Читать книгу Tuletorni saladused - Santa Montefiore - Страница 7

Allkorrusel istus Peg köögilaua taga ning luges juustusaia süües ajalehti. Ellen märkas tema tooli seljatoel kurjakuulutava välimusega lindu. See oli süsimust, heledate mereroheliste silmadega. „See on vist su järjekordne sõber?” küsis ta ja tõmbas oma tooli linnust võimalikult kaugele.

„Oojaa, see on mu väike hakike,” seletas Peg vaimustunult. „Ma kasvatasin teda koorumisest saadik ja pärast ta jäigi minu juurde elama. Püüan teda ära ajada, aga ta tuleb alati tagasi. Temast pole võimalik lahti saada.” Ta naeris ja Ellen mõistis, et Peg ei tahagi tegelikult, et lind ära läheks. „Soovid nüüd tassikese teed?”

„Hea meelega, tänan.” Hakk jälgis teda umbusklikult. „Mis ta nimi on?”

„Jack,” kostis Peg ja puhkes siis naerma. „Mitte just eriti inspireeriv nimi, aga see sobib talle.” Oma nime kuuldes lendas Jack lauale, et nokkida küpsisepuru, mille Peg oli tema jaoks sinna pannud. Ta oli nii suur, et küpsisekarp paistis tema kõrval pisitilluke.

„Sul on palju loomi.”

„Asi on selles, et ma ei oska ei öelda, ja kõik teavad seda. Iga hulkuva või vigastatud looma puhul tullakse minu uksele koputama.” Peg ulatas talle teekruusi. „Piim on kannus. Oswald tuleb kell kuus klaasikest veini jooma. Talle tee ei kõlba. Mul on alati külmkapi peal spetsiaalselt tema jaoks pudel klaretti, kuid kui sina ka soovid, siis võid seda lahkesti temaga jagada. Homme teen su tuttavaks eesel Charliega, laama Larryga, oma kanade ja lammastega. Mul on ainult tosinkond lammast. Minu lemmik on Lumikelluke. Ta on nüüd muidugi juba suur tüdruk, aga ma kasvatasin ta ise üles pärast seda, kui rebane ta ema maha murdis. Ta hoidis mind oma nõudmistega ööd läbi üleval. Hullem kui poisid tittedena!”

Ellen rüüpas teed ja tundis end kohe virgemalt. „Kui see jube Vahvel välja arvata, siis emale loomad ei meeldi.”

„Vahvel on vist koer. Seesuguse nime puhul ma loodan, et tegemist on koeraga.”

„Jah, hästi väike koer.”

„Maddie kartis alati, et määrib oma riided ära, juba väikese tüdrukuna. Inimesed vist eriti ei muutu. Ta oli nagu luik hanekarjas.”

„Sina pole hani, tädi Peg,” naeris Ellen.

„Su emaga võrreldes olen kindlasti. Tema sündis viimasena ja kogu ilu oli hoitud tema jaoks. Mitte et sellest lugu oleks. Ma olen nüüd vana ja tark ja tean, et ilu ei tähenda midagi, kui inimene seestpoolt ilus pole.”

„Ma ei usu, et ema inimese sisemusest eriti hooliks.”

„Kunagi hoolis. Aga peaasi, et ta on õnnelik.” Peg kehitas õlgu. „Tahaksid sa enne Oswaldi tulekut veel ühe suitsu teha? Talle suitsetamine ei meeldi, nii et ma püüan teha ühe suitsu veidi enne ta tulekut, et toas poleks suitsulõhna.”

„Jah, tänan,” vastas Ellen. Tõsi, Peg polnud kaunitar nagu ta õde, aga tal oli seesuguse inimese lai ja sõbralik nägu, kes on alati valmis teistes head nägema. „Mul on hea meel, et ma su leidsin, tädi Peg. Mõelda, et kui ma poleks ema kirjades sorinud, siis ma poleks pruukinud sinu olemasolust iial teada saada.”

