasa liiliate lõhna. Kuulen üle kõigi teiste Conori ekstsentrilise ema Daphne kiledat häält, aga ma ei tunne sellest tavapärast küünilist lõbu. Tunnen vaid kasvavat viha, mis pulbitseb sügavalt mu sisemusest ülespoole, sest minu asemel on seal tema, kes korjab kokku killud ja asub põetama oma poja murtud südant. Ma mõtlen Finbarile ja Idale ning nende ees seisvale kirstule ja mind huvitab, mida nad tunnevad, olles esimest korda oma noore elu jooksul silmitsi surmaga.

Ma pean leidma võimaluse neile kõik ära rääkida. Kuidagi peab olema võimalik neile tõtt öelda.

Võtan kokku kogu oma julguse, nagu sõdalane kogub kokku oma relvad. Ma poleks iial osanud arvata, et see on nii raske. Mõtlesin, et nüüd on kõik palju lihtsam. Aga ma ise olen selle põhjustanud, nii et kannatan valu vapralt välja. Lõppude lõpuks on see siiski mu enda otsus, et ma siin olen.

Kuid nüüd ma kardan. Astun hääletult kabelisse. Laul on lõppenud. Isa Michael läheb kantslisse ja räägib kurbliku monotoonsusega ning ma usun, et ta on tõesti kurb, mitte üksnes ei teeskle seda. Kogudus on vaikne ja tähelepanelik. Korraks tõmbavad mu tähelepanu endale kummalegi poole altarit paigutatud tohutud buketid pikavarrelisi liiliaid, mis sirutavad oma tummi huuli nagu ilusaid valgeid trompeteid taeva suunas. Neist kiirgub kõrgemat energiat, mis mind lähemale tõmbab, ja ma pean kogu oma tahtejõu kokku võtma, et sellele tõmbele vastu panna. Olen nagu suitsujuga, mida kisub avatud akna poole. Keskendun oma eesmärgile ja kõnnin hääletult üle kivipõranda kirstu suunas. See seisab määrdunud akendest prožektorivalgusena sisse tulvava päikesevalguse laigus. Kuulsat näitlejannat, kelleks ma kunagi ihkasin saada, minust ei tulnud. Aga nüüd viimaks on mu kuulsusehetk käes. Kõigi silmad on minule pööratud. Olen laval, kus terve elu ihkasin olla. Peaksin nende andumusest rõõmu tundma, aga ma ei tunne midagi peale frustratsiooni ja meeleheite ning, tõsi, ka kahetsuse: tunnen tohutut kahetsust. Sest nüüd on liiga hilja.

Ma pöördun koguduse poole. Ja kisendan täiest kõrist. Mu hääl kajab kabelis kõikjalt vastu, põrkub tagasi iidsetelt seintelt ja laelt, aga ainult linnud väljas kuulevad seda ja tõusevad paanikas taeva poole lendu. Conori silmad püsivad liikumatult kirstul, tema nägu on valust moondunud. Finbar ja Ida istuvad isa ja Conori ema vahel, liikumatud nagu vahakujud, ning ma pöördun kirstu poole, milles lebab minu surm. Minu surm, mõistate, kuid mitte mu elu – sest minu elu olen mina ja mina olen igavene.

Ning ometi ei märka keegi tõde: seda, et ma seisan nende ees kui näitlejanna, kes on teinud oma viimase kummarduse ja lavalt lahkunud. See klišee on tõsi. Kirstus lebavad mu kostüüm ja mask, mida on ekslikult peetud minuks, ning mu mees ja lapsed leinavad mind taga, justkui poleks mind enam olemas. Kuidas nad saavad arvata, et ma võiksin nad maha jätta? Ma ei jätaks neid maha ka kõigi maailma rikkuste eest. Armastus hoiab mind siin paigal, sest see on kõigist kütketest kõige tugevam, ja nüüd ma mõistan, et armastus ongi kõik – armastus on meie olemus, ainult et me ei tea seda.

Lähenen oma lastele ja sirutan käe välja, kuid ma olen tehtud peenematest võngetest, umbes nagu valgus, ja nad ei tunne midagi, isegi mitte mu armastuse soojust. Surun näo vastu nende nägusid, aga nad ei adu mu lähedust, sest mul puudub hingeõhk, millega nende nahka paitada. Nad tunnevad üksnes kaotusvalu ja ma ei saa neid lohutada ega nende pisaraid ära pühkida. Mis puutub minu pisaratesse, siis neid nutan ma sisemiselt, sest ma olen vaim, kummitus, viirastus – nimetage mind, kuidas soovite. Mul puudub füüsiline keha ja seetõttu kogen valu oma hinges. Visklen raevukalt kirikus ringi, lootes mõnd reaktsiooni esile kutsuda. Tormlen kui hullunud koer, kuid ma olen nagu sosin ja keegi peale lindude ei kuule mu ulgu.