Peg ulatas õetütrele suitsupaki ja Ellen pistis endale sigareti huulte vahele. „Kunagi pole liiga hilja. Ja kõik teed viivad lõpuks Rooma. Ta püüdis meid varjata, aga sina leidsid meid täitsa omal käel üles.”

Nad süütasid sigaretid ja rüüpisid köögi hubases soojuses teed. Peg lobises oma perekonnast ja ta iiri aktsent põimus seasabana ümber sõnade ning ta intonatsiooni kerged tõusud ja langused mõjusid Ellenile suigutavalt. Bertie lebas läbi une röhkides oma matil ja Härra Badger oli end õdusalt kott-toolis sisse seadnud. Jack naasis oma Pegi toolileenil asuvale õrrele, kuid jälgis Ellenit umbusaldavalt, nende sekka saabunud võõrast ikka veel kahtlustades.

Ellen tundis end Pegi köögis nii mõnusasti, nagu oleksid sel olnud käed, millega see teda oma embusse haaras. Tema vanemate köök Londonis oli proua Leonardi valdus. Pere einestas söögitoas ning proua Leonard valmistas süüa ja koristas laua. Proua Leonard oli vana ja kuulus sellesse põlvkonda, kes oli kasvanud üles majas, kus oli rohelise kaleviga kaetud uks, mis oli kaheksateistkümnendast sajandist saadik olnud iga teenijatega majapidamise tunnus, ja seetõttu tundis ta end selle ukse taga asuvates valdustes väga koduselt. Peale proua Leonardi oli veel proua Roland, majapidajanna, kes elas keldrikorruse korteris, ja Janey, reibas, äsja ülikooli lõpetanud tüdruk, kes oli Madeline Trawtoni isiklik asjaajaja, kuigi Ellen ei kujutanud ette, mida ta päevad läbi tegi, sest ema ei töötanud. Isal oli autojuht, kes veetis suurema osa ajast ema Bond Streeti butiikidesse ja heategevuslõunatele sõidutades. Järele mõeldes olid tema lapsepõlves domineerinud hallis vormiriietuses Norlandi lapsehoidjad. Ta ei mäletanud aega, mil maja poleks olnud teenijaid täis.

Ellen mõtles oma kodule. See polnudki tegelikult kodu, vaid eksponaat, mille oli kujundanud ja mida regulaarselt täiendas kuulus Prantsuse disainer Jacques Le Paon, ning mille köök, kus pesitses proua Leonard nagu oma territooriumi kaitsev kana, oli funktsionaalne ja isikupäratu ruum, kus pereliikmed harva käisid. Mitte nagu Pegi köök. Ellen nõjatus vastu tooli seljatuge ja silmitses seda ruumi. Pegi köök oli kodu süda ning Ellen imas tänuga endasse sellest õhkuvat armastust.

Veidi aja pärast tõusis Peg püsti, avas akna ja kuumutas praepannil musta kohvi, et see suitsulõhna varjaks. Ta heitis pilgu seinakella poole, mille suur osuti lähenes aeglaselt kaheteistkümnele. Viis minutit enne kuut võttis Peg seinakapist kaks veiniklaasi ja tõi külmkapi pealt pooliku pudeli klaretti. Ta tõmbas pudelil korgi pealt ja asetas selle malmahju kõrvale puuvirnale soojenema. Viis minutit hiljem avanes välisuks ja sisse astus umbes kuuekümne viie aastane piitspeenike mees kolmeosalises tviidülikonnas, sonimüts peas ja prillid ees.

„Armas taevas! Kas juba ongi see aeg käes?” hüüatas ta heatujuliselt pikkade sammudega kööki sisenedes. „Ah, kaunis Ellen kaugest Suurest Tossulinnast.”

„See on Oswald, kullake,” tutvustas Peg, lai naeratus näol.

Ellen tõusis ja sirutas käe. „Väga meeldiv,” ütles ta. „Olen teist palju kuulnud.”