Kõige imelikum suremise juures on see, et see pole üldse imelik. Ühel hetkel ma elasin, järgmisel hetkel olin väljaspool oma keha. Olla oma kehast väljas tundus kõige loomulikuma asjana maailmas, nagu oleksin seda juba sada korda varemgi kogenud, ent siis unustanud. Mind üllatas vaid see, et see juhtus nii vara, siis kui mul oli veel nii palju ees. See polnud valus ja see ei hirmutanud mind. Igatahes mitte siis. Valu oli alles ees. See, mida räägitakse valgusest ja lähedastest, kes sind su teekonnal edasi juhatama tulevad, vastab tõele. Aga ei räägita seda, et sul on võimalik valida, ja mina valisin kohalejäämise.

Isa Michael köhatab kurgu puhtaks ja heidab niiske pilgu üle koguduse tõsiste nägude. „Caitlin on nüüd Jumala juures ja puhkab rahus,” lausub ta ning ma püüan tema käest piiblit ära rebida ja seda põrandale heita, kuid ei suuda. „Temast jäid maha abikaasa Conor ja kaks väikest last, Finbar ja Ida, keda ta kogu südamest armastas.” Ta vaatab nüüd otse mu laste poole ja räägib autoriteetse rõhuga: „Ta ise on läinud Jeesuse juurde, aga jättis osakese endast nendega. Armastuse, mis jääb nende südamesse kogu eluks.” Aga ma olen palju rohkem, tahan ma hüüda. Ma pole mälestus; ma olen tõelisem kui teie. Mu armastus on tugevam kui iial varem ja see on kõik, mis mulle on jäänud.

Teenistus lõppeb ja nad liiguvad hanereas välja, et mind kirikuaeda maha matta. Tahaksin, et mind maetaks meremehe naise lähedale, aga nad matavad mu hoopis kaugemale künkanõlvale kiviaia äärde. On jabur vaadata, kuidas kirst hauda lastakse, kui ma ise istun sealsamas murul, ja see oleks isegi päris naljakas, kui poleks nii kohutavalt kurb. Conor heidab auku valge liiliaõie ja lapsed viskavad järele omajoonistatud pildid ning astuvad siis tagasi isa külje alla ja suruvad end tema jalgade vastu, kaamed ja nutused. Olen väsinud püüdmast nende tähelepanu köita. Üks kajakas taarub minu poole, aga ma ajan ta ära, lihtsalt et nalja saada.

Siin, kus mina olen, puudub aeg. Tegelikult ma mõistan nüüd, et aega ei ole ka seal, kus olete teie. On olemas ainult praegune hetk. Maa peal on muidugi veel ka psühholoogiline aeg, mis võimaldab planeerida homset ja meenutada eilset, aga see eksisteerib üksnes mõttena; reaalselt on olemas alati vaid praegune hetk. Nii et päevad, nädalad, aastad on minu jaoks tähenduseta. Seal, kust ma vaatan pealt, kuidas kõik, mis mulle armas on, koost laguneb, valitseb igavene olevik.

Ühes mu surmaga oleks elu justnagu lahkunud ka Ballymaldooni lossist. Me oleksime otsekui koos surnud. Vaatan pealt, kuidas mehed suurte veoautodega sõidavad mööda sissesõiduteed tammede all, mille oksad moodustavad tee kohal oranžikaspunase tunneli ning mille õrnad lehed langevad ja laperdavad tuules nagu ööliblikad. Teed palistavad kiviaiad ääristasid kunagi lammaste karjamaad, aga lambaid pole siin olnud sellest ajast saadik, kui Conor lossi ja ümberkaudsed maad kakskümmend aastat tagasi ära ostis, nii et karjamaad on nüüd metsistunud. Mulle need sellisena meeldivad. Vaatan kõrget, tuules kõikuvat rohtu ja eemalt näib see kummalise rohelise ookeani lainetena. Veokid peatuvad lossi ees, kuhu nelisada aastat tagasi kogunesid Cromwelli väed, et vallutada see ühele ohvitserile tasuks ta lojaalsuse eest. Nüüd on siia kogunenud vägi jurakaid mehi, kes viivad minema hinnalised maalid ja mööbli, et Conor saaks aknad kinni naelutada ja uksed lukku keerata ning kolida jõe ääres asuvasse väiksemasse majja. Conor on alati üksindust armastanud nagu loomingulistel inimestel sageli kombeks, aga nüüd näen teda veelgi rohkem endasse tõmbumas. Ta ei saa siin ilma minuta elada, sest mina täitsin selle paiga eluga, aga nüüd olen ma surnud.