Oswaldi helehallid silmad särasid lustlikult, kui ta Elleni kätt surus. „Meie, kunstnikud, sobime omavahel hästi nagu hanepaar tiigil,” kuulutas ta. Tema inglise aktsent oli klaar nagu peen kondiportselan. Elleni meelest ei näinud ta üldse maalikunstniku moodi välja. Tema käed olid pehmed ja puhtad, tviidülikond ja särk laitmatult pressitud.

Peg kiirustas pokaale lauale tooma ja naasis hetk hiljem pudeliga. Oswald võttis istet ja lasi Pegil endale suure klaasitäie klaretti valada.

„No kas pole tore?” Ta võttis väikese sõõmu ja tõstis seejärel klaasi Elleni terviseks. „Tere tulemast emamaale!”

Ellen naeris, Oswald juba meeldiski talle. „Tänan.”

„See on merineitside ja võlukunsti maailm. Ära arva, et kõik need jutud, mis sa oled Iirimaast kuulnud, on rahvaluule. Ei, need vastavad tõele. Kui piisavalt teraselt vaadata, võib näha väikesi rohelisi härjapõlvlasi kanarbikus kükitamas ja münte näppamas, et need oma vikerkaare otsa juures asuvasse rahapatta panna.”

„No tõesti, Oswald. Oled sina ikka ka!” naeris Peg Ellenile pokaali ulatades ning endale valatud väikese Jamesoni viski klaasi ja veekruusiga Jacki tooli leenile nõjatudes. „Ära usu ta jutust sõnagi, kullake! Ta elab muinasjutumaailmas.”

„Ja haldjad on ka olemas,” lisas Oswald häält tasandades tõsiselt. Ellen polnud päris kindel, kas ta ei tee mitte lihtsalt tädi kulul nalja. „Nad kuulevad kõike,” vormis ta suuga peaaegu hääletult ning vaatas köögis kahtlustavalt ringi. „Ja nad varastavad ka, nii et sa vaata ette ja hoia oma hinnalised asjad luku taga.”

„Ta narrib sind,” lõikas Peg vahele. „Ja ta on ainult lonksu veini võtnud.”

„See on sulatõsi. Kuule nüüd, Peg. Sa ise räägid mulle kogu aeg, kuidas asjad on mõistatuslikult kohta vahetanud või hoopis ära kadunud.”

Peg raputas pead. „Kui maja on täis loomi, pole seal midagi imestada. Bertiel on nõrkus säravate asjade vastu.”

„Oled sa teda teolt tabanud?” nõudis Oswald.

„Ei, aga ma tean, et see on tema.”

„Näed siis, tõendid puuduvad. Mina ütlesin, et need on haldjad. Kas ta Dylaniga on juba tutvunud?”

„Veel mitte. Ilmselt homme,” vastas Peg pisut murelikult, nagu Ellenile tundus.

Oswald pöördus Elleni poole, et teda asjaga kurssi viia. „Dylan teab, kus kõik härjapõlvlased maa alla maetult lebavad, ja ta räägib sulle ka, kui talle viski välja teed – ta on loomeinimene nagu meiegi, Ellen, ja seega ülimalt tundlik hing, kuigi joomine on kahjuks muutnud ta veidramaks, kui ta varem oli. Ma pole päris kindel, kas need härjapõlvlased, keda ta väidab end nägevat, ei uju mitte ringi tema viskist pundunud peas.” Ta muigas, paljastades kaks kõverat silmahammast, mis muutsid ta hundisarnaseks. „Kuid temas on veel alles suur ports kuulsat Iiri sarmi. Dylan meeldib paratamatult kõigile.”

„See kõik on hea materjal mu romaani jaoks,” sõnas Ellen.

„Oojaa, see paik on väga inspireeriv,” nõustus Oswald kulme kergitades. „Millest su raamat räägib?”

„Armastusest, mõrvamüsteeriumist ... Teate küll,” vastas Ellen ebamääraselt. „Ma pole veel päriselt otsustanud, kui lõpuni aus olla.”