Hakkasin lossi armastama kohe, kui nägin seda nagu suitskvartsi kristalli nii mõnusasti mäejalamil oma kohal seismas. Kujutlesin, kuidas selle võimsatel hallidel müüridel turnisid kunagi printsid, kes olid tulnud vahitornide kohal kõrguvatesse kambrikestesse vangistatud printsesse päästma. Kujutlesin, kuidas järvel liuglesid luiged ja õhtupäikeses järvekaldal lesivad armastajad jälgisid nende paaritumismängu. Kujutlesin kolme kitsekest üle iidse kivisilla kappamas, teadmata, et all hämaruses varitseb neid kuri troll. Kujutlesin tulipunaste vaipadega kaetud pikkades koridorides kummitavaid rüütlite ja leedide vaime, aimamata, et minust endast saab kunagi üks neist, sest mind hoiab siin vangis mu südant täitev igatsus. Ma ei osanud uneski näha, et suren noorena.

Vaatan abitult pealt, kuidas enamik neist asjust, mille ma nii hoolikalt välja olin valinud, lossist välja tassitakse ja veokite kastidesse kõrgetesse virnadesse kuhjatakse ning kogu seda tegevust juhib lossi haldur Johnny Byrne koos oma poja Joega. Nad nagu kisuksid mind jupphaaval tükkideks ja paneksid mu ihuliikmed uuesti kirstu, aga seekord ma tunnen seda. George VI aegne tammepuust raamatukogulaud, kullatud raamiga peegel, George IV aegne kahekümnest söögitoolist koosnev komplekt, mille olin ostnud Christie’se oksjonilt. Marmorbüstid, Hiina lambid, minu vahtrapuust kirjutuslaud. Eebenipuust kummutid, Victoria-aegsed tugitoolid ja diivanid, saksapärased lilleurnid, regendistiilis leentool, India vaibad – need kõik viiakse ära, alles jäetakse vaid väärtusetud esemed. Seejärel võtavad nad maha maalid ja graafilised lehed ning tühjadele seintele jäävad heledad ruudud ja ma kahvatan selle ebagalantsuse peale: need jõmmid oleksid nagu daamilt rõivad seljast kiskunud.

Kardan, et nad viivad ära ka kõige hinnalisema eseme: portree minust, mille Conor tellis varsti pärast meie abiellumist kuulsalt Iiri maalikunstnikult Darragh Kellylt. See seisab aukohal hallis suure kamina kohal. Mul on seljas mu lemmik smaragdroheline õhtukleit, mis sobib mu silmade värviga, ja mu punased juuksed langevad läikivate lainetena õlgadele. Ma olin ilus, see on tõsi. Aga ilu ei loe enam midagi, kui see kõduneb kirstus kuue jala sügavusel maa all. Pööran pilgu pildile ja vaatan üksisilmi seda nägu, mis kuulus kord mulle, kuid mis on nüüd igaveseks läinud. Tahaksin nutta selle naise pärast, kes ma kunagi olin, aga ei saa. Ja pole mingit mõtet hakatas siin ringi tuuseldama, nagu ma tegin kabelis, sest mind ei kuuleks keegi peale teiste vaimude, kes kahtlemata nii nagu minagi siin varjurikkas maa ja taeva vahelises paigas ringi hiilivad. Olen selles kindel, kuigi pole neid veel näinud. Ma arvan, et nende nägemine rõõmustaks mind, sest olen üksi ja ka tunnen end üksildasena.

Aga seda maali nad maha ei võta. See on ainus pilt, mis lossi jäetakse. Tunnen paratamatult uhkusesööstu, kui uksed viimaks lukku pannakse ja mind jäetakse rahus mu kunagist maist ilu vaatlema. See maal mõjub lohutavalt, nagu oleks see kostüüm, mille saan selga tõmmata, et end taas iseendana tunda.