„Mida vähem sa tead, seda parem – nii saad siinset hõngu endasse imeda ja lasta fantaasial end uutesse nõiduslikesse paikadesse kanda. Unusta oma Londoni lood, neile pole siin, Connemaras, kohta.”

Ellen tundis, kuidas ta tuju Oswaldi nõuande peale tõuseb. Ta oli harjunud, et ema ta entusiasmi lämmatab. Ta ootas juba kannatamatult, et saaks seda paika avastada ning varemetes hoonetest ja rünklikest küngastest inspiratsiooni ammutada. Siin kauges Iirimaa nurgakeses redutades võis ta rahulikult aja maha võtta, et mõelda, mida edasi teha. Tundus, et Pegil pole tema sealoleku vastu midagi, ning William, nende eelseisvad pulmad ja Elleni kontrolliv ema näisid olevat rahustavalt kaugel.

Oswald võttis oma tviidist soni peast ja jäi ka õhtusöögile, mida tädi Peg nimetas „teeks”. Ellen oletas, et too tegi seda igal õhtul. Nad sõid lihahautist, keedetud kapsast ja kartulit, mida Peg nimetas „tuhliteks” ja mille ta pani keset lauda, nii et igaüks võis neid endale ise koorida. Magustoiduks oli ta küpsetanud siirupikoogi, mis oli Oswaldi lemmik, kuigi ta mõõtudest polnud seda märgata. Ta nägi välja nagu hundinui, tipus pahmakas halle lokkis juukseid.

Pärast õhtusööki läks ta esikusse ja näitas Ellenile maale, mis ta oli Pegile kinkinud, selgitades, et kui tal ei jätku üüri maksmiseks raha, annab ta Pegile mõne oma pildi. „Kunagi on need väärt terve varanduse ja Peg saab ülirikkaks.”

„Mis kasu mul sellest oleks?” küsis Peg köögist.

„Sa ei tea, mis sulle kasulik on.”

„Raha tekitab ainult probleeme. Ma olen ilma selleta väga hästi hakkama saanud, tänan väga.”

„Ma olen nõus, et rahal pole õnnega mingit pistmist, aga see muudab õnneotsingute ajaks elu mugavamaks,” vastas Oswald. Siis tasandas ta häält ja osutas maalile, millel oli kujutatud tuletorn, nii nagu see oli olnud enne tulekahju. „Siin on su müsteerium,” lausus ta seda küüneotsaga toksides.

„Peg rääkis mulle tulekahjust.”

„Jube lugu. Vaene tüdruk. Ta oli päris noor, mitte palju vanem kui sina, ja ilus ka. Tal olid leegitseva kanarbiku karva pikad punased juuksed, rohelised silmad, piimvalge nahk ja metsik, kuid õrn loomus. Temas oli midagi lapselikku. Ma kahtlustan, et ta oli lähedane haldjate ja härjapõlvlastega.” Ta kõkutas naerda ja tasandas veelgi häält. „Aga ära sa Pegile räägi. Ta ei taha tunnistada, et ta sedasorti asju usub.”

„Peg rääkis mulle, et ta mees ...”

„Conor, jah, vaene hing. Mina tema asemel oleksin siit põgenenud, kui kõik sõrmega temale osutasid ja rahvas ta vaikimisi mõrvariks tembeldas. Aga tal on oma maa peal varjatud kohas maja ja keegi ei näe teda kunagi. Ta hoiab omaette ja ma usun, et veedab suurema osa ajast Dublinis. Ta oli edukas filmiprodutsent, aga Caitlini surmast saadik pole tal vist õnnestunud midagi uut teha. Lapsed käivad nüüd seal koolis.”

„Ma saan aru, et nad elasid lossis.”

„Ma olen seda ka maalinud. See on päris võimas. Johnny ja Joe viivad su sinna ning sa saad seal ringi vaadata. Kirjanikule on see ideaalne paik romaani tegevuskohaks.”

„See juba inspireeribki mind,” ütles Ellen õhinal.