Conor ja lapsed asuvad elama Reedmace House’i, mis on ehitatud alla jõe äärde selle kivisilla lähedale, kus elavad mu fantaasiamaailma kitsed ja troll, ning Conori ema Daphne kolib nende juurde, et nende kõigi eest hoolitseda. Mul peaks olema hea meel, et lastel on heasüdamlik ja õrn vanaema, kuid ma ei saa midagi parata, et tunnen armukadedust ja solvumist. Minu asemel kallistab ja suudleb neid tema. Tema vannitab neid ja aitab neil hambaid pesta, nii nagu seda tegin mina. Tema loeb neile õhtujutte. Mina matkisin hääli ja muutsin lood elavaks. Aga tema loeb tavaliselt, ilma minu loomingulisuseta, ning ma näen, kuidas lapsed sellest tüdinevad, ja tean, et nad soovivad, et tema asemel oleksin mina. Ma tean, et nad soovivad, et tema asemel oleksin mina, sest nad nutavad hääletult oma voodis ja vaatavad minu pilti, mille Conor nende magamistoa seinale on riputanud. Nad ei tea, et ma olen kogu aeg nende kõrval. Nad ei tea, et jään nendega alatiseks – kuni nende elu lõpuni.

Ning aeg möödub. Ma ei tea, kui kaua. Aastaajad vahelduvad. Lapsed sirguvad suuremaks. Conor veedab suurema osa ajast Dublinis, aga filme ta rohkem ei tee, sest tal pole selleks enam soovi ega isu. Tühi loss muutub külmaks nagu kivid mägedes ning seda räsivad tuuled ja vihm. Ma olen alati kohal nagu taimed ja puudki, ilma et mul oleks rääkida kellegagi peale lindude. Kuid siis ühel südatalvisel ööl Finbar näeb mind.

Ta magab, ent ta uni on heitlik. Ma istun tema voodi jalutsis nagu igal ööl ning vaatan, kuidas tema keha hingamise rütmis vaikselt tõuseb ja langeb. Aga täna öösel on ta rahutu. Ma tean, et ta näeb unes mind. „Kõik on hästi, mu armas,” ütlen talle, nagu ma nii sageli hääletult oma teisest maailmast öelnud olen. „Ma olen siin. Olen alati siin. Sinu juures.” Poisike tõuseb voodis istuma ja vaatab mind imestunult. Ta vaatab otse minu poole. Mitte minust läbi, vaid mind. Olen selles kindel, sest ta pilk liigub mööda mu juukseid, nina, huuli, keha. Üllatusest pärani silmadega ahmib ta mind endasse ja mina olen sama üllatunud kui tema.

„Emme?” sosistab ta.

„Mu kallis poiss,” vastan ma.

„See oled sina?”

„See olen mina.”

„Sa ei olegi surnud.”

Ma naeratan, nii nagu naeratab keegi, kes kannab endaga ilusat saladust. „Ei, Finbar. Ma ei ole surnud. Surma pole olemas. Usu mind.” Ning mu süda jõnksatab, kui näen, kuidas ta nägu rõõmust õhetama lööb.

„Kas sa ei lähe kunagi minu juurest ära?”

„Ma ei lähe kunagi sinu juurest ära, Finbar. Sa tead, et ei lähe. Ma jään alatiseks siia. Alatiseks.”

Ta hakkab erutusest ärkvele tulema ja mina libisen tal vaikselt käest. „Emme ... Emme ... Kas sa oled veel siin?”

„Ma olen siin,” ütlen ma, aga ta ei näe mind enam.

Ta hõõrub silmi. „Emme!” Tema nutt äratab Daphne, kes tõttab öösärgi väel tema juurde. Finbar vahib endiselt minu poole, püüab mind pimedusest üles leida.

„Finbar!” hüüan ma. „Finbar! Ma olen siin!” Aga sellest pole kasu. Ta ei näe mind enam.

„See oli ainult uni, Finbar,” lohutab teda Daphne ja lükkab ta õrnalt pikali.

„Ei olnud uni, vanaema. See oli päriselt. Emme istus mu voodiotsal.”

„Jää nüüd uuesti magama, kullake.”

Finbari hääl valjeneb ja läikivad silmad pilguvad arusaamatuses. „Ta oli siin. Ma tean, et ta oli siin.”

Daphne ohkab ja silitab ta laupa. „Võimalik. Sest ta on nüüd ju ingel, eks ole? Ta on vist alati siin lähedal ja valvab su üle.” Ma tean, et ta ise ei usu seda. Kuid ta sõnad mõjuvad Finbarile rahustavalt.

„Vist küll,” pomiseb poiss ning suleb silmad ja vajub unne. Daphne vaatab teda mõnda aega. Ma tajun ta kurbust, see on raske nagu niiskus. Siis tõuseb ta voodilt ja väljub toast ning ma olen jälle üksi. Ainult et nüüd on mu südames süttinud lootus. Kui tal õnnestus mind ühe korra näha, siis võib see uuesti juhtuda.