„Kallimat pole?”

„Ei,” valetas Ellen käsi rinnale vaheliti pannes.

„See on väga tugev kaitsepoos,” täheldas Oswald mõtlikult.

„Mul oli kallim, aga sellega on lõpp.”

„Ah, sa jätsid mõne õnnetu mehe murtud südamega Londonisse maha, jah?” naeratas Oswald heatahtlikult üle prilliraamide Elleni poole kiigates. „Parem murda tema süda nüüd kui teha seda teie mõlema südamega kaugemas tulevikus.” Ellen kujutas ette, et kõige rohkem on murtud ta ema süda.

Ellen aitas tädil kohvikandiku elutuppa viia. Peg oli kaminasse tule teinud ja kardinad ette tõmmanud ning tuba lõhnas meeldivalt puusuitsu järele. Härra Badger jalutas tuppa ja ronis muretult diivanile nagu koer, kes teostab oma igaõhtust rutiini. Peg ja Oswald võtsid kohad sisse aknaorva paigutatud kaardilaua ääres, samal ajal kui Ellen istus kamina kõrvale tugitooli ning vaatas, kuidas Jack tuppa lendas ja vastu kaugemat seina lükatud kõrge kummuti otsa positsioonile asus.

„Kas sa mängida tahad?” küsis Peg õetütrelt.

„Ei, tänan. Ma ei mängi kaarte,” vastas too mõeldes, kus on teler ja kas tädil on ka satelliittelevisioon.

Peg luges ta mõtteid. „Telekat mul kahjuks pole. Mul on seal väikeses elutoas, kus sa oma raamatut kirjutama hakkad, raamatukogu. Mida sa armastad lugeda?”

„Peamiselt ilukirjandust. Armastusromaane, kriminulle, lugusid ilusatest kohtadest. Ilmselt eskapism,” vastas ta, mõeldes kõigile neile asjadele, mille eest tal oli vaja põgeneda. „Ja mulle meeldivad ka ajaloolised romaanid, nagu Philippa Gregory omad. Olen kõiki ta raamatuid lugenud.”

„Ja sa pead klassikuid lugema,” segas Oswald vahele ning lisas seejärel elutargalt: „„Pikas perspektiivis tabavad inimesed ainult seda, mille on sihikule võtnud. Seega tuleks neil pigem oma sihid kõrgele seada.” Vaat, siin on sulle tsitaat. Loe Oscar Wilde’i, Dumas’d, Maupassanti, Austenit, Dickensit. Loe Suuri Kirjanikke, Ellen, ja võib-olla kirjutad ise ka kunagi nii nagu nemad.”

„Kas sina teed sama oma maalidega?” küsis Ellen muigel ilmega.

„Ei, sest mina olen vana ja minu võimed on oma lae saavutanud. Sina oled noor ja sul on veel pikk tee minna.”

„Ma vist päris hästi ei usu seda, Oswald. Ma ei usu, et inimene võiks olla kunagi liiga vana selleks, et suuruse poole püüelda.”

„Nüüd narritad sina mind,” kõkutas mees naerda.

„Kukkusid enda kaevatud auku,” lausus Peg keelt laksutades ja mehele kiindunult otsa vaadates.

„Jaga kaardid välja, Peg, vanatüdruk, ja hakkame peale.”

Ellen sai aru, et peab endale paratamatult lugemiseks mingi raamatu leidma, kui teised igal õhtul kaarte mängivad ja pole telekat, millega tema end lõbustada saaks. Ta mõtles, mida Emily sellest arvaks, ja naeratas. Ta teadis, et Emily ei peaks majas, kus pole telekat, viit minutitki vastu. Ta polnud kindel, kas temagi siin nii kaua vastu peab. Kuid maja kahe ekstsentrilise vanainimesega ja ilma telerita oli siiski tunduvalt ihaldusväärsem kui kodu Londonis, kus oli peigmees, keda ta ei armastanud, ja jõuline ema, kes sundis teda valedel põhjustel altari ette minema.